Arvate, et ma teen nalja? Ei tee nalja, mul pole huumorimeeltki, küsige ükskõik kelle käest. Meil on üks teema, mis kütab kirgi siia kolimisest saadik, ja mitte heas mõttes. Nimelt on meil sellised ahjud, kus kõik on minu meelest imelikult tehtud. Näiteks otsin teile kohe ühe vana pildi, kust ahi näha oleks.
See, kallid sõbrad, on SULETUD siiber. Mulle tundub see täiesti ebaloogiline, sest absoluutselt igal pool, kus mina selliseid siibreid olen näinud, tähendab see asend, et lahti, ja horisontaalne asend, et kinni. Siin on vastupidi. Aga see on muidugi tühiasi, kuni ta normaalselt põleb ja soojaks läheb, pole mingit probleemi. No ja tegelikult põleb normaalselt ja soojaks läheb ka. AGA. Ahi näeb välja selline:
St räpane näeb see välja. Ja räpane näeb see välja selle pärast, et kui sa tahad ust lahti teha, et tuld kohendada, hakkab KOHE suitsu sisse ajama. On küll võimalik seda suitsukogust minimeerida – esmalt tuleb see alumine luuk lahti, teha, siis natuke oodata, siis uks haagist lahti teha ja uuesti natuke oodata. Ja siis võimalikult kiiresti tegutseda, sest siis äkki veab ja ei hakkagi suitsuandur undama. Nii et Sirru on lahendanud selle olukorra nii, et ta … ei kohendagi tuld. Üldse. Ta viskab ehk puid juurde, kui veel külm on, aga teda näiteks ei häiri see, kui selle tulemusel näiteks ühes servas mõni halg teistest eraldi täitsa ära kustub ja sinna vedelema jääb (mida juhtub, kui see alumine võre täiesti suletud on). Ja tema meelest on see, et ma tahaksin lõpuks sütt ühte hunnikusse kokku kuhjata ja üldse tuld sättida nii, et asjad ühel ajal põlemise lõpetaksid jne, being weirdly anal about it. Mina leian, et ma olen terve elu ahiküttega elamistes elanud, talle on see esimene, ehk ma siiski tean natuke rohkem sellest asjast … Nii et ma tõsiselt ei taha kütta enam, kui ta kodus on, kasutan pool ajast õhksoojuspumpa, sest noh, elektriarvet maksab tema ja siis vähemalt ei tee keegi mulle nägusid. Ja tema mõttest saan ka aru, et kui iga kord selle ukse vahelt suitsu tuleb, peame kahe aasta pärast jälle seinu ja lage värvima hakkama, mis pole ka normaalne. Nii et see on üks neist paljudest põhjustest, miks ma nii paaniliselt kevadet ootan, sest te ei kujuta ette ka, millist stressi see kütmise teema mulle juba tekitab. Vihastasin seda kõike kirjutades jälle. 😀
Igatahes mul on tunne, et ta ei usu mind, kui ma ütlen talle, et see pole normaalne, et ahjud nii käituvad ja et absoluutselt kõiki teisi ahje olen ma saanud normaalselt segada, ilma et neid muresid oleks. Nii et kuna meil näeb vist suisa seadus ette, et iga kahe aasta tagant tuleb korstnapühkija tellida, siis ma täitsa tõsiselt mõtlen, et meie suhtele teeks head, kui tellida selline, kes päris tumm ei oleks, vaid viitsiks meile selgitada ka, kuidas see ahjukütmine siis käib, kas segamine on vajalik, kuidas seda segamist siis meie ahju puhul teha, et tuba suitsu täis ei oleks jne. Ideaalis muidugi inglise keeles, aga no ma päris ükssarvikut ka ei otsi. Lihtsalt muidu räägitakse, et kõige rohkem lahutusi on lapse esimese eluaasta jooksul, aga mul siin on tunne, et kui nii edasi läheb, siis päästabki meie paarisuhte korstnapühkija, mitte terapeut.
