Lugesin seda artiklit (ja seejärel seda) ja nõustun täielikult. Õigemini, ma ei leia, et rasedana poseerimises oleks midagi imelikku, kui seda teeb näiteks Christina Aguilera, kuigi eks ta veits petmine on, kui ta näitab, et “oo, me, tõelised naised, oleme rasedatena ka seksikad” ja siis lootusrikas Mart tõmbab Marilt teki pealt ära ja näeb jubedaid veenilaiendeid või saab teada, et Mari kõht on küll väga kaunis, aga naise igasugune seksiisu kadus samal hetkel, mil torpeedo märki tabas. Christina seisukohast pole see nagunii oluline, oluline on see, et järgmine plaat, lõhnaõli, karvaste susside kollektsioon jms on vaja maha müüa -> on vaja pildil püsida -> on vaja ajakirjas teeselda, et “kohe näitan tussi ka, päriselt” (ja siis muidugi mitte näidata, sest see oleks ju labane).
Ma saan sellest aru ka oma tuttavate puhul, kes nagunii käivad niigi vähemalt korra aastas või rohkemgi fotograafi juures ja lasevad endast kvaliteetseid pilte teha ja neile nagunii meeldib end eksponeerida. Selles ei ole ju iseenesest midagi halba, kui ilusad inimesed on ilusad. Mulle meeldivad ilusad inimesed, on nad siis rasedad või mitte. Samuti ei näe ma midagi kummalist selles, kui osad neist piltidest on aktid. Ja isegi kui selline naine tunneb vajadust neid poolalasti või alasti pilte Facebooki lisada, on see normaalne, kui pildid on tõesti hästi tehtud ja neil on ka mingisugunegi kunstiline väärtus.
Aga see on minu meelest täiega imelik, kui naine, kes varem on olnud igat pidi tagasihoidlik (no tõesti, kandnud ainult maani seelikuid, pole kunagi juukseid värvinud ega neid isegi patsist lahti võtnud, meigitegemisest rääkimata, vaatab seltskonnas ainult maha ja ütleb midagi siis, kui mees küsib), rasedaks jäädes järsku mitte ainult ei hakka alastipilte tegema (võiks ju olla täitsa nummi tulevikus lapsele näidata, et vaata, Kerceryyn Boleemica, selline nägin ma välja, kui sa veel mu kõhus olid), vaid tunneb ka karjuvat vajadust need pildid ilmtingimata Facebooki üles riputada. Milleks? Sest te olete alati tahtnud oma tissi näidata, aga varem oli sobilik seda varjata ja nüüd on nagu täiesti okei? Või on alasti rasedal suurem kunstiline väärtus, kui lihtsalt alasti naisel? Või on see kuidagi erilisem ja pealegi, kõik sõbrannad tegid nii?
Pärast lapse sündi saab muidugi hakata üles riputama pilte, kus ema on taas meikimata, maani villase seeliku ja 80ndatel ostetud prillidega (eeldusel muidugi, et ta üldse pildil on, enamasti ei ole), aga Kerceryyn kannab juba kahekuuselt roosasid kleidikesi ja olematutesse juustesse on lehv seotud. Kandku muidugi, ega mul valus ei ole, teeb sajakordselt ära pildile, mille tuttavad lapsevanemad mingi tungiva sisemise sunni tõttu Facebooki lisasid** – nende alasti ilmaimekene oli nimelt põrandale sittunud ja seda sitta oli ometigi vaja jäädvustada. Ma ei teinud nalja praegu. Kui te seda blogi loete, siis mõelge selle peale, et paljud inimesed hindavad esteetilist alasti rasedakeha ja üsna paljud inimesed hindavad roosasid lehve, aga ainult ajuhaiged tahavad internetist kellegi sitta näha.
Ja kohustuslik feminismiosa – ma saan aru, kui see pisike ilmaime juba kolm aastat pärast sündi laulu-, tantsu-, lugemis- või bioloogiavõistlusele läheb, nagunii on elu olelusvõitlus. Aga emasid, kes oma väikelapsi iludusvõistlustele saadavad, tahaksin ma kilekotti toppida ja kurikaga peksta. Kas nad tõesti arvavad oma lapsest nii halvasti, et on seisukohal, et ta ainus võimalus elus läbi lüüa, on ilmatüdrukuks saada?
