See oli muidugi lause sarjast “päeval paistab päike, on öösel taevas kuu”. Ei midagi uut ühelegi blogilugejale. Aga ma lugesin just Ritsiku blogist järgnevat lauset ja oleks peaaegu kohvi kurku tõmmanud:
Minul ja mehel on täna esimene õhtu kodus üle 18 ja poole aasta, kus KÕIK lapsed on ühekorraga kodust ära. Tuleb vist vein avada.
Ma viin isegi oma KOERA vahepeal vanaemale või eksile hoida, et ise vaba nädalavahetust nautida. Ja ta on rahulik koer, kes ehk korra või kaks päevas tuleb ütlema, et mängi nüüd minuga palli või lähme teeme nüüd ühe pikema tiiru. Lähen ja häbenen nüüd natuke.
Muidu oli kommenteerijatel õigus, “The Whispers” ON parem sari. Ja mitte ainult selle pärast, et tätoveeritud on mees ja mulle meeldivad mehed üldiselt rohkem kui naised. Ma olen kolm osa ära vaadanud ja kuigi ma vihkan Claire’i ja leian, et üks laps on ka nelja-aastase kohta liiga loll, on see ikka päris huvitav.
Eile käisime Suures Linnas ronimas. Treener võib meie üle uhke olla, neljast V1-st, mida me kokku proovisime, ronisime kamba peale ikka kaks ära. Valetan tegelikult, Mats juhtus ka seal olema ja tõi ikka kastanid tulest välja. Aga ära karda, Tarmo, meil ei olnud klubi särke seljas, ei saanud kellelegi häbi teha.
Pärdikute päevaraamat 
Ohjumal.. Whispers on üks absurdsemaid sarju, mida ma vaadanud olen. Esimesed osad olid enam-vähem, aga mida aeg edasi, seda rohkem klišeesid ja absurdsusi seal tuleb. Niiet soovin selle vaatamisel edu..
Mul tekkis sama lause peale täpselt sama kohvi-kurku tunne. Ma saan aru, et me oleme suhtkoht rongavanemad, aina reisime ja käime kusagil ilma tittedeta – aga noooo ikkaagiiii!!!!
Meil ühed vanavanemad elavad kaugel, teine esivanem ühetoalises korteris, rohkem lähisugulasi pole ja lihtsalt pole kuskile olnud lapsi hoiustada. Ükskord olime ilma lasteta kahekesi nädal aega reisil. See oli kõigest viis aastat tagasi :)!
Sa oled selle jaoks vist ikka sobilikum inimene ka. Ma olen nii individualist, et ma sellises olukorras saaksin ilmselt ühe lapse, kellel oleks viis hobi ja padjaõhtud sõpradega. 😀
Mu vanematel oli sama seis selles mõttes, et vanavanemad-tädid-onud, kelle poole lapsi jätta, elasid muudes linnades. A isegi kui see argipäeviti tähendas seda, et lapsed kodus, siis suvel tähendas see täpselt samamoodi, et vanematel oli pikem lastevaba periood, sest kui juba lapsed on vanavanemate juures teises linnas, siis ega nad õhtuks tagasi ei tule. Mu lapsepõlve suvemälestused on puha sellised, et tükk aega ühe vanaema pool… sutsti kodust läbi, siis teise vanema pool… sutsti kodust läbi ja onu-tädi pool. Tõsi, vahel tulid vanemad sinna järele, a see oli siis, kui nad ise suvitama hakkasid, ja suurte inimeste puhkused on ju tavaliselt lühemad kui laste koolivaheajad.
Ma tahan ka kuulda, mida Rents räägib sarjast The Whispers nii umbes 6 osa koha peal … Lubad jagada eks?
Vaatasin just kuuenda osa ära ja olen nii pissed. 😦 Kõik on üles ehitatud selle peale, et inimesed on debiilikud. Selles vanuses lapsed ka ei ole enam nii lollid, et aru ei saaks, et kui nad kellegi mängu käigus ära tapavad, on ikka pahasti. Täiskasvanud on lollid, lapsed on lollid ja protseduurireeglid, mis seda lollust ära peaksid hoidma, ei huvita kedagi. Rääkimata ülejäänud absurdsusest, ootan huviga, millal tuleb välja, et Sean on tegelikult Clark Kent. Aga noh, lõpuni vaatan ikka, sest siiani on vähemalt huvitav debiilsus olnud, huvitavam, kui näiteks Kuplialune.
See vist on sinu ja minu suur erinevus… ma võin vaadata midagi, mis alguses tundub igav ja “ei lähe käima”, kui see EI OLE debiilne – sest kõik nad lähevad käima ühel hetkel ja siis on väga nauditav – aga mingit täisidiootsust ei suuda osagi vaadata, kõndigu kasvõi kõrvadel need inimesed seal.