P.S. Märkasin, et see viimane pilt on ühest 8. märtsist, mil ma olen külma pärast vingunud. Mõned asjad ikka korduvad igal aastal.
Pärdikute päevaraamat 
Minu ahjul on sama asend, kui siiber kinni. Et päris ainueksemplar sul pole 😀
Kas sul muidu tundub ka samasugune olevat ja kas sinu oma annab normaalselt segada?
Hakkasin vastama, et sellega probleemi pole aga siis mõistsin, et sisseharjutatud meetmed tegelikult, ehksiis võib rahus segada niikaua kui köögis kubu või vannitoa ventilatsioon ei tööta 🥲 ja üleüldse kindluse mõttes võib akna veits lahti teha selleks ajaks 😀
vahel polegi asi niivõrd ahjus, vaid korteri “õhurežiimis”, nagu mina korstnapühkijalt teada sain. st suitsu sisseajamist võib põhjustada ka see, kui korteris pole piisavalt õhu sissevoolu, see oleneb viimistlusest, akendest, õhuklappidest jne. ma pean kogu põlemise aja akent tuulutusprao peal hoidma nt. (kubu ja vannitoa ventilatsiooniga ka sama lugu, ja kui kumbki neist ahju kütmisega samal ajal töötab, on ikkagi sisseajamise oht.) siiski käib see ilmselt ikka kombinatsioonis ahju ehituse eripäradega, sest eelmine korter tundus ka väga umbne ja seal ei ajanud kunagi sisse.
ahi näeb mul muidu täpselt samasugune välja nagu pildil (uste süsteemi mõttes), kuigi siibri käepide käib õigetpidi. sisemuse sarnasust muidugi ei tea, aga minu oma ehituse kohta oli pottsepast üsna palju kriitikat küll.
Sa ahju kohta küsid, või mehe? 🙂
Minul on samasugune. Mees siis. Ja ahi ka, mõneti. (Kamin-ahi.) Huvitav, kas see on mingi ameerika meeste eripära, et eesti naiste tulekoldeharjumused neile veidrad tunduvad? Kusjuures minu ameeriklane on ahiküttega majas elanud mitmeid aastaid. Idahos, ahi oli ainuke soojaallikas, majas polnud elektritki. Nii et ta justkui peaks ses asjas proff olema ju?
Mul ka.
Meil on ka ühel ahjul selline siiber. Oleme juba harjunud, aga uks on tal piiiiisikene ja kolle kahe normaalse halu pikkune. Küta siis mingite hernekeppidega või…
Siiber käigu ükskõik mis pidi, harjumise asi, aga see, et segamise ajal suitsu sisse ajab, on küll nõme. Heal juhul korstnapühkimine aitab, vbla mingi kivi või sodi lõõri kukkunud vms, halval juhul võib olla ahju ehitusviga. Kas algusest peale on see jama olnud?
Vahel ajab suitsu ka mingi teatud ilmaga sisse, väga madal õhurõhk, tuuletus jne, kui korstnas tekib vastupidine tõmme. Aga seda juhtub väga harva.
No ma ei tea, mis on algusest peale, mina olen siin ju ainult kaks aastat elanud. Terve selle aja on küll see probleem olnud. Aga sinu jutu peale hakkasin mõtlema, et peaks endise omaniku käest küsima, ta mul põhimõtteliselt üleaedne.
Mitte nõme ja Sa ei tee midagi valesti. Pottsepa töö on …veidi ebakorrektne. Katsu leida võimalikult pädev korstnapyhkija ja uuri tema käest, et mis täpselt valesti on tehtud ja kas seda saab mõistliku rahakuluga korda.
Siibri käepideme asetus ytleb selle minu jaoks ebatavalise paigutuse kohta asju, sest olen meie maja tahmamees. Väidan, et igasugu huvitavad konstruktsioonid tõesti ongi kehvema tõmbega ja kipuvad kiiremini tahma täis minema, see aga tähendab vajadust korstnapyhkijat tihemini kutsuda.
