literature

Kaarnalaul

Kassipilte tuleb blogijatel kohustuslikus korras jagada, et ei peaks Perekoolist lugema, et äkki on ära antud

Eile läks nii, et ma ei leidnudki oma suusapükse üles. Peavad olema siin majas, aga kus … Seda ei tea keegi. Vähemalt tahaks uskuda, et mõlemat paari ma ometi minema ei visanud ju. 🤔 Igatahes õue ei saanud, nii et esiteks sai tehtud üks väike õmblustöö, mida ma olin juba poolteist kuud edasi lükanud, “Imetamise teejuhti” loetud (see on ikka TÄIELIK propaganda isegi mulle, kes ma igati imetamise pooldaja olen, aga samas näiteks väga põnev teada, et tänu mingitele Hiina kaluriküla naistele, kes lapsi ainult paremast rinnast toidavad, teame me täna, et selles rinnas, mida imetamiseks EI kasutata, on pärast menopausi algust vähirisk pea neli korda suurem kui imetamiseks kasutatud rinnas), ja lõpuks paar sõna uue raamatu kohta kirja pandud.

Nimelt veetsime siin taas pisut aega kvaliteetkirjanduse seltsis — “Kaarnalaulust” siis jutt, kuigi “Imetamise teejuht” on kahtlemata ka omaette kvaliteet. Freddy ei näidanud küll erilist huvi üles, aga eks ma siis lugesin üksi. Kassidele väärt raamatut pakkuda või sigade ette pärleid visata … Tegelikult on see muidugi mu enda süü, et ma olen “tema koha peale” asju pannud, ta on selle suhtes väga tundlik. Aga minu kaitseks olgu öeldud, et neid tema kohti on umbes miljon ja see, mille alusel ta neid defineerib, on … omapärane. Näiteks, kui Cyrus töötab kodust ja Freddy hommikul näeb, et Sirru kohvitassiga oma kontoritooli poole kõnnib, on ta valmis spurtima, et esimesena kohale jõuda (mis sellest, et loomulikult tõstetakse ta selle peale absoluutselt iga kord tema selle tooli pealt maha). Aga see selleks, kirjandus!

Tänasel päeval võib vist juba öelda, et tegu on tuntud ja tunnustatud Eesti autori teosega, sest räägime ometi juba kolmekordsest Stalkerilaureaadist. Siin blogis on ta samuti tuntud ja tunnustatud, sest olen temast siin ometi varemgi kirjutanud. Aga käesolevat teost kutsus autor ise naljaga pooleks “ühe õhtu lugemiseks” ja eks see tegelikult nii ole ka, pole just maailma kõige paksem üllitis. Ma olen vist varem ka öelnud, et ma pole eriline lühilugude fänn. St loen küll, kui ette antakse, aga väga harva juhtub, et mõni pikaks ajaks meelde jääb. Samas ärritab mind keskmise ulmekirjaniku seisukoht, et alla triloogia pole üldse mõtet kirjutama hakata ning igaüks neist raamatutest võiks 450 lk olla. Nii et see oli täpselt paras amps — ja kuna mulle juba eelmine jutukogu väga meeldis, siis olid ootused kõrgel.

Aga milles siis kühvel? Peategelane on naisterahvas nimega Kaaren. Ei, mitte siin blogiski sõna võttev Kaaren, vaid raamatu Kaaren on jõuline nagu tank, armastab kakelda ja seksida ning võib küll eluraskustest veidi kibestunud olla, aga teab väga selgelt, mida ta tahab (ja milleks ta võimeline on, kui see, mida ta tahab parajasti kättesaadav pole). Hmm … Äkki ikka on meie Kaaren? Teab keegi, kas meie Kaarnal on rohelised silmad? Igatahes on Kaaren sunnitud elama eksiilis, sest tema kodumaast on alles ainult varemed. Aga sellest pole midagi, sest Kaarnal on Plaan.

Või siis tegelikult, äkki ikka on peategelane Haldemar. Enesekeskne ahne väiklane närukael. Või siis jumalate tööriist. Samas, ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda. Aga ma ei tea, ta andis mulle ikka läbivalt kõrvaltegelase vaibi, isegi kui temast tegelikult rohkem juttu oli. Nii et minu peategelane oli Kaaren, mitte Haldemar või nende kodumaa vms.

Hea raamat oli, tõesti neelasin põhimõtteliselt ühe hooga alla, sest kogu aeg tahaks teada, mis edasi saab. Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. Lisaks mulle meeldib see, kui otsesõnu liiga palju tausta ei avata, vaid lugeja peab kildudest ise taustainfo kokku panema, ja kuigi raamat on lühike, ei jää mulje, et lugu liiga kiiresti lahti rulluks. Kogu aeg oli ikkagi ootusärevus sees. Aga eks nende infokildude andmisega on nii ja naa. Näiteks mulle väga meeldis see, et siin ei saanudki päris aru, kui palju maagia on maagia ja kui palju see on hästi saladuses hoitud teadus (sama tendents on paistnud ka mõnes Kalmsteni lühiloos), aga teisalt siiani kripeldab see, et kuskil mainiti täiesti möödaminnes intsesti ja ma ei saanudki teada, kas see üks tüüp oli lihtsalt eriline värdjas või oli tegu kultuuriga, kus see oli norm (või kultuuriga, kus sellel pole tänu arenenenud teadusele mingeid bioloogilisi implikatsioone).

Nii reklaami mõttes ütleksin suisa, et minu meelest võiks see raamat sobida ka inimestele, kes muidu erilised fantaasiakirjanduse fännid ei ole, aga lihtsalt seikluslugusid armastavad. Proovige ära ja usun, et saate aru küll, miks talle neid auhindu muudkui pihku surutakse, väga hästi kirjutatud hea lugu.

5 kommentaari “Kaarnalaul

      1. Ilmselt on see kahhedsuswäärne ekksimus… pärisKaaren on juba muumia, võtke teatavaks.
        Raamatututvustus kõlab nagu päästik – muinasjutt, piisavalt tihe sisu, mitte liiga ebaõiglased karakterid (ja see On Tähtis), mõistlik yheõhtulugemine. Panen kirja, sest liiga palju raamatuid läheb ebayhtlase tempo, ylinõmedate tegelaste, lonkava keele/stiili vm tõttu pea lugemata rampsi tagasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.