“Tehanu” ja marginaliseeritud

View this post on Instagram

A post shared by Formerly @asian_impressions 愛 (@ai_impressions)

Ütlesin juba korra, et see raamat, mida ma lugesin, oli lihtsalt NII hea. Aga lisaks sellele, et see oli hea, oli ka tunda, et autor on (ise küpsedes?) sarja eelmiste osadega võrreldes tunduvalt feministlikumaks muutunud. Nii et see postitus ei ole nüüd mitte raamatu sisust (võlurid, kes ei võlu, sajatajad, kes ei sajata, lohed, kes ei lenda — ja mõned, kes võluvad, sajatajad ja lendavad), vaid naisteemadest.

Nimelt käis muude sündmuste taustal korduvalt läbi arutelu naise ja marginaliseeritute (vanainimeste, vigaste, nõrkade) rollist siin maailmas. Näiteks on siin üks võlur, kes on oma võimest ilma jäänud ja nutab nüüd uut identiteeti otsides metsas oma endist elu taga. Ja üks naine küsib teise käest, et miks mehed sellist asja ometi NII südamesse võtavad. Ning järeldus on, et esiteks meestel ei ole midagi peale nende võimu, kogu nende enesedefineerimine käib läbi selle. Võta see ära ja alles jääb tühi kest, nii et nad peavad mõtlema hakkama, kas neil on sinna üldse midagi muud panna. Ja teiseks (ning see on see osa, mis torkas mind konkreetselt nagu tulise rauaga). Teiseks ei saa naised sellest emotsemisest aru, sest naised kasvavad juba üles teadmisega, et nad jäävad kõigest ilma. Kui nad üldse midagi saavadki. Et neid kasvatatakse lugematu hulga standarditega, millele nad peavad vastama, et olla head naised, et saavutada mingi võim ja üldsuse heakskiit (läbi mehe muidugi, üldiselt läbi võimalikult hea abielu), aga isegi oma tipphetkel ei ole neil kunagi sellist vabadust nagu meestel.

Kuni selleni välja, et kui mees tahab minna jalutama, siis ta tõuseb püsti ja läheb jalutama. Kui naine tahab minna jalutama, ootab ta kuni mees tagasi tuleb, ja küsib temalt, kas ta jääb nüüd koju, et laps üksi poleks, kuni naine jalutab. Raamatus oli see selles mõttes ebaõiglane, et see polnud selle mehe lapski. Ta tutvus temaga esimest korda elus, muidugi tal polnud harjumust tema eest hoolitseda ega tema heaolule mõelda. Aga tuletas kohe meelde, KUI palju sarnaseid suhteid ma oma lähiringkonnas tean. Mul endal on ju muidu vägagi progressiivne majapidamine, suured asjad olid automaatselt paigas, kui keegi tahtis välja minna, küsis, kas teisel poolel on juba selleks õhtuks plaane jne (mul tglt pole kunagi õhtuti plaane, sel nädalal on kolmandat korda vist mu lapse eluea jooksul, aga näiteks trennis või sõbrannadega brunch’il käimine pole iial probleem olnud). Aga just kodusiseste väikeste asjadega oli nii, et pidin ühel hetkel, kui laps oli ca kuuekuune, jutuks võtma, et kallis, kas sa oled märganud, et kui sa tahad pesema minna, siis sa lähed pesema, aga kui mina tahan pesema minna, siis ma pean iga kord tulema ja viisakalt küsima, et kle, kas praegu oleks hea aeg ja kas sa saaksid ja … Või et kui sina teed süüa, siis mina tegelen lapsega, aga kui mina teen süüa, siis mina tegelen lapsega … Mis ei olnud sugugi ainult ühe poole süü, mina ise ka võtsin kohe selle rolli, et kuna mina olen vanemapalgaline, siis mina peaksingi olema see automaatne põhivanem. Ja me pidime teadlikult mõlemad tegelema sellega, et see mõtteviis liigselt ei juurduks.

Ja oma sõprusringkonnast näen palju sellist asja, et … No näide, lahutatud pere, lapsed on jagatud väga progressiivselt 50/50. Ma TEAN, et see mees peab end heaks isaks, suurepäraseks isaks, kes usubki siiralt, et nad on võrdsed vanemad. Aga iga lastevanemate koosolek on nii, et ema informeerib isa (isal on endal ka muidugi eKooli paroolid ja kõik kontaktid, aga miskipärast vajab ta informeerimist) ja siis isa vastab, et oi, tal on trenn/hobi/poeskäik. Sest emal ju ei ole iial ühtki neist asjadest. Kui ema nüüd vastab, et kahju küll, siis jääb seekord vist koosolekul käimata, sest tal oli teatripilet juba ostetud, ütleb isa, et ei-ei, KEEGI ju peaks minema. No mitte tema, ilmselgelt, tal on trenn, aga no KEEGI võiks ju minna. Või teine pere, ka lahutatud. Kui lastele on vaja talveriideid vms suuremaid asju osta, ostab ema ja esitab eksile arve, et see pool kinni maksaks. Ja SIIS mees vingub teemal, miks nii kallis, miks mitte selle firma oma, jne jne. Naine küsib, et kas viin selle tagasi, mul tšekk alles, osta ise midagi sobivamat. Ei-ei, ma tahtsin lihtsalt teada, et miks SINA midagi muud ei ostnud. Sest vaadake, KEEGI peab ju ostma ja peab ostma IDEAALSEID mehele sobivaid asju, aga see KEEGI ei ole see mees. Või kolmas näide. Mees on suisa nii progressiivne, et ise märkab, et lapsele oleks vist prille vaja! Nii et ta … Haha, muidugi ei pane ta arstiaega. Ta ütleb naisele, et laps oleks vaja silmaarsti juurde viia. Ja küsib paari nädala pärast, kas laps on silmaarsti juures käinud. Või neljas näide. Mees, suur matkahuviline, looduses väga aktiivne, naine on suht suvaline raamatukoi. 15aastane laps tuleb nende juurde ja ütleb, et tahaks järgmisel nädalavahetusel sõpradega telkima minna, aga uut magamiskotti on ju vaja. Isa ütleb, et loomulikult, ikka saab. Ja küsib REEDEL naise käest, kas see on lapsele magamiskoti ostnud. Kuigi tema on peres see, kellel on üldse mingit kogemust, et normaalset kotti valida.

Ja ma olen valmis kihla vedama, et kõik need mehed mõtlevad siiralt, et need tegevused ongi ju “naiste asjad”. Nad ei ole kehvad isad selle pärast, et nad nende asjadega ise ei tegele, nad on veendunud, et nad on suurepärased lapsevanemad. Aga nad ei ole nii lollid, et mitte aru saada, et tänapäeval ei sobi nagu hästi öelda, et see ongi ju ema vastutus, ära tüüta mind nende lastevanemate koosolekutega. Nii et nad ütlevad manifesteerivalt kaugusesse vaadates, et KEEGI ometi võiks ju minna, teha, osta. Ja eriti kehval juhul peab hiljem see keegi siis kõiki oma otsuseid põhjendama. Eelmisel nädalal mul üks sõbranna just ajas mul vererõhu nii üles ühe screenshotiga, sest ta eks jättis ühe lapse asja korraldamise tema kaela, lubades, et kohale läheb ise (sest sõbranna on juba mitmes kohas käinud) — ja kui sõbranna siis pani vajalikud ajad, kirjutas eks talle, et küsida, kas tõesti sobivamat aega ei olnud (ee, kust ta peaks teadma, mis tema eksile sobivamad ajad on?) ja et kas tõesti X asukohas ei pakuta seda teenust. Ma saan aru, et paljud mehed ei näe seda nii, aga sa kahtled selle küsimusega naise intelligentsuses. Ja kui sa seda juba teed ja arvad, et ta on ebausaldusväärne, siis miks sa üldse tema käest küsid neid küsimusi, helista siis ise X asukohta ja küsi, kas pakuvad või ei paku. Aga ei, sa tegelikult tead, et ju siis ei paku, sa lihtsalt tahad kellelegi näkku panna. Ja sa ei arva, et su eks võiks mingiski mõttes pädev inimene olla.

Meenub kohe üks minu eks, kellega mul oli suhe juba üsna kraavis. Viimaseks kõrrekeseks selle vaese niigi sureva kaamli seljas sai see, et tal oli tervisehäda. Ja mina olin seda tervisehäda varem ühe lähedase peal näinud. Nii et linkisin talle kaks erinevat artiklit ja ütlesin, et kle, sul raudselt on see asi, 100%, siin on see ka kirjas, mida tegema peab. Ta suht ignos mind, ootas üle kahe kuu tasuta arstiaega, sai loomulikult selle sama diagnoosi ja … Tuli koju ja hakkas seda mulle rääkima nagu täiesti ootamatut ja rabavat uudist. Minu näo peale küsis, et mida. Ma ütlesin vastu, et ma ei saa aru, mis siin rabavat on, ma ütlesin sulle kahe kuu eest, et see on 100% see, linkisin isegi artikleid, kus olid kõik samad sümptomid jne. Ja see tüüp, kes oma sõnul mind väga armastas, oli piisavalt loll, et otse öelda, et “nojaa, aga ma arvasin, et sa nagunii ei tea, millest sa räägid, nii et ma tollal ei kuulanud sind”. Et noh, ütleme nii, et see suhe ei kestnud edasi. 😀 Ja täpselt sama teemat puudutab Le Guin ka, kui meil on seal naine, kes pole isegi mitte tavaline naine, vaid endine ülempreestrinna, ehk siis vähemalt kunagi on ta olnud väga oluline ja väga võimas. Ja mingil hetkel räägib ta väga olulisest asjast ning peab hiljem seda uuesti üle kordama, sest … tuleb välja, et need kaks meest, kellele ta seda rääkis, kumbki ei kuulanud, sest nad arvasid, et mida see eit ka teab. Ja Le Guini süüdistati pärast selle raamatu ilmumist radikaalfeminismis jne, aga mind on enda arust elu täiega hellitanud, aga ikka tulid need kirjeldatud stsenaariumid vägagi tuttavad ette.

Ahjaa, see eespool mainitud teadmine tulevase kõigest ilmajäämise kohta oli siis selle mõttega, et naised teavad juba ette, et nii kui nad pole enam seksikad või lesestuvad ja nende positsioon ühiskonnas langeb, taanduvad nad kuskile umbes põõsa või pingi tasemele, keegi ei kuula enam, mis neil öelda on. Olen kuulnud paljusid (ilusaid) naisi ütlemas, et neil ongi hea meel, et mehed enam ei tüüta, aga selle mündi teine pool ongi see, et sinu juttu ei kuulata isegi siis, kui sa OLED parajasti spetsialist. Või olukorrad, kus igasugused spetsialistid üldse sinuga juttugi ei tee või sinu EI-d kuulda ei võta, vaid ütlevad kohe, et räägiks peremehega. Eesti on selle koha pealt isegi üsna progressiivne riik, selliseid kogemusi mul eriti ei ole. Aga vanemad käisid mul mingi hetk Iisraelis puhkamas (enne teadagi mida) ning mu isa oli täiesti šokeeritud sellest, kuidas hotellibronn jms oli kõik mu ema nimel ja tema meiliga seotud, aga igas registratuuris pöörduti ainult tema poole ja ema oli nagu üks kohvritest seal kõrval, sest no sa ei hakka naisega rahaasjadest rääkima või kaamliga poliitikat arutama. Isa ütles, et tundis end tõelise peremehe ja perepeana seal.

