the Help

help_movie_poster_01

Oh, ma ei hakka pikalt rääkima sellest, kui pettunud ma olen, et sosinasari ikka ka üsna kiiresti täielikult inimeste lolluse baasilt arenema lükati. Aga natuke siit ikka spoilereid tuleb, nii et kes ei taha, see edasi ei loe. Kõige esimene tüdruk – tundub, et talle lubati auhinnaks seda, et ema saab terveks. Mis oleks üsna hea auhind, aga ema on haiglas üldse selle pärast, et see mängujuht ta sinna orgunnis … Oma lähedase eluga mängimine ei tundu nagu väga lahe mäng, kui enne panuste panekut see elu üldse ohus ei ole – aga ometi leiab titt, et nii äge, Drill ju aitab. Okei, seletame seda kristliku kultuuriga. Kindlasti on lapsukesele juba pühapäevakoolis õpetatud, et kõrgem võim ongi selline äge asi, kes võib suvalisel hetkel öelda, et “kuule, ole meheks, tapa oma laps ära.” Ja kui ta siis viimasel hetkel ütleb, et “chill out, ma tegin ainult nalja,” ei ütle Aabraham vastu, et “sitad naljad sul”, vaid on siiralt tänulik, et ta poeg ellu jäeti. Mis sellest, et enne selle ülima headuse kehastuse sekkumist keegi ju ta elu ei ohustanudki. Nii et väga võimalik, et pisikesele usklikule tundubki see väga äss diil, seekord anti ka, mitte ainult ei võetud. Isa on tal see, kes peaks ütlema, et …

Aga kui kümneaastased seal sarjas on ka sellised, kes kehitavad õlgu ja ütlevad, et “no sai mõni surma, ega ma ei PLANEERINUD siis seda ju, see oli ainult mäng, mis te tõmblete,” ei ole see enam realistlik. Rääkimata sellest, et kui USAs avastataks, et su laps oli ilma sinu järelvalveta tänaval palli mängimas või sai kuskile hiilida, sest kujuteldav sõber käskis, oleks ta sul laksti lastekodus ka siis, kui ta sellega kedagi ei ohustaks, sest sinu käitumist loetaks alaealise suhtes eluohtlikuks hooletuseks. Siin ei ürita keegi lastele isegi tõsiselt selgitada, et aitab küll sellest mängust, vaid paitatakse pead ja üritatakse mitte nende tundeid riivata. Me räägime terrorismikahtlustest, mitte ühtki last, kelle puhul on kahtlus, et nad suhtlevad ohtliku elemendiga, ei jäetaks niisama ringi jooksma. Rääkimata elementaarsest loogikast. Saaksid need põngerjad kõik õigel hetkel keretäie tappa ja pandaks magamistoa uks ööseks lukku, oleks see sari olemata – ja see näitab, et sari on kehvasti üles ehitatud ja stsenarist on laisk. Sest kui see manipulatsioon tõesti on peenekoelisem, on seda vaataja eest pool hooaega väga hoolega varjatud.

Rääkimata sellest, et kui uurimist juhib lapsevanem, kes siiralt usub, et siin on mingi tegelane, kes kavalaid plaane laste abil ellu viib, oleks oma lapsega rääkimine kõige esimene asi, mida teha. Hiljemalt juhtuks see siis, kui ta avastab, et lapsed on hoolega valitud. See, et seda ei tehtud, on jälle stsenaristi laiskus, mitte midagi muud. Jajah, suvesari, ma tean küll. Ilmselgelt on minul liiga kõrged nõudmised, nii et vahetame pigem teemat, seda enam, et vingun, mis ma vingun, ma kavatsen hooaja ikka lõpuni vaadata, siiani on igatahes huvitav.

Nimelt vaatasin vahelduseks filmi ka, selle nimi on “Abi“. Teemaks siis see, et noor valge ajakirjanik otsustab 60ndate alguses (vist 61. aastal), et kirjutab mustanahaliste pilgu läbi sellest, kuidas nemad oma elu näevad. Raamat kirjutati tegelikult aastal 2009 ja loomulikult on sellele ette heidetud see, et jälle on peategelaseks valge päästja, kes mustanahaliste tänus siis mõnusasti peesitab. Minu meelest päris nii ei ole. Jah, kuidagi oleks mustanahaline ka siis avaldatud saanud (Phillis Wheatley kirjutas ja sai avaldatud juba 18. sajandi teises pooles), aga eriti lõunaosariikides oli valgel inimesel ikkagi tunduvalt lihtsam seda teha. Tuletan meelde, et Toni Morrison avaldas oma esimese raamatu 1970, Alice Walkeri chef d’œuvre ilmus alles 1982, kuuekümnendatel sillutati selleks kõigeks alles teed. Muuhulgas tõesti ka valgete ja/või meessoost päästjate abiga. Paljud asjad, mis avaldati varem (näiteks Hurstoni raamat), leidsid tunnustust alles tunduvalt hiljem.

Nii et mina selle kallal ei irise. Ütlen hoopis, et mulle kohutavalt meeldis see keel, mida filmis kasutati. Tõesti oli lausa ilus kuulata. Ja mustanahaline minajutustaja (selles mõttes oli asi kenasti üles ehitatud, et valge neidis kirjutas nimeliselt raamatut, st koostas seda mustanahaliste lugudest, aga minavormis rääkis üks mustanahaline naine) tõesti rääkis väga osavalt. Lisaks ei olnud lugu liiga ühekülgne, ei läinud ei liiga nutuseks (kuigi ütlen ausalt, ühe koha peal olid mul silmad märjad) ega liiga roosamannaks, näitas nii toredaid kui nõmedaid asju – ja tegi nalja ka. Kaks tundi küll, aga soovitan kõigile, ma lausa nautisin seda filmi.

ilt2

Advertisements

2 kommentaari

  1. See on mu lemmikfilm ja lemmikraamat olnud juba aastaid – võrratud. Oma 10 korda vaadatud ja ikka hea 🙂

  2. Raamat on parem….


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid