Korter 13: meie edulood

Mul on kohe mitu asja, millega ma rahul olen, tahaks jagada.

Esiteks sai endalegi märkamatult täide viidud üks ammune uusaastalubadus, mida ma enam hästi ei lootnudki – tegin eile trennis spagaadi ära. Olin tegelikult 2 nädalat juba Ühele rääkinud, et mul on tunne, et mu painduvus areneb ja meie ühiselt tehtud harjutustest on kasu olnud (muidu ei viitsinud ma harkispagaati eriti venitada, nüüd temaga ikka venitan, mis ilmselgelt on ka tavalisele mõju avaldanud), aga ma polnud kindel, kas see on tõesti nii või kujutan ma seda ette. Väga tore, üks märk vähemalt maas. Kuna hetkel on meil sõrmetreeningu tsükkel, on kõige karmim trenn nagunii kodus vastava riistapuu küljes rippudes, nii et trennis keskendun hetkel eelkõige tasakaalu ja kehaasendi arendamisele, sest need vajakajäämised annavad kõige rohkem tunda.

Teine asi, mis minus viimasel ajal siirast imetlust tekitab, on see, kui suurepärane asi on inimese aju. Minu puhul on küll äärmiselt tuntav see, et kui ma mingi asja vastu huvi tunnen ja seda enda jaoks tähtsaks pean, programmeerib aju end vastavalt pisut ümber, et just sellele teemale rohkem avatud olla – ja et teisi veidi ignoda, et need liigselt ressurssi ei võtaks. Ma ei taha väga hetkeprojektidest rääkida, need on sellised isiklikumat laadi, aga no minevikust rääkides kasvõi lõputöö kirjutamine – kui ma reaalselt OTSUSTASIN, et see on nüüd prioriteet ja sellele me keskendume, hakkasin ma pea kõike läbi humanitaarteadusliku prisma nägema ja näiteks trenn või rootsi keel või mis iganes vajus täiesti automaatselt veidi tahaplaanile ja mul ei olnud sellega enam sellist emotsionaalset seotust, et oleks üldse häirinud, et seal parajasti erilist arengut ei ole. Suvel oli jälle aega trennis käia, siis nägin radu isegi unes – ja arenesin väga palju (kuigi siin on oma osa kindlasti ka sellel, et a) esmakordselt üle väga pika aja sain ma normaalselt magada ja b) ma ronisin mitmel erineval seinal, ei olnud ühe seinaga harjunud). See on ulme, kuidas näiteks trenni ja igasugu õpitavate asjade (ükskõik, kas me räägime keemiast või keeltest) osas on unenäod ja unistamine/visualiseerimine nii kasulikud – kui sa midagi ette kujutad, aktiveeruvad su ajus samad osad, nagu päriselt seda tegevust sooritades. Mitte muidugi samas ulatuses, aga siiski. Su aju ELAB juba seda kogemust läbi ja valmistub uueks katseks, loob vajalikke ühendusi jne. Tihti ei pea sellele isegi teadlikult mõtlema, alateadvus ajab ise asjad korda. Ma ühe projektiga seonduvalt panin vahepeal kuuks ajaks asjad lihtsalt kõrvale ja kui need uuesti kätte võtsin, oli rabatud sellest, kuidas mu aju nägi ilma igasuguse pingutuseta mustreid, mille märkamiseks ta varem tõsist vaeva pidi nägema. Minu puhul on selline vahepeal muude asjadega tegelemine hädavajalik, sest Einstellungi efekt on tugev, kui ma järjest pingutan, keskendun ühele lahendusele ja ei näegi muid variante. Kui veidi muude asjadega tegelen, suudan uue pilguga vaadata. Sama trenniga, vahel otsustad üle mitme nädala proovida rada, kus sa viimati ei suutnud algasenditki võtta – ja lihtsalt ei saa aru, mis sulle siin nüüd eelmine kord probleemi valmistas, täiesti lebo ju. Sest mu aju on selle probleemi juba sel ajal ära lahendanud, kui mina “Meeleheitel koduperenaisi” vaatasin. Aitäh, aju!

