Ei, te kuradima perverdid, mitte EJACULATION, vaid EJECTION. Kuigi tehniliselt, arvestades seda, et ejaculation teatavasti tähendab ka millegi kiiresti ja ootamatult ütlemist/hüüdmist, võiks tänase jutu kohta ka premature ejaculation öelda, sest uskuge mind, iga kord, kui ma seinalt alla lendan, tuleb sealt juba enne maha jõudmist nii ootamatuid roppusi, et ma kardan, et mõni inimene ei räägi enam minuga. Igatahes mõtlesin juba, et mine või spordipsühholoogi juurde. Mul nimelt oli korraga KOLM erinevat projekti, kus ma KÕIGIS kukkusin muudkui viimase liigutuse pealt. Alguses mõtlesin siiralt, et ju ma olen lihtsalt väsinud viimase liigutuse ajaks (seda enam, et kaks neist olid pikad rajad, millel mõlemal viimane liigutus füüsiliselt raske ka), aga lõpuks hakkad ikka mõtlema, et kurat, äkki mul on lihtsalt mental game nõrk. Ei olnud küll sellist tunnet, et närvis oleks, aga kui ma vanasti karatevõistlustel käisin, siis ma ka kunagi ei tundnud, et ma närvis oleks, ainult kõht hakkas valutama, nii et ma ilmselgelt ei ole väga osav negatiivsete emotsioonide teadvustamises. Aga no TUNNE oli nagu normaalne, isegi kukkumist nagu ei kartnud, nii et ega ma ei osanud teha ka midagi, pusisin lihtsalt edasi.
(Eriti aeglastele infoks, et siit tuleb nüüd taas normaalse sissejuhatuseta trennipostitus. Seda enam, et ma olen viimase 2-3 nädala jooksul roninud T1-s ja Kivis ja Tartus Ronimistehase mõlemas hallis ja Kristiines ning isegi korra taas Kiipeilyareenasse jõudnud, tahaks sellest kõigest ju rääkida.)
Etteruttavalt võib öelda, et sain selle pusimise abil ka kõik rajad tehtud. Nii et äkki ma ei ole ikka (selles mõttes) peast haige, vaid lihtsalt kestvust oli vähevõitu ja slab oligi raske jne jne. Ehk siis nagu ma juba mainisin, ronisin ma ära oma esimese sünnitusjärgse V5, mis oli mulle endalegi üllatuseks slab. Ma ei usu, et ma eales olen midagi sellist varem teinud. St ma olen oma elus ära roninud ka paar V6 rada (tõesti vist 2 või max 3), aga no ükski neist pole positiivse kaldega seinal olnud. Igatahes olen nüüd üritanud rohkem sellistele radadele keskenduda. Tõesti, mul on igas hallis vähemalt üks slabiprojekt ning üritan iga kord selle (nende) peal vähemalt viis kuni kümme katset teha. Kui muus mõttes kasu pole, siis niigi palju, et pole lihtsalt aega end muul moel PÄRIS ribadeks tõmmata. Aga kõigi üllatuseks ON olnud ka muus mõttes natuke kasu. Hakka või arvama, et muru tõesti kasvab seal, kus kastad. Lemmikuteks need rajad mul ilmselt ei saa, aga hea on tunda, et üldine kehatunnetus paraneb.
Tartureisist ei oska ma siin aga selles mõttes palju rääkida, et esiteks rääkisin sellest juba eraldi postituses, ning teiseks ei jõudnud ma seal nii palju teha, kui oleks tahtnud. Näiteks räägitakse, et seal on .NET spordihallis ka ülihea ronisein, mis on eriti mõnus neile, kellel pole parajasti sõpra kaasa võtta, sest seal on suisa kümme automaadiga liini, nii et oleks tahtnud seda ka ise proovida, aga ei jäänud seda aega nii palju üle, et sinna minna. Selles mõttes ei ole kiiret, et need rääkijad räägivad ka seda, et radu vahetatakse seal haruharva, nii et ega sinna kiiret ei ole nii või teisiti, lihtsalt pilte vaadates tundub, et seal võiks sein ka päriselt jala all hoida jne, nii et huvitav oleks ära proovida.
Miks ma aga üldse seda plaanisin ja miks ma käisin vahelduseks ka jälle Kristiines kukkumist harjutamas, oli see, et plaanisime Reedaga teha väikese mõrdade väljasõidu põhjanaabrite juurde. Sinna pole mõtet boulderdama minna, seda saab hetkel Eestiski imelise kvaliteediga teha, nii et ilmselgelt liidireis. Aga ma ei tahtnud minna sinna lihtsalt viiekate peale nutma, nii et tahtsin enne natuke köies kukkumist harjutada, et oleks julgem tunne. Mõjus küll, see pole küll PÄRIS jalgrattasõit, aga ikkagi nii, et kui oled juba varem teinud, siis tuleb hulga kiiremini tagasi. Ja noh, see on muidugi inimeses kinni, Reet näiteks ei karda üldse liidis kukkuda, pole kunagi kartnud. Aga näed sa, mina kardan, kui süstemaatiliselt ei harjuta, nii et köiega ronides on kukkumine minu jaoks lihtsalt alati osa soojendusest. Samas ei karda mina näiteks iial ülaltjulgestuses kukkuda, kui just väga otsest põhjust ei ole (oht svingis mingi objekti vastu lennata vms), aga olen näinud päris mitmeid, kelle jaoks see ka hirmus on. Häguselt mäletan, et äkki oli isegi minu enda jaoks pisut, kuni ise altjulgestuses ronima hakkasin. See paneb nagu tiba teise pilguga vaatama.
