Raske hommik on. Lasin näiteks just endale ketšupit näkku, et teada saada, kas pudel on avatud või mitte. Poleks elu sees arvanud, et see nii väikese pigistamise peale lendab üldse niiviisi. Nii et mõtlesin pigem, et paneks jälle lubadused kirja. Ma eelmisesse aastasse vist ei lubanudki midagi peale selle, et õpin rohkem puhkama? Seda sai nagu natuke tehtud ka. Teiseks lubasin inimesi rohkem perse saata – seda ka tegin, aga ütleme nii, et on veel arenguruumi, nii et sellega kavatsen jätkata. Elu on lihtsam, kui ei suhtle igasugu ahvidega. Aga sel aastal lubaks kohe hooga igasugu asju. Kuigi need eesmärgid, millest ma kõva häälega räägin, on pigem spordiga seotud. 😀 Võtame siis järjest ette.
SPORT:
Treener ütles, et tema eesmärk aastaks 2017 on planche (vt üles) ära teha. See ei ole lihtne, eeldab megalt ülakehajõudu ja suurepäraseid kerelihaseid, nii et minu eesmärk see ei ole. Küll aga on mu eesmärk arendada kerelihaseid, kuni ma olen rahul sellega, kui lihtne end siia-sinna liigutada on. Nii et eks ma teen neid sarnaseid harjutusi ja arendan oma kätelseisu. Ahjaa, kätelseis on järgmiste jõulude ajal sama stabiilne kui jalgadel seis. Näis, kas läheb esimene paremaks või teine kehvemaks. Ja spagaadi võiks TAAS maha saada. 😀
HARIDUS:
Kaks eesmärki. 1. Läbida edukalt üks koolitus. St mitte lihtsalt läbida, aga nii, et ma ka ise tulemustega rahul oleksin. 2. Mõelda jaanuari kahe esimese kolmandiku jooksul välja, kas üks lisaeesmärk, mida on vara veel isegi mainida, oleks ka realistlik või ei. Kui jah, võiks see ka normaalselt tehtud saada. 3. Rootsi keele võiks lõpuks ometi normaalsele suhtlustasemele saada, aga see pole NII oluline.
INTELLEKTUAALNE:
Viskan selle Valdur Mikita raamatu minema. Panen põlema. Või annan vähemalt Mari-Liisile tagasi, sest ilmselgelt minust ei saa intelligenti. No üritan, mis ma üritan, ma ei suuda seda iba lugeda.
EMOTSIONAALNE:
Nagu alguses öeldud, internaliseerin rohkem suhtumist, et pole minu tsirkus, pole minu ahvid. Eelmine aasta oli kohe meeldivalt rahulik juba. Kui ennast kõigist troppidest eos distantseerida, on maailm hulga toredam.
Head uut aastat!
Pärdikute päevaraamat 
Valdur Mikita osas samad tunded, no lihtsalt ei suuda lugeda.
Mikitat vist tuleb lugeda samas meeleseisundis, milles ta kirjutas. Noh, et lähed üksi metsa, kõnnid seal tunnikese kuni nädala, siis istud kännule ja loed.
Mikitat loen juba mitu kuud. Vahepeal olen ühe hooga lugenud läbi mitu raamatut, aga seda üle paari lehekülje korraga ei suuda. Ehk sel aastal lõpetan.
kes ütleks, miks peavad kõik lugema Mikitat ?
Miskipärast valitseb veendumus, et haritud inimesed peavad ikka Mikitat lugema, see on kvaliteedimärk.
Peavad või? Ma loen küll Mikitat (st kõik on juba läbi loetud), kas ma harimatu pean ennast selle tühja asja pärast nüüd HARIMA hakkama?!
Mulle Mikita sobib, aga ma saan tegelikult aru ka kõigist, kes tema kirjatöid lugeda ei suuda. Ma ise ka ei suuda paljusid hinnatud teoseid sentimeetritki lugeda. Murakami jms.
Mu meelest Mikita on peaaegu nagu Pratchett, aga ma pole küll kuulnud kedagi arvamas, et Pratchetti lugemine haritlasele kohustuslik oleks.
Ma ise saatsin ka aasta 2016 perse,
aga mingi süülisus jäi ikka kraapima…
sest meie inimesed teevad tihti teistega sama.
Soomlased näiteks saadavad vittu, mis on inimlikum,
sa saad sealt uuesti sündida hoopis parema inimesena,
aga persest? Sinna saadetuna ei tule kunagi midagi head…
No kui paljud arvavad, et pannkook on maitsev toit, siis võib ju ise ka proovida? Ei pea – aga võib.
Minu arust on ta puhas šarlatan. Ma ei suuda ühtegi ta teost üle paari lehe lugeda. Aga ju siis on maailmal ka selliseid vaja.
mulle omal ajal (esimese trüki aegu, kui Mikita oli lihtsalt üks autor, mitte fenomen) “Metsik lingvistika” täitsa meeldis – selline värske vaade nt kirjavahemärkidele. Sürrealistist luuletaja soovitas ja sellise sürrealistliku luule nurga alt ma raamatule lähenesingi. Aga neid teisi, millega ta õieti kuulsaks sai, pole lugenud.
õigemini soovitas sürrealistist luuletaja juba impampluule raamatut, aga seda pole kah veel lugenud.
Milline kergendus, et on veel keegi, kes ei suuda Mikitat lugeda! Ja eriti rõõmustav, et see inimene ei olegi mõne klassi haridusega nõudepesija kusagilt nurgatagusest kõrtsust, vaid täiesti haritud inimene 🙂 Ma ausalt juba arvasin, et mul on midagi viga, et ma nii palju pingutama pean tema raamatuid lugedes. Taevas olgu tänatud, et ma polegi üksi ses asjas 🙂
Mikita ise leidis viimases intervjuus, et teda loevad targad inimesed. Ic ic ic.
Selles on tal kindlasti õigus. Ehkki “teda” pole ses lauses vajalik. “Raamatuid loevad targad inimesed” – see on lihtne, puhas truism.
Ää nüüd hooga põlema küll pane, ma ikka hea meelega hoiaks toorel kujul alles selle killu kultuurilugu! : D