Kõige viimane näide on mul seoses hispaania keelega. Ütlen ausalt, et ma ei ole mitte kunagi hispaania keelt rääkinud. Ma suudan selles keeles vabalt lugeda ja üsna normaalselt kirjutada, aga päriselt vestelda suutsin ma selles ainult siis, kui ma samal ajal loengutes käisin ja kaks korda nädalas kohustuslikku praktikat sain. Muidu oli nii, et suhtlesin kolumbialasest sõbraga Facebookis hispaania keeles (sest kirjutamisega mul probleemi ei ole), aga kui päriselt kohtusime, vahetasime paar viisakat lauset ja läksime inglise keelele üle. Olin juba leppinud sellega, et kui ma just mõne hispaanlasega kokku elama ei hakka, pole kõnekeel kuskile arenemas – ja ka sellega, et ilmselt ei saa see juhtuma (taevas teab, et kui ma hakkaksin iga õpitava keele jaoks vastavast rahvusest boyfriendi otsima, läheks issanda päike enne looja, kui mul see ring tehtud saab). Sest, nagu ma juba ütlesin – ma lugesin ja kirjutasin. Töö jaoks oli vaja vahepeal lugeda ja vahel lihtsalt juhtus, et mõne asja kohta oli hispaania keeles rohkem infot, aga kõnekeele osas polnud sellest kasu midagi. Ca nädalakese eest hakkasin aga teel tööle ja töölt koju lugema lasteraamatut “Charlie ja šokolaadivabrik“, minu loetavas variandis siis “Charlie y la fábrica de chocolate” – mida ma kokku siis igapäevaselt maksimaalselt 20 minutit loen, sest muul ajal ei ole lihtsalt aega. Aga hea raamat on, ma päriselt elan kaasa ja põnev on. Ja eile avastasin pärast trenni üllatusega, et ma suudan Jhoniga normaalselt vestelda. St muidugi tegin ma vigu (no ütlemise ajal saad enamasti ise ka aru, et kurat, hispaania keeles ilmselt ei ole projekto, see h kõlab seal valesti, ilmselt on ikka näiteks proyecto vms), aga ma suutsin päriselt rääkida, sõnad tulid meelde ja kõik oluline sai öeldud. Ja ma isegi ei plaaninud seda, vaid kuidagi juhtus nii, et kui ma loetut päriselt nautima hakkasin, avanes kuidagi ka kõnekeskuse tšakra sai pasiivsest sõnavarast kuidagi järsku aktiivne.

Ahjaa, sarjast “kõik blogijad meil targad on ja Rents veel targem kõigist neist”. Ma olen nüüdseks juba aastaid prantsuse ja hispaania keelt õppinud ja üht neist isegi rääkinud. Ja eile sain ma valgustatud. Jhon nimelt ütles lahkudes mulle adiós ja SEL hetkel ma lõpuks taipasin, et see pole lihtsalt “nägemist”, vaid see ju tähendab midagi. Ma olin sellest nii rabatud, et hakkasin teistele pudrutama, et “see polegi nagu tšau või adjöö …” – ja taipasin samal hetkel, et otse loomulikult on adieu lihtsalt selle tõlkevaste ja tähendab täpselt sama asja, ehk siis varianti meie väljendist “jumalaga”. Millest igaüks, kes vähegi neid keeli oskab, võiks KOHE aru saada, kui ta neid esimest korda kuuleb. Mul olid need nii kindlalt eraldiseisvate sõnadena kinnistanud, et ma polnud selle pealegi tulnud, et neil mingi lisatähendus võiks olla. Eelmine sedasorti valgustus tabas mind siis, kui ma järsku taipasin, et eestikeelsed sõnad “saama” ja “saatma” on täpselt samasuguses semantilises seoses nagu “sööma” ja “söötma”. See teine on veel ERITI geniaalne, sest siin käib jutt minu emakeelest ja mul läks kõva 28 aastat, et seda seost märgata.