* seda, et tänapäeval on palju rasedaid, kes käituvad, nagu oleks just nende tulevane laps järgmine Messias, ei öelnud mina, vaid üks kommenteerija, aga see kõlab armsasti
** kas ma olen sellest juba rääkinud? mulle tundub, et olen
Pärdikute päevaraamat 
Ma nägin ükspäev kohvikus istudes kahte roosat ja sädelevat ema kahe roosa ja sädeleva vankriga, küljes rippusid nimesildid Decla ja Midagi Shanel. Lapsed olid ka, ilmselgelt, roosad ja sädelevad.
Ma vaatasin neid ammulisui.
Aga siis ma mõtlesin, et inimesed vaatavad vist minu pealuudega dressikatega haldjakeelsete nimedega plikasid samamoodi. Ja istusin edasi.
Kusjuures ma pean ära mainima, et alguses oli mul ka lause selle kohta, et Mormelar on mu ootused üles ajanud, nii et mul on nüüd imelik vaadata ema, kes on oma lapsed üles löönud ja ise näeb välja nagu poleks kodus seepigi. No et see vastuolu torkab eriti tugevalt silma, sest nüüd ma tean, et on ikka võimalik oma välimuse eest ka emana hoolitseda nii, et kord kuus sünnipäevale minnes ei oleks särk lapse oksega koos.
Teinekord jäta ikka sellised laused sisse, minu nina tahab ka taevast näha 🙂
Ütleme, et kui lapsuke emme pidupluusi just sünnipäevalapse ukse taga täis oksendab ja kui peole minnes ei ole varumähkmete ja veinipudeli kõrvale kotti tagavarapluusi mahtunud, siis tehniliselt on võimalik, et see ei ole võimalik.
kas roosad ja helesinised pealuudega dressikad või sündsalt mustad pealuudega dressikad?
Ha-haa, Kerceryyn Boleemica!
Aga, Rents, sa ära hõiska enne õhtut! Tont seda teab, mis rasedale pähe lööb, sa ikka proovi enne järele, kui midagi arvama hakkad. Mõtle, kui äge pilt oleks – Ossu, Atu ja siis sinu suur kõht nende kahe vahel. Või siis saaksid teha eraldi galerii – “Ossu näoilmed meie kõhutita liigutuste peale” vmt.
Ei, tegelikult ma ootan huviga, millal Kosmo-Molli neljandat last hakkab ootama, kohe tõesti.
Ei, ega ma ei väidagi, et ise sama lolliks ei lähe. Ilmselt juba teadmine, et ühiskond rasedaid hukka ei mõista, väänelgu või paljalt šokolaadis ja lutsigu iseenda nibu, võtab olemise vabamaks.
Vat see on 1 põhjus, miks ma orkutist loobusin- titepiltide uputus! Ok, iga laps on omamoodi eriline, aga mitte kõigi jaoks. On olemas inimesi(kahjuks mina ka), kes ei armasta titekisa ja titemammade eputamist. Ja need missivõistlused lastele on ehtne kuritegu!!!
Missivõistlused lastele on kuritegu tõesti, ent muidu viisakad ja kenad titepildid kusagil sotsiaalvõrgustikes – miks ka mitte. Kedagi ju ei sunnita neid vaatama.
Parem muidugi puhtad lapsed, kui räpased, ma pesen ka Oskaril molli puhtaks, enne kui pilti teen. Lihtsalt ma pesen oma näo ka ära, enne kui pildi peale jään.
Selle esimese artikli ja põrandale sittumisjutu kohta ütleks, et on ikka inimesi – minu Facebooki tuttavate ja pooltuttavate hulgas selliseid ette pole tulnud – kes paljaks on võtnud, on sellised inimesed, kes muidu ka rambivalgust armastavad ja siis ka õnneks on oma kõhupilte stiilselt tehtud. Mitte et ma siin peenelt vihjata sooviks, et valige seltskonda – tegelikult on ju huvitav igasugu hullude üle irvitada.
Selle lastejumaldamisega olen küll kokku puutunud – et mismoodi ma ostan oma lapsele kasutatud vankri või riideasju – esimene laps on ju ikka eriline! Ilmselt peaks oma ihnsust häbenema või seda lausa lapsest mitte hoolimiseks nimetama.