See naise rollist ja võimust rääkimine ei ole selles mõttes tänapäeval muidugi väga šokeeriv lähenemine, aga tuletan meelde, et “Tehanu” ilmus 1991, nii et tollal tundus see teos paljudele väga šokeeriv ja radikaalfeministlik juba selle pärast, et peategelasteks olid sant, keskealine naine ja võlujõuta võlur (mida kriitikud nägid kui impotentsuse sümbolit, mis noh, kohitsemist mainiti raamatus ka — see sari algas lastekirjandusena, aga viimased raamatud seda kindlasti ei ole). Kõigest mõned aastad hiljem, 1996, avaldas Elizabeth Moon raamatu “Remnant Population“, kust ta vanema naise (tema teoses 70+) kuuldavusest lausa meisterlikult kirjutab. Nii et kirjutatud sellest on, mingil määral ka loetud. Kas sellest ka midagi kasu on, ei tea, sest ikka näen 20aastaste tiktokkerite enesekindlaid postitusi sellest, kui hea on ikka kodune perenaine olla ja täielikult oma mehest sõltuda. Selliste 40aastaste postitusi miskipärast eriti ei näe. 😀

Raamatus oli muidugi samuti diskussioon soorollide teemal. Näiteks ütles üks vanaonu … Okei, ma ütlen vahemärkusena ära, et ma kasutan hetkel neid termineid selleks, et mitte liiga palju raamatu tegelaste kohta öelda, sest ma ei taha nö “päris” sisust rääkida. Aga seda ütles üks muidu väga mõistlik vanem mees sellises kontekstis, et jäi selgusetuks, kas ta ise mõtleb nii, või ta lihtsalt osatab vanu võlureid, kes nii mõtlevad. Ütles, et kuninganna pole tegelikult kuninganna, vaid nais-kuningas, kel on võim ainult selle pärast, et mehed on selle talle andnud. Ja et kui naised saaksid olla võlurid, oleks neil liiga palju võiimu, sest mis siis mehed oleksid — lihtsalt naised, kes ei suuda elu kanda ega elu anda.

Ehk siis mõte oleks, et kui naine oleks meestega võrdne, oleks mees kohe lihtsalt naise kehvem variant. Ja et samas see naine poleks siis enam tõeline naine, sest … No mis naine see enam oleks. Ja see on naljakas, sest samas võlurid elasid ju ilma naisteta, nii et nad olid harjunud tegema ise kõiki neid asju, mida muidu traditsiooniliselt naistetöödeks peeti. Aga sellest hoolimata vaatasid naistele ülevalt alla ja ei pidanud neid päris inimesteks (mitte see konkreetne mees siis, aga nii üldises plaanis). Samuti oli seal mingi meremees, kes merel ju pidi ka ise oma asju kasima, aga üle saja aasta koju jõudes arvas ikka, et küllap nüüd naised teevad ja toovad.

Mina ilmselgelt olen juba liiga woke, sest ma ütlesin Sirrule juba mingi järelsõna kohta, kus Le Guin ütles, et kaks sugu täiendavad teineteist, et “ainult kaks sugu? Cancelled!” Või noh, mitte päris nii, eks ka tema on oma aja produkt, kuigi ta oli oma aja kohta väga edumeelne, aga mina olen juba sellest põlvkonnast, et ma siiralt ei saa üldse aru, miks nii palju jahutakse naiselikkuse ja mehelikkuse teemadel, las igaüks elab oma elu koos sellis(t)e inimes(t)ega, keda ta ihaldab ning oma valikute ja käitumisega ligi tõmbab. Ma mäletan veel aega, kus meil oli meeste kohta, kes end pesta ja kammida viitsisid, suisa eraldi sõna (metroseksuaal), nii et mul on pigem hea meel, et nüüd on pendel teise serva läinud, ja inimesed ei pea end enam ilmtingimata binaarselt defineerima. Ja need definitsioonid ei pea igavesed olema, on normaalne, et inimeste eelistused ja vaated muutuvad. Keegi mul siin just ütles ahastavalt, et “no legaliseeriks siis kohe mitmikabielud” ja no … Abielu on majanduslik liit, praegustes majandusoludes mõtleb iga teine pere, et võtaks äkki ikka ühe naise/mehe veel lisaks, ühe inimese kuupalk juures ja kui abieluvoodi liiga kitsaks jääb, eks siis saab kulli ja kirja visata, kelle kord täna diivanil magada.

Naljakas. Ma ei taha öelda, et 30+ aastaga pole mitte midagi muutunud. Väga palju on muutunud, ma näen seda enda ümber iga päev. Mehed on täna hulga progressiivsemad, kui minu lapsepõlves. Naised ka. Aga ma näen, kuidas vahepeal on mingi muidu igati võrdse inimese kihtide vahele peidetud hoopis teistsuguseid asju. Mida toetab ka statistika – väidetavalt naiste kodune töökoormus väheneb pärast lahutust, sest vähemalt mehe tagant ei pea enam kasima. Eile oli mingi naljakas tviit selle kohta, et lase oma naisel sõbrustada naistega, kellel on sitad mehed, sest iga kord, kui ta nendega väljas käib, tuleb talle meelde, kui imeline sa ikka oled. Ja no ütleme nii, et mul paljude tuttavatega suheldes täpselt nii ongi. Kuulan seda juttu ja mõtlen, et ma olen vapsee jackpoti otsa sattunud vist. Teisipidi õnneks ka, üks naine on mulle otse öelnud, et tema ei suudaks austada meest, kes kodus süüa teeb ja koristab, no kohe üldse ei erutaks. Nii et tore ju, pole ohtugi, et keegi üritaks üksteiselt meest üle lüüa, ja samas mõlemad lähevad koju tundega, et oi, küll mul on alles vedanud. 😀 Kuigi viimastel aastatel on kuidagi nii läinud, et mehed minu ümber lähevad järjest tublimateks — vahel isegi samad mehed, kes viis või kümme aastat tagasi sugugi tublid ei olnud. Ei tea, kas muutuvate aegade tuules või lihtsalt elu õpetab.

Ehk siis. Ma ei ütle, et tänapäeval asi nii hull on. Aga äratundmis… no mitte rõõmu. Äratundmist see raamat pakkus.

Manfred Kalmsten, Götterdämmerung (2023)

Sain sellise jutukogu arvustamiseks. Või äkki niisama lugemiseks, vahel ikka saadetakse igasugu toredaid asju. Aga arvustan ma siiski, lootes, et mina ei ole see viimane kõrs, mis murrab kaamli selja, nii et see kaamel meeleheitest röökides kaljult alla viskub ja … No saate aru küll. Ma olen seda sama autorit varem oma blogis korduvalt kiitnud, aga vat ei tea, miks, seekord ei kõnetanud mind niimoodi. Lugesin küll kohusetundlikult kõik läbi, aga lood olid sellised, et mõni võttis ehk hetkeks muigama (no näiteks see raamatu nimilugu, lisaks tahaksin küsida, kas tõesti ei ole vanad jumalad veel PIISAVALT kannatanud, et nad nüüd just TARTU urgastes peavad ringi kooserdama), aga valdavat enamust ma enam ei mäleta, kuigi lõpetasin lugemise paari päeva eest. Okei-okei, ma olen oma mäluprobleemidest siin tegelikult kirjutanud, nii et osaliselt võib asi ka selles olla. 😀 Aga see samas ka lihtsalt ei olnud minu jaoks nii nauditav lugemine kui eelmine. Eelmist ma ikka neelasin ja mitu lugu on siiani meeles.

Mõtlesin siin, mis ma mõtlesin, ja tegelikult ei ole asi (ainult) autoris. Pigem vastupidi, tema kirjutamisoskus on läinud paremaks, pacing, kirjeldused, dialoogid, kõik sellised tehnilised aspektid on minu meelest pigem paremad kui varem. Lugemine on väga ladus, kuigi mulle isiklikult ta dialoogid väga ei istu. Aga ma olen ka viisakas naisterahvas ja tema on kuri kirjanik. Aga põhimõtteliselt kogu mu kriitika tugineb lõpuks sellele, et ma olen lühilugudest lihtsalt kuidagi väsinud. Ma isegi küsisin autorilt, kas mul on üldse mõtet arvustada, sest olgem ausad, hetkel on see lugu ju põhimõtteliselt selline, nagu ma oleksin pornot lugenud, et kirjutada, et mina olen kristlik naisterahvas ja leian, et selline rõlgus tuleks ära keelata. Et noh, kui parajasti lühilugude jaoks tuju pole, siis oleks äkki targem ka suu koomal hoida, sest arvata on, et see meelelaad mõjutab mu lugemiselamust? Aga ta ütles, et kirjuta-kirjuta, kes see su suud ikka kinni jaksab hoida või ükshaaval neid sõrmeluid purustada, nii et siin ma siis nüüd olen.

Eelistustest veel nii palju ka, et kui ma mõtlen, mis lood mul varasemast meeles on, siis üks neist oli see Lume… “Lumemarjaveri”. Ja teine, “Murtud süda”, oli selline pooleldi armastuslugu (okei, see eeldab seda, et sa pigistad silmad peaegu kinni ja siis vaatad nende pilukil silmade vahelt seda moondunud pilti). Ühesõnaga need olid mõlemad sellised, et kohe jäävad meelde ja täiesti erilised. Ja kui ma mõtlen, mis selle taga oli, siis ma ütleksin, et kangelased. Muidu on Kalmsteni meeskangelane selline karune joodik ja naiskangelane selline vähemkarvane vähemalt sama ropu suuga joodik. Siin olid vähe põnevamad tegelased. Uues kogumikus võib selle koha pealt välja tuua nimiloo, kus tegelased samuti natuke rohkem vaheldust pakkusid. Inglite loo külalisingel läks ka mu jaoks sinna huvitavate tegelaste alla.

Aga lugusid, mis kauaks meelde jääks? Selles kogumikus oli minu jaoks selliseid lugusid üks, kuigi iroonilisel kombel olid siin just sellised Kalmsteni tüüpkangelased. Ehk siis minu absoluutne lemmik oli “Vari Albatrossosel”, sest ma olen üldse suur aurupungi fänn. Ja aurupunki teatavasti need karused joodikud sobivad, siin on nad ootuspärased. Aga mind ikkagi häiris see, et see lugu üldse ON siin kogumikus. Selles mõttes, et siin oleks ainest ühe korraliku romaani jaoks ja selle asemel visatakse mulle nagu koerale 35 lehekülge ja öeldakse, et kasi nüüd minema. Ja senine elu on näidanud, et autoril on häiriv komme hakata neid pudinaid siia ja sinna viskama. Näiteks Kaaren on minu meelest väga tore tegelane, aga kui kümnes erinevas raamatus on igaühes üks lugu, siis ma ei viitsi neid niimoodi otsida ja järjekorda ajada (nüüd tuleb kohe keegi ja ütleb, et mis kümnes, tegelikult ainult kahes-kolmes — ma tean, mind ei huvita). Suurest solvumisest oleks Kaarna peatüki siin raamatus peaaegu vahele jätnud. 😀

Arutasin seda abikaasaga, kes ütles, et ma olen väga ebaõiglane, sest näiteks Ursula K. Le Guini Hainish Cycle algas ju ka lühilugudest. Rääkimata sellest, et ka seal ei ole lugude ilmumise järgnevus vastavuses seesmise loo kronoloogiaga. Et noh, ka tsuti tuntumad nimed on ju sama asja teinud, see ei tähenda, et ei võiks soovi korral romaani otsa kirjutada. Mis on tõsi. Aga TÄNA see mind häirib ja täna tahaks ma ühte korralikku romaani lugeda, mitte siit-sealt piskut piiluda. Ja minu jaoks jäi see pisku kuidagi poolikuks ja mõjus üksi ainult tiiserina. Mis ei tähenda, et inimestele, kes tõesti just lühilugusid armastavad, see kõik väga meeldida ei võiks. Eks te lugege ise ja hiljem öelge, mis teie arvasite.

