Haavatud jumalanna paranemispäevik. 30 päevaga tallamatist supernaiseks

View this post on Instagram

This summer has been especially magical because a place I can call home was finally finished. My studio, my sanctuary, my safe place. Realizing what a deep sense of safety this brings to my soul. I no longer need to wander around the planet without a space to truly touch down at. It’s been a beautiful journey inwards that has by no means been easy but has made me grow faster than any other time in my life. Arrived here 3 years ago and started making music in a half built hut with a little space heater, blankets in front of windows to hide from the harsh winds of the North and my recording gear. Out of that grew a dream of the Moon temple, out of the dream grew a completely new way of existing. I see my journey as very similar to someone that chooses to spend years in an ashram, just in my version, the forest has been the monastery. Massive shifts have happened internally and I’m starting to feel heavily pregnant with everything I’ve been creating. It’s definitely time to come out of the hiding now. We’re so, so close. Thank you, Moon Children for witnessing my journey with such respect, patience and love. I can’t wait to reconnect with you on a whole new, much deeper level very soon. Love you. -Moonchild K

A post shared by Kerli (@kerlimusic) on

Kui ma Kerli Kõivu raamatu pealkirja nägin, teadsin ma KOHE, et tahan sellest kirjutada – sellise pealkirjaga kaante vahelt saab AINULT sulakulda tulla. Tegelikult kirjutasin juba nädalakese eest, Postimehele, nüüd avaldan ka siin – siin on siis minu originaal, eeldan, et seal on nende nuditud ja moditud versioon, aga ütlen ausalt, et ega ma vaatamas ei käinud. 😀

Enne raamatu juurde pöördumist olgu öeldud kaks asja. Esiteks. Innuka spordihuvilisena on mul see probleem, et ma joon harva ja ei kanna hästi. 84 lk pole küll eriti palju, aga ikkagi mitu tundi lugemist, oleks ma sinna pudeli kõrvale võtnud, oleks ma poole peal maganud ja pidanud hiljem valutava peaga edasi lugema. Nii et olgu öeldud, et lugesin seda üllitist täiesti kaine peaga ja kirjutasin selle arvustuse niivõrd-kuivõrd täie mõistuse juures olles, kui minu puhul võimalik on.

Jörgen Paabu on Postimehe intekasse täiesti imelised pildid teinud

Teiseks lugesin kuskilt intekast, et ta kirjutas selle 9aastase suhte järel, nii et käisin kohe vikis ta vanust vaatamas, sest ta näeb noor välja, aga oleks muusikamaastikul nagu juba 15 aastat olnud. Nii et kui kedagi veel huvitab, on Kerli hetkel 31aastane, minust ainult aastakese noorem. Mis tähendab, et see pikaajaline suhe algas, kui ta oli 22, ma eeldan, et ta nõustub ise ka, et põhimõtteliselt oli ta veel laps. Nii et võtsin juba enne raamatu lugema hakkamist küünilise seisukoha, et ilmselt oli tema suurim viga see, et suhe ei lõppenud juba kaheksa ja pool aastat tagasi. Antagu mulle andeks minu kalestumus, räägin kogemusest. Vabalt võib olla, et Kerli oli minust targem, sest olgem ausad, tegelikult ei tea me temast ju mitte midagi, tal on olnud piisavalt mõistust, et aastate jooksul piisavalt intervjuusid anda, aga samas hoiduda liigselt eraelust rääkimast – ja praeguseks hetkeks ei tea keegi meist, kus lõppeb Kerli kui inimene ja algab Kerli kui bränd, võime ainult eeldada, et ilmselt ta tegelikult igapäevaselt lumises metsas poolalasti ringi ei lase.

Raamat ise oli selline … Suure kirjaga pildiraamat. Ühe asja on ta igatahes kenasti selgeks saanud. Selle, et kõik ühiskonnas natuke pahakspandavad mõtted kõlavad hulga paremini, kui neid esitada moodsas esoteerilises keeles. Näiteks võib juhtuda, et sõbrannad vaatavad viltu, kui sa otse välja ütled, et sugar daddy‘t oleks vaja – aga öelda, et sinu ellu saab kuuluda ainult selline mees, kellel on palju külluseenergiat, see on juba hoopis teine jutt. Kõik noogutavad kaasa ja ütlevad, et muidugi, energeetiline tasakaal on väga oluline.