Ja lõpuks lugu, millest teil kõigil täiesti ükskõik on, aga mis mul endal südame kohe väga rõõmsaks teeb. Nimelt on mul kodus üks pensionärkoer, kes enam mängida väga ei viitsi, vanust ka juba parajalt turjal, nii et enamasti ta lihtsalt pikutab, loivab või nuiab süüa. Nii et ostsin talle juba augustis selle auguga palli, kuhu toit sisse käib. Ilmselt mitte eriti kalli, sest augustis olin ma ju vaene ja ostsin ma selle Eedeni toidupoest, nii et äärmise tõenäosusega on tegu mingi suvapalliga. Toiduosa Atut eriti ei huvita, sest ma pole nii kalk, et sinna tõesti mingit külmutatud pasteeti panna, mida ta mitu tundi kangutama peaks, vaid panen vahepeal sinna mingeid pisikesi kassimaiustusi, mis talle maitsevad küll, aga ta ei viitsi selle palliga niimoodi jännata, veeretab natuke, sööb paar krõbinat ära ja siis magab, kuni jälle veeretada viitsib. Aga talle on see pall NIISAMA megalt meeldima hakanud. Ma ei tea, kas asi on selles, et see on mustrilise pinnaga ja masseerib mõnusalt igemeid, või selles, et see lõhnab nüüd hästi või selle kombinatsioonis, aga see meeldib talle nii väga, et ta võib õhtuti vabalt tund aega ka järjest seda palli nätsutada. Ja minul on hea meel, sest mu koer on rõõmus, ilma et ma ise selleks midagi tegema peaksin. Mis võiks parem olla.

11 kommentaari

  1. Ma juba mõtlesin, et koerast pole ammu juttu olnud. Nunnu! Pilti!

    • Huvitav, kas neid palle kassidele ka tehakse?

      • Ostsin enda omale mingi plastmassist, närilistele (?) mõeldud palli, mis veeres mööd aparketti kohutava kolinaga ja mille põhimõttest kass lõpuni aru ei saanud. Ega ta mul kassisoo eredaim esindaja pole ka. Aga tehakse õigeid ka. Internet teab.

      • Pinksipalle osta, töötavad hästi.

        • Need töötavad ainult minumootoriga. Ma mõtlen, selline, kus toit sees on, töötaks ehk ka siis, kui mind kodus ei ole.

        • Meie kassil töötavad pinksipallid ka ilma meieta, aga lõpetavad väga kiiresti kuskil kapi või diivani all, kust kass neid kätte ei saa.

        • No koristades togid nad sealt jälle välja. Kui palle on piisavalt palju, siis tekib dünaamiline tasakaal, kus enamik palle on millegi all peidus, aga kogu aeg on mõningane kogus palle ka kassile kättesaadav.

        • no kesse nii tihti nii põhjalikult koristada viitsib.

          teoreetiliselt ma küll usun sellesse, et majapidamine on võimalik vajalikest vidinatest nii küllastada, et alati on mõni ka kohe kättesaadav, aga praktikas pole see mul seni isegi haaknõelte ega pliiatsitega õnnestunud.

  2. mis palli sa ise päevast-päeva nätsutad:D
    /
    tegin eile trennis spagaadi ära.
    mis ilmselgelt on ka tavalisele mõju avaldanud
    /
    Kuna sa koera keeli pole veel ära õppinud,
    siis su vana sõber ütleks sulle, et asi ei ole keeles vaid ninas.
    Keelel võib sul olla mida iganes, aga nina ei valeta kunagi.
    /
    su ajus domineevid need osad, millest unistame 20+ aastates
    nii ongi, see ei ole ulme.
    /
    Kui veidi muude asjadega tegelen, suudan uue pilguga vaadata.
    /
    Sa oled teel budha juurde. mu laps.

  3. Oo jess, Rents, su blogis on uus hull.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid