Mida sa, vanamutt, ka tead?

Mõtlesin hiljuti, et olen lausa kahetsusväärselt vähe kursis naiskirjanike ulmeteostega. “Frankenstein” ei loe, seda oleme me kõik lugenud/näinud, ja muidu olid mulle näppu sattunud ainult maailmakuulsad Virginia Woolf (“Orlandot” lugesin nii noorena, et mingit elamust sellest ei mäleta, aga ta pole üldse minu stiil ka, kuigi idee muutuvast soost on üsna äge) ning Ursula K Le Guin, kes kirjutas väga ladusalt ja oli väga huvitav/loetav, aga mind mõnust kriuksuma ei võtnud. Nii et mõtlesin, et kus viga näed laita, seal hakka aga otsast peale, eks ole.

arrival_052

Esmalt sattusin ma aga täiesti juhuslikult nägema filmi nimega “Arrival” ehk “Saabumine”, mille peaosas on naissoost filoloog, kes peab tulnukate saabudes võimalikult kiiresti nende keele ära õppima. Õigemini, nagu sellistes filmides tavaks, üritasid nad muidugi esmalt tulnukatele inglise keelt õpetada, sest see on siin ilmas ometi kõige olulisem (neil oli ometi antropoloog kambas, jeesukene), aga õnneks said nad kähku õige raja peale. Ütlen otse, et film polnud just kõige huvitavam, aga keeleõpet puudutav osa on kahtlemata põnev ka mittefiloloogidele – kuidas sa seletad hoopis teistsugusele liigile, kes sinu keelt veel üldse ei oska, mis on vahet sõnadel “relv” ja “tööriist”? Kuidas sa annad märku, et see siin on küsimus, aga see siin väga enesekindel väide? Kuidas me eristame minevikku, olevikku ja tulevikku (mida mõnes keeles üldse ollagi ei pruugi)? Kuidas me üldse räägime ajast (meie päev ja kõik sellest tulenev on seotud ühe meie jaoks olulise planeedi liikumisega) või emotsioonidest? Kuidas me räägime sünnist ja surmast, kui me pole päris kindel, kas ja kuidas need asjad vestluse teisel osapoolel üldse käivad? Ehk siis küsimused, mis on sama palju filosoofilised ja antropoloogilised kui filoloogilised.

1a98c8f97db55e3cd4182a3de1736b63

See on raamatu seisukohast oluline, sest ma ei saa sinna midagi parata, ma olen poole kohaga antropoloog ja filoloog, ka raamatus oli tulnukatele inglise keele õpetamine üks põnevamaid asju. Nii et võrdlesin mitme koha peal seda, kuidas seda kujutati/selgitati filmis ja kuidas on sellele lähenetud selles vanas (1996) raamatus.

Raamat ise on “Remnant population” (eesti keeles näiteks “Jääkpopulatsioon” või “Jäänukpopulatsioon” või inimese keeles “Allesjäänud elanikkond”), autor Elizabeth Moon, kelle kuulsam teos on ilmselt “Pimeduse kiirus” (“The Speed of Dark”), mille eest ta 2003. aastal auhinna sai. Ja jah, ma tunnen end nüüd vanana, sest ma tahtsin öelda, et “alles hiljuti”, enne kui aru sain, et krt, see oli 15 aastat tagasi. Oi jah, küll see aeg alles lendab. Aga minu vanus on siin naeruväärne, sest üks asi, mis selle raamatu suisa VÄGA eriliseks teeb, on see, et peategelane on umbes 70aastane naine. Ta on osa küllaltki rangete piirangutega kultuurist (nagu me kõik), mis näeb ette, kuidas astuda ja istuda, mida selga panna, kuidas rääkida jne. Nii et Ofelial on sellest kõigest üsna kõrini, tema tahab nende poolt koloniseeritud planeedil, kus ta juba 40 aastat on elanud, rahulikult oma tomatitega tegeleda, mitte pidevalt poja mölinat ja minia vingumist kuulda. Lisaks ajab teda närvi teadmine, et ühiskonnas, kus ta elab, ei huvita 70aastase naise arvamus kedagi, sest kõik arvavad, et a) selles vanuses naine on nagunii pooleldi seniilne, b) naine võiks vait olla, kui mehed räägivad, ja üldse oma kohta teada.

