Killukesi argipäevast

Tahtsin näidata maailma kõige nunnumat gifv-d ronivatest kaslastelastest, aga wordpress ei lase isegi html-is lisada videosid, mis juutuubist ei pärine. Maailm on minu vastu. Lingin niisama, illustreerib nii hästi seda, et a) nunnu on ja b) rohkem uumu on vaja, nagu mu vanaema öelda armastab, muidu üles ei saa.

Kuigi ronimisega on mul ausalt öeldes parajasti nii, et pole nädal aega trennis käinud, sest a) enesetunne oli nõrk ja b) töö jaoks oli palju asju vaja endale paremini selgeks teha, nii et otsustasin esmalt natuke aega sellele pühendada. Ja ma ei tea, kas see on nüüd märk sellest, et ma olen laksust vanaks ja igavaks muutunud, aga ei ole ausalt öeldes sellist tunnetki, et igatseks. Mõtlen isegi, et muudaks oma trennigraafikut nii, et iga trenni vahele jääks vähemalt üks puhkepäev, mis sellest, et sel juhul üks trenn nädalas teises kohas oleks. Muidu võiks veel trennis käia, teeks lihtsalt lühemalt ja lõdvemalt ja võtaks kõike chillimalt ja ajaks inimestega juttu jne, aga need, kellega ma seal rohkem suhtlen, treenivad ju kõik, nagu valmistuksid olümpiamängudeks. Seal ei ole seda variantigi, et läheks kohale ja roniks natuke ja selle kõrvale räägiks sellest, mida nad arvavad näljahädast Aafrikas või kes peaks võitma Eurovisiooni või kus on Tartu parimad saiakesed (üldine konsensus on muidugi, et minusugune paks ei peaks sel teemal üldse sõna võtma), vaid lubatud jututeemad on “kus me enne tänast trenni ronisime ja kuidas seal läks”, “kus me pärast trenni ronida kavatseme ja küll see saab äge olema” ja loomulikult ka “kas te kuulsite/nägite, kuidas X tolles kohas toda rada ronis???” Rääkimata sellest, et kahe nädala pärast tehakse meile uued rajad, nii et ma võin kihla vedada, et meie motiveerimisguru käib praegu järel inimestel, kes üritavad kõigi värvide abil kuidagi üles saada (nagu mina) ja räägib neile, kuidas valge karniisi ronimiseks on ainult kaks nädalat aega, nii et tuleks ikka projektima hakata.

Ivika ütles mulle muide täna, et ma ei tohiks sel teemal möliseda, sest tavaliselt olen ma ise täpselt samasugune ja eeldan, et kõik tahavad mu trennimöla kuulata. Ma leian, et see on täiesti ebaõiglane. St LOOMULIKULT olen ma samasugune, KÕIK eeldavadki kogu aeg, et teised tahavad nende fetišitest kõike teada, antud hetkel siis, et kõiki ilgelt huvitab, kuidas keegi end õrnalt vastu kivi nühib, aga see ei tähenda sugugi, et see eeldus alati (või üldse kunagi) õige oleks. Mina näiteks praegu ei taha, tahaksin teada hoopis rohkem prantsuse ja inglise keele komareeglitest, kuigi keegi miskipärast sel teemal minuga vestelda ei taha, isegi häid raamatuid ei soovita keegi*.

Teemavahetus. Kas te teate seda tunnet, et ilgelt tahaks raamatut lugeda, sest see on lihtsalt NII HEA, aga samas ei taha ka, sest ei taha, et see läbi saaks? Mul on praegu täpselt sama emotsioon, nii et panin SELLE konkreetse raamatu hoopis hetkel kõrvale ja loen nüüd uuesti “Enesetapupoodi” (ingliskeelsele lingin selleks, et te aru saaksite, et pole vaja karta, matsirahvale ka igati kättesaadav). See on ka hea. Vaatasin isegi multika üle, et veenduda, kas see oli ikka nii kehv, kui ma mäletasin, või oli asi selles, et tollal ma ei osanud piisavalt hästi prantsuse keelt. Ikka oli kehv. Raamat on täis lõputult musta iroonilist huumorit ja seda on mõnus lugeda**, mults on lihtsalt totter. Raamatus olid inimesed misantroopsed realistid, multikas lihtsalt depressiivsed. Ja raamatus oli inimeste üleminek negatiivsuselt natuke positiivsemale maailmapildile järk-järguline, multikas vajasid inimesed lihtsalt üht suurt tõuget, et aru saada, KUI tore see elu ikka on.

Muide, ma kirjutasin teile vahepeal suisa ISIKLIKEST ASJADEST paroolialuse postituse, aga õnneks panin selle ajastatud avaldamise peale ja enne avaldamist tuli mõistus koju. Aga näete, ka mul on nõrkushetki, mil ma arvan, et äkki võiks parooli all oma eraelu jagada – sest ega keegi teine iial teada ei saa, täpselt nii, nagu praegu EI liigu jutud, et üks staarblogija olevat parooli all kirjutanud, et üks teatav elumuutus ees on ootamas. 😀 Mina olen seda kõlakat täna kuulnud kahelt erinevalt inimeselt, kummalgi pole endal ta parooli.

Teemavahetus. Ma olen endale pannud märkmelehele märkme “kassiomanik” ja mäletan ainult seda, et ma tahtsin sellega seoses midagi blogida. Millise kassiomanikuga seoses ja mida täpsemalt, enam ei mäleta. Nii et ma ei oska tegelikult selle kohta mitte midagi öelda – mis ma üldse öelda saaksin, kassid ei ole normaalsed, järelikult ei saa ka kassiomanikud normaalsed olla.

Näide. Minu töö juures leiab aset kõige otsesem töökiusamine. Sel nädalal ründas neljajalgne kolleeg mind küünte ja hammastega, sest ma üritasin leebelt selgitada, et tööajal ei tule mu klaviatuuri peal pikutamine küll kõne alla. Kelle seltskonda see noor daam kõige rohkem armastab? Meie kahe allergiku oma. Mina käin ja anun, et ta laseks mul end nunnutada, ei midagi. Need kaks vaatavad hirmunud näoga, et jälle ta tuleb – ja kass leiab, et just neile peaks ta sülle ronima. Äärmiselt alatu. Ma saan aru, miks neid loomi ajast aega halvaga seostatud on.

Ja Les revenants oli ka seekord hea, eks näis, kas tuleb kahe aasta pärast veel üks hooaeg või mitte.

Aitab ka tänaseks, sai juba piisavalt vingu pandud siia.

* Natuke valetasin, Maarja andis mulle isegi ühe grammatikaraamatu laenuks.

** Näiteks. Raamatu peategelase nimevalikul mõlkus ta vanematel meeles Alan Turing, kes teatavasti tappis end mürgiõunaga. Ja ühel hetkel, kui tema depressiivsetel pereliikmetel poja kohatust rõõmsameelsusest kõrini saab, karjub ta isa vihaselt, et IIAL poleks pidanud talle mingi inglise pedeka järgi nime panema. Ja homofoobia on ju naljakas.