Mulle tuli eile õhtul pärast kahte siidrit meelde, et ma pidin ju väikevennale helistama. Tema muidugi ei võtnud vastu, katkestas hoopis kõne ära, raisk. Ja ma usun, et kõik on nõus, et ÄÄRMISELT naljakas on selle peale saata sms sõnumiga “Lits oled, mitte vend.” On ju naljakas, eks? Right, guys?
No igatahes eile õhtul tundus see äärmiselt naljakas. Täna ma pole enam nii kindel, sest ta ei vasta mulle internetis. 😀
Igatahes. Teate, kes veel on litsid? KÕIK mu trennikaaslased (paari erandiga, kelle võib ühe käe sõrmedel üles lugeda). Mina näen vaeva, teen trenni pleilisti ja mis ma vastu saan? Ainult lõputult vingu ja hala teemal liiga palju räppi, liiga palju prantsuse keelt, liiga palju roppusi. Get over it, bitch, elu ongi ropp. Igatahes otsustasin ma, et kustutan kolmandiku räpist siis maha ja panen asemele head Eesti muusikat. Sellist näiteks:
Pärdikute päevaraamat 
On naljakas, siiralt on. Ja mul on natuke kahju inimestest, kelle arust ei ole, aga ainult natuke, sest suuremalt jaolt on see neile lihtsalt paras.
Ma küll olen oma püksikummi alati kriitilise pilguga üle vaadanud, kui sa mind litsiks kutsud.