Oh jumal, kallid sõbrad, tahtsin olla hea naine ja tellisin mehele toreda sünnipäevakingi. Ainult et … Tellisin selle Suurbritanniast. Nii et see kingitus on nüüd tollis ja ma jaman juba nädal aega meie e-tolliga. Ma olen seda elus vist kaks-kolm korda teinud ja iga kord mõtlen, et järgmine kord maksan lihtsalt Omnivale (ja iga kord olen selleks liiga koi). No lihtsalt nii palju on neid pisikesi debiilsusi, kui internetis tollideklaratsiooni teed. Näiteks minu esimene komistuskivi oli see, et seda tehes pead sa teadma, et kui ekraanile tuleb veateade, mis ütleb, et “TEHNILINE viga, proovige natukese aja pärast uuesti,” siis see tegelikult pole tehniline viga, vaid sina ise oled kaubakoodi valesti sisestanud. Olen väga uhke, et selle ise välja mõtlesin, ma lihtsalt oskan juba kahtlustada selliseid asju. Miks see süsteem sulle näkku valetab, seda teab ainult jumal taevas. Kusjuures ma nägin täiega pikalt vaeva õige kaubakoodi leidmiseks, arutasin veel sõpradega jne. 😀
Igatahes sain õige kaubakoodi sisestatud (hiljem muidugi selgus, et ikka polnud õige, lihtsalt see oli süsteemile sobiv), tuli meil, et lisage asjad x, y ja z (ma olin oma aruga ainult arve lisanud). No näiteks taheti näha ka maksekinnitust – ma hästi ei saa aru, milleks, sest kui esitati arve ja ma tegelikult seda ei tasunud ning asja hoopis kingiks sain, poleks neil ju alust raha küsida. Aga noh, esitasin need nõutud kolm asja ära, teine oli vist see sama arve uuesti ja kolmas Omnivalt saadud kiri. Seejärel tuli uus kiri, kus nõuti lisaks postipaki kaarti (aga äkki see oligi see, mida nad alguses postidokumentide all mõtlesid ja see Omniva kiri neid üldse ei huvitanud?). Kuna postipaki kaart on teatavasti paki peal, siis ma pidin nüüd helistama ja uurima, kust ma selle üldse saan, kui mul pakki ei ole – ehk siis eeldusel, et enamus inimesi ei maadle tolliga igapäevaselt, võiks ehk olla väike vihje seal, et võtke ühendust kullerfirmaga ja küsige neilt seda kaarti. Hoiaks neile endale ju ka aega kokku. Ahjaa, kui sa juba ükskord helistad, siis mainitakse kohe alguses ära, et see tehniline viga tähendab, et kontrolli koodi, nii et ehk oleks pidanud ikka kohe helistama. 😀
Muide, kui lähen tolli töölauale, ütleb kiri, et ma pole viimase kuu aja jooksul esitanud ühtki deklaratsiooni, mis sellest, et deklaratsioon on ju esitatud, lihtsalt kontrollis. 😀 Selleks, et näha oma deklaratsiooni, tuleb minna alalehele “Impordi tollideklaratsioonid”. AGA. Sealt ei saa sa seda deklaratsiooni muuta. Muuta saab ainult siis, kui lähed teisele lehele (Õigused ja kohustused – Tollikontrollid), kus avaneb täpselt samasugune nimekiri sinu tollideklaratsioonidest, lihtsalt sa pead teadma, et siit avades on sul ka muutmisvõimalus. (Täpsustus, selgus, et ma valetasin ja olin taas ise loll – sellel esimesel lehel saab ka muuta, muutmisnupp lihtsalt OLI EKRAANI SERVA TAGA, st pidi ise teadma, et sinna serva taha saab minna.)
Igatahes Nüüd täna olin saanud kirja “Palun aktsepteerige parandustaotlus”. Mida aga kuskil kirjas polnud, oli see, et KUST üldse seda aktsepteerida saab. 😀 Kaevasin siit ja sealt ja pidin lõpuks ikka uuesti helistama. Ja teate, mis välja tuli? Nägin nimelt sellist pilti:
Ma ei leidnud esimese hooga seda pealkirjagi üles, see on minu viga, jah (kuigi eks riik võiks tiba selgemalt väljendada, mida ja kus muuta). Aga selgus, et ma oleksin pidanud ka ise SELLE peale tulema, et ilmselgelt see sinine joon seal on rullik ja ma saan nüüd kogu seda asja rahulikult paremale kerida ja seal, EKRAANILT TÄIESTI VÄLJAS asub see nupp, mida ma vajutama pean. Nagu seriously, te täiesti tõsiselt mõtlete, et nii mina kui ka näiteks 80aastane pakiootaja Kapa-Kohilas peaksime olema võimelised selle ühtviisi välja mõtlema, ilma et te ise ühtki suunist annaks? Tuletan meelde, et selle aja peale polnud ma veel üldse avastanud, et siin lehel rullikud olemas on, selle üle-eelmises lõigus mainitud rulliku avastasin ju ka hiljem.