“Addie LaRue nähtamatu elu” (V.E. Schwab)

View this post on Instagram

A post shared by Maria Levski 🦢 (@maria.levski)

Kui paremale vajutate, on seal video sellest, mida ta raamatuga teinud on. Mu ema saaks südamerabanduse sellist asja nähes

Katariina kirjutas sellest nii huvitavalt, et ma tahtsin kohe ka lugeda. Linki talle ei pane, sest tal kinnine blogi nagunii, aga ütleme nii, et ta on väga inspireeriv olnud üldse. Vahel ma näiteks ei viitsi trenni teha, aga ta kirjutab trennist, nii et ma ohkan ja teen ka vähemalt kerelihaseharjutusi. Nii et influentser mis influentser, mind igatahes mõjutab — ja väga positiivselt, sest ma olin sel aastal ainult mõned raamatud läbi lugenud. Blindsight on järge ootamas ja, olgem ausad, seda tahan ma lugeda ainult selle pärast, et seal on Soome nimega vampiir kosmoses, sellest mulle piisab, et huvi tekitada.

Aga tagasi Addie juurde. Eellugu on siis, et ühes Prantsusmaa külakeses sünnib 17. sajandi lõpus üks tüdruk, kes ei taha sündida ja elada ja surra pisikeses külakeses, ta tahab elada ja maailma näha. Aga kui ta on 23aastane ja arvab juba, et läks õnneks, ta on meheleminekueast väljas ja võib vähemalt rahumeeli omaette elada, otsustavad ta vanemad ta ühele lesele mehele panna. Nii et ta teeb öösel metsas kellegagi diili ja see keegi lubab talle tasuks tema hinge eest täielikku vabadust — ja annab isegi rohkem, kui ta küsis, sest sellest hetkest alates Addie enam ei vanane ja teda ei saa tappa. Noor, ilus, surematu, vaba. Ainus väike konks on see, et vabadus saavutati nii, et mitte keegi ei mäleta teda, kui nad pilgu temalt ära pööravad.

St ilmselt mitte PÄRIS nii, sest muidu oleks tal sadu hetki, kus keegi vaatab korraks poole lõunasöögi pealt hajameelselt aknast välja, ja siis avastab uuesti tagasi vaadates, et tema lauas on võõras inimene, aga no ütleme nii, et kui ta kaaslane otsustaks omaette vetsu minna, oleks ta juba unustatud. Nii et siin oli minu jaoks loogikaviga, sest 20. ja 21. sajandil elabki ta oma elu rõõmsalt nii, et kohtub meeste/naistega baaris/peol, veedab nendega mõnusalt aega, magab nendega ja nende juures, ning hommikul nad ei mäleta teda, mõtlevad, et jõid liiga palju, ja tema lahkub kohmetult. Mis noh, ma ei tea, mis teie kogemused on, minu kogemus on, et kui ma baaris käin, siis enne seda, kui ma hakkan koju minema, käin ma ALATI vetsus ära, nii et ma ei tea, kuidas tal õnnestub kogu aeg veeta aega inimestega, kel on minust tunduvalt parem põis. Aga vaatame sellest ebakõlast mööda, sest no tõesti läheks natuke keeruliseks, kui ta oleks hakanud realistlikult seda ka veel sisse võtma. Nagu ka sellest, et ei usu mina, et keegi kulutaks aega kreeka keele õppimisele, kui ta võiks õppida keeli, mis tal igapäevaselt elus paremini hakkama saada aitaksid. See selleks.

Igatahes mulle täiega meeldis see raamat, sest see pani mõtlema sellistele teemadele nagu inimeseks olemine ja armastus ja hubris. See oli kirjutatud läbi kõrvaltvaataja pilgu, enamasti oli kirjeldatav tegelane Addie, aga mitte alati. Ja mulle täiega meeldis see, et sa hakkad raamatut lugema eeldusega, et kuna raamat on kirjutatud kolmandas isikus, siis ju see kirjutaja/kirjeldaja on kõiketeadev. Aga mida rohkem sa loed, seda selgemaks saab, et kirjutaja teadmised on piiratud kirjeldatava teadmistega. Ja kuna peategelast iseloomustab tohutu hubris (tänapäeval vist enam ei öelda hubris, öeldakse peategelase sündroom), siis minu meelest sai ta KOGU AEG peaaegu kõigest enesekindlalt valesti aru. Näiteks lähtus ta lõpuni välja eeldusest, et ta on kõige targem ja võiks kõik üle kavaldada, sealhulgas ka Pimeduse, kes on olemas olnud aegade algusest saadik. Väga paljud arvustused toovad negatiivsena välja selle, et tegelaste käitumine (sh lõpplahendus) oli etteaimatav — ehk olen ma autori suhtes ülemäära lahke, aga mulle tundus see taotluslik, et näidata, KUI naiivsed need peategelase skeemitamised on. Kui julgelt 90% lugejatest oma 30-40-60-90 aasta elukogemusega suudab neid käike ette näha, kas me siis peaksime tõesti uskuma, et keegi, kes on aegade algusest peale sellel maamunal jalutanud, ei suutnud? See on lihtsalt järjekordne näide Addie liigkõrgest enesehinnangust. Peategelane on nagu mu kass, kes siiralt usub, et ta on meid üle kavaldanud kiskja, kui ma meelega oma lapsele singiviilu pihku annan just selleks, et kass saaks selle sealt ära võtta. Samuti ignoreerib ta korduvalt infot, mis lugejatele ilmselge on ja mille Pimedus on ise otsesõnu välja öelnud. Ehk siis see daam on paljulugenud, paljunäinud, kütkestav jne, aga mitte ilmtingimata kõige arukam.

Siin tuleb sisse armastuse teema. Sellest, kuidas peategelane mõtiskles/rääkis armastusest, oli ilmselge, et tema meelest on maailmas üks õige Armastus ja mõni saab sellest õigesti aru, mõni valesti. Kusjuures ega ta ise ei teadnud, mis see armastus täpselt on, ta lihtsalt teadis, et teiste seisukohad on valed. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundub loogiline, et armastus ei saagi iial 20aastase ja 300aastase ja 4,5 miljardi aastase olendi jaoks sama asja tähendada. Täpselt sama moodi, nagu armastus ei tähenda sama ema või armunu või 30 aastat koos olnud paari või 30 aastat kestnud sõpruse puhul, aga need kõik võivad siiski olla armastused. Või kas või, kas sul on ilmtingimata vaja armastust, kui sa võid (kas või ajutiselt) saada tunnustuse, seltskonna, meelelahutuse, mida sa mujalt ei saaks.

No ja siis see inimeseks olemine. Seal käidi välja huvitav seisukoht, et kui sa oled lükatud olukorda, kus su elukogemus on niivõrd teistsugune kui teistel, pole sa enam inimene, sest sa ei suuda enam nendega samastuda. Mis noh, selge on see, et inimeseks olemine päris DNA pealt ei käi, sest me kõik oleme nõus, et näiteks vampiirid ei ole inimesed ja zombied ei ole inimesed, isegi kui DNA jätkuvalt sama on. Aga kui hakata mõtlema, et kust me selle piiri siis tõmbame, läheb väga keeruliseks. Sest kui öelda, et “sul on hoopis teistsugune elukogemus”, kas siis saab öelda, et autistid ei ole inimesed, sest neid on (ametlikult) ainult ca 1%? Ma saan aru, et see väide visati õhku just selleks, et peategelane end veel eraldatumana tunneks, et see oli pigem manipulatsioon, mitte tõsimeelne väide, aga huvitav mõttemäng on see sellest hoolimata.

Kuigi sellele raamatule on palju ette heidetud seda, et peategelane on taas kord “ebatavaline naine,” ei nõustu ma selle kriitikaga, sest kes see ikka täiesti tavalisest inimesest lugeda viitsiks. Pealegi on tal ilmselgelt ka oma vead, isegi päris mitmed. Pigem jäi mind veidi häirima see, et kuigi pidevalt räägiti sellest, kui palju ta on muutunud (isegi, et ta läks vahepeal hulluks, aga see läks ka lõpuks üle), ei paistnud seda tegelikult eriti kuskilt välja. Tundus, et ta muutus lihtsalt natuke osavamaks, st õppis paremini tegutsema, et hakkama saada (olgem ausad, üksikul naisterahval on seda 21. sajandil lihtsam teha ka kui 18. sajandil), aga tema iseloomus ei paistnud erilisi muutusi. Kui ma mõtlen sellele, milline ma olin teismelisena, 20aastasena ja praegu, on need nagu kolm erinevat inimest. Nii et mul on raske uskuda, et kui ma veel 300 aastat ringi laseksin, oleksin ma täpselt samasugune, kui täna. Me võiksime väita, et kui Pimedus otsustas, et sellest päevast alates Addie enam ei vanane, puudutas see ka vaimset poolt, aga mul on tunne, et siin läheme me autori suhtes juba natuke liiga lahkeks. Näiteks just oli Sirruga jutuks siin see, et “Kolme keha probleem” ei kajasta põhimõtteliselt üldse Hiina kultuurirevolutsiooni, aga on väga selgelt näha, kuidas see ühe tegelase mõttemustreid ja käitumist mõjutab. Siin raamatus ei olnud seda ÜLDSE, isegi maailmasõja ainus mõju talle oli, et “peaks vist laeva peale minema”. Nii et ta lihtsalt liigub läbi elu ja mõtleb, kus jälle kõhu täis võiks saada, ilma et ümbritsevad sündmused teda üldse kuidagi mõjutaks või tema arengut suunaks.

Nii et kokkuvõtteks ütleksin ma, et karakteriloome ei olnud just meisterlik (pehmelt öeldes), süžeed sellel raamatul nagu eriti ei olnudki, aga see oli mõnusalt kirjutatud ja mulle meeldis selle raamatu aluseks olnud idee. Ning mulle väga meeldis see, et see suunab sind mõtlema erinevatele üldinimlikele emotsioonidele, isegi kui selle lükke aluseks on tihti “omg, Addie ei saa ju NII loll olla”. 😀 Ma ei kavatse seda Goodreadsis arvustada, sest see meeldib nii paljudele, et ma ei taha see õelukott olla, kes annab ainult kolm tähte viiest, kuigi siin oli ometi nii palju elemente, mis mulle meeldisid. Aga rohkem ma ei suudaks anda, sest see raamat oli nii pikk, aga samas tuli kogu see pikkus (ilusate) olustikukirjelduste ja banaalsete sündmuste arvelt, hüpates lihtsalt üle potentsiaalselt huvitavatest/olulistest teemadest. Ja sellest kõigest hoolimata oli üldine emotsioon selline üsna positiivne, sest kirjutada oskab see autor küll.