Igatahes. Soome. Kuna mees mul hoidis kodus last ja — olgem ausad — me ei ole kestvuse mõttes kumbki hetkel mingis tippvormis, läksime lühitripile, nii et reaalset ronimisaega jäi ainult ca 2,5 tundi. Mis boulderdamise jaoks oleks juba enamvähem korralik trenn, aga köiega ronimise jaoks on ikka tsuti vähe. Aga jõudsime selle ajaga üllatavalt palju. Ja üllatavalt HÄSTI. Mina ronisin altjulgestuses näiteks 6b+ ära, mis on väga hea, arvestades seda, et sisehallis on minu isiklik tippmark vist 6c+. Ülaltjulgestuses ronisin 6c (ja ma tahaks öelda, et RAUDSELT oleks teinud ära ka ühe 6c+ raja, aga käed olid juba läbi jne, aga no keda need oleksid huvitavad). Reedal läks umbes sama hästi, kui ignoreerida seda, et TEMA, erinevalt minust, kes ma olen sitakott, sai selle 6c+ raja tehtud. Aga no see-selleks, me ei ole siin selleks, et sõprussuhteid lõpetada.
Aga kogu selle ringireisimise peale oli minu lemmikrada ikkagi Tallinnas ja ikkagi boulderrada. Ja mitte niisama lemmik, vaid no ütleme julgelt viimase nelja-viie kuu lemmikrada. Ehk siis see sama roosa V4. Ma projektisin seda päris pikalt (üle kuu vast, kuigi ma seal hallis käin ka max korra nädalas), aga see on nii äge. Kivis on neil tihti selline komme, et kui rada on natukenegi pikem, jagatakse see nö kaheks osaks — kui teed kogu raja ära on punane silt, kui alustad keskelt, siis kollane (st punase sildi asemel on puust silt, aga me kõik teame, et sinisel rajal EI oleks kollast lõppu). Mis tähendab muidugi seda, et see teine osa on siis enamasti suht redel lihtsalt. Mille vastu mul pole iseenesest midagi, aga vahel tahaks vaheldust, eks ole. See siin oli T1s ja see oli tõesti selline, et IGA liigutus oli jõuline JA tehniline, st ma pidin enam vähem iga koha peal välja mõtlema, kuidas täpselt oma jalgu asetada, et neid liigutusi ära teha. Pikas perspektiivis ka, sest mitmed liigutused on sellised, et ma teeksin need ära ka siis, kui jalad lahti tulevad, aga siis oleksin lõpus liiga väsinud selleks, et viimast liigutust ära teha. Nii et põhimõtteliselt läks palju auru selle alla, et kogu see rada võimalikult optimaalseks saada ja seda võimalikult ilusasti ronida, et lõpus rohkem jõudu alles oleks. Ma olen ÜLIrahul, sooritus näeb ilus välja ka — ühes kohas on näha, et beeta läks korraks meelest ära, sest keskendusin sellele, et parema jala varvas oleks hästi korralikult vastu nukki surutud, et seal jalad lendu ei läheks, aga muidu oli kõik väga tipp-topp.
Ehk siis hästi elame, ronimine on lahe ja vorm hea. Nüüd on ainus mure see, et kui tahaks hakata jälle köietrenni tegema, peab ise aktiivselt vaeva nägema, et boulderosa nõrgemaks ei jääks, sest boulderdades kasutatakse natuke teistsuguseid lihaseid. Köiega ronides kerelihaseid (minu tasemel) nii palju vaja ei lähe, nii et neid + võimsust tuleb ise aktiivselt juurde treenida, et neist kogemata ilma ei jääks. Olen üldfüüsilise mõttes nii heas vormis praegu, et mitte ei tahaks siin vähikäiku teha. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Sa unustasid delikaatselt mainida, et sa ei teinud ära seda 6c+ tr siis, kui sa olid just tulnud liidimast seda 6b+, mille ma suure vaevaga ja persekarvade abil tr üles ronisin.
Ja et sa ronisid ära ühe 6c slabi, kus ma kohe alguses kukkusin. Ei teagi, kas tappa ennast kohe ära selle peale, või jätta homseks.
No lühikokkuvõte on ikka, et “nuuks, ma olen nii sitt, tahaks parem olla”. Tomoa ronis kaheksa korda 18 meetrit, enne kui alla kukkus, mul võtsid need mõned meetrid käed täis. 😀