literature · prantsuse keel

Lumehelbekesed ja varglikud (osa 1)

Ma ei tea, mida ma arvan inimestest, kes viitsivad selliseid raamatupilte teha

Pole veel kahte aastatki möödas sellest, kui ma suure suuga lubasin, et kohe hakkan varglike raamatut (“les furtifs“) lugema, ja juba on algus tehtud. Minu kaitseks olgu öeldud, et see on ca 700 lk ja esimene peatükk oli minu jaoks pigem ebameeldiv, aasta parim raamat või mitte. Esimene peatükk nimelt keerleb selle ümber, kuidas Lorca (kel esialgsete andmete põhjal ei ole Star Trekiga mingit pistmist) üritab varglike jahtimise eksamit läbida. Eksami sisuks ongi vargliku kättesaamine, mis tähendab samas automaatselt ka ta tapmist.

Nimelt teate seda tunnet, kui loete näiteks raamatut või tõusete püsti, et vetsu minna, ning näete hetkeks silmanurgast mingit liikumist? Need ongi varglikud, kes eksisteerivad meie nägemisulatuse pimedates nurkades ja on võimelised nende avastamise vältimiseks tegema igasuguseid trikke, näiteks taustaga ühte sulama või taastootma kõiki helisid, mida nad kunagi kuulnud on, nii et kui sa pahaaimamatult nende poole kõnnid, võid sa järsku hoopis külje pealt rotveileri haukumist kuulda, et sind eemale peletada.

Aga siin on see konks, mis minus kohe vastumeelsust tekitas — nad suudavad teha mis iganes heli, mida nad iial kuulnud on, ja nad on äärmiselt intelligentsed, nii et nad võiksid vabalt tekitada ka inimese jaoks surmavat helisagedust, aga nad lihtsalt … ei tee seda. Ehk siis on tegu tegelastega, kes on valmis pigem surema kui inimest ära tapma ja kes teevad kõik nende võimuses, et lihtsalt minema pääseda. Teiseks on tegu tegelastega, kes ei ole tavalises mõttes jahiulukid, sest nende surmast ei ole inimesele ABSOLUUTSELT mitte midagi kasu. Kui nad saavad aru, et inimene on neid näinud, muutuvad nad kivikujuks ja ongi kõik (see käib ainult päriselt oma silmaga nägemise kohta, nad on igati teadlikud sellest, kui neid sensorite ja kaameratega jälgitakse, aga see neid miskipärast ei häiri). Ei ole enam liha, mida süüa, karva, millest kasukat teha ega isegi mitte materjali teadusuuringuteks, sest sealt ei saa teada midagi enamat, kui tavalist kivitükki uurides. Nad isegi ei söö midagi, mida inimesed kasvataksid, nii et ei saa isegi rääkida nö kahjurite hävitamisest. Nii et kogu kasulik asi, mis sealt tuleb, on see, et surev varglik jätab endast järele asja, mida raamatus nimetatakse céliglyphe, ehk siis põhimõtteliselt mingi pika kalligraafilise märgi. Iga märk on erinev, kokku on neid juba üle 200 ja siiani ei ole suutnud uurijad isegi kokkuleppele jõuda, kas märk on sõnum inimestele, teistele varglikele või lihtsalt a la surmahüüd. Ehk siis lühidalt: nende tapmine on täiesti tarbetu, keegi ei saa sellest mitte mingit kasu ja mul on seda kõike äärmiselt ebameeldiv lugeda.

Päris elust mäletan aega, kui konvekablogija oli Lõuna-Ameerikas ja kirjutas oma kolleegist, kes tegi “olulist teadust”, mille peamine point oli see, et ta toppis mingitele sisalikele termomeetrit kloaaki. Ka selliste asjadega ma mõtlen, et kes see tahaks teha üldse sellist asja, tappa hunnikut loomi lihtsalt selleks, et nende kohta natuke rohkem teada saada, kuigi seal oli loodetavasti siiski mingi üllas eesmärk. St lihtsalt termomeetri toppimine ei tapnud muidugi kedagi, aga seal oli vahepeal ka mingi külmutamisepisood (?) või midagi sarnast, mille tõttu küll paras ports neid maha kooles. Ma olen lumehelbeke, kes tahab elada oma roosas mullis ja jäätist süües mitte mõelda sellele, et lehmal on õnnetu elu (ja lisaks lumehelbeke, kes sööb fair trade jäätist, seal on ehk lehmal tiba parem elu).

Nii et eelmine kord ei jõudnud ma suures vastikuses esimesest peatükist kaugemale. Seekord võtsin end kokku ja sain teada, et esiteks on Lorcal siiski teatav põhjus, miks ta varglikest nii väga huvitatud on, ning teiseks elab kogu see seltskond täielikus jälgimisühiskonnas, mis on rikka eliidi kontrolli all. Valdav enamus inimkonnast kannab spetsiifilist huulerõngast ja isegi 5aastased lapsed suudavad juba selle abil oma ema asukoha igal ajahetkel 3 cm täpsusega positsioneerida. Ma küll ei tea, miks inimesed alati armastavad rääkida huulerõngastest ja vaktsiinidesse peidetud minikiipidest, kui kõigil meist on juba positsioneerimisvahend nagunii taskus, aga see on vist selle pärast, et inimaju ei taha mõelda asjadele, mis talle ebameeldivad on. Kiibid ja sama põhimõtet järgivad huulerõngad on siiski põnev sci-fi, see, et sind juba jälgitakse, on ebameeldiv.