Nii et kui tuleb teade, et kogu elanikkond ümberkoloniseeritakse teisele planeedile ja omanikke (st lepingu tugevamat osapoolt, nad ei ole orjad, vaid pigem kapitalismi nõrgem lüli, no nagu eestlased Soomes või poolakad Eestis) üldse ei huvita, kuhu nemad minna tahaksid või mida nad asjast arvavad, ei soovi Ofelia muidugi üldse kuskile minna. Ning kui tuleb välja, et firma tahab teda ka raske tööga teenitud pensionist ilma jätta ja lisaks tema transportimise eest ta pojalt raha nõuda, peidab ta ennast viimase lennu peale mineku asemel hoopis metsa, eeldades üsna õigesti, et keegi teda otsida nagunii ei viitsi.

Mis mulle meeldis. Esiteks kirjeldus sellest, kui vabastavalt talle mõjus ühiskonna normide kadumine. No kasvõi teadmine, et ta võib rahumeeli paljajalu ringi käia. Teiseks keeleõppe osa (kui selgub, et varem polnud plaati siiski põhjalikult uuritud ja ta päris ainus intelligentne olend seal pole). Kolmandaks, see, kuidas vanaemad suudavad täiesti enesekindlalt vihastada ka kõige ohtlikumate tegelaste peale, kui need nende reeglite kohaselt halvasti käituvad. Neljandaks, nagu juba öeldud, kirjeldus sellest, kuidas inimese (90ndatel kindlasti veel eriti naise) väärtus/olulisus/tõsiseltvõetavus ajaga väheneb.

See, et meie ühiskonnas vanemad inimesed tunnevad, et neil pole viitsimist ega tahtmist enam midagi öelda (põhjendatult, sest tihti ei ole keegi valmis neid kuulama), on tõsi ju ka tänasel päeval. Inimaju töötab imelikul moel, me eeldame väga kähku, et kui keegi ei saa meist aru (näiteks ei kuule hästi) või kui meie ei saa temast aru (näiteks inimesel on kõnedefekt), siis ei ole meil mitte kommunikatsioonihäire, vaid teine osapool on lihtsalt kergelt aeglane. Mul on olnud mitu korda olukord, kus ma olen kaks korda juba “Mida?” öelnud ja kolmandat korda enam ei taha, nii et teen “mhmh” vms, et pääseda eeldusest, et ma lollakas olen – ja ka teisipidi, kui keegi aru ei saa, mida ma tast tahan, tuleb üsna kiiresti eeldus, et järelikult on ta tainapea. Hõlmab suht tervet Prantsusmaad näiteks, pean iseendale meelde tuletama, et see, et meil on kommunikatsioonihäire, ei tähenda ilmtingimata, et üks meist on aeglane, ja kui ka tähendab, ei pruugi see teine osapool olla.

Kahtlemata on sama asja ka vanemate inimestega suheldes juhtunud. Üks mu vanaemadest näiteks viimasel ajal ei kuule hästi ning see koos faktiga, et meil on TÄIESTI erinevad seisukohad (näiteks mina näen kooli kui võimalust, tema kui kohustust/kannatust), teeb vahepeal suhtlemise väga raskeks. Või lihtsam näide mu vanematega. Nad ei armasta eriti trenni, nii et nad on mulle mitu korda öelnud, et ma ei PEA seda nii palju tegema – ma võin kümme korda öelda, et ma NAUDIN seda, nad kuulevad, aga ma näen, et nad ei saa aru. Nagu ükskord üks noor Aafrika paduusklik küsis minu käest, mis usku ma olen, ja ta lihtsalt EI SAANUDKI aru, mida “ateist” tähendab. Lõpuks jäime seisukohale, et see tähendab, et ma ei ole seotud ühegi konkreetse kirikuga, sest sellest sai ta aru. See, et ma üldse ühtegi jumalat ei usu, see ei mahtunud lihtsalt tema maailmapilti. Kindlasti toimib sama asi vastupidises suunas ka, ma lihtsalt neid olukordi ei märka niimoodi. Siin raamatus oli ka see, et ühelt poolt tundis Ofelia, et pealesurutud kombed (kasvõi “alasti ei peaks ringi jalutama” ja “meestega ei peaks liiga enesekindlalt rääkima”, kuigi mõlemad on minu meelest otseselt vajaduspõhised, st mõlemad reeglid kaitsevad meid potentsiaalsete ohtude eest) ahistavad teda, aga samas eeldas oma kasvatusest lähtuvalt väga konkreetseid viisakusreegleid ja kultuurilisi mänge, mis mulle täiesti närvidele käivad, aga selles vanusegrupis igati tavalised on.

Reedel just nägin, kuidas üks noormees oli läbi häda oma vanaema kohvikusse saanud. Poiss pressis innukalt, et inimesele midagi hommikusöögiks saada “Ei, mina küll ei taha midagi, siin ju kõik nii kallis ja sa noor inimene, kust sul see raha. (Ääremärkus: noore hipsteri käekell oli raudselt kallim kui minu läpakas.) No vett võib võtta. No äkki üks saiake siis.” Selle koha peal ei kannatanud noormees enam välja ja läks neid saiakesi tooma, nii et vanaema karjus talle üle kohviku järele, et ega ta saiakest muidugi veega sööma ei hakka, toogu siis ikka kohvi ka. Nagu me kõik teame, et sa tahtsid algusest peale seda kohvi ja me tahame seda sulle osta, ega me muidu sind kohvikusse poleks toonud, ole inimene ja ütle, mida sa tahad. Häda on naistega, terve elu on nad harjunud teiste vajadusi ettepoole panema ja ei oska aru saada, et nad on poputamist väärt.

Mis mulle ei meeldinud. See kulunud klišee nunnudest indiaanlastest, kes iial üle ei tarbi ega loodusele liiga ei tee. No ei ole see päris nii. (Ja valge mees ei ole mitte sugugi alati loll, vahepeal on ta lihtsalt väga-väga vastik – näiteks ei suretanud ameeriklased piisoneid peaaegu välja mitte sugugi ainult verejanust ja kindlasti mitte rumalusest, vaid piisonid olid indiaanlaste peamine lihaallikas, nende valimatu tapmisega sai indiaanlaste elu keerulisemaks teha. Ei ole rõugetega tekkide kinkimine meie ainus trumpkaart.) Igatahes oli vanemaid inimesi austav tulnukas ka mitmes muus mõttes ilmselge paralleel indiaanlastega, aga ma olen lahkelt valmis selle andeks andma. Elizabethi kindlasti huvitab.

Aga hea raamat oli, lugesin ühe korraga kõik 300 lehekülge läbi ja elasin kaasa. Ühe eriti hirmsa koha peal panin käest ja ei julgenud kohe edasi lugeda, pidin vahepeal kohvi tegema. 😀 Aga muidu ühe hooga.

P.S. Kes tahab ERITI kaasaegset kirjandust lugeda, siis siin on nimekiri üheksast eelmise aasta populaarseimast ulmeteosest, mille autoriks naine. Kes tahab teada, mida üldse kõige olulisemateks naiskirjanike ulmeraamatuteks peetakse, siis siin on suisa 50 raamatust koosnev nimekiri (Madeleine L’Engle’i “Ajalõhe” ehk “Wrinkle in Time” on eesti keelde ka tõlgitud ja see on mu lugemisnimekirjas juba sellest ajast saadik, kui selle (kuuldavasti väga kehvast) filmiadaptsioonist rääkima hakati). Ma sain siit alles teada, et “Fullmetal Alchemist” on ka naisautori sulest, sest no ei teadnud mina, et Hiromu naisenimi on, pahad stereotüübid. Üllatusega vaatasin, et tegelikult on mitu nime siit nimekirjast ka tuttavad, noorena lugedes ei olnud lihtsalt aju üldse registreerinud, et naisautor.

Advertisements

Kolme keha probleem (Liu Cixin)

three-body-problem

Mul pole Hiina ulmekirjandusega varem mitte mingit kokkupuudet olnud, nii et hoidsin “Kolme keha probleemil” juba mõnda aega silma peal ja ootasin, et aega tekiks. Aeg, muidugi, ei tekkinud ega kadunud, tuli teist ühel hetkel lihtsalt võtta. Ja mulle MEGALT meeldis see raamat.

Esiteks meeldis see, et see oli poeetiline. Ulmekirjandus tavaliselt ei ole nii poeetiline keel, aga Aasia kirjanduses tundub see paljude žanride puhul teema olevat. Räägivad näiteks CPU-st või binaarsusest, aga nii ilusasti, et no ainult loe.

Muide, CPU-st ja binaarsusest. Kirjanduses on selle žanri täpsem nimetus kindlasti hard science-fiction, mis tähendab maakeeli seda, et teadust on palju ja see on võimalikult korrektne. Mulle, kes ma olen näiteks IT-s alles alustav nublu, oli väga huvitav see, kuidas tagasivaadetes 60ndate aastate infotehnoloogilistest uuendustest kirjutati. Näiteks mainiti rõõmuga ära Fortran (kilgates, et ei peagi kirjutusmasinaga paberile koodi kirjutama – jah, tegelikult leiutati see juba 50ndatel, aga ärge unustage, et raamatu tegevus toimub Hiinas) ja selgitati väga-väga lihtsas keeles (lipukestega! kellele lipud ei meeldiks!), kuidas arvuti ühtedest ja nullidest aru saab. See oli vist ka üsna ainus asi, mitut füüsikateooriat pidin kaks korda lugema, aga väga kaasahaarav oli. Sundis aju kasutama, ütleme nii.

True heroes don't wear capes #3bodyproblem

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks oli väga huvitav Hiina kultuurilise ja sotsiopoliitilise tausta kohta natuke rohkem aimu saada. Neil oli seal ju ka suur sotsialismiihalus jne, aga see avaldus tiba teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Raamat otseselt sellele ei keskendunud, aga veidi avas tausta ikka, eriti just sotsiaalse hierarhia seisukohast. Hullunud massid ja politseiriik ning muud jutud muidugi ka.

No ja kolmandaks oli lihtsalt huvitav. Ma tahtsin lõpuni välja lihtsalt teada saada, mis siis tegelikult toimub ja miks need inimesed surevad (jah, suur spoiler, raamatus inimesed surevad). Muide, raamatu tegevuspaik ei ole ainult kuuekümnendates, aeg on selline big ball of wibbly-wobbly, saame tükikesi siit ja sealt. Alguses oli aeglane ja kurtsin Sirrule, et no kohe kuidagi ei saa vedama, et ei tea, kas viitsin üldse lugeda. Kuskil juba viienda peatüki kandis oli aga nii põnev, et lasin põhimõtteliselt ühe jutiga lõpuni välja.

Ahjaa, neljandaks oli seal palju sitapäid. Küünilisi sitapäid ja väga moraalseid kõrgete ideaalidega sitapäid. Ja headest inimestest pole ju huvitav lugeda, oma blogis võime igaüks kirjutada, kui toredad ja ilusad ja head me oleme, raamatust tahaks ikka midagi vähe teravamat.