“Les Furtifs” (“Varglikud”, Alain Damasio)

View this post on Instagram

A post shared by La Vie Devant Ju' (@lavie.devantju)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et lugesin Marca postitust, kus ta rääkis raamatust, mida ma aastal 2009 lugeda plaanisin, aga mille lugemiseni ma iial ei jõudnud, sest kartsin ette, et liiiga rõve. Igatahes tuli mulle selle peale meelde, et hakkasin mõne aja eest (khm, kahe aasta eest, khm) lugema üht teist raamatut ja kirjutasin algusest isegi arvustuse, lubadusega kindlasti vähemalt 100 lk läbi lugeda. Mainin ausalt, et “Varglikud” pole minu enda looming, vaid Nodsu oli see, kes hea vaste pakkus. Igatahes on see raamat samuti metsikult pikk, nagu seegi, millest Marca juures juttu, ja nii ta jäigi pooleli kuskil 400 lk kandis, sest nii mitmed asjad hakkasid mulle seal vastu. Lugesin iga paari kuu tagant jälle paarkümmend lehekülge ja loobusin. Igatahes alguse kohta olen ma kirjutanud nii:

Pole veel kahte aastatki möödas sellest, kui ma suure suuga lubasin, et kohe hakkan varglike raamatut (“les furtifs“) lugema, ja juba on algus tehtud. Minu kaitseks olgu öeldud, et see on ca 700 lk ja esimene peatükk oli minu jaoks pigem ebameeldiv, aasta parim raamat või mitte. Esimene peatükk nimelt keerleb selle ümber, kuidas Lorca (kel esialgsete andmete põhjal ei ole Star Trekiga mingit pistmist) üritab varglike jahtimise eksamit läbida. Eksami sisuks ongi vargliku kättesaamine, mis tähendab samas automaatselt ka ta tapmist.
Nimelt teate seda tunnet, kui loete näiteks raamatut või tõusete püsti, et vetsu minna, ning näete hetkeks silmanurgast mingit liikumist? Need ongi varglikud, kes eksisteerivad meie nägemisulatuse pimedates nurkades ja on võimelised nende avastamise vältimiseks tegema igasuguseid trikke, näiteks taustaga ühte sulama või taastootma kõiki helisid, mida nad kunagi kuulnud on, nii et kui sa pahaaimamatult nende poole kõnnid, võid sa järsku hoopis külje pealt rotveileri haukumist kuulda, et sind eemale peletada.
Aga siin on see konks, mis minus kohe vastumeelsust tekitas — nad suudavad teha mis iganes heli, mida nad iial kuulnud on, ja nad on äärmiselt intelligentsed, nii et nad võiksid vabalt tekitada ka inimese jaoks surmavat helisagedust, aga nad lihtsalt … ei tee seda. Ehk siis on tegu tegelastega, kes on valmis pigem surema kui inimest ära tapma ja kes teevad kõik nende võimuses, et lihtsalt minema pääseda. Teiseks on tegu tegelastega, kes ei ole tavalises mõttes jahiulukid, sest nende surmast ei ole inimesele ABSOLUUTSELT mitte midagi kasu. Kui nad saavad aru, et inimene on neid näinud, muutuvad nad kivikujuks ja ongi kõik (see käib ainult päriselt oma silmaga nägemise kohta, nad on igati teadlikud sellest, kui neid sensorite ja kaameratega jälgitakse, aga see neid miskipärast ei häiri). Ei ole enam liha, mida süüa, karva, millest kasukat teha ega isegi mitte materjali teadusuuringuteks, sest sealt ei saa teada midagi enamat, kui tavalist kivitükki uurides. Nad isegi ei söö midagi, mida inimesed kasvataksid, nii et ei saa isegi rääkida nö kahjurite hävitamisest. Nii et kogu kasulik asi, mis sealt tuleb, on see, et surev varglik jätab endast järele asja, mida raamatus nimetatakse céliglyphe, ehk siis põhimõtteliselt mingi pika kalligraafilise märgi. Iga märk on erinev, kokku on neid juba üle 200 ja siiani ei ole suutnud uurijad isegi kokkuleppele jõuda, kas märk on sõnum inimestele, teistele varglikele või lihtsalt a la surmahüüd. Ehk siis lühidalt: nende tapmine on täiesti tarbetu, keegi ei saa sellest mitte mingit kasu ja mul on seda kõike äärmiselt ebameeldiv lugeda.

Noh, edasi läks vahepeal põnevamaks. Süžee põhipoint on siis selles, et Lorca on selle töö peal, sest ta otsib taga oma tütart, arvates, et varglikud on ta röövinud. Tema (eks)naine aga arvab, et laps on ammu surnud, mis siin ikka võimelda. Nii et ütleme, et värske emana oli siin jälle üks lisakiht, mis lugemise raskeks tegi.

View this post on Instagram

A post shared by Fabéa Minroud (@fabea_min)

Aga tegelikult oli minu põhiprobleem selles, et raamatus on väga palju tegelasi, kes kõik kirjutavad minavormis. Erinevaid tegelasi markeeritakse erineva kõnega ja erinevate märkidega peatüki alguses (mis on selge paralleel varglike jäetavate märkidega). Aga samas ei minda tegelastega eriti süvitsi, nii et paljud neist jäävad pinnapealseks, kui need päris-päris peategelased välja arvata. Teine probleem on see, et autori jaoks on ilmselgelt see lapseröövi/lapsetapu lugu lihtsalt taustalugu, tema tahab rääkida oma jälgimisühiskonnast ja pahast kapitalismist jne. Ja kuigi mõned asjad on täiega naljakad (maailm on põhimõtteliselt suurkorporatsioonide vahel ära jagatud, nii et Lyoni asemel on Prantsusmaal Nestlyon, sest Nestlé võttis seal võimu ja see on rebranding), siis no ei jaksa lõputult. Minu meelest oleks sealt võinud julgelt mitusada lehekülge lihtsalt maha tõmmata. Alguse lapseotsingud olid väga huvitavad, siis oli keskel lõputult tuima nühkimist ja seejärel leidis aset üks intsident, mis vallandas jälle minu jaoks huvitavad sündmused, nii et ütleme, et viimased 100-150 lk olid jälle huvitavad. Aga kui lugeda näiteks intervjuusid autoriga, siis teda ennast ilmselgelt need inimesed üldse ei huvita seal, oli vaja lihtsalt mingi süžee sisse torgata (kuigi minu arust hea süžee!), sest lihtsalt poliitilist mõtisklust oleks raske müüa. Ahjaa, tehnoloogiat vihkab ta ka. Raamatust tuli see ka selgelt välja, aga kuskil intervjuus läks ta ka leili, kui rääkis sellest, et teda ajab nii närvi, kui inimesed ütlevad, et internet on nagu haamer, et võid sellega teha nii head kui halba või üldse kasutamata jätta — tuues välja (selles mõttes igati õige mõtte), et tegelikult on see ju nagu auto, et sinu otsus seda mitte kasutada ei mõjuta seda, et kogu infrastruktuur sinu ümber ehitatakse üles autode olemasolu (ja peremehestaatust) silmas pidades ning kehvemal juhul ei pääse jalgsi poodigi. Ütleks, et piinlik oli seda teades raamatut e-raamatu kujul lugeda, aga kellele me valetame, tegelikult ei olnud.

Teiseks tunnistan ausalt, et minu prantsuse keel ei ole nii hea, et nautida kõiki neid lõputuid keelemänge, mida Damasio pakub. Vahepeal oli üks lõiguke, kus ajakirjanikud toimunud sündmusi korrektses riigikeeles arutasid, ja see oli mulle kõigi nende hispaania ja prantsuse slängi segakeelt purssivate hipide vahel konkreetselt nagu sõõm värsket õhku. Väga meeldivad 2 lk 750st. 😀 Okei, nii hull ei ole, sest õnneks mõlemad vanemad räägivad tavalises prantsuse keeles ja teistega võrreldes on nad ebaproportsionaalselt palju roolis, aga no ikkagi, teatud inimeste keel muutus mulle VÄGA väga väsitavaks. Samas keelemängud lapse ja täiskasvanute vahel olid väga armsad. Kui see kunagi ära tõlgitakse (sest üritasin otsida, aga minu meelest ei ole seda isegi inglise keelde tõlgitud), tahaks huvi pärast vaadata, kuidas tulemus on, sest terve see 750 lehekülge olid järjest keelemängud, igal tegelasel olid mingid omad keelelised kiiksud, mis hakkasid veel süvenema ka. Lisaks siis tegelane, kes enam ei osanud hästi rääkida. Ja ta selles mõttes ei korranud asju, et kui näiteks laps, kes tahtis põhimõtteliselt vastata “nii ja naa”, ütles ühe korra “noui“, siis järgmine kord ütles ta juba midagi muud, et sama mõtet edasi anda. Ei ole olemas sellist raha, mille eest ükski normaalne tõlkija selle töö üldse vastu võtaks, selline asi saab tõlgitud siis, kui mõni üliandekas tegelane selles väljakutset näeb.

View this post on Instagram

A post shared by Nicolas Houguet (@nicolashouguet)

Varglike kui liigi olemus on üsna huvitav, kuigi kohati ebaloogiline. Ja minu meelest andis autor inimsuhteid üllatavalt hästi edasi. Ma eeldasin miskipärast, et ta on selline koopas elav üksik mees, aga tegelikult on tal suisa naine ja kaks teismelist tütart (kellega on muidugi nutitelefonide kasutamise teemal palju madinat). Igatahes nende armastavate suhete kirjeldus oli väga armas, seda oli tõesti tore lugeda. Nii et kokkuvõttes ma ei kahetse, et lugesin. Aga ütlen ausalt, et hakkasin üsna kiiresti neid moraliseerivaid ja/või poliitilisi jupikesi lihtsalt vahele jätma. Kas soovitaksin seda kellelegi? Kui sulle meeldivad prantsuskeelsed keelemängud ja hindad selle keele ilu, siis juba selle pärast tasub lugeda. Aga ainult loo pärast minnes on üsna suur oht, et hakkad minu kombel terveid lehekülgi vahele jätma.

