Mul juhtus eile selline lugu, et ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse tahan sellest blogida, sest äkki öeldakse jälle, et ma vingun. Aga no ma olen siin ilmas juba mõnda aega olnud ja ma olin IKKA rabatud. Ma vahepeal tõesti ei saa aru, kas mehed ongi kohtlased või neile meeldib teistes ebamugavust tekitada.
Hoiatus! Siin on nii palju videosid ja meeme, et panen siia nupu, et ei kargaks see kõik kohe näkku inimestele, kes tegelikult neid üldse näha ei taha.
Mõtlesin mina, et kasutan oma lõunapausi targalt ja käin trennis ära, et saaksin rahus salaja omaette oma slabiprojekti ronida. Ma nimelt olen slabide peal ÜLIkehv, nii et ma tahan neid harjutada siis, kui vähem inimesi nägemas on. Kahjuks mul ei vedanud, selle raja keeranud tüüp oli saalis. 😀 Aga sellest pole midagi, tema tegeles oma asjadega. Lisaks oli seal üks teine mees, kes … No ta pole mu sõber, ma ei tea ta nimegi, aga me oleme sõbralikud. Ajame vahel ikka juttu jne. Nii et ta tuli küsima, millega ma tegelen, mis täna plaanis. Ma ütlesin, et tulin ekstra sellisel kellaajal, et saaks rahulikult omaette oma projektiga tegeleda, nii et keegi ei näe. Panite tähele, jah? OMAETTE, RAHULIKULT, NII ET KEEGI EI NÄE.
Tema, kuna tal on peenis, ütles mulle selle peale muidugi, et ta on selle juba ära roninud, aga ta ronib seda ühe korra veel. Me ei olnud jutu ajal selle raja juures, ta tuli minuga sinna kaasa. Ronis raja ära, siis sai aru, et tal on pika inimese beeta, nii et otsustas seda korra ka lühikese inimese beetaga ronida. Miks? Ma ei tea, äkki eeldusel, et mul on ideid vaja, kuigi ma tegelikult saan teoorias aru nii sellest, kuidas seda ronida, kui ka sellest, mida ma valesti teen, ma lihtsalt olen sellisel rajal VÕI-ME-TU oma keha õigesti kasutama. Igatahes ma ütlesin talle siis viisakalt, et no aitäh, ma hakkan nüüd siis üksi pusima. Panite tähele jah? ÜKSI.
Ja ta ütles selle peale ülisõbralikult: “Hakka muidugi!” Ja istus minu juurde maha, et seda vaadata.
Nagu … Kumb meist puudega on siin? Kas see on see koht, kus ma peaksin juba küsima, et
See ei ole ju normaalne. Aga mul ei olnud tuju alustada päeva kellegi vittusaatmisega, nii et ma ütlesin lihtsalt, et lähen ronin midagi muud. Nagu mis see õige lahendus oleks? Pussitada? Ma arvan, et sellises olukorras ikka vangi ei pandaks, öeldaks, et arusaadav, tegid teene ühiskonnale? Lihtsalt närvi ajab, ma ei ole nii enesekindel, et kõigile kogu aeg laivis näidata, KUI kehv ma olen.
Igatahes läksin tegin suht kohe ära raja, mis pidi olema mu põhiprojekt (kohe postituse alguses). Plaan oli selline, et selle kallal pusin nädala või kaks ja slab on pisikene kõrvalprojektikene, sest see on ju ainult kollase sildiga. Tegelikult tuli see “raskem” ikka väga kergesti. Ei tea, kuidas ma seal kohe tunnen, kuhupoole end kallutada, et tasakaaluasendit leida, aga slabi peal ei tunne. Näiteks see koht, kus ma olen juba horisontaalset osa ületamas, jalad tulevad lahti ja lähevad kohe mõlemad õige koha peale — ma ei pea sellist asja eraldi planeerima, kuigi see ei tule mul sugugi nii sujuvalt välja, kui mõnel teisel. Aga no mu keha teab suht hästi, mida teha.