Eile näiteks oli meil (virtuaalne) firmapidu, kus üks poiss rääkis, kuidas ta ema on muretseja, nii et kogu suguvõsal on iPhone’id, et saaks Family Organizerit kasutada, nii et saad kogu aeg kaardilt näha, kus kõik su pereliikmed parajasti on. On muidugi naiivne arvata, et kui selline funktsionaalsus juba olemas on, siis piisava huvi korral ei saaks seda ka mittepereliikmed kasutada. Tänasel päeval ei lähe see vist enam vandenõuteooriate alla, vaid kõik lihtsalt kehitavad õlgu ja loodavad, et ehk nad ei ole piisavalt huvitavad, et keegi viitsiks kaamerat häkkida ja vaadata, kuidas nad nina nokivad või Jürgen Ligi kombel varustust kohendavad. Ma näiteks vaatan ühte juutuuberit, kes kajastab tuntud mõrvamüsteeriume, ja noh, huvitav, kuigi natuke hirmutav on vaadata, kuidas mõnes riigis kestab reaalne uurimine ainult selle hetkeni, mil nad õige kahtlusaluseni jõuavad — sel hetkel alates otsitakse inimese kadumise hetkest alates üles kogu kahtlusalust puudutav videomaterjal + info tema liikumise kohta. Just vaatasin mingit Uus-Meremaa asja, kus mõrvar oli lisaks liikunud ka rendiautoga, nii et loomulikult selle GPS ka veel. Üsna õõvastav oli näha, kuidas põhimõtteliselt kõik, mis toimus mõrtsuka oma korterist väljaspool, oli kenasti videos. Kuriteod muidugi saavad kiiresti lahendatud.

Või noh, eks meil siin on ka sarnane lugu, et praegu Helmed karjuvad kooris politseiriigi teemadel, aga … Aga tänapäeva politseiriik ei tähenda kumminuiaga kurjasid onusid. Tänapäeva politseiriik tähendab seda, et sind jälgitakse igal sammul ja EKRE oli kõigest mõne kuu eest innukalt läbi surumas elektroonilise side seaduse muudatust, mis väga suure sammu selle poole teeb. Ja tuletan meelde, et me niigi elame riigis, kus meie mobiilside metaandmeid valimatult kogutakse, kuigi Euroopa Kohus on korduvalt sarnastes kaasustes öelnud (alates juba aastast 2014), et nii nagu ei ole okei. Praegu näiteks on Prantsusmaa sama vaidlust vaidlemas, sest Pariisi linnavalitsus arvab, et võiks ju lihtsalt Euroopa Kohtu otsust ignoda. Ehk siis Euroopa Kohus leiab, et ka meil siin toimuv on vastuolus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega, meie süvariik leiab, et kui nad ei saa teada, mida ma hommikusöögiks söön, peavad nad vähemalt teadma, kellele ma kassi jalutades mehe eest salaja helistan. Ning nüüd siis tahetakse mitte ainult ära keelata isikustamata kõnekaarte, vaid ka sundida numbripõhiseid suhtlusäppe (Skype ja WhatsApp jms) end sideteenuse osutajaks registreerima, et neil oleks kohustus sarnast infot koguda. St igaüks on ise süüdi, kui ta Skaibis pläkutab ja eeldab, et see kuidagi anonüümne on, aga WhatsApp pakub teatavasti end-to-end encryption’it, nii et ainus info, mida nad sealt saaksid (eeldusel, et sa oma äppi korrektselt kasutad), on see, kellega sa suhtlesid, mitte see, mida sa kirjutasid. Mis on paljude jaoks siiski info, mis läheb ka sinna eraelu puutumatuse alla. Ja nüüd siis muidugi see aprilli alguse uudis, et meie muidu nii rangelt kõike kärpiv riik on eraldanud 17 miljonit eurot biomeetriliste isikutuvastuseks kasutatavate andmete kogu ABISe loomiseks. Aga raamatus räägime muidugi huulerõngast, eks ole, et teil oleks lihtsam uskuda, et me tegelikult ei räägi tänapäevast ja kõrvaltänavast, vaid tulevikudüstoopiast. 😀

Igatahes luuakse sellega siis kohe vastandus. Vargsi mööda nurki hiilivad loomakesed, kes on jälgimise vältimise maailmameistrid, ja jälgimisühiskonna elanikud, kes on süsteemi aktiivsemad või vähemaktiivsemad (või suisa vastased) liikmed. Huvitav on ka see, et vaatasin, et teised on internetis sellele väga innukalt andnud kas väga kõrgeid või väga madalaid hindeid, nii et tundub, et külmaks see inimesi igatahes miskipärast ei jäta. Nii et üritan vist sedapuhku siiski end vähemalt sajast esimesest leheküljest läbi närida, et oskaks ka midagi asjalikku arvata. Arvasin küll, et ehk kahe aastaga on juba ka tõlge tulnud, aga ei midagi, isegi ingliskeelset ei ole veel, nii et tuleb ikka ise vaeva näha. Aga see vähem telefoni kasutamine annab juba tulemusi küll, rohkem aega kaunitele kunstidele jne.

literature

Raske vihm (Manfred Kalmsten)

Mul üks sõber on vahepeal kuulsaks saanud. Võime me Eestis kellegi kohta kuulus öelda, kui ta on kõigest kirjanik, mitte Anne Veski ega Mallukas? Igatahes on mu kõige esimene peiks, kellega me omal ajal käest kinni dinosauruste vahel jalutasime ja teiste kirjutatud raamatuid dissisime, viimastel aastatel suisa kaks Stalkeri auhinda saanud, ühe parima Eesti lühiromaani eest (“Raske vihm”, 2018) ja teise parima Eesti lühijutu eest (“Lumemarjaveri”, 2020). Nii et mida mina ka tean, aga teised loevad ja kiidavad. Igatahes olin ma väga üllatunud, kui ta tahtis mulle oma raamatut saata, sest … Ta ju tunneb mind. Et sa nagu tead, milline mõrd ma olen, aga ikka mõtled, et vot just tema arvustus on mu elust puudu. Kas see on nagu mingi selline masohhism, kus sa hiljem ühe käega kerid teksti selle kohta, kuidas sellist saasta pole ikka AASTAID näinud, isegi mitte Eesti kirjanduses, ja teisega … teadagi tõstad kohvitassi?

Võtsin selle üsna skeptiliselt vastu, sest minu ainus kokkupuude Eesti ulmega oli selle hetkeni Indrek Hargla ja ma ei ole eriline fänn (mis on muidugi puhtalt maitseküsimus ja ilmselt ka vähese silmaringi küsimus, sest olen lugenud ainult ühte tema raamatut ja rohkem ei tahtnud). Lihtsalt minu loogika oli, et kui kõik leiavad, et Indrek Hargla on Eesti parim ulmekirjanik, aga ta stiil mulle ei istu, siis kõik muu on tõenäoliselt veel kehvem, eks ole. Ja noh, enne selle raamatu ilmumist polnud ka olnud ühtki, mis mul kirjelduse põhjal huvi tekitaks. Eks see ole prioriteetide teema ka. Ma neelan päris palju välismaist sci-fid ja kui ma näiteks olen läbi lugenud Jemisini kolm paksu apokalüpsiseraamatut järjest, siis ma olen vaimselt sellest teemat kurnatud ja ei taha vähemalt pool aastat enam ühtki katastroofijärgsel planeedil toimuvat lugu kätte võtta, ükskõik mis keeles. Viimasel ajal tahaks üldse rohkem vaheldust, midagi, mis pakuks kui mitte uut tausta, siis vähemalt uusi vaatenurki.