Viiendaks võiks vist ära mainida, et naised on siin raamatus ka inimesed. Mõni isegi nagu peategelase mõõtu. Aga igatahes inimesed. See on tänapäeval alati oluline point, muidu ikka levivad jutud, et ulmekirjanikud on šovinistid jne. Siin raamatus mitte, naised on ka inimesed ja naised on ka sitapead. Ma tahaks kohe teist osa rabada, aga enne peab paar päeva tööd rügama. Aga teie lugege, Rentsi soovitusel!

 

Emotsionaalne agiilsus

20161217_182717

Loen sellist Susan Davidi raamatut. Mõte on siis selles, kuidas mitte sisseharjunud mustritesse langeda, mis on varem mingis olukorras kasulikud olnud, aga enam ei ole. Teie loete sellest selle pärast, et mul ei ole ju mälu, nii et pean kirja panema endale mõned asjad, et hiljem mäletaksin, millest jutt käis. Raamat on muidu väga ladusalt kirjutatud, selline ameerikalik, hea lihtne lugemine, tuletab meelde, et arengu eelduseks on courage over comfort ehk maakeeli “kes ei riski, see šampust ei joo”.

Jätka lugemist

Apollo valib aasta parimaid raamatuid

kohv

Eelmise aasta omi siis muidugi. Hakkasin kohe uurima, mille vahel me siis valime. Tuleb tunnistada, et üsna häbi oli vaadata neid nimekirju, millest ma põhimõtteliselt mitte midagi lugenud ei olnud. Kusjuures mul oli kindel plaan vähemalt “Kehade mets” ja “Täiusliku lause surm” läbi lugeda, sest autoriteks on Jim Ashilevi ja Rein Raud ja ma olen ju fänn. Tegelikkuses … Tegelikkuses olen sirvinud Mart Sanderi raamatut “Litsid”, sest see vedeles mu vanemate juures öökapil (ja tundus üllatavalt hästi kirjutatud, ma ei teadnud varem, et Sander nii mitmekülgselt andekas mees on – on jäänud küll mulje, et ego on tal mäekõrgune, aga ei teadnud, et õigustatult). Ehk siis tahtsin kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.

Kui uskuda mu blogi, olen ma eesti keeles eelmisel aastal läbi lugenud ainult onu Bella keemiaõpiku ja ühe matemaatikaraamatu. Kõik ülejäänud raamatud on olnud võõrkeelsed. Kummastav kohe, ma ei olnud muidu sellele statistikale mõelnud. Üks korralik inimene võiks ometi natukenegi emakeelset ilukirjandust lugeda. Äkki saab sel aastal see viga parandatud ja võtan vähemalt need kaks eespool nimetatud härrasmeest ette.

Või noh, tegelikult oli mul nagunii täna plaanis kinno minna ja raamatukogu jääb ometi tee peale … Ei tea, miks viimasel ajal on nii, et Tarantino ja mõttetu vägivald kõnetab rohkem kui kõrgkunst, peaks ehk viimasele ka taas võimaluse andma. 😀

Ah, äkki peaks hoopis ise raamatu kirjutama. Kui raske see ikka olla saab, paned kohvi sisse ja ilukirjandus tuleb välja. Input ja output, nagu ikka.

Hääletada saab siin. Ja kõigi hääletajate vahel loositakse välja Apollo luger, mis on parim asi ever, kui te soovite igavesti juuksuri juures Kroonika lugemist vältida või leiate, et kolleegidega hommikul koos tööle sõites on rääkimiseks veel liiga vara (lisatud: ja valgustus on sel lugeril ka täitsa olemas). Ühesõnaga, kui te olete rohkem raamatuid lugenud kui mina, siis vutt-vutt hääletama.