No ja selle aja peale oli tema õnneks kuskile mujale kadunud. Nii et lähen siis mina selle slabi peale ja lihtsalt suren seal:
Kusjuures selle taustal oleva musta slabi tegin esimesel katsel ära, aga just selliste kallutamistega, nagu siin roosa peal, on mul alati raskusi. Okei, ma saan ise ka aru, et pool sellest probleemist on sellest, et ma olen terve elu elanud nii:
Tean-tean, treenige oma nõrkusi, kuni neist saavad teie tugevused. Aga sellest, raisk, ei saa lihtsalt. Ma teen suure surmaga ära sellise asja ja mul ei ole iial järgmise samasuguse tunnet, et ma olen siin nüüd enesekindlam. On teatud osaoskused, mis lähevad paremaks, nagu jalatöö väikestel nukkidel jne, aga üldises plaanis tunnen ma end ikka ja alati nagu hunnik sitta seal lihtsalt. Üldse tunnen ma, et terve mu tuhat aastat ronimist on olnud selline:
Jõuad juba kuskile, siis jääd vigaseks või saad lapse, ja nii see läheb. Eile jäi trenn pooleli, sest selgus, et Merrul on palavik (mitte et mul oleks väga kahju olnud, et oli põhjus see slab sinna omaette jätta). Nii et nüüd on tema haige ja ta isa haige ning mina siin palvetan, et mina ise järgmisena sellele alla ei vannuks. Tahaksin öelda, et mul pole kõige vähimatki plaani haigeks jääda, aga ma olen sel talveperioodil nii palju haige olnud, et ma ei kavatsegi enam saatust narrida. Istun kodus ja joon teed ning ei vingu. Või noh, just vingusin, sest mehed on üle mõistuse, aga nagu … see oli põhjusega? Sest teie olete minu tasuta teraapia.
Head neljapäeva kõigile, kes mu trennipostitusi viitsivad lugeda! Armastan teid südamest!
Pärdikute päevaraamat 
😀 mõned inimesed lihtsalt ei saa aru isegi kui sa neile otse ütled. Üksi käib ju ülejäänud inimkonna aga mitte tema kohta. Ehk siis vajavad puust ja punaselt üle seletamist ja siis ka hästi nagu ei usu või mõtlevad, et mis sul viga on, ma ju ainult hea pärast 😉
Naersin lahtise suuga ja lugesin lōike mitu korda üle. Nii eluterve oled!
Aga lastehaigused…you name it! Sellest hetkest, kui alla andsin ja olin valmis vastu vōtma järjekordset noro-poro-viirust, on viirused alla andmas (vōi olid need aastad, mis möödusid).
Aga! Kui saabub päev, kui laps on aias/hoidjaga ja endal aju hakkab looma, siis see tunne…kohe oskad hinnata 😀
Aitäh 🙂 Neljapäeva on veel 11 minutit, aga abiks ikka 🙂
Oi, Rents, kas sa oled mingi fkng individualist ja ei pooldagi grupitööd? Tsiteerides klassikuid..
ok, ma jätan parem tsiteerimata.
Tavaliselt ma olen vägagi seda meelt, et ronimine on rühmategevus, aga neid asju, mis NII HALVASTI välja tulevad, tahaks omaette harjutada.
Hmhmhmh..
No põhimõtteliselt ilmselt oleks saanud teha seda masinliku kordamise asja, et vahid talle tuimalt otsa ja kordad sama tuimalt: “Üksi. Ma tahan seda teha üksi. Nii et keegi ei vaata. Aitäh. Palun. Üksi.” Aga – see nõks ei tööta 100% ja see nõuab päris palju sisemist energiat.
Kuidas sa nii mõistmatu oled. Mehel on veri peenises ja aju ei tööta täisvõimsusel, selge see, et on raskusi mõistmisega. #mansplained
Hissand, kui keeruline sport.
Ma olen VÄGA individualistlik isiksus ja sellises olukorras ehitaksin endale koju selle ronimisseina. Keeruliste asjade harjutamise juures segab ikka VÄGA, kui keegi vahib, või jumal hoidku, õpetama tuleb, niimoodi võib ennast korralikult ära lõhkuda. Anna sussiga piki piilumist teinekord, kui lihtsalt jutust aru ei saada.
Peaasi, et keegi ei vaataks, kuidas ma külgboksi pargin. Ma võiksin vist isegi alasti üle Raekoja platsi jalutada, kui see tagaks, et mitte keegi mitte iial ei vaataks kuidas ma pargin.