Nii et selles mõttes “Raske vihm” meelitas uudsusega, seenhaiguste käes vaevlevad inimesed ei ole juba tüdimuseni äratrööbatud teema. Ja tegelikult ütlema ka nende teemade kohta, mis olid nö traditsioonilisemale taustale rajatud, et ta tõi sisse uudseid elemente – näiteks sain teada (ühe potentsiaalse põhjuse), miks nii kõikvõimas olend nagu lohe üldse inimesele kuuletuma peaks. Või miks vampiirile kassid võiksid meeldida.

Huvitaval kombel ei olnud aga nimilugu minu lemmik, kuigi auhinnatud ja puha. See oli okei, selles mõttes, et ladus lugeda ja ikka tahtsid teada, mis edasi saab, aga see ei tõmmanud mind nii käima. Alates kolmandast loost tuli see tunne, et krt, ma ei taha seda raamatut enam käest panna, loeks ühe jutiga läbi. Sirru tegi siin halvustavaid märkusi, sest ma lugesin seda ka autos teel toidupoodi ja oleksin vist lugenud ka poes, kui oleks lubatud. 😀 Vaatasin järele, kolmas lugu oli “Lumemarjaveri”, mis oli raudselt ka üks minu lemmikutest. Mul oleks raske päris lemmikut valida, aga “Tundmatu surm” ja “Lumemarjaveri” oleks kindlasti seal esikoha pärast tunglemas.

Guugeldades vaatasin, et keegi teine oli öelnud sama, mis mulle silma jäi – mõni lugu nagu lõppes kuidagi liiga vara. Mitte selles mõttes, et lugu jäi poolikuks (kuigi näiteks raamatu teine lugu tundus mulle pigem nagu romaani esimene peatükk, viimane lõik ei tõmmanud seda usutavalt kokku ära, ikka jäi tunne, et lugu alles algab). Pigem selles mõttes, et näiteks sellel samal “Lumemarjaverel” oleks nagu 1-2 lõiku puudu olnud. Samas mõne teise loo puhul ei tekkinud seda tunnet üldse. Ja ilmselt on osaliselt asi ka selles, et tuttava inimese raamatut ei loe kunagi AINULT lugejapilguga, vaid ikka on natuke rohkem seda kriitikut kohal, kes mõtleb, kas ja mida ta teisiti teeks. Olgu öeldud, et siin jäi see kriitik üsna varsti vait ja oli rahul sellega, mis talle pakuti. Aga kui tahta raamatut kuidagi iseloomustada, ilma liigselt ühegi loo detailidesse laskumata, siis Mnc ilmselgelt ei usu õnnelikkude lõppude olemasollu, vähemalt mitte nende traditsioonilisel kujul. Mina feministina muidugi nõustun, õnn ei pea peituma romantilises armastuses, see on vandenõuteooria naiste kütkes hoidmiseks. Nagu ütles juba Cruella De Vil, more good women have been lost to marriage than to war, famine, disease and disaster.

Igatahes oli minu uus kogemus Eesti ulmega väga positiivne, sellest mulle jälle kolmeks-neljaks aastaks piisab, aitäh. Eriti meeldis mulle see, et autor ei langenud liiga kindlalt ühelegi rajale, vaid lood mitte ainult ei käsitlenud erinevaid teemasid, vaid olid ka üsna erinevas stiilis kirjutatud. Ma olen muidu romaaniinimene, aga kui ma juba novelle loen, siis ma ei taha tunda, et ma loen sama romaani kehvasti kokku sobivaid peatükke. Siin oli iga lugu selgelt oma nägu ja oma tegu, mis minu jaoks oli ainult pluss. Hakka või Reaktoril rohkem silma peal hoidma, et uusi andeid avastada.

literature

Raha vedeleb igal pool

Lugesin eile täielikku sopakat. Teemaks libahuntide armastuslugu, ma täpselt ei saanudki aru, sest libahuntide nö karjajuhid ei olnud mitte libahundid, vaid Lycans, mis oli mingi nö omaette liik, mis libahuntidega üldiselt ei segune (ma selle hierarhia mõistmiseks üldse lugema hakkasingi), vaid on midagi aadlike sarnast. Eriti pikalt ma lugeda ei viitsinud, aga see kontseptsioon on geniaalne!

Ei, mitte libahuntide oma, vaid nende raamatute oma. Mõte siis selles, et tavaliselt pannakse raamatupoodides sellised e-raamatud müüki ca viie euroga. Keegi ei osta neid, nii et varsti allahinnatakse kolme peale. Aga see siin on äpp, sulle reklaamitakse seda Facebookis söögi alla ja söögi peale — kusjuures äärmiselt kahtlaste piltidega, Mina esimese hooga hakkasingi selle pildi pärast lugema, et näha, kas tõesti Facebook reklaamib mulle lastepornot või mida kuradit. Enamik pilte on sellised piiripealsed, et suur karvane mees ja väga noore välimusega naine, aga see on ikka minu jaoks juba üle piiri. Aga noh, minusugused siis klikivad, et näha, mis toimub. Ja seal pead sa iga peatüki alguses edasilugemiseks mõned punktid kulutama. Nii et kokku maksad sa raamatu eest, mis muidu maksaks ehk kolm eurot, sellise jupitamisega 30-40 eurot. Väga kaval. Mina ei maksnud midagi, aga ma kujutan ette, et kui iga makse eraldi on mingi 50 senti, siis väga lihtne on mõelda, et see on nii vähe ju. Ja raha muudkui tiksub arvelt maha.