Loovusest ja logelemisest (Jaan Aru)

View this post on Instagram

A post shared by RAAMATUKOI (@raamatukoi.kauplus)

Alustame draamaga. Mul oli siin ca kuukese eest suur solvumine, mis siiani veits hinge peal. Esimest korda elus sain tunda seda vanasõna teemal “tee teistele head, saad sitta vastu pead”. Ehk siis ma tegin tuttavatele tasuta toimetamistööd, kuus teksti, kõigil erinevad autorid. Mulle esitatud versiooni kohaselt pidi tekstide loomislugu olema selline, et autor kirjutab valmis, siis teevad kõik koos parandusettepanekuid, siluvad ja lakuvad, ning minu lauale tulevad siis valmis tekstid nö viimaseks lihviks. Viie tekstiga suht nii oligi, kuigi eks siin-seal oli ikkagi konarusi ja loogikavigu — ja inimestele ÜLDSE ei meeldi, kui sa nende loogikavigadele tähelepanu juhid, paljud pigem avaldaksid sita teksti, kui hakkaksid selliseid asju parandama. Aga kuuendas tekstis oli hästi palju kohti, kus ma pidin jätma kommentaari — just nimelt pidin, sest palju oli selliseid kohti, kus ma kas ei saanud tekstist piisavalt hästi aru, et seda parandada, või siis ma ei teadnud, mis faktiliselt õige on, aga mu sisetunne ja elukogemus ütles, et tekstis kirjeldatu on natuke ebatõenäoline. Ja mõnes kohas sa ei saa näiteks jätta seda kommentaari panemata. No ütleme, et sa loed Eesti Tennise Liidu liikme teksti, mille kõik juhatuse liikmed on juba korra läbi lugenud ja heaks kiitnud. Kui seal on nüüd kirjutatud, et olümpiasportlaste dopinguga seonduvat reguleerib Maailma Dopinguagentuur, siis on mõistlik eeldada, et inimene tegi vea ja lugejad ei pannud tähele, parandad vaikselt ära. Aga kui seal on näiteks läbivalt kirjutatud Eesti Tennise Föderatsioon ja sa TEAD, et kõik juhatuse liikmed on selle teksti läbi lugenud ja nõustuvalt noogutanud, siis sa ei saa MITTE kommentaari panna ja seda lihtsalt niisama Eesti Tennise Liiduks muuta, sest nüüd on sinu perse tules, kui tegelikult on otsustatud nime või millegi tõlkevastet muuta, sest selle muutmine on just nende pädevuses. (Lisame siia juurde selle infokillu, et antud organisatsioon on viimased kaks aastat aktiivselt tegelenud selle spordiga seotud sõnavara eestindamisega, aga mina jälle tegelesin sellal oma lapsega, nii et ei ole uuendustega kursis.) Või üks koht — ja see on 100% minu süü, tunnistan ausalt — inimene oli läbivalt kasutanud vaheldumisi sõnu “sinu” ja “teie”, olukorras, kus mina kasutaksin üldse sõna “tema” (no ütleme, et tekst oli suunatud dietoloogidele, aga konkreetne tekstiosa räägib inimeste menüüst, siin ei ole siis põhjust öelda, et “sa peaksid sööma rohkem porgandit”, sest see, mida dietoloog ise sööb, pole oluline). MULLE, kes ma olen umbes 62 aastat seda tööd teinud, tundus ILMSELGE, et need konkreetsed kommentaarid ei ole tegelikult talle, vaid ma kommenteerisin kõik need kohad välja märkusega, et on vaja otsustada, mis asesõna seal kasutada (sest meil on kuus teksti, kõigil erinev autor, ilmselgelt ei peaks ei mina ega ükski autor siin seda otsust langetama, vaid selle projekti juht peaks selle otsuse langetama). Kommenteerisin välja selle mõttega, et siis ei pea ma hiljem kõike 20 lk uuesti läbi lugema, vaid kui otsus on vastu võetud, on mul hästi lihtne minna ja need ära parandada. See OLI minu süü, ma oleksin pidanud selgelt välja ütlema, et ma ei nori, kui iga sõna juurde kommentaari panen, vaid need on seal põhjusega. Aga selle vea eest sain ma ka kohe maksta, sest pidin ikka tegema topelttööd (ja ise selle otsuse langetama), sest inimene märkis kõik mu kommentaarid lahendatuks (mis tähendab, et ma ei leia neid kohti enam tekstist niisama lihtsalt üles) ja … ei muutnud mitte midagi.

Hiljem alles teiste käest kuulsin, et minu problemaatilist käitumist arutati tagaselja grupichatis, leiti, et ma olen äärmiselt ebaprofessionaalne ja et minu kommentaarid on äärmiselt passiivagressiivsed. Nimelt selgus, et selle teksti autor oli venelanna (mul polnud varem õrna aimugi, kes mille autor on), kes võttis seda kõike väga isiklikult, ütles, et ta ei kirjuta enam kunagi midagi (see oleks ilmselt väike võit eesti kirjakeelele, aga see selleks) ja oli üldse väga nördinud. Organisatsiooni presidendi (ja selle projekti juhi) äärmiselt professionaalne lahendus oli mind lihtsalt ghostida, kui ilusaid võõrkeelseid sõnu kasutada. Ehk siis te ka siis nüüd teate, et professionaalne lähenemine on see, et kui sa leiad, et keegi on midagi valesti teinud (või ei saa aru, miks ta on midagi teinud), siis sa lihtsalt ei räägi temaga enam mitte kunagi ja ignoreerid tema parandusettepanekuid. Ma ei tea, miks mu süda ei lubanud seda teksti lihtsalt niisama jätta ja ma ikkagi käisin ja ise need asjad ära parandasin, nii, nagu minu meelest korrektne oli, aga seda ma igatahes tegin. Järgmine kord pole nagunii vaja muretseda, sest ilmselt minult enam abi ei paluta. 😀 Aga käsi südamel, ma ei jätnud kuidagi kurjemaid kommentaare kui minu juhendajad mulle on jätnud — ega kurjemaid, kui ma tavaliselt kolleegidele jätan, nii et mõtlesin kohe, kas peaks minema poiste käest küsima, kas nad nutavad end minu pärast õhtuti magama. Muide, hiljem sain teada ka seda, et kõigile teistele peale minu oli öeldud, et kui tagasisidestate, siis VÄGA leebelt ja positiivses võtmes. Oleks ma seda teadnud, oleks minu “see lõik ei seostu eelnevatega, tuleks ümber sõnastada või mujale liigutada” olnud näiteks “väga hästi kirjutatud lõik ja väga huvitav, et sa ahvide paaritumisrituaalide teema ka sisse võtsid, aga ehk liigutaks selle papagoide peatükist ahvide omasse, kuhu see VEEL paremini sobiks”. Ma oskan küll, kui vaja on, mulle lihtsalt peaks ette ütlema, kui kedagi tuleb hoida nagu sitta pilpal. Aga jah, taas (jätkuvalt) olen ma persona non grata, nii et ilmselt saan edaspidigi rahus trenni teha, ilma et peaks muretsema, et seina ääres liigseks trügimiseks läheks, sest kõik hoiavad minust ise eemale.

Miks ma sellest kõigest SIIN räägin, st Jaan Aruga seotud pealkirja all? Sest ma olen küll tema suurim fangirl, aga see konkreetne raamat oleks parem, kui tal oleks olnud mõni minusugune empaatiavõimetu koll-troll, kes oleks südamerahuga jätnud teatud lõikude juurde kommentaare nagu “miks see siin on? kuidas see eelnevaga seostub?” ning “üleminek ühelt teemalt teisele võiks sujuvam olla ja teemade seotus selgemalt välja toodud”. Ja ma muidu ei mõtle raamatuid lugedes nii, aga siin mõne koha peal vägisi tuli toimetamishoog peale. Just tekstiloogika seisukohast, teksti enda kohta ei ütle ma ühtki halba sõna. Vastupidi, mulle väga meeldivad kõik tema kirjutised ja minu meelest on tal lausa suurepärane keeletaju. Ma ei tea, kas need on juba tuntud psühholoogiaterminid või on Jaan ise nii toredate sõnade peale tulnud, aga näiteks eneseteostus ja enesereostus on lihtsalt nii vahva sõnapaar (tulu ja kulu on ka eesti keeles head, aga miski ütleb mulle, et need tõlkevasted olid ilmselt juba enne teda olemas).

Muidu oli hea raamat, ausalt. Iga kord, kui ma teda loen, ma tõesti üritan paremaks inimeseks hakata, aga no raske on see. Teie kohta ma ei tea, aga mina küll tunnen, et see, kui palju ma nutitelefoni kasutan, ei ole normaalne. Lapsesaamine on siin veidi aidanud, sest lapse nähes üritan võimalikult vähe telefoni välja võtta, aga ikka on kombeks puhkehetkel kohe näiteks sudokut teha või midagi. Duolingo jms asjade miinus on see, et sa saad endale valetada, et teed ju midagi kasulikku, isegi kui sa tead, et väldid sellega tegelikult millegi muu tegemist. See raamat on keskendunud suuresti lastekasvatamisele selles ekraaniderohkes maailmas. Ja käesolev kirjutis pole mitte niivõrd arvustus, vaid panen siia olulisemad asjad kirja, et saaksin tulevikus üle lugeda, kui mõtlema hakkan, miks ma ikka Redditi ja Twitteri telefonist maha installisin.

Esiteks siis see, miks nutitelefon on lapse aju jaoks lõks. Selle pärast, et inimajule väga meeldib uudsus — ja üks vähestest asjadest, mis meeldib ajule veel rohkem, kui uudsus, on üllatus. Ta tõi huvitava näite, kus väikelastele (11 kuud) näidati autosid, mis sõitsid vastu seina või üle ääre maha, aga teisele grupile näidati autosid, mis sarnases olukorras liikusid maagiliselt läbi seina või lendasid gravitatsiooni eirates edasi. Kui nüüd lastele anti valida, millist mänguasja nad tahavad, siis enamus neist ei tahtnud mitte uut, vaid seda, mis oli neid üllatanud, et ise testida, mis saab, kui see üle ääre lükata või seda vastu lauda lüüa. Tema ei hakanud siin mingeid paralleele tooma, aga kõik täiskasvanud said kindlasti juba isegi aru, et ahhaa, selle pärast on Youtube’is jms keskkondades pealkirjad stiilis “Uskumatu!”, “Te ei usu, mis edasi sai!”, “Šokeeriv!”. Täiskasvanud ahvid ei ole selle koha pealt väga erinevad, paku neile midagi üllatuslikku ja nad on rahul.

Teiseks muidugi see kulu ja tulu teema. Eriti uut asja õppides on kohe saadav tulu väike. Kui ma juba oskan natuke ronida või maalida, siis ma naudin ka seda protsessi ennast, isegi kui raja äraronimine või maali valmimine eeldab kahte nädalat tõsist tööd, nii et see PÄRIS tulu tuleb alles kunagi hiljem. Aga kui sa veel ei tea, mis sulle meeldib, siis on tulu väga väike, aga kulu väga suur, sest sa pead palju vaeva nägema. Nutitelefon on siin leidnud selle kõige parema tulu-kulu vahekorra, et inimest vangis hoida. Sa saad mõnusalt diivanil selili olla ja sinu ainus kulu on väike sõrmetöö, aga tulu muudkui tuleb ja tuleb peale. On muidugi suurem kulu, mis tuleb sellest, et tööasjad jäävad tegemata, mehega aeg veetmata, lapsega suhtlemata, keskendumisvõime muudkui väheneb jne (seda viimast pole muidugi tegelikult tõestatud), aga selle kuluga pead sa hakkama tegelema alles kunagi tulevikus, nii et see kulu täna ei loe.