Õpime siis õppima, nagu lubatud sai

samurai-08

Ma olen kodus. Kõik teised läksid Soome ronima (jah, KÕIK teised selles kurjas maailmas, ma olen ÜKSI siin), mina olen haige ja loen kodus raamatut selle kohta, kuidas ronisõdalaseks saada. Mis on parem veel, nemad ronivad seal niisama tühja, mina saan targast raamatust teada, kuidas TEGELIKULT asjad käivad. Ei ole hapud need viinamarjad, ei ole … Kuna ma nagunii kodus olen, räägin hoopis sellest õppimaõppimise kursusest, mille ma kunagi läbisin ja millest omal ajal kirjutada unustasin. Oli tõesti kasulik kursus, isegi minusugune sarieneseharija sai sealt hulga kasulikke nippe. Kes kursust läbida ei viitsi, aga rohkem teada tahab, võib näiteks selle raamatu läbi lugeda, põhimõtteliselt seda seal ümber jutustati. Minu kokkuvõte on nimelt ÄÄRMISELT lihtsustatud, sest nii mina seda enda jaoks lihtsustasin, et ka see väikese aruga karu, kes sügaval minu sees elab, kenasti aru saaks. Jätka lugemist

kõigile meeldivad head raamatud

20151021_214826

Üks kinkis mulle lugeri. Sest ma meeldin talle. Või tahtis ta natukenegi rahu ja vaikust saada. Üks kahest. Igatahes kinkis ja see meeldib mulle väga, saan transporteerudes ja järjekorras passides midagi lugeda. Tellisin sellele kaaned ka, aga öeldi kohe, et siia karumustikasse tulevad need vähemalt 35 päeva. See on nüüdseks möödas, aga kaaned kohal pole – ja hellalt pehme materjali sisse viitsisin ma lugerit mässida ca nädal aega, pärast seda hakkasin ikka hommikul kiiruga kotti viskama. Originaalümbrist ei saanud ka tellida, sest esiteks pole tootja pakutud ümbrised magnetiga, teiseks meeldis mulle disaini poolest ainult üks (tahtsin, et käiksid ümber nagu kaaned, aga üldiselt pakutakse ümbrikku) ja see oli koledat värvi, ja kolmandaks vingusid kõik tootja kodulehel, et need on kehva kvaliteediga, nii et võtsin lihtsalt netist ilusama ja mugavama (teadmisega, et need ei olegi igikestvad). Nii et lahendasin olukorra loovalt ja panin hoopis Ühe šampoonikoti tuuri. Šampooni ja palsami kusjuures kinkisin talle mina, sest ta kasutas varem mingit suvalist poešampooni, ja sain sellega koti kaasa. Teadsin kohe, et tasub kinke osta, Üks ise ei osanud nagunii selle koti sisemist seksikat lillat tooni selle vääriliselt hinnata. Aga suurepärane kott on, vidin mahub sinna täpselt nii parajalt sisse, et saab klõpsu ka kinni panna, nii et lõpuks on ta mitme pehme kihi vahele mässitud. Kinnisena näeb siis kott välja selline (sest mis blogija ma oleks*, kui ma oma šampoonikotist mitut pilti ei paneks):

20151021_214558

Miks ma just selle lugeri valisin? Sest arvasin, et see on kõige ilusam ja sest see on veel mitu aastat pärast väljatulekut mitmes top3-s. Hoiatati, et taustavalgustus pole parim ja puutetundlik ekraan pole nii kiire kui teistel, aga mul on küll mugav ka pimedas lugeda ja näppimine käib ka täpselt sama kiiresti kui neil, mida ma poes* katsumas käisin. Üks tuttav ütles, et kuna lehe keeramiseks nuppe pole, häiris teda see, et seda ei saa ühe käega kasutada, kui tahad lehti edasi tagasi keerata – see ei ole tegelikult üldse probleemiks, sest ei pea ilmtingimata lehe vasakusse ja paremasse serva kopsima, võib ka näpuga vasakule või paremale tõmmata ja siis pole oluline, kus sa oma sõrme selle tõmbamise ajal hoiad. Nii et saab ikka küll kenasti ühe käega hakkama. Mina tavaliselt loen seda õhtuti enne magamaminekut teki all, oodates, et Üks ka kohale jõuaks. Praegu loen ma meelelahutuseks seda (hispaania keeles, sest teatavasti on mul kõigel ka hariv funktsioon) ja enamasti jõuan ma vähemalt ühe peatüki läbi lugeda, enne kui tema “kohe” kätte jõuab. Sellel on muidugi lühikesed peatükid ka, sest autistist peategelane, kes minavormis jutustab, ei jaksa seda väga pikalt järjest teha – soovitan kõigile, lugu sellest, kuidas poiss uurib naabrite koera mõrva ja räägib sinna kõrvale sellest, et ta tahab astronaudiks saada, aga kui ei vea, on valmis ka NASAs tühja passima. Sihuke näeb siis see asi välja, kui taustavalgustus sisse on lülitatud (midagi ülipõnevat mul pakkuda ei ole, ei viitsinud pimedas pilti teha):