Tõele au andes, neid punkte saab võita ka mingi rattakeerutamisega ja ma eeldan, et ilmselt kord päevas vms on see tasuta. Pea igal pool ka mingi selline süsteem, et oota ja tiksub midagi ise juurde. Nii et need, kel kannatust on, saavad tõenäoliselt oma loo ka tasuta kätte. Aga kui tõenäoline on, et inimene, kes sellist soppa lugeda tahab, on samas väga kannatlik ja kainelt kaalutlev? Nii et põhimõtteliselt üks väga hästi ehitatud “lollidelt tulebki raha ära võtta” lõks.

Aga nagu öeldakse reklaamides — see pole veel kõik! Lisaks lugejatel naha üle kõrvade tõmbamise nöörivad nad loomulikult ka autoreid. Esiteks üritavad nad üles korjata põhimõtteliselt fännimaterjali kirjutajaid (nn fan fiction), aga lepingus on öeldud, et kui tuvastatakse plagiaat, siis palka ei saa. Ehk siis nad ostavad teadlikult kokku inimesi, kelle töö põhineb olemasolevatel raamatutel, aga selle klausliga on väga lihtne neid maksmata pikalt saata. See iseenesest on muidugi õigustatud, sest vähemalt USA seaduste kohaselt ei tohigi fan fiction’i pealt teenida, kui selleks inspiratsiooniallika autoriõiguste omaniku luba pole — aga sel juhul ei peaks ehk ka just neid palkama. Teiseks teenivad kirjanikud 30% kasumist. Mitte müügitulust, vaid 30% sellest numbrist, mis jääb alles, kui on maha arvutatud muud raamatuga seotud kulud (reklaam, turundusinimese palk jne). Aga noh, paljudel noortel autoritel muidugi hea meel, kui keegigi loeb ja mingigi raha tilgub. Iseasi, et feimi sa ju niimoodi ei saa, sest seal see autori nimi küll eriti silmatorkavalt eksponeeritud ei ole.

Mis ma oskan öelda. Mõnele ikka on seda ärivaistu antud.

feminismus · games · literature

Soost, seksist ja siilidest

Mul on jälle see, et tahaks päris elust kirjutada, sest uued tuuled jne, aga nagu vara veel, nii et kirjutan hoopis sellest, et mängisin siin vahepeal uuesti sellist vana (1992. aasta) mängu nagu “Rex Nebular ja suur soosegadus” ehk siis originaalis “Rex Nebular and the Cosmic Gender Bender“.

Mängisin eelkõige nostalgiast tingituna, aga ka selle pärast, et põnev on mõelda aastal 2020, kuidas seda mängu täna vastu võetaks. Peategelane on nimelt selline kergelt šovinistlik mees ning tegevus toimub planeedil, kus meeste ja naiste vahel on olnud sõda. Naised võitsid, mehi enam pole, nii et uute laste saamiseks tuleb vahepeal kasutada soovahetusmasinat, aga see ei meeldi eriti kellelegi, sest keegi ei taha rõve isane olla. Nii et võimalus päriselt mõni mees kätte saada, et teda selle töö peale rakendada, tundub kõigile nagu hea mõte.

Palju sellist labast huumorit, nagu kirjeldusi sellest, kuidas mehel midagi vaadates ihu imelikuks läheb jne. Mõistatused on üsna lihtsad (kuigi ma mängisin keskmise raskusastmega, raskem on kindlasti … raskem), aga maailm on päris ägedalt üles ehitatud, mul oli juba selle pärast põnev mängida. Ainusasi, mis mind tagantjärele häirib, on see, et kaanepilt ei lähe hästi päris mänguga kokku – tegelikult näidati (väga pikseldatud kujul muidugi) palju seksikaid naisi ja ka paljast naiseihu, sest osa tegevusest toimus troopilisel saarel, nii et kes seal ikka riideid kannab. Aga ka näiteks kosmoselaeva töötajad olid ikka liibuvatest mundrites, nagu naistel kombeks. Ega need ei hakka lihtsalt tunkedes ringi käima ainult selle pärast, et ühtki meest enam nägemas ei ole.

Üks huvitav asi, mis silma torkas, oli see, et naised on mängus rõõmsalt lesbid, aga meeste maailmast jäi mulje, et kuigi naistega oldi sõjas, on naised neile siiski jätkuvalt ainsad seksuaalse iha objektid (suurte rindadega kujud jms). Transvestiidid olid populaarsed kui nö aus võimalus naise ilu ja seltskonda nautida, ilma päriselt bioloogiliste naistega kokku puutumata. Ja mulle jäi küll mulje, et need mehed, kes selle mängu tegid (ilma naljata, lõputiitrite ajal jooksid ainult meeste nimed üle ekraani), isegi ei mõelnud selle peale ja see ei ole vastava troobi üle naljatamine vms, vaid neile tundus lihtsalt loogiline, et muidugi naised on lesbid – ja täpselt sama loogika tõttu ei tulnud hetkekski pähe, et mehed võiksid geid olla. Sest lesbid on ju toredad, kõik teavad, aga geidest me isegi ei räägi, sest vuihh. Selline tüüpiline 90ndate lähenemine, ei pea seda isegi otsesõnu välja ütlema. Nii et kui keegi tänapäeval midagi sarnast prooviks teha, oleks vähemalt sellele teemale kindlasti teisiti lähenetud, isegi kui eesmärk on kehtivatele kultuurilistele normidele tähelepanu juhtida.

Soost ja seksist veel. Loen parajasti sellist (peamiselt naiste, aga mitte ainult) seksi ja seksuaalsust käsitlevat raamatut nagu Come as You Are, sest inimesed soovitasid ja ikka tahaks vanas eas teada saada, kuidas see siis käib. Räägib üsna huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas üldse seksielu klappima saada, kui kokku on sattunud ärev ja vältiv (anxious ja avoidant) isiksusetüüp. See on ka niisama alati paras viitsütikuga pomm ja suhteterapeutide igikestev rahaauk, sest ärev mõtleb ometi, et “issand, ta ei ole tund aega midagi öelnud, ta ei armasta mind enam, KLAMMERDU!!!” Normaalse inimesega suhtes olles oleks see tüütu, aga väljakannatatav, aga kui teine inimene on vältiva suhtlusstiiliga, siis ta automaatselt tõmbub iga kord sellise asja peale kolmeks päevaks eemale koopasse, lootuses, et see pidevalt seljas elav kloun saab lõpuks vihjele pihta (ei saa, muidugi ei saa).