Ma ei kuule esimest korda, et järjekordne mees suhtub tuletegemisse ja kytmisse pealiskaudselt või lausa hooletult. Sysi mitte segada, tule taevas appi!
Pean oma meest pisut rehabiliteerima, süda hakkas valutama. Mistahes välitingimustes (külmaga, kuumaga, vihmaga, tuulega) on ta kõige osavam ja hoolikam lõkkemeister, keda mina oma elus kohanud. Aga see ahju teema… jaa, selles on meil sutsuke erinevad nägemused.
Või siis äkki vahetaks mehed ära? Ma ka ei sega kunagi. Lapsepõlvest saati olen erinevaid ahjusid kütnud. Minu mees miskipärast aga tahab sorkida. Vahel õnnestub ilma suitsuta hakkama saada, vahel mitte.
Mul pole ammu ahikütet olnud, aga jaa, tule segamine on inimõigus ja koldeservas vedelev halg on igatepidi vale.
Siibri asend on ilmselt konkreetse isendi eripära. Suitsu sisse ajamine kas ehituslik viga, tekkinud viga või mingi eripära, mida sobivate võtetega korrigeerida saab. Leia potsepp, soovitavalt kutsetunnistusega (tuleb kasuks kui nt kindlustusega asju vaja ajada) https://kuttesusteem.paasteamet.ee/public/stove-potter Paberitega tüüpide kontaktid lingil.
Ma täitsa siiralt küsin, et kuidas ilma tuld segamata lõpuks siibri kinni saab panna, kui seal mingid põlemata poolikud halud vedelevad? Kas see halg ei kavatse siis kõiki öösel mõrvata, eritades vingugaasi? Meil läheb vingugaasiandur tööle, kui mõni tükk on kogemata märkamata jäänud ja peale siibri sulgemist edasi vindub.
Meil on muidu korralikud andurid, mis vahel segamiskatse peale tööle lähevad. Aga olen tõesti järgmisel päeval ahju avades leidnud sealt poolenisti põlenud halu, nii et ma ei tea, kas siis kustus nii põhjalikult ära, et isegi ei suitsenud või laseb ka suletud siiber ikka midagi läbi või mis seal toimus. Mõtlesin ise ka, et kuidas see võimalik on.
Mõnele siibrile jäetakse ka mingi “turvaauk”, mis ei jätab alati väikese õhuvoolu toimima. Kõikidel siibritel seda ei ole ja me enda kodus saime ka katsetamisega teada, millisel koldel see on olemas, millisel mitte.
Asi ei pruugi olla ka ainult ahju ehituses, vaid tema paiknemises toa õhuvoolude suhtes. Meil on üks ahi, mis kipub samamoodi ust avades sisse ajama ja kütte pannes kohe kindlasti, kui toaust samal ajal lahti ei tee. Nähtavasti on tal selleks, et tõmbe jaoks piisav õhuvool oleks võtta, lahtist toaust vaja.
Ühtlasi käitub see ahi paremini, kui panna küttematerjal sinna võimalikult tahaotsa, uksest võimalikult kaugele.
Aga niipalju, kui me seda ahju kütnud oleme, oleme samuti enamasti jätnud segamata ja lasnud sütel mustaks põleda. Tõsi küll, kui sellel ahjul ust mitte lahti kiskuda, põleb seal nii korralikult, et kustunud halge pole esinenud, lihtsalt kõik põleb täitsa ära. ja niiviisi läheb ikkagi igavesti soojaks.
See postitus ja kõik kommentaarid panid mind ainult rohkem rõõmustama, et meil on maaküte ja ma ei pea tegelema selle nussiga.
Meil maal tuleb ka alati segada neid tukke. Üks teema on ving, tukid peavad olema korralikult põlenud enne kui siiber kinni läheb. Vingu sa ise ei tunne, see on lõhnatu.