Igatahes kinnitasin muudatused ära ja sain teada, et loomulikult oli mul siiski kood vale olnud ja pean ikka maksma ka. Mis oligi ootuspärane, nii et läksin kohe internetipanka. Selle ajaga, mis ma makset tegin, jõudsid nad mitte ainult saata mulle meili selle kohta, et ma pean maksma ka, vaid ka järgmise ähvarduskirja selle kohta, mis saab, kui ma viie päevaga ära ei maksa. Nagu andke aega atra seada, kulla inimesed. Seda enam, et TEIE olete MULLE märtsist saadik võlgu, sest ma pidin tuludeklarit muutma ja neil võtab muudatuste kontrollimine nii kaua aega. Mina ei saada teile kirju selle kohta, et kui need 62 eurot mul viie päevaga arvel pole, olen SUNNITUD tulema ja akna sisse viskama. Aga teie jõuate mulle viie minutiga saata kirja selle kohta, et te olete kohe varsti sunnitud mu kauba konfiskeerima. Ebaviisakas suhtlusstiil on selle asja nimi.
Oh jah, et te ei arvaks, et ma siin ainult maiste asjadega tegelen, olgu öeldud, et tegelikult tutvusin siin ka Eesti kirjandusega. Ulmeajakirjal Reaktor oli nimelt erootiline eriväljaanne (geniaalse nimega Erektor) hiljuti, ma jõudsin alles nüüd lugema. Mis ma oskan öelda, naised kirjutavad huvitavat pornot – Kadri Pettai ja Mairi Lauriku lood olid mu lemmikud. Kalmsten ja Maniakkide tänav võiks meeste poole pealt märkimist leida, aga olgem ausad, eelkõige selle pärast, et tahtsin siin võrdõiguslikku joont hoida, naiste lood meeldisid mulle tegelikult rohkem. Ei tea, kas naised kirjutavad naiste seisukohast paremat pornot? 😀
Pärdikute päevaraamat 
Alles nüüd saan aru, miks mu mees niipalju vaeva oma Ameerikamaalt tellitud autovaruosade kättesaamisega näeb, olen seni kogu aeg kahtlustanud et ta on lihtsalt väheke saamatu, sest nii keeruline ei saa see ometi ju olla. Sinu postitust avas mu silmad 🙂
Mu meelest on ka see e-toll nagu mingi e-riigi häbiplekk, täiesti kasutamatu süsteem. Ma olen paar korda lihtsalt helistanud sinna info numbrile ja tädid on sõbralikult dikteerinud, mida ma kuhugi sisestama pean 😀 Huvitav, kas nad lihtsalt tahavadki Omnivale käivet tekidada, et seda korda ei tee?
Ma jälle mõtlen, kas see nuhtlus on jälle selles kinni, et leheküljed on tehtud telefonile sobivaks ja arvutiga on ilge nuhtlus. Samas see, et olulised asjad jäävad külgmise, mitte ülemise v alumise serva taha, viitaks nagu sellele, et täiesti telefonisõltumatu nuhtlus.
Äkki tõesti? Ma olen paar korda pidanud tegema, viimati paar kuud tagasi, ei meenu, et mingi eriline ikaldus oleks olnud.
Ma teen apsoluutset kõik asjad telefonis.
Minu arust sa esinesid millalgi avaldusega, et eesti keeles lugemine on maakatele ja et sina millegi nii maotuga küll tegelda ei kavatse? Ei? Jah? 🙂
See oli enne, kui mu eks eestikeelset pornot kirjutama hakkas, see oli ometi vaja oma silmaga üle vaadata. 😀
Tegelikult ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi midagi sellist öelnud. Seda olen ma küll öelnud, et kui originaal on keeles, mida ma oskan, siis ma üritan siiski originaalis lugeda, juba hariduslikel eesmärkidel. Aga eestikeelse kirjanduse vastu mul küll midagi pole.