Siis räägib veel sellest, et iha ei ole üldiselt lihtsalt “kas seksida või mitte”, vaid gaas ja pidur on natuke erinevad asjad ning seega mõjutavad neid ka natuke erinevad asjad. Mis on muidugi alati ka individuaalne, näiteks ca 80% inimestest ei taha stressisituatsioonis eriti seksida, aga 20% tahab jälle rohkem – kuigi see olevat siis tihtipeale rohkem selline kompulsiivne toimetulekumehhanism, nagu mul mingit kehva sarja vaadates, et inimene võib küll sellises olukorras seksi tahta, aga samas enamasti ei naudi seda nii palju kui tavaolukordades, vaid lihtsalt mingi tegevus, mille käigus stressiallikale mõtlema ei pea.

Aga no tegelikult ei tahtnud ma üldse seksist rääkida selle raamatuga seoses. Nagoski on USA autor ja kuigi seal on huvitavaid asju (ja isegi üsna palju), olen ma alles kolmandiku peal ja JUBA tüdinenud, sest ta nämmutab veits liiga palju ja läheb liiga lihtsakoeliseks. AGA. Mis mulle väga meeldis selles raamatus ja mis pole sugugi ainult seksiga seotud, on see, mida ta rääkis suurte/ootamatute/häirivate emotsioonidega toimetulekust. No näiteks kui ärev inimene tahaks jälle teisele inimesele veel viit sõnumit saata, sest viiele eelmisele ei vastatud. Või kas või kui sul käivad peal ärevushood või sa muretsed vahel asjade pärast, mille pärast muretsemisest mitte midagi kasu ei ole jne. Või kui need probleemid tekivad pärast mingit stressirohket olukorda (õpid sessi ajal magamata kaks ööpäeva järjest ja avastad, et hiljem on ärevusega probleeme). Tema nõuanne (mis raudselt on kelleltki teiselt laenatud) on, et kohtle seda emotsiooni nagu SIILI.

Selles mõttes, et närvi minekust ja agressioonist pole kummalegi teist kasu, sinul okkad käes ja siilil kehv olla, pigem vaata, mis tujus see siil on (ja kui suur ja kui tugev) ja kas annab talle lihtsalt “kõss” öelda, kui ta just sinu tooli peal jalus on, või tuleb ta alguses hellalt sülle võtta ja teda natuke nunnutada, kuni ta on valmis minema jalutama. No ja siis, kui on siil õnnestunud enda laua juurest ära saada, siis võib hakata mõtlema, kui häirivad ta külaskäigud on või ei ole, kas peaks ehk midagi ette võtma, et neid vähendada või vähemalt mitte seda siili nii palju nuumata. Täpselt sama lihtsakoeline näide, nagu kõik teised seal raamatus, aga mulle meeldis, sest no kellele siis siilid ei meeldiks.

literature

“Spinn” (Wilson) + “Aja lapsed” (Tchaikovsky)

910863
Oskan jätkuvalt lugeda. Praegu on kuidagi moes raamatud, mille kõigi aluseks on see, et inimesed keeravad Maa pekki ja sellest arenevad edasi mingid sündmused (tihti mujal). “Spin” polnud otseselt sellega seotud, aga see teema oli ka siin taustal. Ja raamat oli hea, suisa väga hea. Maailmast, kus ühel hetkel tähed kaovad ära. Ja inimesed, kes ei oska kuidagi sellega toime tulla.

Selle kohta, kui hea raamat see oli, olid kaks järgnevat kergelt pettuvustvalmistavad. Hiljem lugesin internetist, et ta tahtis ühte raamatut kirjutada, aga see sai kogemata edukaks, nii et kirjastaja ütles, et olgu triloogia olla, kähku. Nii et eks ta istus maha ja kirjutas, mis tal üle jäi. No ja ilmselt mõjus, minagi ostsin teised kaks raamatut veel, kuigi viimast juba enamvähem lehitsesin. Ainus asi, mida ma läbivalt iga raamatu puhul ette heidan, on see, et ta EI OSKA normaalselt intiimsuhetest kirjutada. No kohe üldse ei oska. Aga sellest hoolimata tahab ta neid igasse raamatusse toppida. Jättes mulje, nagu 15aastane oleks mõelnud, et nüüd kohe kirjeldab seksistseeni, nii et on kirjeldatud. Aga triloogia esimene raamat on siiski lugemist väärt.

No ja nagu mul mõtlevatest pirnipuudest küll poleks saanud, nüüd loen raamatut arukatest loomadest. Nimelt mõtles keegi, et saadaks ühele planeedile eraldi kapslites ahvid ja viiruse, mis neid kähku targemaks teeb. Selgus aga, et viirus toimib kenasti ka hüpikämbliklastel. Muuhulgas paneb see viirus need ämblikud ka suuremaks kasvama, nii et kõlab üsna koledalt. No ja kuna ämblikel on teatavasti asjad kenasti paigas ning isane on kas toit või sekspartner (või mõlemat üheaegselt) ning juba ehituselt on nad emastest väiksemad/nõrgemad, siis areneb sealt loomulikult meie omast üsna erinev ühiskond. Kosmoselaevad on ka. Maa on pekki keeratud. Kõik, mida vaja ühes moodsas ulmeteoses.

Ahjaa, ta ei alustanud sugugi ulmega, ta on enne seda kirjutanud KÜMNEOSALISE fantaasiaseeria, kus putukad samuti olulist rolli mängivad – seal on siis tavapäraste haldjas-ogre-vampiir rasside asemel nö erinevad putuklased, osad neist maagiliste võimetega, aga võimetud tööriistu kasutama, ja teised siis vastupidu. Ja kui keegi ütles, et teda ilmselt kirjastaja ei sundinud teist osa kirjutama, siis esiteks on ta intekas öelnud, et teda avaldati suuresti tänu sellele, et tal oli neli osa juba valmis ning kirjastus oli huvitatud just seeriast, ning teiseks on minu arvates kurb, et kirjastus polnud nõus tema raamatuid Poolas tema päris nimega avaldama (tema Poola nimi tehti inglastele vastuvõetavamaks, sellest see kirjapilt). Küll need kirjastajad on koledad inimesed ja moodsa maailma surve eest ei pääse keegi.

feminismus · literature

Kas ma tõesti ei kirjutanud Semioosist? (Sue Burke)

Kuna hakkasin eile just selle sarja teist osa lugema, mõtlesin vaadata, mis ma esimese osa kohta kirjutasin – ja tundub, et polegi kirjutanud. Mis on uskumatu, sest see oli eelmisel aastal julgelt üks mu lemmikraamatuid. Mõtlesin, et tutvuks rohkem naiskirjanikega sci-fis, vaatasin, et Sue Burke on ju täitsa moodne (“Semiosis”, mis on tema esimene täispikk romaan, ilmuski 2018), prooviks – ja armusin. Väga hea lugemine oli. Ta kirjeldab küll ka koledaid asju, aga suudab samas kuidagi hoida sellist positiivset humoorikat tooni.