Nujah, kui terve kamp lapsi sellest tapmise asjast aru ei saa, siis ikka veider küll, aga alati leidub üksikuid lapsi, kes päriselt ka ei saa aru, ühel, teisel või kolmandal põhjusel.
Kuplialust ei suutnud ma vaadata alates hetkest, kui nad seal ohjeldamatult lõkkeid ja kahjutuld tegema hakkasid, totakad.
Sess mõttes, et Rents võiks inimese psühholoogiat nii palju jagada, et teaks midagi mõjustamisest ja nii. “Nähtamatul sõbral” on hunnik vahendeid oma tahtmise saamiseks, igal juhul keegi sureb – küsimus on lihtsalt kes, millal, kui piinarikkalt ja kas see oled sina.
Mis esimesse osasse puutub, siis nelja-aastasel nii palju mõistust (no ma täpselt ei tea, ma vaatan oma lapse pealt) ei ole, et ta saaks aru, et lahti kangutatud ja oma kohale tagasi pandud laudadest kukub läbi. Tema jaoks oli see mäng “tee nii ja kutsu oma ema siia seisma” mitte “tapa oma ema ära”.
Jaburusi seal muidugi on. Aga kuradi põnev on ka 🙂 Mina ei saa sarjade puhul kunagi aru sellest KUS need lapsed siis kogu aeg on? Kas nad koolis ei käi? Lasteaias? Kes nendega kodus on, kui mõlemad vanemad mööda ilma tormavad ja maailma päästavad? Neil ei ole kunagi nälg? Pissihäda? Tahaks ka selliseid lapsi…
Mõjustamine on üks asi, aga siin kõik lapsed usuvad siiralt, et Drill ongi hea, kuigi kõik tõendid näitavad vastupidist.
Ma nii muuseas, et lapsed on pööraselt erinevad. Ka mõjutatavuse osas. Mõni on kukupai ja jookseb iga asja peale vanematelt nõu küsima, mõni ei võta lihtsalt mitte midagi võõrast sisse, mõni on siis sihuke usaldav. Ja seda igas vanuses; neljased on üksteisest erinevad, kümnesed on omavahel erinevad jne.
Samamoodi ei ole võimalik, et kõik lapsed usuks ühtemoodi, et miski on hea. Või halb.
Sarja loojad on saavutanud oma eesmärgi – inimesed räägivad, arutlevad :).
“ja leian, et üks laps on ka nelja-aastase kohta liiga loll, on see ikka päris huvitav.” – sellised laused võtavad mind alati võpatama. Lapsed ei arene ühtlaselt, võimalik, et sa oleksid täpselt sedasama nt ka minu noorema kohta tema neljandal eluaastal leidnud, ja seda päris elus. Praeguseks kiidavad õpetajad nii uues kui vanas koolis, et tark laps ja akadeemiliselt (rõhutatult – ainult akadeemiliselt) võimekas, jne. Aga enne kuuendat eluaastat ei anna lihtsalt öelda, et “ta on oma vanuse kohta liiga loll”.
Kõnealust sarja suutsin ma ise vaadata umbestäpselt kaks ja pool osa, siis hakkasid mulle täiskasvanud närvidele käima. Need olid küll veits… eakohatu või siis ametile sobimatult madala intelligentsitasemega.
Tähendab… tehniliselt on võimalik, et neljaastane on alles äsja rääkima õppinud ja sellegipoolest normintellektiga; või käitumis- ja tundeelu häirega, mistõttu suhtleb teistmoodi kui teised lapsed ning talle pole veel jõutud sisse drillida suhtlemist toetavaid käitumisnippe.
Aga kuna ma seda sarja eriti ei jälginud, siis ma ju tegelikult muidugi ei tea, millistest situatsioonidest neljaaastasega sa räägid, niiet ma ajan siin niisama sooja õhku suust välja, palun väga vabandust.
No ma ei tea. Äsja rääkima õppinud neljase kohta mõtleksin ka mina “loll”. Iseasi, mis kombel v kui viisakalt ma seda väljendaksin. Igatahes ei pea ma “neljaastase kohta liiga loll” väljendit mingit pidi imelikuks.
Alati on olemas erijuhtumid, eriti nii noores eas. Ma olen neid juhtumeid elus palju näinud. Nt kaks täitsa terast umbes minuvanust meesisikut, kellele nõukaajal just sarnase suhtumise tõttu idiootia diagnoosiks väänati, just umbes selles vanuses. Keskkooli lõpetasid hiljem mõlemad. Pealiskaudsus pole kah just teab mis suure intellekti tunnuseks.
Mhmh, lapsed on kindlasti erineva arenguga ja neljasest (v neljateistkümnesest) uimerdisest võib neljakümneselt saada professor, miljonär, kindral või mistahes. Aga ühiskond ongi pealiskaudne ja kui hetkel X on lapsel (v täiskasvanul) mingit sorti eripära, siis ei hakata mõtlema “aga saja aasta pärast võib”, vaid öeldakse asjad julmalt välja.