Tühja sest e-tollist aga ega ei tea kust riiulist toda eelnimetatud kirjandust võiks otsida. Meie maal pannakse sihukese kaanepildiga väljaanded nii kõrgele, et isegi minupikkune tüüp peab punastades kikkivarvu ajama 😛 Raamatukogust ilmselt pole mõtet otsida, kui leiadki siis magusamad lehed välja kistud.
Link oli tekstis, sealt saab tervet osa tasuta lugeda.
Eelmised Erektorid peaks samuti saadaval olema. Ja nimi ON geniaalne.
[häbitu ad-hoc reklaam, sealhulgas enesereklaam!]
Tõepoolest, kõik Reaktori numbrid on pidevalt tasuta saadaval, sealhulgas erinumbrid: https://www.ulmeajakiri.ee/
Paremal pool on sisukord-menüü; kui klõpsata aastanumbril, näitab sisukord tollel aastal ilmunud numbreid (kuude nimed). Kui kõpsata numbril/ kuu nimel, näitab sisukord vastava numbri postituste loendit. (Kui midagi ripub kuskil ekraanilt välja, siis on kuskil kood katki läinud, ei ole sihilikult.)
Esimene Erekas tuli välja aprillis 2018: https://www.ulmeajakiri.ee/?042018
Teine Erekas tuli aprillis 2020: https://www.ulmeajakiri.ee/?042020
Terve maailma toll töötab nii ja saab hakkama. Jerum kui midagi ei ole nii kui sa arvad, eks mine mine päästa maailm tolli programmi ja kaubakoodide käest käest. 🙂
Olles tolliga omal ajal natuke lähemalt kokku puutunud, mõtlesin tükk aega, kas võtta sõna või mitte, aga “e-riigi häbiplekk” süsteemi kohta, mis riigi poolt talle pandud suurt vastutuskoormat tegelikult väga hästi kannab, osutus piisavalt tugevaks päästikuks 😀
Erakliendi teenused tolli mastaabis on kärbsemust, ning kui on valida, kas muuta lihtinimese jaoks saadetise deklareerimine mugavamaks (milleks, tegelikult, päriselt ka, on soov olemas), või implementeerida Euroopa tolliseadustiku uutest direktiividest tulenevaid kohustuslikke muudatusi ekspordis, transiidis, seires, riskianalüüsis, ja seda EL trahvide (või veel hullem — kaubavoogude Eestist mööda sõitmise) hirmus, siis kõige jaoks ei jätku jõudu (rääkimata rahast). Tolliinfosüsteemide kaudu kogutud maksud, ilmselgelt, ei muundu kuidagi automaatselt infosüsteemide arendusrahadeks, nende jaoks tuleb eraldi eelarvest või muudest meetmetest vahendeid kangutada, ja võistlevad seal kõikide muude asjadega, mis on vaja riigi poolt kiiremas korras korda teha.
Siin on jälle väga hea võimalus, kus erasektor saab riigile appi tulla ja oma klientidele ise mugavat teenust pakkuda, valik on olemas. Vedajatel on isegi teenuse pakkumises eelis, sest neil on saadetise kohta rohkem andmeid, mida nad ilma kliendi loata riigile niisama ei tohigi anda. Ja selle nimel, et tavainimesel oleks need mõlemad alternatiivid olemas — ise deklareerida või võimaldada kulleril enda eest lihtsustatud korras ilma spetsiaalsete volitusteta deklaratsiooni esitada — nähti riigi poolt omajagu vaeva ka. Suur osa firmasid kasutavad ka tollimaakleri teenust, sest tollispetsiifika paraku ON keeruline oma tariifide, klassifikaatorite, lubade, kvootide ja kõikide muude nõuetega.
Kasutajaliidese imelisuse kohta võin selgituseks (mitte vabanduseks!) öelda seda, et paljud vaated on mõeldud korraga nii lihtinimesele mobiilis kui “raamatupidaja”-stiilis valdkonna spetsialistist superjuuserile laial ekraanil, ja selliste vastandlike nõuete pealt lähebki tulemus kergesti lappama.
Vinguda muidugi võib (ja eriti tollile), see on ikkagi inimõigus 🙂 Aga noh, tasakaaluks ka natuke köögipoolt 😛
Nojah, ma saan aru, et eraklient ilmselgelt pole prioriteet, see on üsna selgelt näha. 😀
See on üsna leebelt öeldud.