Ahjaa, see oli kolmas oluline punkt. Me tihti samastame end oma teadvustatud minaga, aga see ei ole tegelikult väga realistlik. Selles mõttes, et üldiselt igaühel meist on teadvustatud mina, kes teab, et kui sa sööd terve koogi lõunasöögiks, siis pärast seda on raske olla ja sa oled kohe varsti väsinud. Või et kui sa prokrastineerid, mitte ei tööta, on tulemuseks palju jama. Või et tervislikult toitumine on väga oluline ja arst käskis alla võtta. Aga samas me miskipärast ei toitu iga päev tervislikult, ei tee alati poes parimaid valikuid ja ei ole ideaalsed lapsevanemad. Ehk siis see teadvustatud mina mõtleb igasugu ägedaid asju, aga ta ei tundu just väga tihti rooli taga olevat. Keskkond mõjutab inimest väga palju ja seetõttu peaksime me üritama luua keskkonda, kus on lihtsam “õigeid” valikuid teha (no see vana hea “kui trennikott on ukse juures valmis, on suurem tõenäosus, et sa trenni jõuad”).

View this post on Instagram

A post shared by Rahva Raamat (@rahva.raamat)

Aga siit jõuame me probleemini. Kui meie veel mingil määral oskame neid murekohti teadvustada ja paremaid valikuid teha, siis lapsed ei oska. Ja kui nad on maast madalast harjutatud sellega, et kui ema tahab rahus süüa teha, siis iga väikese vigina peale lapsele nutitelefon pihku, siis võib üles kasvada laps, kes on harjunud just sellise kulu ja tulu seosega ning kellel ei ole mitte mingit huvi teha asju, mis suuremat kulu nõuaksid. (Ta võrdleb muuhulgas nutitelefoni ja televiisorit ning ütleb, et kui televiisor on nagu šokolaad, siis nutitelefon on nagu heroiin — loomulikult mitte päris sõltuvuse tugevuse mõttes, vaid selles mõttes, et see viimane on sinuga pidevalt kaasas ja lisaks interaktiivne, mis haarab aju hulga tugevamasse haardesse.) Ja on ka oht, et kasvab üles laps, kellel ei ole harjumust pingutada ega isegi enam selleks vajalikku keskendumisvõimet, kui ta ka tahaks seda teha. Miks ma ütlen, et on oht — sest me tegelikult ei tea, nutiseadmete kasutamise ja motivatsiooni seoste kohta ei ole eriti uuringuid, see lihtsalt tundub autorile loogiline seos. Ja just soov eneseteostuse järele (ehk siis soov oma kätega midagi ehitada või oma ajuga midagi luua) on tema jaoks see, mis eristab meid tehisintelligentsist. Luua oskab tehisintelligents juba väga hästi, aga just see soov iseseisvalt midagi tegema hakata on see, mis tal puudub. Ja kui inimene igapäevaselt valib eneseteostuse asemel vaimse enesereostuse, võtab ta riski (või võtavad ta vanemad tema eest areneva ajuga selle riski), et tal kas ei tekigi eneseteostuse vastu iial huvi või ei ole tal selleks ühel hetkel enam lihtsalt vaimset võimekust.

Seejuures on oluline märkida, et “loovus”, mis on eneseteostuse aluseks, ei ole miski, mis on olemas ainult Arvo Pärdil ja Albert Einsteinil. Loovus on olemas ka koduperenaisel, kes läheb peole, maitseb seal mingit toitu, ja hakkab kohe mõtlema (loodetavasti mitte seal samas seda kõva häälega välja öeldes), kuidas seda retsepti täiustada. Kui ta on juba kogenud kokk, ei pea ta ilmselt retsepti küsimagi, vaid suudab selle juba elukogemuse põhjal esmalt rekonstrueerida ja seejärel uue ja parema loomiseks dekonstrueerida. Nagu me teame, siis tihti tuleb hea tulemuse saamiseks ka iseenda tööd korduvalt re- ja dekonstrueerida. Ja võime neljaliikmelisel perel kõht täis sööta, nii et ükski neist ei vingu, on juba päris hea eneseteostus (tihti on siin enesekehtestamisoskus olulisem kui kokkamisoskus). Ja ka igal kokal on vahel tunne, et ta ei oska mitte midagi ja ei tahagi enam kunagi süüa teha, täpselt nagu Arvo Pärt pidi vahepeal kümme aastat eneseotsingutega tegelema, et välja mõelda, millist muusikat ta üldse edasi teha tahab. Ehk siis loovuse ja eneseteostuse mõte ei ole see, et igaüks peaks ilmtingimata olema rahalises või akadeemilises või maailma muutmise mõttes edukas, vaid see, et inimene suudaks tunda õnne ja rahulolu sellest, et kui teda miski huvitab, kas või oma koduaias tomatite kasvatamine, on ta võimeline selle nimel vaeva nägema.

Sellega on paratamatult aga juba kord nii, et kõigi selliste asjade jaoks on vaja aega. Ja okei, tomatipeenart võid sa kaevata ka nii, et sul samal ajal laps käe küljes ripub (või abivalmilt “aitab” sul peenra teist otsa kaevata), aga näiteks selleks, et välja mõelda, mis sorti sa üldse tahad, millega väetada jne, on sul ikkagi vaja SEGAMATUT aega. Aega, kus sa oled rahulikult omaette ja saad eesmärgile pühenduda. Ja meie tänapäeva maailmas on tihtipeale kõige lihtsam seda aega leida siis, kui vähendame internetis niisama laiaks löödavat aega. Eriti hea, kui telefon on üldse ära pandud ja mitte miski ei pingi, nii et on võimalik rahulikult keskenduda.

Siin tõi ta sisse selle psühhedeelikumide teema, mis on see peamine koht, mida ma kritiseerin. Nimelt ei tulnud see sisse eriti sujuvalt ja tunnistab ise ka (pärast seda, kui on teemast juba pikalt-laialt rääkinud), et psühhedeelikumidega (või nende mõju imiteeriva virtuaalreaalsusega, mille kallal tema töötab) ei saa üldiselt käivitada loovust selles raamatus käsitletud mõttes, konkreetse probleemi lahendamiseks. Liiga suur on tõenäosus, et sa avastad oma mina lahustumise käigus hoopis, et see kõik on ju tühine, keda huvitab. Uurimistöö peamine suund on seal see, kuidas selliseid elamusi saab kasutada depressiooni, ärevuse, sõltuvuste jms raviks. Mõte siis selles, et kui ajus on eelnevalt juba mingi pinge, siis selline valgustushetk, milleni jõudmiseks mõni mediteerib kümme aastat ja mõni võtab LSD-d, võib aidata probleemi teise nurga alt näha. Mis on kõik väga kena, aga ei ole eriti ülejäänud raamatuga seotud. Arusaadav muidugi, et inimene tahab oma uurimistööst rääkida ja põnev on see kindlasti ka (kuigi ma kahtlen selles, kui hästi on sellist asja võimalik virtuaalse reaalsusega imiteerida — teatud seenetripid näiteks on sellised, et visuaalset poolt ÜLDSE ei ole, aga elamus ja valgustus jms on väga selgelt olemas). Aga see nagu ei sobitunud siia sujuvalt, oleks pidanud veidi rohkem mõtlema, kuidas seda üles ehitada. Autor muidugi sai sellest ise ka aru, sest ta rääkis päris palju sellest, kuidas ta seda teksti dekonstrueeris ja rekonstrueeris, et parema tulemuseni jõuda.

Igatahes annab ta seejärel mõned praktilised nipid oma loovuse vabastamiseks:

• Logele
• Maga
• Muuda suunda (proovi samale probleemile mõelda erineva nurga alt ja erinevates keskkondades)
• Otsi vajadusel superstiimuleid (ei pea ilmtingimata olema narkootikum, tihti sobivad näiteks kaunid loodusvaated vms, mis tekitab ahhaa-momendi)

Seejärel on peatükk haridussüsteemist ja sellest, kuidas kasvatada loovaid lapsi. Muide, see algab huvitava anekdoodiga. Väidetavalt olevat ühele tema sõbrale lasteaia arenguvestlusel kuueaastase lapse kasvataja halvakspanevalt öelnud, et tema tegeleb ainult andekate lastega. Jätame siin kõrvale selle, et see tegelane poleks järelikult tegelenud Einsteini, Arvo Pärdi vms inimesega, kelle andekus hiljem avaldus, mulle tundub see lause juba korraldusliku poole pealt absurdne. Selles mõttes, et mul ei tule pähe isegi ühtki eralasteaeda, kus oleks kasvatajad, kes lihtsalt teatud lastega ei tegele. Jah, logopeed saab öelda, et tema tegeleb ainult nende lastega, kes reaalselt tema teenuseid vajavad. Aga kasvataja??? Igatahes ei saa me siit teada palju peale selle, et igal lapsel on potentsiaal (jee!) ja kasvatajad ei tohiks kedagi maha kanda. Ja vanemad muidugi peaksid samuti õhutama oma lapsi maailma avastama, mitte neid ekraanide ette suruma. Küll aga meeldis mulle tema loogika, et kool on aju treeninglaager. Jah, sul ei lähe seda kõike vaja, aga su aju õpib mõtlema ja seoseid looma. Mina ise läksin läbi kooli suhtumisega, et “jah, suur osa on igav ja tüütu, aga selleks, et saaks ülikooli huvitavaid asju õppima, tuleb see välja kannatada”. Tema variant (ägedaid LEGOsid saab ehitada ainult siis, kui oled enne piisavalt juppe kogunud ja kätt harjutanud) on hulga positiivsem.

Muuhulgas kirjeldab ta, kuidas ta viis gümnaaasiumiõpilastega läbi katse, et uurida, kuidas nutitelefonid mõjutavad nende võimet rööprähelda (nii et õpilased olid muidugi väga motiveeritud tõestama, et üldse ei mõjuta). Ei midagi väga üllatavat, siis, kui õpilased üritasid samal ajal telefonis chattida ja kõrvadega kuulata, olid hiljem küsimustele vastates tulemused 80% kehvemad. Ja kui me mõtleme sellele, et James Dyson lõi 5126 ebaõnnestunud prototüüpi, enne kui oli ühega nii rahul, et seda nüüd maailma parima tolmuimejana müüakse, siis selline asi eeldab ikka päris palju korralikku keskendumist, mille jaoks ei jää aega, kui enne alustamist on vaja iga maailmas eksisteeriv TikTok ära vaadata.

PS Aus ülestunnistus: teie ees olev kirjutis on valminud kõiki olulisi kohustusi vältides ja kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, oli selle kirjutamine lihtsalt üks prokrastineerimise meigitud ja kammitud vorm. Väga ebaprofessionaalne, ma tean. Aga vähemalt saan siit tulevikus tagasi vaadates lugeda, kuidas tegelikult elama peaks.

Silo (raamatuseeria arvustus)

View this post on Instagram

A post shared by The VFX & Post Talent Agency (@vfxposttalent)

EELINFO: Mind ajab taas närvi see, et spoileripluginad eeldavad kõik tasulist WordPressi. Nii et kuna ma olen koi, siis ma kasutan jälle lihtsalt HTMLi ja panen selle kõige hullema liigse sisu reetmise osa peidetud lõikudesse. Ehk siis, kui te loete kuskil, et “SELLE LÕIGU PEALE SIIN vajutate omal vastutusel”, siis te peategi füüsiliselt hiirega selle lõigu peale vajutama ja ilmub veel juttu nähtavale. No mäletate küll, nagu mul raseduspostitustes rõvedate osadega oli.