Teine teema on ka see, et põlemine peaks olema ühtlane, siis saab õigel ajal ahju kinni ja ei jahtu maha. Et kui juba tukid on liiga põlenud, siis pole mõtet uusi peale panna. Pigem regulaarselt segada ja vajadusel puid juurde. Meil reeglina alguses pannakse suuremaid halge segamini peenematega (tikustatud nn hakatis) ja kui külmem, siis peale lähevad siis kui esimene sats on sellises keskmises põlemisjärtsus, pisut peenemad. Mulle on alati korrutatud kui üksik tukk vinduma jääb, siis läheb sellega liiga kaua ja ahi jahtub maha. Alumisel korrusel on meil pliit kohe kõrval ja ema vahel lausa suure tuki tõstab kiirelt pliidi alla, et saaks ahju kinni. Ikka selline pisikene hõõguv süsi peab jääma, tukid tekitavad vingu.
See reegel on meil maal ca 80ndate II pooles ehitatud ahjude puhul.
Uuematega kogemused puuduvad. Siiber on meil hoopis teistsugune, selline plaat, mis liigub sisse ja välja.
Meil on linnas vanakooli ahi, maal uuekooli. Vanal ahjul pole bheent läbipaistvat ust, on kaks ust, välimine täitsa kinnine ja suletakse kütmise lõpus, põlemise ajal on välimine lahti.
Sisemisel on allservas pilud ja üks suurem ava, kust ahjuroop süte ja halgude sudimiseks läbi pista ja sel moel toimetades ei tule mingit vingu sisse. Kui aga see sisemine uks täitsa lahti teha, hakkab kohe suitsu ülaservast sisse ajama, nii et siin on ikkagi ka õhuvoolu loogikaga asi seotud: altpoolt tuleb õhk sisse, ülevalt tahab aga välja tõusta, tuppa tungida. Kui mõnikord ka on vaja olnud sisemist ust siiski avada (see oli algusaegadel, kui veel ahju hästi ei tundnud, hilisematel aastatel oskasime ka sisemise ukse avamiseta kütta), siis on suitsu aidanud vältida see, et avan eelnevalt akna, tõmme on siis vingem. Kui korteris oli vahepeal üürnik, siis ta ilmselgelt (hoolimata põhjalikust kirjalikust ja suulisest kütmisjuhendist) õigeid võtteid ei omandanud, sest valgele ahjule tekkisid ahjusuu kohale tahmajäljed.
Maal on meil sinu ahju stiilis uuekooli bheen üksik läbipaistev uks ja tollega on sama häda nagu sul: kui tahta vahepeal sudida, viskab kohe suitsu sisse. Küll mitte avausest, vaid pliidiraua vahelt. Ehk siis tõmme läheb kehvemaks ja suits hajub mujale, mitte enam ainult korstnasse. Ainuke variant on laduda puud koldesse enne süütamist nii osavalt, et need vajuvad põlemise käigus ühte kuhja ja ei jää pärast üksikuid tukke kuskile vinduma ning avada uks vaid siis, kui pole enam leeki, on vaid hõõguvad söed. Kui vahel ka jääb üksik halujupp vinduma, siis teen alt tuhasahtli praokile, mis annab õhku juurde ja põletab selle üksiku jupi ära.
Mu senine kogemus erinevate ahjudega näitab, et iga kolde kõigi eripärade, nippide, trikkide ja erinevatel tingimustel käitumise omandamine võtab vähemalt aasta, tõenäoliselt pigem kaks aastat. Näiteks vana ahju puhul avastasin alles kolmandal aastal, et selles süttivad ja põlevad halud kõige paremini mitte kõigi halgude rööbiti ladumisel, vaid hashtagi # kujuliselt: esmalt kaks pikka halgu kõrvuti, nende peale risti kaks lühemat halgu ja siis nende peale omakorda taas kaks (või üks) pikk halg. Sel moel on tõmme kõige hoogsam ja põlemine puhtam, tukke jääb vähem. Eks sa pead katsetama. Korstnapühkija või pottsepp oskab loodetavasti hüva nõu anda.