20151021_214920

Ainus asi, mis mind Nuki juures häirib (aga mille pärast ma ka tõsiselt ei vigise, sest lugesin selle kohta netist juba enne ostmist ja oskasin sellega arvestada), on see, et seal ei saa pilti sõrmedega tirides suurendada ja vähendada. Mina mõtlesin, et mis seal siis ikka, muudan fonti – aga ei arvestanud sellega, et muidugi epubi lugedes muudad fonti ja kõik on väga kena, aga osade pdf-ide puhul ei tunne masin üldse tähti ära ja ei saa aru, mida ta seal täpselt suurendama peaks. Nii et osasid pdf-e loeb, aga suuremat osa mitte, nii et teatud asju pean ikka läpakast lugema. Mitte et ma eriti viitsiks, tahtsingi lugerit ju just selle pärast, et pärast pikka päeva tööl ei taha enam ekraani vahtida, seetõttu ei tulnud tahvel kõne allagi – lugeril ei ole aga sisemist valgustust, nii et see ei koorma silmi, loed nagu tavalist paberit.

storia-di-una-ladra-di-libri

Õnneks on epube saada rohkem kui küll. Ma olen nii itaalia kui hispaania keelega sellel tasemel, et võiks lugeda, et keelt ära ei unustaks ja ideaalis ka natuke edasi arendaks. Ja selle paari nädalaga on juba näha, kui erinev mu keeletase neis keeltes on. Hispaaniakeelset raamatut võin ma lugeda ja nautida, itaaliakeelsest saan küll enamvähem aru, aga nautimisest on asi kaugel. Okei, “Pinocchiot” ma naudin, kuigi ma ei salli seda väikest närukaela, aga muidu … Hetkel loen näiteks raamatut, mille nimi on originaalis “The Book Thief” (lühikokkuvõte: Surm räägib tüdrukust, keda ta nüüdseks kolm korda näinud on) ja ma loengi seda nii, et ma loen itaalia keeles lõigu ära ja siis loen seda sama lõiku inglise keeles, sest see raamat on nii ilusasti kirjutatud, et sa loed ja see on lihtsalt NII HEA. Kuigi mul on tunne, et siin ongi originaal tunduvalt parem, itaalia keeles pole suudetud sõnamänge edasi anda ja paaris kohas olen märganud ka valetõlget.

Aga raamatute lugemine on keeleoskuse kinnistamiseks tõesti maailma parim vahend. Itaalia ja hispaania keel on nii sarnased, aga samas on neil nii palju pisikesi asju, mis tuleks meelde jätta, aga mis ei püsi sul meeles, kui sa keelt reaalselt ei kasuta. Näiteks on itaaliakeeles e ja a vahepeal hoopis ed ja ad (AINULT sama vokaaliga algavate sõnade ees) ja y muutub IGA vokaali ees e-ks. Vanasti ei püsinud mul kunagi meeles, kummas keeles see nali iga vokaali ees käis ja kummas mitte, sest kogu mu teadmine keelest oligi teoreetiline. Nii kui ma hakkasin natukene ka lugema (ostsin endale kunagi ammu kakskeelse novellikogu, kus ühel lehel oli hispaania ja teisel inglise keel), harjus see lihtsalt kohe sisse. Ja praegu tunnen, kuidas hispaaniakeelsed konstruktsioonid muudkui kinnistuvad – ja ilmselt hakkan ka varsti vähemalt korra kümne minuti jooksul kasutama väljendit sin embargo. Lisaks on lugemine imeline vahend, mille abil end tööpäeva lõpus kähku täielikult ümber lülitada. Selle aja peale, kui koju saan, on peatükk jälle loetud ja olen valmis muude asjadega tegelema hakkama. Nii et rahul olen ma sellega, elu on ilus.