Aga mina oleksin tunduvalt suurema huviga lugenud sellest, kuidas ta üldises plaanis elu näeb, millised viimased 15 aastat olnud on jne, seda enam, et kõik lahkuminekuraamatud on ju üsna sarnased. Hetkel oli tegu raamatuga, mille peamine väärtus seisneski fotodes – ja ainus asi, mis ma siit päriselt teada sain, on see, et on olemas üks päris äge fotograaf, kelle nimi on Jörgen Paabu (vt näiteks eelmist pilti). Ma eeldan, et Kerli enda käsi on ka fotode tegemisel mängus olnud, sest seda, et ta on visuaalide loomisel üsna osav, on ta aastate jooksul korduvalt näidanud. Kahjuks tundub, et kirjutamine pole tema tugevaim külg ja keel oli kohati väga toortõlge inglise keelest, ei jää muljet, et ta oleks harjunud end eesti keeles ladusalt väljendama. Selle koha peal hakkab lugeja paratamatult mõtlema, kas 31aastane naine ikka tõesti kasutab igapäevaselt väljendeid nagu “mõttetu kutt”, “kuum tükk”, “nunnu” (absoluutselt IGA asi on nunnu), või on tegu teadliku registrivalikuga, sest Kerli kui bränd on (vist?) eelkõige teismelistele suunatud. Mul on raske uskuda, et toimetaja või üldse keegi, kes seda raamatut enne avaldamist luges, ei suunanud tähelepanu näiteks sellele, et ühes peatükis soovitatakse loobuda kõigest üleliigsest, sest minimalism on äge, ja paar lehekülge eemal rõõmustatakse, sest nüüd, kui eksi jalus ei ole, saab rahus sõbrantsidega šoppama minna (ja osta palju uusi asju, millega oma minimalistlikku kodu täita). See, et kõik eneseabinipid on Cosmo stiilis, peab olema teadlik valik.

Mind hakkas ühel hetkel häirima ka see, et kuigi räägitakse palju sellest, kuidas iga naine on jumalanna, tegeletakse feministide keeles väljendatuna siiski kogu aeg patriarhaalsete väärtuste süvendamisega – põhirõhk on ikkagi selles, et mis sellest, et see lohh sind maha jättis, sa oled ikka NII seksikas ja NII ilus (sest naise väärtus ometi just selles peitub). Kui ma olen jumalanna, siis minu esmane huvi ei ole õppida kõige seksikamat meiki tegema, esiteks saadan ma sellele tõprale kolmeks põlveks Siberi katku kaela, seejärel hävitan nalja pärast kellegi viljasaagi või tantsin oma langenud vaenlaste kehadel ning siis lähen norin pisut mõne teise jumalaga. Isegi Aphrodite OLI ilus, aga TEGELES ta aktiivselt ringihooramise ja tülideõhutamisega – mis on korduv element paljude viljakusjumalannade juures. Ilu on siiski sekundaarne tunnus, jumaluse olulisim omadus on VÕIM. Ja mis võiks ühte inimest rohkem võimestada kui võimalus ühiskonna reegleid soovi korral ignoreerida ja uskuda, et sa oled piisav ka siis, kui sa üldse ei meigi. Või et sinu seksikus ei seisne selles, et sa hommikusöögiks rohelist smuutit tarbid. Miskipärast arvan ma, et inimene, kes eelistab pikki ajaperioode teistest eraldatult veeta, on sisimas üsna sarnasel seisukohal.

Ma olen nõus, et ennast tuleb armastada. Ja ma olen nõus, et tuleb teha teadlikke valikuid. Aga mul on üsna raske uskuda, et see raamat kedagi sellele lähemale aitab. Pildid on ilusad ikka, aga ei Kerlist ega isiklikust arengust siit tegelikult eriti teada ei saa.

Ehk siis kingikotti soovitan ma seda enne jõule panna ainult siis, kui ette teate, et lugeja tõesti Kerlit fännab. Teistele võib selle asemel siit raamatust väikese tsitaadikogumiku teha, mahub ühele leheküljele ära. Minu vaieldamatu lemmik on järgmine, kaalusin selle peale tõsiselt, kas peaks ehk hakkama isegi üsapuhastusteenusega raha tegema:

“Õppisin oma üska puhastama ja tugevduma ning maaenergiaga ühilduma.”

Kui Kerli suutis, suudad sinagi!

Tibatillukesed harjumused

Ehk kokkuvõte raamatust “Atomic Habits“. Ei saa öelda, et siin midagi maailmamuutvat oleks olnud, aga kirja peaks ikka panema, kombeks nagu raamatutega teha nii. Raamatu peamine mõte on siis selles, et eesmärk ei peaks olema “võtan 20 kg alla” või “lõpetan kooli”, isegi kui peaks tahtma seda saavutada, vaid eesmärk on olla selliste harjumustega inimene, kelle sellesuunalised eesmärgid nagunii täituvad. St et minu eesmärk ei tohiks olla näiteks “roni ära see konkreetne rada, kus on vaja head jalatööd”, vaid see, et mul oleks harjumus igapäevaselt jalatööharjutusi teha. Seda siis seetõttu, et muidu saab eesmärk täidetud ja oled sihitu või seikledki eesmärgist eesmärgini, aga kui eesmärk on üldises plaanis end arendada ja selleks on konkreetne tegevuskava paigas, siis selle järgimisele on lihtsam keskenduda. Või näiteks kaalulangus – kui keskendud sellele, et 10 kilo alla võtta, siis eesmärki saavutades on yo-yo-efekt väga lihtne tekkima, sest eesmärk sai ju täidetud, nüüd võib uuesti sööma hakata. Kui eesmärk on elada tervislikku elu kaalule keskendumata, siis seda probleemi pole. Taas see joogateema ka, et tuleb keskenduda protsessidele, aga tulemustest lahti lasta, eks.