Aga mõtle kui meie kultuuris oleks samuti kui ühes aafrika kultuuris: abielludes saab naise kehast ühiskonna omand. Ta eemaldab kõik, mis varjaksid ta kõhtu ja rindu, sest siis saab kogu ühiskond järgida, kas naine on käima peal või ei. Ja õiguse riideid kanda saab ta uuesti siis kui on sünnitanud vähemalt ühe lapse.
Tegelikult tahtsin öelda, et meil kardetakse alasti keha kui katku. Peaks aktimaali põhikoolis kohustuslikuks tegema, siis on ehk sellist irvitamist ja ahhetamist vähem kui keegi väljaspool sauna end alasti peaks koorima. Liha nagu teinegi.
Samas ei istu mullegi FB ringi kolades sattuda ühe beebikese otsast teise otsa, kes demonstreerivad etappi oma eluõpingutes, mille puhul vanem pigem kaamera üles seab kui lapsele selgitab, miks see taunitav on. Ega lapsevanemad, kes oma võsukesed nii ära ehivad, et mõtled tükk aega, kas see saab ikka sama naise laps olla.
Pean tunnistama, et lugesin viimase lõigu esimese lause teist poolt kui: “ma saan aru, kui see pisike ilmaime juba kolm aastat pärast sündi laulu-, tantsu-, lugemis- või blogimisvõistlusele läheb…”
See viimane käib muidugi minu tulevase võsukese kohta. 😀
rasedad (eriti esmasrasedad), kes käituvad, nagu sündiv lapsuke saaks olema Lunastaja ja Buddha ühes isikus, ei ole mingi rikutud ja pahelisele tänapäevale omane nähtus, see oli olemas ka aastatuhandeid tagasi, või mis sa ise arvad, millest ansee Neitsi Maarja ilmutus õigupoolest tuld sai? Hoiatuseks, neiu, rasedus võib tingida nii võimsa endorfiinilaksu, et ka kaineim ja targim daam ilma peal pole selliste luulude vastu kaitstud. On olemas väljend “Neitsi Maarja sündroom”.
Ja eriti kui esimene lapsuke on poiss ja kipub ainukeseks jääma…
Ma tean, millest ma räägin, ma olin seal.
kakapildid võiks jah kõvakettalt sama ruttu ära koristada kui päris kaka päris põrandalt.
Ma pole väitnudki, et ka mind ennast ei võiks see hullus tabada. Vastupidi, arvestades seda, kui hoogsalt ma igasse asja sisse elan, hakkab ka minu laps kindlasti sünnihetkest alates arendavaid mänge mängima, prantsuse keeles klaveri saatel laulma jne. Ainult seda luban, et missivõistlusele ma teda ei saada, kui ta ise soovi ei avalda. 😀
Su lemmiklaps teatas õuna põrandale kukutades: “Pomm!” Seega sa oled temagi alateadvust mõjutada suutnud. Ehk ei peagi klaveri raha enne kokku ajama, kui lapse saad. Äkki piisab K. suupillist ja sinu sisendusjõust. 😉
Nende Aafrika paljaste küngaste kohta tahtsin aga mainida, et meil selline asi erilisi paljastusi vist kaasa ei tooks, sest kui paljud meil ikka enne esimese lapse saamist abielluvad.
Tore jutt küll aga tõeliselt saad sa asjast aru alles peale ise sünnitamist. enne seda oled vaid teoreetik. Pärast on sõnal hoopis teine kaal. Ka karl marx rääkis hästi, kuid sitta keeras palju. Mõtle selle üle.
Sa, Vassili, oled vist nii tõsine mees, et kommentaaride lugemisele aega ei raiska.
LOOOLLLl @Kerceryyn Boleemica. Paljuski, mis mina esmarasedana kogesin suhtumises oli just see, et kuidas keegi mind näha tahtis, nii ta ka parajasti nägi…rase ise nagu polegi keegi, tal eneseanalüüsimisega niigi palju tegemist, aga vaatlejale, just kui peegel…
Väga lõbus hommikupala, aitäh:)
Pärast pikka otsingute rada, et leida ühte maali emakesest Maast, pean ma kahjutundega ütlema, et kehailu on üks asi, aga hoomamatu hulk planeediks maalitud kõtukesi keset olematut kurvikust teeb oma töö ja ma pean vaikselt oma põhimõttele alla vanduma – on ikka inetud küll.