Igatahes. “Silo” on üks selline äärmiselt uskumatu raamatuseeria, et … Teate küll, kuidas see lugu on “Harry Potteri” ja kõige muu sellisega, et sada kirjastust ei tahtnud avaldada, kuni lõpuks … ? Noh, see ei ole see lugu. 😀 Selles loos siin ajas autor Hugh Howey raha kokku ja avaldas esimese osa oma kuludega. Mis tavaliselt tähendab, et tegu on täieliku kompostihunnikuga, aga ei, see tõi autorile raha ja kuulsuse ning kui ma õigesti aru olen saanud, siis on tal lisaks sellele seeriale ühe teise seeria jaoks ka juba seriaali tegemiseks leping tehtud. Iseasi muidugi, et … Mina siiralt ei saa aru, kust on tulnud need inimesed, kes kõik järjest kõigile kolmele raamatule maksimumhindeid laovad. Eriti esimene raamat on küll hea, aga no aru on saada, et autor on Fallouti mängust inspireeritud ja seegi kumab veits läbi, et lühijutte on üritatud romaaniks kokku panna (armulugu näiteks on seriaalis hulga loogilisemaks tehtud, raamatus areneb imelikult kiiresti). Ma eeldaksin pigem, et telesari sai sellest raamatusarjast niimoodi, et keegi sirvis seda ja ütles, et “kui süžeed veits normaalsemaks teha, oleks täitsa äge”. Ja mitte selles mõttes, nagu see tihti on, et mis raamatuna igati hea, vajab ekraani jaoks veidi kõpitsemist, vaid sari oli päriselt raamatust parem, sest raamatud ise oleks enne avaldamist kõpitsemist vajanud. 😀

Nüüd räägin ma muidugi ainult esimesest hooajast, sest ainult see on väljas (st ca pool esimesest raamatust), aga seal olid minu meelest pea kõik muudatused õigustatud. See, et Walker oli naiseks tehtud, oli suht mitte midagi muutev, aga tõsi ta on, et muidu oleks naistegelasi üsna vähe olnud. Teine asi, mis mulle lisaks raamatu kummalisele romantikaliinile ei meeldinud, oli see, et peategelasest oli tehtud põhimõtteliselt Dr House – selline ebameeldiv poolautist, kes kellelegi ei meeldi, aga keda kõik miskipärast siiski aitavad. Raamatus kirjeldati teda kui äärmiselt diplomaatilist ja taibukat inimest (ma küll pole kindel, kas ma ta käitumise põhjal sellega nõustun, aga ütleme nii, et hea tehnilise taibuga oli ta tõesti), mis tähendab, et see, et kõik innukalt talle appi tormasid, tundus natuke loogilisem.

NB! Kui sa vajutad nüüd READ MORE, siis kohe esimeses lõigus arutan ma sarja ja esimese raamatu erinevusi detailsemalt ja selle käigus räägin esimeses hooajas toimunud sündmustest. Kui sa pole raamatut lugenud ega esimest hooaega näinud, siis sa ehk ei taha üldse edasi lugeda, kuigi proovin siin end veel mitte liiga selgelt väljendada.

Ma ei tea, miks ma üldse üritasin

View this post on Instagram

A post shared by Do Less Mom (@do_less_mom)

Kuna titt pole terve detsembri öösiti normaalselt maganud, mõtlesin, et kui ma nagunii magada ei saa, olgu sellest vähemalt midagigi kasu, ja tõstsin laupäeval ta voodi tema tuppa ära, otsusega, et ideaalis hakkab öösiti nüüd ainult oma voodis magama. Selles mõttes oli terve nädal selles suunas liikunud, et kui ta muidu magas ainult esimese sutsaka oma voodis, siis eelmisel nädalal pidin mitu korda teda ka keset ööd sinna tõstma, sest meie voodis ta magamise asemel lihtsalt vähkres. Olin seda kaua plaaninud, aga kogu aeg liiga väsinud olnud, aga nüüd oli kaks ajendit korraga – esiteks kolisid naabrite ehitajad lõpuks ometi majja SISSE (nad isegi selle tormiga ehitasid jätkuvalt väljas), nii et lärmi oli tunduvalt vähem, ja teiseks sai mul täiesti kõrini sellest, et ma soovitasin iga päev mehel teises toas magada, ta ütles, et ei, ta tahab ikka meiega koos oma toas olla, ja siis nägi päeval välja nagu täielik zombie. Nii et lootsin, et vähemalt tema saab magada.

View this post on Instagram

A post shared by Dan Polydoris (@deathbytoys)

Mõtlesin, et kolin esimeseks nädalaks samuti tite tuppa, eks siis vaatab edasi. Esimese hooga oli see küll eelkõige MULLE raske, mulle meeldib temaga kaisutada. Ta just nädalakese eest jõudis sinna, kus ta tahab üldse päriselt kaisutada, varem sõi kõhu täis ja keeras ennast minust eemale magama, nüüd ikka vahepeal tuleb päriselt kaissu. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis see parandas mu und metsikult, sest jah, titt ärkas jätkuvalt, aga ma sain vähemalt otsekohe uuesti magama jääda, sest kellegi norskamine ei seganud. 😀 Aga noh, siis tuli esmaspäev ja esmalt ärkasin mina sae kiunumise peale, sest töömehed on ilmselgelt otsustanud, et ilm soosib taas välitöid, ja seejärel jäi tema esimene lõunak kümneminutiliseks, sest saag ehmatas ta üles. Nii et mis mul üle jäi, tassisin ta voodi jälle magamistuppa tagasi ja eks nii see elu siis läheb nüüd, kuni see maja ükskord valmis on. Arvestades seda, et see pidi esialgu kolm kuud võtma ja üheksa sellest on juba möödas, siis peaks see ometi iga hetk juhtuma. Olen valmis kihla vedama, et kui nad ka välitöödega valmis saavad, jäävad nad sisetööde materjali ikka väljas lõikama. Nii et ma kibestunud täna.

https://www.instagram.com/p/CgG2y-nrfj6/

Aga positiivse poole pealt – naljaka kokkusattumusena ootab mul hetkel lugemist kaks veealust maailma puudutavat raamatut, eestikeelne (Meelis Krafti “Veealused“) ja ingliskeelne (Rivers Solomoni “The Deep“). Eks näis, kas päriselt lugemiseni ka kunagi jõuan, käed niigi tööd täis.

Täheraua saaga

Tunnistan ausalt, et seekord võtsin raamatu ikka väga pika hambaga kätte, sest olen viimasel ajal sellises meeleolus, et tahaks lugeda/vaadata õnneliku lõpuga asju, ja Manfred Kalmsteni kohta võib paljutki öelda, aga vat seda muljet pole mulle temast siiani veel jäänud, et sealt õnnelikke lõppe loota oleks. Kiire ka detsembris jne, ehk siis esimest korda võtsin raamatu kätte mõttega “no vähemalt on see lühike” (sest see on sihuke ca sajaleheküljeline pisike jutuke), nii et kartsin, et see kõik mõjutab ka lugemiskogemust.

Tegelikkuses läks aga nii, et kui juba raamatu lahti tegin, ei suutnud seda enam tagasi panna. Taevale tänu tõesti, et see nii õhuke on, muidu oleks mu laps jätkuvalt kuskil unarusse jäetuna näljas. Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt. Et mitte midagi liigselt reeta, ütleme siis lihtsalt, et saagale ootuspäraselt jälgime jumalate omavahelist madinat, kuhu inimesed vastu tahtmist kaasatud on. Natukene häiris see, et osasid asju mainiti väga põgusalt, aga ma ei tea, kas selle kallal sobib iriseda, kui inimene ütleb kohe alguses, et ta nüüd kirjutab meile ühe skandinaavlaste stiilis saaga – see vist ongi saagade stiil? No et kirjeldatakse midagi ja siis öeldakse “ja kurat, kes oli laua all seda kõike pealt kuulnud, läks käsi kokku hõõrudes minema”. Ja mina olen nagu “omg, mida tema seal tegi? kuidas ta teadis sinna laua alla minna? omg, omg, omg”. (Ei, tegelikult ei ole loomulikult kuradit selles raamatus). Kui see oleks olnud 300-leheküljeline teos, oleks ilmselt häirima hakanud, aga sellises lühikeses följetonis oli täitsa ok.

Ma ei tea, mul on tunne, et peaks midagi negatiivset ka ütlema, sest eelmine kord ka mina gushisin, sest mulle tõesti meeldis, ja siis lugesin internetist, kuidas keegi teine noris asjade kallal, mille peale ma poleks tulnudki. Aga no kui ma ei oska norida, siis ju ei oska, siis ütlengi, et hea lihtne lugemine oli. 😀 Aa, mõlemad vennad tundusid sellised veits poolikud, isegi teistega võrreldes vähe sügavuti mindud, nii et jätsid lihtsakoelise mulje. Aga no ehk nad olidki lihtsalt kahe sõjardi sõjarditest lapsed, keegi polnud öelnud, et nende vanemad mingid geeniused olid. Ainus minu jaoks tõesti uskumatu koht oli vist see, kus teismeline naissõjard kõva häälega pröökama ei pannud, kui tal oli tunne, et talle ülekohut tehakse. Mitte et see pröökamine midagi muutnud oleks, aga see oleks ootuspärane olnud.

Aga muidu mulle tõesti meeldis. Isegi õnnelikku lõppu hakkasin natuke nagu lootma, sest kohe üsna alguses mainiti, et vahel õnnestub isegi inimestel saatuse sepistatud sõlmi ümber väänata või lahti harutada ja ümber sõlmida. Aga no kuidas sellega läks … Noh, eks selle teada saamiseks peate ise lugema.