Tema soovitab harjumuste lihtsamaks kinnistamiseks ehitada see oma identiteedi osaks. Näiteks ei ütle, et “ma ei tee suitsu, sest ma üritan maha jätta,” vaid ütled, et “ma olen mittesuitsetaja”, ja siis iga suitsetamata jäetud sigaretiga kinnistad seda identiteeti. Mis tundub selles mõttes tõsi küll, et selline identiteet on väga paljude muude asjade nurgakivi, mul näiteks on identiteedi oluline osa see, et ma olen ronija – ja sellest tuleb hulk häid harjumusi. Ronija sööb tervislikku toitu, et jaksaks ronida. Ronija teeb hommikuti üldist tervist toetavaid harjutusi, sest tal on vaja ka tugevat selga. Ronija venitab korralikult pärast trenni, sest painduvus on oluline. Ronija võtab puhkeaega, sest muidu võib ta end vigastada ja vigane ronija ometi ei roni … ja seega on tema identieet ohus, järelikult peab puhkama. Sama ka teiste asjadega, kui suudad end veenda, et oled “kohusetundlik inimene”, siis sellest tulenevalt pead jõudma vara kohale jne (see, kas just see on identiteet, mille poole püüelda, on igaühe enda otsustada).

Harjumuste kinnistamiseks on neli suurt REEGLIT. Need on siis järgmised:

Tee soovitud harjumusega seotud asjad silmatorkavaks. Kui trenniasjad on sul kohe ukse ees risti jalus, on suurem tõenäosus, et sa päriselt trenni lähed. Kehtib ka suuremas plaanis – kui oled keskkonnas, kus kõik treenivad, on suurem tõenäosus, et ka sina trenni teed. Kui ümbritsed end laiskvorstidega, siis on ka endal lihtsam laisk olla. Kehtib ka tervisliku toidu, suitsetamise ja enesetäienduse kohta.

Tee see meeldivaks. Plaani see näiteks kahe meeldiva asja vahele – pärast kohvi ja enne kooki teen asja X. Varsti seostad X-i kohvi ja koogiga ja see tundub meeldiv (või toob kohvile/koogile mõtlemine oksemaitse suhu). Või näiteks iga kord, kui avastad, et oled ilmaasjata telefoni välja võtnud, teed kümme kätekõverdust ja siis võid natuke Facebooki nautida. See toimib ka pisidetailides, inimesed pesevad korralikumalt käsi ja hambaid, kui seep lõhnab hästi ning hambapasta maitseb mõnusalt. Mina treenin, nagu hull, sest nii mõnus on rada ära ronida, aeroobikat ma nii ei naudiks. Kui sinu jaoks on treening ebameeldiv, aga miskipärast on hädasti vaja (no ütleme vigastuse raviks, arst ütles, et on vaja), siis peaks sellele järgnema mingi autasu, mis toetab sama tervisliku enda eest hoolitseva inimese identiteeti (st näiteks massaaž, mitte pitsa), mida sa kinnistada tahad. Kui tahad kinnistada elunautleja identiteeti, kes samal ajal enda eest hoolitseb, on pitsa ka hea. Vastupidi ka, tee endale harjumuse mittetäitmine ebameeldivaks. Kui jääd suitsetamisega vahele, pead naisele 20 eurot andma vms.

Tee selle täitmine lihtsaks. Planeerimine on oluline, aga tegemine on olulisem. Katsed on näidanud, et motivatsioonikõned või nende puudumine tegelikult ei mõjuta seda, kas inimene teeb midagi või palju ta teeb – mõjutab see, kui hea plaan tal on. Kui aga liiga kaua planeerida, ei tehta lõpuks sittagi ning harjumuse kinnistamiseks on vaja seda kinnistada. Nii et kui tahad saada veel 50aastaselt kitarrimängijaks, siis pead iga päev kitarri mängima ja palju. Selle kõrvalt võid arutada, kuidas harjutamist efektiivsemalt korraldada, aga vajaliku tegevuse TEGEMINE on õppimise juures kõige olulisem. Nii et kitarr olgu kergesti kättesaadav, nähtaval kohal (nagu juba mainitud) – ja vastupidi, ebameeldivad harjumused tee raskeks, ära osta koju rämpstoitu jne.

See joogatüdruk armastab öelda, et you have the tools, you are just distracted – meil on kõik vajalik omale parema elu ehitamiseks olemas, me lihtsalt ei suuda keskenduda, sest raiskame oma aja ja energia ära asjadele, mis ei tohiks tegelikult olulisedki olla. Ära raiska aega suhetele, mis sulle midagi ei paku või, veel hullem, ainult võtavad. Tee seda, mis sulle oluline on ja mingiski mõttes kasu toob – näiteks lastega veedetud aeg on väga kasulik, sest sa naudid seda, viisakusest naabrinaise hala kuulamine mitte, kui sa samal ajal mõtled, et tahaks juba minema saada.

No ja tüüpiline, tee kasvõi natuke. Kui muud ei tee, kirjuta kaks rida, tead, et oled midagigi kirja pannud. Nii saad tagasi vaadates näha, et oled igapäevaselt midagigi teinud.