* Seda ei ostnud me Eestist, sest isegi kui raha ei tule minu enda taskust, ei ole ma nõus maksma 50 eurot rohkem millegi eest, mis originaalis maksab alla saja. Meenub kohe see Juku anekdoot teemal “kahe tuhandega ostan, nelja tuhandega müün, see kaks protsenti vaheltkasu on minu jaoks täiesti piisav”. Mitte et ma sellest naljast aru saaksin, sest ma olen ometi humanitaar, aga sõbrad alati naersid, kui seda räägiti, ja tundus hetkel kuidagi konteksti sobivat. Saan aru küll, et see oleks minu jaoks ekstra tellitud ja puha, sest hetkel neid Eestis laos ei olegi, aga usun, et hetkel võitsime me kõik, neil vähem tööd ja mina ei tunne, et oleksin petta saanud.

üldhariduslik nurk

Nagu Supilinna hipidel ikka, peaks seegi lugu algama sõnaga “laenasin” – hea seegi, et mitte sõnaga “varastasin”.

Laenasin Abby käest raamatu ronimisfilosoofiast. Hea raamat on, ei üht halba sõna. Seda enam, et olen lugenud hulgim raamatuid ronimistehnikast, ühe -psühholoogiast, aga mitte ühtki ronimisfilosoofiast. Aga minu süda jättis eessõna lugedes löögi vahele, sest muuhulgas tänab autor David “Buzz” Buzzellit selle eest, et see temaga koos tema pööninguseinal (igal TÕELISEL ronijal on kodus väike oma seinake ka) “karmidele talvedele vastu pani” (enduring freezing winters) – Sürakuusas. Karm talv Sürakuusas? Kriitilise meelega lugeja pani selle koha peal raamatu käest ja läks googeldama, mitu Sürakuusat maailmas on, sest Sitsiilias tähendab karm talv teatavasti seda, et tuleks kampsun ka selga panna. Nii et võtke teie ka teadmiseks, et ameeriklased on nii vaimuvaesed, et nad on suutnud seitsmes (sic!) erinevas osariigis linnale sama nime panna. Sanzaro elas New Yorgi osariigi omas, mis on üks USA lumerohkeimaid linnu ja kus on talvel tõesti üsna jahe, pea et meiega võrreldav. Selline lugu.

Muidu. Ma siin niisama mõtisklen. Huvitav, kas Erik Orgu nutab end õhtuti magama, lugedes, kuidas need tema toitumiskava “järgijad” kirjutavad blogipostitusi teemal “sõin juba kümme pannkooki ära, aga siis tuli meelde, et toitumiskava on ka, nii et tuli ikka need asjad ka kõik sisse pressida” ja “toitun täpselt kava järgi, ainult hommikul asendasin kohupiima võileivaga ja paar sõõrikut võtsin ka juurde”? Pange tähele, need samad inimesed räägivad kevadel, kuidas toitumise jälgimine on nõme, toitumiskavad ei toimi jne. Ega Jillian Michaelski asjata ei ütle, et toitumine on olulisem kui trenn, sest inimene suudab kõik, mis ta ära kulutab, kolmekordselt maha süüa.

See oli nüüd moraalitsemiseks. MINA kavatsen täna tikrijäätist proovida.

P.S. Pildil on see ÕIGE Sürakuusa. Sinna läheks isegi.

  • Kategooriad