View this post on Instagram

A post shared by Liis Roden (@_7115_)

P. S. Eraldi tahaks kirja panna, et Liis Rodeni illustratioonid olid megad.

Ma olen liiga tuhm selle e-riigi jaoks

https://www.instagram.com/p/Cc8TfRgFKjJ/

Daamid, kes minust paremini eluga hakkama saavad

Oh jumal, kallid sõbrad, tahtsin olla hea naine ja tellisin mehele toreda sünnipäevakingi. Ainult et … Tellisin selle Suurbritanniast. Nii et see kingitus on nüüd tollis ja ma jaman juba nädal aega meie e-tolliga. Ma olen seda elus vist kaks-kolm korda teinud ja iga kord mõtlen, et järgmine kord maksan lihtsalt Omnivale (ja iga kord olen selleks liiga koi). No lihtsalt nii palju on neid pisikesi debiilsusi, kui internetis tollideklaratsiooni teed. Näiteks minu esimene komistuskivi oli see, et seda tehes pead sa teadma, et kui ekraanile tuleb veateade, mis ütleb, et “TEHNILINE viga, proovige natukese aja pärast uuesti,” siis see tegelikult pole tehniline viga, vaid sina ise oled kaubakoodi valesti sisestanud. Olen väga uhke, et selle ise välja mõtlesin, ma lihtsalt oskan juba kahtlustada selliseid asju. Miks see süsteem sulle näkku valetab, seda teab ainult jumal taevas. Kusjuures ma nägin täiega pikalt vaeva õige kaubakoodi leidmiseks, arutasin veel sõpradega jne. 😀

Igatahes sain õige kaubakoodi sisestatud (hiljem muidugi selgus, et ikka polnud õige, lihtsalt see oli süsteemile sobiv), tuli meil, et lisage asjad x, y ja z (ma olin oma aruga ainult arve lisanud). No näiteks taheti näha ka maksekinnitust – ma hästi ei saa aru, milleks, sest kui esitati arve ja ma tegelikult seda ei tasunud ning asja hoopis kingiks sain, poleks neil ju alust raha küsida. Aga noh, esitasin need nõutud kolm asja ära, teine oli vist see sama arve uuesti ja kolmas Omnivalt saadud kiri. Seejärel tuli uus kiri, kus nõuti lisaks postipaki kaarti (aga äkki see oligi see, mida nad alguses postidokumentide all mõtlesid ja see Omniva kiri neid üldse ei huvitanud?). Kuna postipaki kaart on teatavasti paki peal, siis ma pidin nüüd helistama ja uurima, kust ma selle üldse saan, kui mul pakki ei ole – ehk siis eeldusel, et enamus inimesi ei maadle tolliga igapäevaselt, võiks ehk olla väike vihje seal, et võtke ühendust kullerfirmaga ja küsige neilt seda kaarti. Hoiaks neile endale ju ka aega kokku. Ahjaa, kui sa juba ükskord helistad, siis mainitakse kohe alguses ära, et see tehniline viga tähendab, et kontrolli koodi, nii et ehk oleks pidanud ikka kohe helistama. 😀

Muide, kui lähen tolli töölauale, ütleb kiri, et ma pole viimase kuu aja jooksul esitanud ühtki deklaratsiooni, mis sellest, et deklaratsioon on ju esitatud, lihtsalt kontrollis. 😀 Selleks, et näha oma deklaratsiooni, tuleb minna alalehele “Impordi tollideklaratsioonid”. AGA. Sealt ei saa sa seda deklaratsiooni muuta. Muuta saab ainult siis, kui lähed teisele lehele (Õigused ja kohustused – Tollikontrollid), kus avaneb täpselt samasugune nimekiri sinu tollideklaratsioonidest, lihtsalt sa pead teadma, et siit avades on sul ka muutmisvõimalus. (Täpsustus, selgus, et ma valetasin ja olin taas ise loll – sellel esimesel lehel saab ka muuta, muutmisnupp lihtsalt OLI EKRAANI SERVA TAGA, st pidi ise teadma, et sinna serva taha saab minna.)

Igatahes Nüüd täna olin saanud kirja “Palun aktsepteerige parandustaotlus”. Mida aga kuskil kirjas polnud, oli see, et KUST üldse seda aktsepteerida saab. 😀 Kaevasin siit ja sealt ja pidin lõpuks ikka uuesti helistama. Ja teate, mis välja tuli? Nägin nimelt sellist pilti:

Ma ei leidnud esimese hooga seda pealkirjagi üles, see on minu viga, jah (kuigi eks riik võiks tiba selgemalt väljendada, mida ja kus muuta). Aga selgus, et ma oleksin pidanud ka ise SELLE peale tulema, et ilmselgelt see sinine joon seal on rullik ja ma saan nüüd kogu seda asja rahulikult paremale kerida ja seal, EKRAANILT TÄIESTI VÄLJAS asub see nupp, mida ma vajutama pean. Nagu seriously, te täiesti tõsiselt mõtlete, et nii mina kui ka näiteks 80aastane pakiootaja Kapa-Kohilas peaksime olema võimelised selle ühtviisi välja mõtlema, ilma et te ise ühtki suunist annaks? Tuletan meelde, et selle aja peale polnud ma veel üldse avastanud, et siin lehel rullikud olemas on, selle üle-eelmises lõigus mainitud rulliku avastasin ju ka hiljem.

Igatahes kinnitasin muudatused ära ja sain teada, et loomulikult oli mul siiski kood vale olnud ja pean ikka maksma ka. Mis oligi ootuspärane, nii et läksin kohe internetipanka. Selle ajaga, mis ma makset tegin, jõudsid nad mitte ainult saata mulle meili selle kohta, et ma pean maksma ka, vaid ka järgmise ähvarduskirja selle kohta, mis saab, kui ma viie päevaga ära ei maksa. Nagu andke aega atra seada, kulla inimesed. Seda enam, et TEIE olete MULLE märtsist saadik võlgu, sest ma pidin tuludeklarit muutma ja neil võtab muudatuste kontrollimine nii kaua aega. Mina ei saada teile kirju selle kohta, et kui need 62 eurot mul viie päevaga arvel pole, olen SUNNITUD tulema ja akna sisse viskama. Aga teie jõuate mulle viie minutiga saata kirja selle kohta, et te olete kohe varsti sunnitud mu kauba konfiskeerima. Ebaviisakas suhtlusstiil on selle asja nimi.

Oh jah, et te ei arvaks, et ma siin ainult maiste asjadega tegelen, olgu öeldud, et tegelikult tutvusin siin ka Eesti kirjandusega. Ulmeajakirjal Reaktor oli nimelt erootiline eriväljaanne (geniaalse nimega Erektor) hiljuti, ma jõudsin alles nüüd lugema. Mis ma oskan öelda, naised kirjutavad huvitavat pornot – Kadri Pettai ja Mairi Lauriku lood olid mu lemmikud. Kalmsten ja Maniakkide tänav võiks meeste poole pealt märkimist leida, aga olgem ausad, eelkõige selle pärast, et tahtsin siin võrdõiguslikku joont hoida, naiste lood meeldisid mulle tegelikult rohkem. Ei tea, kas naised kirjutavad naiste seisukohast paremat pornot? 😀

Kaarnalaul

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents)

Kassipilte tuleb blogijatel kohustuslikus korras jagada, et ei peaks Perekoolist lugema, et äkki on ära antud

Eile läks nii, et ma ei leidnudki oma suusapükse üles. Peavad olema siin majas, aga kus … Seda ei tea keegi. Vähemalt tahaks uskuda, et mõlemat paari ma ometi minema ei visanud ju. 🤔 Igatahes õue ei saanud, nii et esiteks sai tehtud üks väike õmblustöö, mida ma olin juba poolteist kuud edasi lükanud, “Imetamise teejuhti” loetud (see on ikka TÄIELIK propaganda isegi mulle, kes ma igati imetamise pooldaja olen, aga samas näiteks väga põnev teada, et tänu mingitele Hiina kaluriküla naistele, kes lapsi ainult paremast rinnast toidavad, teame me täna, et selles rinnas, mida imetamiseks EI kasutata, on pärast menopausi algust vähirisk pea neli korda suurem kui imetamiseks kasutatud rinnas), ja lõpuks paar sõna uue raamatu kohta kirja pandud.

Nimelt veetsime siin taas pisut aega kvaliteetkirjanduse seltsis — “Kaarnalaulust” siis jutt, kuigi “Imetamise teejuht” on kahtlemata ka omaette kvaliteet. Freddy ei näidanud küll erilist huvi üles, aga eks ma siis lugesin üksi. Kassidele väärt raamatut pakkuda või sigade ette pärleid visata … Tegelikult on see muidugi mu enda süü, et ma olen “tema koha peale” asju pannud, ta on selle suhtes väga tundlik. Aga minu kaitseks olgu öeldud, et neid tema kohti on umbes miljon ja see, mille alusel ta neid defineerib, on … omapärane. Näiteks, kui Sirru töötab kodust ja Freddy hommikul näeb, et Sirru kohvitassiga oma kontoritooli poole kõnnib, on ta valmis spurtima, et esimesena kohale jõuda (mis sellest, et loomulikult tõstetakse ta selle peale absoluutselt iga kord tema selle tooli pealt maha). Aga see selleks, kirjandus!

Tänasel päeval võib vist juba öelda, et tegu on tuntud ja tunnustatud Eesti autori teosega, sest räägime ometi juba kolmekordsest Stalkerilaureaadist. Siin blogis on ta samuti tuntud ja tunnustatud, sest olen temast siin ometi varemgi kirjutanud. Aga käesolevat teost kutsus autor ise naljaga pooleks “ühe õhtu lugemiseks” ja eks see tegelikult nii ole ka, pole just maailma kõige paksem üllitis. Ma olen vist varem ka öelnud, et ma pole eriline lühilugude fänn. St loen küll, kui ette antakse, aga väga harva juhtub, et mõni pikaks ajaks meelde jääb. Samas ärritab mind keskmise ulmekirjaniku seisukoht, et alla triloogia pole üldse mõtet kirjutama hakata ning igaüks neist raamatutest võiks 450 lk olla. Nii et see oli täpselt paras amps — ja kuna mulle juba eelmine jutukogu väga meeldis, siis olid ootused kõrgel.

Aga milles siis kühvel? Peategelane on naisterahvas nimega Kaaren. Ei, mitte siin blogiski sõna võttev Kaaren, vaid raamatu Kaaren on jõuline nagu tank, armastab kakelda ja seksida ning võib küll eluraskustest veidi kibestunud olla, aga teab väga selgelt, mida ta tahab (ja milleks ta võimeline on, kui see, mida ta tahab parajasti kättesaadav pole). Hmm … Äkki ikka on meie Kaaren? Teab keegi, kas meie Kaarnal on rohelised silmad? Igatahes on Kaaren sunnitud elama eksiilis, sest tema kodumaast on alles ainult varemed. Aga sellest pole midagi, sest Kaarnal on Plaan.

Või siis tegelikult, äkki ikka on peategelane Haldemar. Enesekeskne ahne väiklane närukael. Või siis jumalate tööriist. Samas, ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda. Aga ma ei tea, ta andis mulle ikka läbivalt kõrvaltegelase vaibi, isegi kui temast tegelikult rohkem juttu oli. Nii et minu peategelane oli Kaaren, mitte Haldemar või nende kodumaa vms.

Hea raamat oli, tõesti neelasin põhimõtteliselt ühe hooga alla, sest kogu aeg tahaks teada, mis edasi saab. Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. Lisaks mulle meeldib see, kui otsesõnu liiga palju tausta ei avata, vaid lugeja peab kildudest ise taustainfo kokku panema, ja kuigi raamat on lühike, ei jää mulje, et lugu liiga kiiresti lahti rulluks. Kogu aeg oli ikkagi ootusärevus sees. Aga eks nende infokildude andmisega on nii ja naa. Näiteks mulle väga meeldis see, et siin ei saanudki päris aru, kui palju maagia on maagia ja kui palju see on hästi saladuses hoitud teadus (sama tendents on paistnud ka mõnes Kalmsteni lühiloos), aga teisalt siiani kripeldab see, et kuskil mainiti täiesti möödaminnes intsesti ja ma ei saanudki teada, kas see üks tüüp oli lihtsalt eriline värdjas või oli tegu kultuuriga, kus see oli norm (või kultuuriga, kus sellel pole tänu arenenenud teadusele mingeid bioloogilisi implikatsioone).

Nii reklaami mõttes ütleksin suisa, et minu meelest võiks see raamat sobida ka inimestele, kes muidu erilised fantaasiakirjanduse fännid ei ole, aga lihtsalt seikluslugusid armastavad. Proovige ära ja usun, et saate aru küll, miks talle neid auhindu muudkui pihku surutakse, väga hästi kirjutatud hea lugu.