See, et oleks võimalik näha, kas oled teinud või mitte, on siinjuures üsna oluline, sest mälu pole usaldusväärne ja inimestele meeldib endast paremini mõelda. Kui oled toidupäevikut pidanud, siis ei saa öelda, et “paar korda sõin vist kooki eelmisel nädalal”, kui iga päeva pealt tort vastu vaatab. Sama ka teisipidi, inimestele meeldib end uhkena tunda, kui näed, et oled tubli olnud, on kergem edasi minna. Nii et jälgi oma arengut – raamatu näites tõsteti näiteks kirjaklambreid ühest hunnikust teise iga kord, kui üks töökõne tehtud sai, aga tänapäeval on selle jaoks vastavad äpid, kuhu märkida, et näiteks hommikused kätekõverdused on tehtud või et essee sai valmis. Ja oma Duolingo kogemusest (ma kavatsen aasta täis saada nii, et ühtki päeva vahele ei jää, just watch me, hetkel on ca 280 päeva) võin öelda, et vähemalt minusugused tunnevad uhkust, kui suudavad end reel hoida, nii et kui on võimalik see endale visuaalselt nähtavaks teha, on suurem tõenäosus, et sellega jätkatakse. Kui sa näed, et oled ju juba kaks nädalat hakkama saanud, tahad veel pingutada. See motiveerib. Lisaks on niimoodi see “kohustus” igapäevaselt silma ees ja saab kergemini harjumuseks.

Minu jaoks ehk kõige olulisem asi on kõige lõpus. Keegi meist ei ole täiuslik, kõik meist teevad vigu. Igal dieeditajal juhtub, et tahaks hirmsasti pitsat ja ei suuda ei öelda. See on ok. Oluline on see, mis saab pärast seda, st oluline on, et antud hetkel siis näiteks rasvase toidu söömine ei saaks uueks harjumuseks, vaid et inimene saaks tagasi ree peale. Selle jaoks soovitab ta olla eriti tähelepanelik, et “vale valik” ei toimuks kaks korda järjest. Kui sööd pitsat, siis järgmisel päeval sööd tervislikult – kui on tõesti megaisu, siis ülejärgmisel päeval saad jälle pitsat, aga niisama kaks päeva järjest põrsast ei tee. Eriti heal juhul õnnestub sul leida mõttekaaslane, kellega teineteist vastastikku motiveerite ja vajadusel neid reegleid meelde tuletate. Treeningu või õppetöö puhul tuleb muidugi silmas pidada ka nn kuldkiharakese reeglit – inimene on kõike motiveeritum, kui ta peab pingutama, aga mitte liiga palju. St et me otsime väljakutseid, aga me tahame sisimas tunda, et see on tehtav, et me suudaksime ja tahaksime pingutada.

Ehk siis same old, same old, jalgratast ei leiutatud, aga ehk kellelegi oli ülekordamisest kasu.

“Kui hingusest saab õhk” (Paul Kalanithi)

Marca kirjutas sellest raamatust nii huvitavalt, et ma ei suutnud vastu panna ja ostsin kohe omale ka – tegelikult ostsime suisa kaks tükki, sest mina ütlesin internetis peiksile, et tundub huvitav, ja hakkasin krisost e-raamatut ostma ning selle aja peale, kui ostetud sain, oli tema juba mujalt ostnud ja mulle meilile saatnud. 😀 Ja taevale tänu, et ta seda tegi, sest selgus, et Krisos ostad sa küll epubi (just selle, mida minu luger sööb), aga kui sa tahad seda lugeda lugeriga, mitte arvutis või nutiseadmes, tuleb selleks mingit metsikut huiamist teha. Ehk siis ma ei osta elus sealt enam ühtki e-raamatut, sest see pole kasutajasõbralik lähenemine. Aga kuna autor suri enne raamatu valmimist ning temast jäi maha naine ja laps, siis ütleme nii, et mul ei ole väga kahju neid kahe ostuga toetada ühe asemel.

Igatahes on raamat elulooline ja põhipoint on selles, et noor arst (olgu, 36-aastane vanur) saab teada, et on suremas ning otsustab enne surma oma elust ja filosoofiast kirjutada. Marca ütles suisa, et kui inimene loeb oma elus läbi ainult ühe raamatu, võiks see olla just see raamat – ma nii kaugele ei läheks, aga väga huvitav lugemine oli küll. Esiteks muidugi see, et autor on selline inimene, keda ka päris elus alati huvitav kohata on – õppis esmalt hoopis kirjandust (et inimhingest rohkem teada saada), aga siis otsustas, et inimese mõistmiseks peab mõistma selle aluseks olevat masinavärki, ning õppis arstiks ka. Ehk siis ilmselgelt mitte lihtsalt väga haritud inimene, vaid ka arukas, palju lugenud ja üsna laia huvideringiga. (Kõrvalepõikena olgu öeldud, et üks põhjustest, miks mul oli nii kerge oma elukaaslasesse armuda, oli omal ajal see, et ta ei ole mitte lihtsalt IT-mees, vaid õppis tegelikult filosoofiat ja IT tuli hiljem juurde – ma olen küll IT-s näinud, et pea keegi pole stereotüüpne kuivik, aga no ikka on kohe hulga huvitavam, kui inimene on mitmetahuline.)