Ütleme nii lühikokkuvõttena, et point on siis selles, et Maa on ülerahvastatud, pahad asjad juhtuvad, kõik on halvasti, nii et üks kosmoselaevatäis hipisid otsustab paremat elu otsima minna. Planeedil, kuhu nad jõuavad, selgub, et kohalik floora teadvustab oma tegevust natuke rohkem kui me harjunud oleme ja vastavalt konkreetse liigi võimekusele ka muudab oma käitumist, et loomi paremini ära kasutada (kas siis väetisena, seemnete levitamiseks vms). Küllaga draamat, põnevust ja huvitavaid süžeeliine, väga äge oli.

Muide, autor sai raamatuidee sellest, et üks tema lill tappis teise lille ära ning see tragöödia ajendas teda rohkem taimede autonoomia kohta lugema. Mis ON väga huvitav teema, taimed kasutavad neile saadaolevat infot, et otsustada, mis on parim käitumine – kui taime kõrval on liigikaaslane, konkureerib ta temaga näiteks päikesevalguse pärast vähem kui teise suvalise taimega, kelle eest üritatakse kõik ära rabada.

Aga just täna kirjutan ma sellest selle pärast, et paari päeva eest ilmus sarja teine osa, raamat nimega “Interference”. Selle tegevus toimub rohkem kui 200 aastat pärast esimese osa lõppu ning algab see väga põnevalt. Nimelt on Maal vahepeal asjad omasoodu käinud, suurem osa inimesi on maha surnud (kõik Ameerika mandrite elanikud ja pooled mujalt) ning selles kõiges oli väidetavalt süüdi üks ammusurnud naine. Nii et sellest lähtuvalt elatakse nüüd ühiskonnas, kus naised on meestele allutatud, et selliseid probleeme vältida. Lapsi ei saada niisama, vaid kõik lapsed on varasemate inimeste kloonid, kelle omadusi on kunstlikult muudetud, et nad ikka tublid ja targad ja armsad oleksid. Parema tsivilisatsiooni nimel. Kõikide kuritegude eest on karmid karistused, nii et inimesed ei julge isegi vales kohas teed ületada. Ja kuna see ammusurnud naine suri karistust kandmata, on ka selle probleemiga tegeletud.

Nimelt hoitakse vangis tema klooni, kellele on lisatud pisike ärevushäire ning visatud ta alasti mingisse klaaslaega vulkaani. Kõik inimesed saavad soovi korral toimuvat läbi ta silmade jälgida. See omakorda tähendab, et mitte keegi ei tea, milline selle naise nägu on. Millest muidu poleks midagi, aga kuna selline pidevas hirmuseisus inimene ei ela üldiselt eriti kaua, siis tema surma korral leiab mingi robot ühiskonnast uue klooni üles (sest mingil huvitaval kombel lastakse neil senikaua teiste inimestega koos elada, nii et ei nemad ise ega nende vanemad ei tea, et ta ei ole üks tavainimestest – sest mis võiks viltu minna, kui sa lased kohutava psühhopaadi kloonil inimühiskonnas ilma igasuguste piiranguteta kasvada). No ja juhtub nii, et meie peategelane asub vanemate toetusel ajalugu õppima ja täiesti juhuslikult avastab, et tema on üks neist pahadest kloonidest, mis omakorda tähendab, et tuleks kas end ära tappa või kuidagi võimalikult kiiresti Maalt tuld tõmmata. Õnneks on nad just sinna eelmise raamatu planeedile külalistiimi kokku panemas, aga sinna muidugi võetakse ainult väga üksikud valitud …

Päris hea premise, mis? Ma tahaks küll kohe teada, mis edasi saab. 😀

literature

Maailm on katki (Broken Earth, N. K. Jemisin)

Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.

Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).

Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.

Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.

Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.

Julgen soovitada küll, lugege julgelt.

literature

Inner Engineering

Mul on vaja homseks kähku valgustuseni jõuda. Kui elu on nagunii kannatus, mis see minu väike hammas ikka. Ja Sadhguru õpetab, et me kõik võime jõuda maapealse õndsuseni, kui ainult teadvustame endale, et meie keha ja vaim ei ole tegelikult osa meist – keha võib meile küll ajutiselt kasutamiseks antud olla, aga mu keha ei ole mina (ja vaim on üldse seniste kogemuste kogum). No ja kui see keha ei ole mina, mis mul siis ometi selles kehas olevast hambast? Nii et ostsin innukalt “Eneseprogrammeerimise” raamatu ja asusin lugema.

Mulle meeldivad muidu Sadhguru intervjuud, sest ta on vist kõige progressiivsem guru, keda mina olen sattunud internetis nägema. Selles mõttes, et pole palju gurusid, kes masturbatsiooniküsimusele vastaksid, et kui kõht on tühi, tuleb süüa, kui kuskilt sügeleb, eks siis tuleb sügada jne. Veel vähem on gurusid, kes selliste vastuste puhul sooliselt mingit eristust ei tee. Mõnes mõttes on ta lausa revolutsiooniliselt feministlik, sest ta räägib kõva häälega ka sellest, et kui mis iganes usund väidab, et naine on oma normaalsete bioloogiliste protsesside tõttu (kas või teatud perioodil) räpane, üritab see usund sind lihtsalt kontrollida. Kui sulle õpetatakse, et sinu võime anda elu on ebapuhas (järelikult ka elu, mida sa annad, on ebapuhas), siis need õpetajad lihtsalt tahavad kontrollida seda, kuidas ja mis tingimustes sa oma keha kasutad. Indias on sellise asja avalikult välja ütlemine ikka üsna kõva sõna. Või selle, et India naised võiksid vähem lapsi sünnitada, sest maailm on ülerahvastatud, orbusid niigi palju, ära ole oma bioloogia ori.