Nii et väga põnev oli lugeda, kuidas ta filosofeeris elu ja surma teemadel. Isegi natuke võõrastav, sest lugeja ju teab, et tüüp oli kirjutades juba suremas, aga üldine stiil on kuidagi väga … kerge. Nagu ta lihtsalt arutleks ja ei oleks eriti häiritud sellest, mis tulemas on. Tsiteerib erinevaid autoreid, mõtiskleb selle kohta, milline koorem on tegelikult arstide õlul (kui tihti peab tegema elu ja surma mõjutavaid otsuseid lihtsalt kõhutunde põhjal) ning kuidas sa pead suutma ühelt poolt oma patsienti dehumaniseerida, et objektiivseks jääda, aga samas meeles pidama, et ta on inimene, et mitte iseenda inimlikkust kaotada. Pead aru saama, kelle elu on võimalik päästa, kelle oma mitte – ja kelle oma EI TASU päästa. Väga-väga keeruline teema, mille sõnadesse panek on pea ilmvõimatu – ja ta oli sellega ikka üsna hästi hakkama saanud. Kohati kirjeldas ta väga detailselt järjest erinevaid haiguslugusid, mis lõi väga kummalise olustiku. Selline kliiniline täpsus, aga samas ka tema filosoofiline tõlgendus, eneseanalüüs jne.

Sellest kõigest hoolimata jäi natuke kibe maitse suhu, sest ta surm oli minu jaoks selgelt enesetapu piiril. Või kuidas teisiti nimetada seda, kui vähist paranev inimene (kelle vähikolded on jätkuvalt alles, kuigi taandunud) hakkab innukalt läbi valu 18-tunniseid tööpäevi tegema? Minu meelest on see üsna teadlik valik, eriti arsti puhul. Et keegi teeb seda raseda naise ja seejärel niivõrd väikese lapse kõrvalt, oli natuke valus lugeda. Olgu need siis teadlikud prioriteedid või hubris, ikka on kurb.

P.S. Et te teaksite, siis äärmiselt tõenäoliselt EI ole find what you love and let it kill you tegelikult Bukowski tsitaat.

Mida sa, vanamutt, ka tead?

Mõtlesin hiljuti, et olen lausa kahetsusväärselt vähe kursis naiskirjanike ulmeteostega. “Frankenstein” ei loe, seda oleme me kõik lugenud/näinud, ja muidu olid mulle näppu sattunud ainult maailmakuulsad Virginia Woolf (“Orlandot” lugesin nii noorena, et mingit elamust sellest ei mäleta, aga ta pole üldse minu stiil ka, kuigi idee muutuvast soost on üsna äge) ning Ursula K Le Guin, kes kirjutas väga ladusalt ja oli väga huvitav/loetav, aga mind mõnust kriuksuma ei võtnud. Nii et mõtlesin, et kus viga näed laita, seal hakka aga otsast peale, eks ole.

arrival_052

Esmalt sattusin ma aga täiesti juhuslikult nägema filmi nimega “Arrival” ehk “Saabumine”, mille peaosas on naissoost filoloog, kes peab tulnukate saabudes võimalikult kiiresti nende keele ära õppima. Õigemini, nagu sellistes filmides tavaks, üritasid nad muidugi esmalt tulnukatele inglise keelt õpetada, sest see on siin ilmas ometi kõige olulisem (neil oli ometi antropoloog kambas, jeesukene), aga õnneks said nad kähku õige raja peale. Ütlen otse, et film polnud just kõige huvitavam, aga keeleõpet puudutav osa on kahtlemata põnev ka mittefiloloogidele – kuidas sa seletad hoopis teistsugusele liigile, kes sinu keelt veel üldse ei oska, mis on vahet sõnadel “relv” ja “tööriist”? Kuidas sa annad märku, et see siin on küsimus, aga see siin väga enesekindel väide? Kuidas me eristame minevikku, olevikku ja tulevikku (mida mõnes keeles üldse ollagi ei pruugi)? Kuidas me üldse räägime ajast (meie päev ja kõik sellest tulenev on seotud ühe meie jaoks olulise planeedi liikumisega) või emotsioonidest? Kuidas me räägime sünnist ja surmast, kui me pole päris kindel, kas ja kuidas need asjad vestluse teisel osapoolel üldse käivad? Ehk siis küsimused, mis on sama palju filosoofilised ja antropoloogilised kui filoloogilised.

1a98c8f97db55e3cd4182a3de1736b63

See on raamatu seisukohast oluline, sest ma ei saa sinna midagi parata, ma olen poole kohaga antropoloog ja filoloog, ka raamatus oli tulnukatele inglise keele õpetamine üks põnevamaid asju. Nii et võrdlesin mitme koha peal seda, kuidas seda kujutati/selgitati filmis ja kuidas on sellele lähenetud selles vanas (1996) raamatus.