Huvitaval kombel saab seda raamatut lugedes tõmmata paralleele “Pohhuismi peene kunstiga“, kuigi lähenemisnurk on ju hoopis teine. Aga võta näpust, ka valgustuse raskel (või sulgkergel?) teel olevat esimene samm isikliku vastutuse võtmine. Kõige eest. Ja taas kord, vastutuse tähendus on neis raamatutes täpselt sama, st see, et sa vastutad oma haiguse või lapse käitumise eest, ei tähenda, et sa oled selles süüdi, vaid seda, et sa teadvustad seda ja otsustad teadlikult, mida edasi teha, mitte ei tegutse automaatpiloodil. Siin raamatus oli seda paremini selgitatud, Sadhguru kasutab tabavat sõnamängu – being responsible means being response-able. Ehk siis vastutamine tähendab lihtsalt võimet toimuvale adekvaatselt vastata, seda teadvustada – mitte ilmtingimata reageerida, inimene võib ka otsustada, et kõige õigem lahendus on mitte midagi teha, aga ta peab olukorda teadvustama, enne kui otsustab, kas ja kuidas ta reageerib. Või lihtsamalt öeldes – ei ole vaja ise pidevalt draamat juurde tekitada, teised teevad seda niigi piisavalt. Lihtne kontseptsioon, aga raske rakendada, eks ole. 😀

Palju iba oli muidugi ka. Näiteks propageeritakse ootuspäraselt taimetoitlust, samuti on ootuspärane see, et räägitakse sellest, et me oleme bioloogiliselt juba taimetoitlasteks loodud ja et surnud looma surmaeelne stress mõjutab ka meid. Seda kõike oskasin ma oodata. Aga vat juttu sellest, et mida suurem loom, seda keerulisem on kehal seda “meiks” ümber kodeerida (no et banaanist tehakse üsna kenasti inimese osa, aga lehm on nii suur ja keerulise struktuuriga, et inimesest saab ka natuke lehm), ma oodata ei osanud:

Muidu on selline tüüpiline. Elu on kannatus ja sureme kõik üksi, aga sellest pole midagi, sest mis see elu ikka nii väga, tuleb sellest kõrgemale tõusta. Ja kohati lähevad need nõuanded ikka väga spetsiifiliseks. Mina mõtlesin, et valgustatud saab nii, et istud jalad ristis ja mediteerid. Ei-ei-ei, jumal, selleks tuleb ikka palju vaeva näha. No esiteks see söömise jutt, see jõuab selleni välja, et normaalne täiskasvanud inimene sööb kaks korda päevas ja vahepeal teeb paastupäevi, sest näljane inimene on vaimsem. Võimalikult suur osa toidust võiks toores olla. Liiga palju valku on halb. Magada tuleks ilma padjata, ideaalis põrandal. Elad viiendal korrusel, on nagunii perses, sest inimene peab maapinnale võimalikult lähedal olema. Ja kui sa tahad 8 tundi järjest magada, siis sa ei söö ja/või ei ela optimaalselt, sest no tervislike eluviisidega inimesele on neljast-viiest tunnist küll. Isver-susver, mõelda, et keskmine inimene magab kolmandiku oma elust lihtsalt maha! No ja siis veel peseb ja käib vetsus ja … vaimsete asjade jaoks nagu ei jäägi niimoodi aega. Mõtelda võiks ka vähem, tunnetada ja elada rohkem. Selg tuleks sirgu hoida ja rohkem naeratada. Joogat tuleb muidugi teha. Jne jne.

Kusjuures raamat on sellest kõigest hoolimata päris huvitav ja ladus lugemine. Lihtsalt selgeks sai see, et homseks siit seda valgustatust ei tule, pean ikka täitsa iseseisvalt ja individuaalselt, end läbi oma keha ja vaimu identifitseerides, selle 15 minutit välja kannatama. Ei ole ometi pikk aeg. Kuigi nagu Sadhguru ütleb (kirjutatud on!), et ka minuti puhul sõltub pikkus sellest, kummal pool peldikuust sa oled.

literature

Mittehoolimise juhend / The Subtle Art Of Not Giving A Fuck

Pealkiri on väga viisakalt ja üsna hooletult tõlgitud (eesti keeles on see ametlikult ilmunud kui “Kuradile! Suva olemise peen kunst”, mis tekitab minus teatavaid küsimus, sest MUL ju on suva, mitte MINA ei ole suva, nii et “suva olemine” … ei kõla nagu eesti keel ning mina toimetajana ei oleks seda pealkirja sellisel kujul läbi lasknud).

Kurat, äkki see oli test? No et raamatu mõte oli, et ei tohiks tühjast tüli teha – ja mina ikka norin juba pealkirja kallal. Läbi kukkusin sel juhul vist, kulla sõbrad. Loe edasi “Mittehoolimise juhend / The Subtle Art Of Not Giving A Fuck”

literature

Haavatud jumalanna paranemispäevik. 30 päevaga tallamatist supernaiseks

Kui ma Kerli Kõivu raamatu pealkirja nägin, teadsin ma KOHE, et tahan sellest kirjutada – sellise pealkirjaga kaante vahelt saab AINULT sulakulda tulla. Tegelikult kirjutasin juba nädalakese eest, Postimehele, nüüd avaldan ka siin – siin on siis minu originaal, eeldan, et seal on nende nuditud ja moditud versioon, aga ütlen ausalt, et ega ma vaatamas ei käinud. 😀

Enne raamatu juurde pöördumist olgu öeldud kaks asja. Esiteks. Innuka spordihuvilisena on mul see probleem, et ma joon harva ja ei kanna hästi. 84 lk pole küll eriti palju, aga ikkagi mitu tundi lugemist, oleks ma sinna pudeli kõrvale võtnud, oleks ma poole peal maganud ja pidanud hiljem valutava peaga edasi lugema. Nii et olgu öeldud, et lugesin seda üllitist täiesti kaine peaga ja kirjutasin selle arvustuse niivõrd-kuivõrd täie mõistuse juures olles, kui minu puhul võimalik on.

Jörgen Paabu on Postimehe intekasse täiesti imelised pildid teinud

Teiseks lugesin kuskilt intekast, et ta kirjutas selle 9aastase suhte järel, nii et käisin kohe vikis ta vanust vaatamas, sest ta näeb noor välja, aga oleks muusikamaastikul nagu juba 15 aastat olnud. Nii et kui kedagi veel huvitab, on Kerli hetkel 31aastane, minust ainult aastakese noorem. Mis tähendab, et see pikaajaline suhe algas, kui ta oli 22, ma eeldan, et ta nõustub ise ka, et põhimõtteliselt oli ta veel laps. Nii et võtsin juba enne raamatu lugema hakkamist küünilise seisukoha, et ilmselt oli tema suurim viga see, et suhe ei lõppenud juba kaheksa ja pool aastat tagasi. Antagu mulle andeks minu kalestumus, räägin kogemusest. Vabalt võib olla, et Kerli oli minust targem, sest olgem ausad, tegelikult ei tea me temast ju mitte midagi, tal on olnud piisavalt mõistust, et aastate jooksul piisavalt intervjuusid anda, aga samas hoiduda liigselt eraelust rääkimast – ja praeguseks hetkeks ei tea keegi meist, kus lõppeb Kerli kui inimene ja algab Kerli kui bränd, võime ainult eeldada, et ilmselt ta tegelikult igapäevaselt lumises metsas poolalasti ringi ei lase.

Raamat ise oli selline … Suure kirjaga pildiraamat. Ühe asja on ta igatahes kenasti selgeks saanud. Selle, et kõik ühiskonnas natuke pahakspandavad mõtted kõlavad hulga paremini, kui neid esitada moodsas esoteerilises keeles. Näiteks võib juhtuda, et sõbrannad vaatavad viltu, kui sa otse välja ütled, et sugar daddy‘t oleks vaja – aga öelda, et sinu ellu saab kuuluda ainult selline mees, kellel on palju külluseenergiat, see on juba hoopis teine jutt. Kõik noogutavad kaasa ja ütlevad, et muidugi, energeetiline tasakaal on väga oluline.

Aga mina oleksin tunduvalt suurema huviga lugenud sellest, kuidas ta üldises plaanis elu näeb, millised viimased 15 aastat olnud on jne, seda enam, et kõik lahkuminekuraamatud on ju üsna sarnased. Hetkel oli tegu raamatuga, mille peamine väärtus seisneski fotodes – ja ainus asi, mis ma siit päriselt teada sain, on see, et on olemas üks päris äge fotograaf, kelle nimi on Jörgen Paabu (vt näiteks eelmist pilti). Ma eeldan, et Kerli enda käsi on ka fotode tegemisel mängus olnud, sest seda, et ta on visuaalide loomisel üsna osav, on ta aastate jooksul korduvalt näidanud. Kahjuks tundub, et kirjutamine pole tema tugevaim külg ja keel oli kohati väga toortõlge inglise keelest, ei jää muljet, et ta oleks harjunud end eesti keeles ladusalt väljendama. Selle koha peal hakkab lugeja paratamatult mõtlema, kas 31aastane naine ikka tõesti kasutab igapäevaselt väljendeid nagu “mõttetu kutt”, “kuum tükk”, “nunnu” (absoluutselt IGA asi on nunnu), või on tegu teadliku registrivalikuga, sest Kerli kui bränd on (vist?) eelkõige teismelistele suunatud. Mul on raske uskuda, et toimetaja või üldse keegi, kes seda raamatut enne avaldamist luges, ei suunanud tähelepanu näiteks sellele, et ühes peatükis soovitatakse loobuda kõigest üleliigsest, sest minimalism on äge, ja paar lehekülge eemal rõõmustatakse, sest nüüd, kui eksi jalus ei ole, saab rahus sõbrantsidega šoppama minna (ja osta palju uusi asju, millega oma minimalistlikku kodu täita). See, et kõik eneseabinipid on Cosmo stiilis, peab olema teadlik valik.

Mind hakkas ühel hetkel häirima ka see, et kuigi räägitakse palju sellest, kuidas iga naine on jumalanna, tegeletakse feministide keeles väljendatuna siiski kogu aeg patriarhaalsete väärtuste süvendamisega – põhirõhk on ikkagi selles, et mis sellest, et see lohh sind maha jättis, sa oled ikka NII seksikas ja NII ilus (sest naise väärtus ometi just selles peitub). Kui ma olen jumalanna, siis minu esmane huvi ei ole õppida kõige seksikamat meiki tegema, esiteks saadan ma sellele tõprale kolmeks põlveks Siberi katku kaela, seejärel hävitan nalja pärast kellegi viljasaagi või tantsin oma langenud vaenlaste kehadel ning siis lähen norin pisut mõne teise jumalaga. Isegi Aphrodite OLI ilus, aga TEGELES ta aktiivselt ringihooramise ja tülideõhutamisega – mis on korduv element paljude viljakusjumalannade juures. Ilu on siiski sekundaarne tunnus, jumaluse olulisim omadus on VÕIM. Ja mis võiks ühte inimest rohkem võimestada kui võimalus ühiskonna reegleid soovi korral ignoreerida ja uskuda, et sa oled piisav ka siis, kui sa üldse ei meigi. Või et sinu seksikus ei seisne selles, et sa hommikusöögiks rohelist smuutit tarbid. Miskipärast arvan ma, et inimene, kes eelistab pikki ajaperioode teistest eraldatult veeta, on sisimas üsna sarnasel seisukohal.

Ma olen nõus, et ennast tuleb armastada. Ja ma olen nõus, et tuleb teha teadlikke valikuid. Aga mul on üsna raske uskuda, et see raamat kedagi sellele lähemale aitab. Pildid on ilusad ikka, aga ei Kerlist ega isiklikust arengust siit tegelikult eriti teada ei saa.

Ehk siis kingikotti soovitan ma seda enne jõule panna ainult siis, kui ette teate, et lugeja tõesti Kerlit fännab. Teistele võib selle asemel siit raamatust väikese tsitaadikogumiku teha, mahub ühele leheküljele ära. Minu vaieldamatu lemmik on järgmine, kaalusin selle peale tõsiselt, kas peaks ehk hakkama isegi üsapuhastusteenusega raha tegema:

“Õppisin oma üska puhastama ja tugevduma ning maaenergiaga ühilduma.”

Kui Kerli suutis, suudad sinagi!