Raamat ise on “Remnant population” (eesti keeles näiteks “Jääkpopulatsioon” või “Jäänukpopulatsioon” või inimese keeles “Allesjäänud elanikkond”), autor Elizabeth Moon, kelle kuulsam teos on ilmselt “Pimeduse kiirus” (“The Speed of Dark”), mille eest ta 2003. aastal auhinna sai. Ja jah, ma tunnen end nüüd vanana, sest ma tahtsin öelda, et “alles hiljuti”, enne kui aru sain, et krt, see oli 15 aastat tagasi. Oi jah, küll see aeg alles lendab. Aga minu vanus on siin naeruväärne, sest üks asi, mis selle raamatu suisa VÄGA eriliseks teeb, on see, et peategelane on umbes 70aastane naine. Ta on osa küllaltki rangete piirangutega kultuurist (nagu me kõik), mis näeb ette, kuidas astuda ja istuda, mida selga panna, kuidas rääkida jne. Nii et Ofelial on sellest kõigest üsna kõrini, tema tahab nende poolt koloniseeritud planeedil, kus ta juba 40 aastat on elanud, rahulikult oma tomatitega tegeleda, mitte pidevalt poja mölinat ja minia vingumist kuulda. Lisaks ajab teda närvi teadmine, et ühiskonnas, kus ta elab, ei huvita 70aastase naise arvamus kedagi, sest kõik arvavad, et a) selles vanuses naine on nagunii pooleldi seniilne, b) naine võiks vait olla, kui mehed räägivad, ja üldse oma kohta teada.

Nii et kui tuleb teade, et kogu elanikkond ümberkoloniseeritakse teisele planeedile ja omanikke (st lepingu tugevamat osapoolt, nad ei ole orjad, vaid pigem kapitalismi nõrgem lüli, no nagu eestlased Soomes või poolakad Eestis) üldse ei huvita, kuhu nemad minna tahaksid või mida nad asjast arvavad, ei soovi Ofelia muidugi üldse kuskile minna. Ning kui tuleb välja, et firma tahab teda ka raske tööga teenitud pensionist ilma jätta ja lisaks tema transportimise eest ta pojalt raha nõuda, peidab ta ennast viimase lennu peale mineku asemel hoopis metsa, eeldades üsna õigesti, et keegi teda otsida nagunii ei viitsi.

Mis mulle meeldis. Esiteks kirjeldus sellest, kui vabastavalt talle mõjus ühiskonna normide kadumine. No kasvõi teadmine, et ta võib rahumeeli paljajalu ringi käia. Teiseks keeleõppe osa (kui selgub, et varem polnud plaati siiski põhjalikult uuritud ja ta päris ainus intelligentne olend seal pole). Kolmandaks, see, kuidas vanaemad suudavad täiesti enesekindlalt vihastada ka kõige ohtlikumate tegelaste peale, kui need nende reeglite kohaselt halvasti käituvad. Neljandaks, nagu juba öeldud, kirjeldus sellest, kuidas inimese (90ndatel kindlasti veel eriti naise) väärtus/olulisus/tõsiseltvõetavus ajaga väheneb.

See, et meie ühiskonnas vanemad inimesed tunnevad, et neil pole viitsimist ega tahtmist enam midagi öelda (põhjendatult, sest tihti ei ole keegi valmis neid kuulama), on tõsi ju ka tänasel päeval. Inimaju töötab imelikul moel, me eeldame väga kähku, et kui keegi ei saa meist aru (näiteks ei kuule hästi) või kui meie ei saa temast aru (näiteks inimesel on kõnedefekt), siis ei ole meil mitte kommunikatsioonihäire, vaid teine osapool on lihtsalt kergelt aeglane. Mul on olnud mitu korda olukord, kus ma olen kaks korda juba “Mida?” öelnud ja kolmandat korda enam ei taha, nii et teen “mhmh” vms, et pääseda eeldusest, et ma lollakas olen – ja ka teisipidi, kui keegi aru ei saa, mida ma tast tahan, tuleb üsna kiiresti eeldus, et järelikult on ta tainapea. Hõlmab suht tervet Prantsusmaad näiteks, pean iseendale meelde tuletama, et see, et meil on kommunikatsioonihäire, ei tähenda ilmtingimata, et üks meist on aeglane, ja kui ka tähendab, ei pruugi see teine osapool olla.

Kahtlemata on sama asja ka vanemate inimestega suheldes juhtunud. Üks mu vanaemadest näiteks viimasel ajal ei kuule hästi ning see koos faktiga, et meil on TÄIESTI erinevad seisukohad (näiteks mina näen kooli kui võimalust, tema kui kohustust/kannatust), teeb vahepeal suhtlemise väga raskeks. Või lihtsam näide mu vanematega. Nad ei armasta eriti trenni, nii et nad on mulle mitu korda öelnud, et ma ei PEA seda nii palju tegema – ma võin kümme korda öelda, et ma NAUDIN seda, nad kuulevad, aga ma näen, et nad ei saa aru. Nagu ükskord üks noor Aafrika paduusklik küsis minu käest, mis usku ma olen, ja ta lihtsalt EI SAANUDKI aru, mida “ateist” tähendab. Lõpuks jäime seisukohale, et see tähendab, et ma ei ole seotud ühegi konkreetse kirikuga, sest sellest sai ta aru. See, et ma üldse ühtegi jumalat ei usu, see ei mahtunud lihtsalt tema maailmapilti. Kindlasti toimib sama asi vastupidises suunas ka, ma lihtsalt neid olukordi ei märka niimoodi. Siin raamatus oli ka see, et ühelt poolt tundis Ofelia, et pealesurutud kombed (kasvõi “alasti ei peaks ringi jalutama” ja “meestega ei peaks liiga enesekindlalt rääkima”, kuigi mõlemad on minu meelest otseselt vajaduspõhised, st mõlemad reeglid kaitsevad meid potentsiaalsete ohtude eest) ahistavad teda, aga samas eeldas oma kasvatusest lähtuvalt väga konkreetseid viisakusreegleid ja kultuurilisi mänge, mis mulle täiesti närvidele käivad, aga selles vanusegrupis igati tavalised on.

Reedel just nägin, kuidas üks noormees oli läbi häda oma vanaema kohvikusse saanud. Poiss pressis innukalt, et inimesele midagi hommikusöögiks saada “Ei, mina küll ei taha midagi, siin ju kõik nii kallis ja sa noor inimene, kust sul see raha. (Ääremärkus: noore hipsteri käekell oli raudselt kallim kui minu läpakas.) No vett võib võtta. No äkki üks saiake siis.” Selle koha peal ei kannatanud noormees enam välja ja läks neid saiakesi tooma, nii et vanaema karjus talle üle kohviku järele, et ega ta saiakest muidugi veega sööma ei hakka, toogu siis ikka kohvi ka. Nagu me kõik teame, et sa tahtsid algusest peale seda kohvi ja me tahame seda sulle osta, ega me muidu sind kohvikusse poleks toonud, ole inimene ja ütle, mida sa tahad. Häda on naistega, terve elu on nad harjunud teiste vajadusi ettepoole panema ja ei oska aru saada, et nad on poputamist väärt.

Mis mulle ei meeldinud. See kulunud klišee nunnudest indiaanlastest, kes iial üle ei tarbi ega loodusele liiga ei tee. No ei ole see päris nii. (Ja valge mees ei ole mitte sugugi alati loll, vahepeal on ta lihtsalt väga-väga vastik – näiteks ei suretanud ameeriklased piisoneid peaaegu välja mitte sugugi ainult verejanust ja kindlasti mitte rumalusest, vaid piisonid olid indiaanlaste peamine lihaallikas, nende valimatu tapmisega sai indiaanlaste elu keerulisemaks teha. Ei ole rõugetega tekkide kinkimine meie ainus trumpkaart.) Igatahes oli vanemaid inimesi austav tulnukas ka mitmes muus mõttes ilmselge paralleel indiaanlastega, aga ma olen lahkelt valmis selle andeks andma. Elizabethi kindlasti huvitab.

Aga hea raamat oli, lugesin ühe korraga kõik 300 lehekülge läbi ja elasin kaasa. Ühe eriti hirmsa koha peal panin käest ja ei julgenud kohe edasi lugeda, pidin vahepeal kohvi tegema. 😀 Aga muidu ühe hooga.

P.S. Kes tahab ERITI kaasaegset kirjandust lugeda, siis siin on nimekiri üheksast eelmise aasta populaarseimast ulmeteosest, mille autoriks naine. Kes tahab teada, mida üldse kõige olulisemateks naiskirjanike ulmeraamatuteks peetakse, siis siin on suisa 50 raamatust koosnev nimekiri (Madeleine L’Engle’i “Ajalõhe” ehk “Wrinkle in Time” on eesti keelde ka tõlgitud ja see on mu lugemisnimekirjas juba sellest ajast saadik, kui selle (kuuldavasti väga kehvast) filmiadaptsioonist rääkima hakati). Ma sain siit alles teada, et “Fullmetal Alchemist” on ka naisautori sulest, sest no ei teadnud mina, et Hiromu naisenimi on, pahad stereotüübid. Üllatusega vaatasin, et tegelikult on mitu nime siit nimekirjast ka tuttavad, noorena lugedes ei olnud lihtsalt aju üldse registreerinud, et naisautor.

Kolme keha probleem (Liu Cixin)

three-body-problem

Mul pole Hiina ulmekirjandusega varem mitte mingit kokkupuudet olnud, nii et hoidsin “Kolme keha probleemil” juba mõnda aega silma peal ja ootasin, et aega tekiks. Aeg, muidugi, ei tekkinud ega kadunud, tuli teist ühel hetkel lihtsalt võtta. Ja mulle MEGALT meeldis see raamat.

Esiteks meeldis see, et see oli poeetiline. Ulmekirjandus tavaliselt ei ole nii poeetiline keel, aga Aasia kirjanduses tundub see paljude žanride puhul teema olevat. Räägivad näiteks CPU-st või binaarsusest, aga nii ilusasti, et no ainult loe.

Muide, CPU-st ja binaarsusest. Kirjanduses on selle žanri täpsem nimetus kindlasti hard science-fiction, mis tähendab maakeeli seda, et teadust on palju ja see on võimalikult korrektne. Mulle, kes ma olen näiteks IT-s alles alustav nublu, oli väga huvitav see, kuidas tagasivaadetes 60ndate aastate infotehnoloogilistest uuendustest kirjutati. Näiteks mainiti rõõmuga ära Fortran (kilgates, et ei peagi kirjutusmasinaga paberile koodi kirjutama – jah, tegelikult leiutati see juba 50ndatel, aga ärge unustage, et raamatu tegevus toimub Hiinas) ja selgitati väga-väga lihtsas keeles (lipukestega! kellele lipud ei meeldiks!), kuidas arvuti ühtedest ja nullidest aru saab. See oli vist ka üsna ainus asi, mitut füüsikateooriat pidin kaks korda lugema, aga väga kaasahaarav oli. Sundis aju kasutama, ütleme nii.

View this post on Instagram

True heroes don't wear capes #3bodyproblem

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks oli väga huvitav Hiina kultuurilise ja sotsiopoliitilise tausta kohta natuke rohkem aimu saada. Neil oli seal ju ka suur sotsialismiihalus jne, aga see avaldus tiba teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Raamat otseselt sellele ei keskendunud, aga veidi avas tausta ikka, eriti just sotsiaalse hierarhia seisukohast. Hullunud massid ja politseiriik ning muud jutud muidugi ka.

No ja kolmandaks oli lihtsalt huvitav. Ma tahtsin lõpuni välja lihtsalt teada saada, mis siis tegelikult toimub ja miks need inimesed surevad (jah, suur spoiler, raamatus inimesed surevad). Muide, raamatu tegevuspaik ei ole ainult kuuekümnendates, aeg on selline big ball of wibbly-wobbly, saame tükikesi siit ja sealt. Alguses oli aeglane ja kurtsin Sirrule, et no kohe kuidagi ei saa vedama, et ei tea, kas viitsin üldse lugeda. Kuskil juba viienda peatüki kandis oli aga nii põnev, et lasin põhimõtteliselt ühe jutiga lõpuni välja.

Ahjaa, neljandaks oli seal palju sitapäid. Küünilisi sitapäid ja väga moraalseid kõrgete ideaalidega sitapäid. Ja headest inimestest pole ju huvitav lugeda, oma blogis võime igaüks kirjutada, kui toredad ja ilusad ja head me oleme, raamatust tahaks ikka midagi vähe teravamat.

Viiendaks võiks vist ära mainida, et naised on siin raamatus ka inimesed. Mõni isegi nagu peategelase mõõtu. Aga igatahes inimesed. See on tänapäeval alati oluline point, muidu ikka levivad jutud, et ulmekirjanikud on šovinistid jne. Siin raamatus mitte, naised on ka inimesed ja naised on ka sitapead. Ma tahaks kohe teist osa rabada, aga enne peab paar päeva tööd rügama. Aga teie lugege, Rentsi soovitusel!

 

Emotsionaalne agiilsus

20161217_182717

Loen sellist Susan Davidi raamatut. Mõte on siis selles, kuidas mitte sisseharjunud mustritesse langeda, mis on varem mingis olukorras kasulikud olnud, aga enam ei ole. Teie loete sellest selle pärast, et mul ei ole ju mälu, nii et pean kirja panema endale mõned asjad, et hiljem mäletaksin, millest jutt käis. Raamat on muidu väga ladusalt kirjutatud, selline ameerikalik, hea lihtne lugemine, tuletab meelde, et arengu eelduseks on courage over comfort ehk maakeeli “kes ei riski, see šampust ei joo”.

Jätka lugemist

Apollo valib aasta parimaid raamatuid

kohv

Eelmise aasta omi siis muidugi. Hakkasin kohe uurima, mille vahel me siis valime. Tuleb tunnistada, et üsna häbi oli vaadata neid nimekirju, millest ma põhimõtteliselt mitte midagi lugenud ei olnud. Kusjuures mul oli kindel plaan vähemalt “Kehade mets” ja “Täiusliku lause surm” läbi lugeda, sest autoriteks on Jim Ashilevi ja Rein Raud ja ma olen ju fänn. Tegelikkuses … Tegelikkuses olen sirvinud Mart Sanderi raamatut “Litsid”, sest see vedeles mu vanemate juures öökapil (ja tundus üllatavalt hästi kirjutatud, ma ei teadnud varem, et Sander nii mitmekülgselt andekas mees on – on jäänud küll mulje, et ego on tal mäekõrgune, aga ei teadnud, et õigustatult). Ehk siis tahtsin kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.

Kui uskuda mu blogi, olen ma eesti keeles eelmisel aastal läbi lugenud ainult onu Bella keemiaõpiku ja ühe matemaatikaraamatu. Kõik ülejäänud raamatud on olnud võõrkeelsed. Kummastav kohe, ma ei olnud muidu sellele statistikale mõelnud. Üks korralik inimene võiks ometi natukenegi emakeelset ilukirjandust lugeda. Äkki saab sel aastal see viga parandatud ja võtan vähemalt need kaks eespool nimetatud härrasmeest ette.

Või noh, tegelikult oli mul nagunii täna plaanis kinno minna ja raamatukogu jääb ometi tee peale … Ei tea, miks viimasel ajal on nii, et Tarantino ja mõttetu vägivald kõnetab rohkem kui kõrgkunst, peaks ehk viimasele ka taas võimaluse andma. 😀

Ah, äkki peaks hoopis ise raamatu kirjutama. Kui raske see ikka olla saab, paned kohvi sisse ja ilukirjandus tuleb välja. Input ja output, nagu ikka.

Hääletada saab siin. Ja kõigi hääletajate vahel loositakse välja Apollo luger, mis on parim asi ever, kui te soovite igavesti juuksuri juures Kroonika lugemist vältida või leiate, et kolleegidega hommikul koos tööle sõites on rääkimiseks veel liiga vara (lisatud: ja valgustus on sel lugeril ka täitsa olemas). Ühesõnaga, kui te olete rohkem raamatuid lugenud kui mina, siis vutt-vutt hääletama.