Mina ei osta seda ära, et kuna valdkond või klient X vajab tähelepanu, siis valdkonna või kliendi Y võib täiega üle lasta. Praegu on nii, et kõik, kes on deklareerimisega kokku puutunud ja ei ole ise tolli alal profid, nutavad nagu Rents siin. Mu itikatest sõbrad on väga otsekohesed ja ropud selle keskkonna suhtes.
“Seadused / protsessid / nõuded on keerulised ja tavakodanik ei saa aru, kui palju me taustal tööd teeme” on väide, mis vihastab mind ääretult ja alati. Infosüsteemi ja äriprotsessi ülesanne ongi keerukas protsess kasutaja jaoks lihtsaks teha, tööle panna, ära peita.
Ühtlasi on vastutava ametkonna ülesanne ka seadused, protsessid jne jne jne töötavaks teha.
Ja ei, “Euroopa nõuab” ei ole argument.
Point on siin tegelikult selles, kas antud juhul peaks üldse riik Y kliendile seda teenust pakkuma? Siin on ju täiesti adekvaatne alternatiiv, kus erasektor saab seda edukalt ja paremini teha kui riik. Tegemist ei ole teenusega, mis on eluliselt vajalik, või kus marginaliseeritaks niigi haavatavas seisus kasutajagruppe.
Muu jutt, mis kukkus ehk tõesti välja ametniku halana, ei olnud tegelikult mõeldud selleks, et rääkida, kui keeruline ametkondadel on ja tavakodanik ei saa aru, vaid äkki tavakodanik PEAKSKI siin parema perspektiivi saama, mis tollis toimub ja kuidas see riiki laiemalt mõjutab? Ja võibolla ongi mõistlik, kui energia suunatakse X asja tegemiseks, ning riigi raha ei raisata Y mugavusteenuse peale?
Ja absoluutselt ei vaidle vastu, kehvasti tehtud teenus on kehvasti tehtud teenus ja seda võibki kritiseerida. Ja muidugi, kindlasti oleks (riigi)juhid ja ametnikud erinevatel tasanditel saanud igasugu asju paremini teha, sest “Euroopa” ei nõua tõesti midagi, ikka ise on meie riigiesindajad seal kõigele kaasa noogutanud. Ametkondadel, jah, tõesti, tuleb mõnikord väga kehvade kaartidega mängida, kui otsused on vastu võetud. Mõnikord on nad ise süüdi, et ei ole andnud või osanud anda adekvaatset sisendit otsustajatele, mõnikord on neid lihtsalt üle lastud jne. Ja ma muide, ei väida, et need konkreetsed implementeerimist vajavad direktiivid halvad on, need on meile pikemas perspektiivis ehk hoopis kasulikud. Siit siis ka see teema, miks on tehtud valik panustada Y asemel X asja, ja on ju igati normaalne, et kodanik on informeeritud, miks süvariik neid unarusse on jätnud.
Ja järgimine kord on teadlikul kodanikul võimalik valimistel hääletada kellegi sellise poolt, kes seab kliendi Y e-teenused prioriteediks ja kes saab ühtlasi aru, et paljukiidetud e-riik ei ela õhust ja armastusest.
Tasuta asjad ongi vaev ja viletsus. Peaks õige programmi soetama millega poleks nii valus tolli ekraani vaadata. 🙂
Alati kui puutun kokku minule arusaamatute või liig keeruliste süsteemidega tekib mõte, et igasugu disaineritel peaks kasutajasõbralikkuse kursus olema kohustuslik! Miks tehakse asju keeruliselt kui neid saab ka lihtsalt teha. Kui juba IT inimesed peavad pead murdma, mida siis tavakodanikust loota. Paraku tundub, et see probleem ülemaailmne.
Riigi IT on seaduste, määruste, asjaajamise kordade ja asutuste protsesside peegeldus infosüsteemina.
Meie õigusloome hoolitseb, et seaduste hulk ja keerukus on monotoonselt kasvav. (Seda on akadeemiliselt uuritud.) Suureneb ka asutuste vaheliste protsesside arv. Ja suureneb soov nii kodanikke kui naaberasutust kontrollida.
See tähendab, et riigi infosüsteemide keerukus tahab lakkamatult kasvada – ja mitte lineaarselt, vaid pigem mingi pooleteistkümnenda astme funktsioonina. Samas kodanike arv meil ei kasva.
See tähendab, et riigi it-teenuste kvaliteedi HOIDMISEKS tuleks anda riigi IT jaoks aina kasvav protsent ühiskonna rahast.
Ilmselgelt ei ole see jätkusuutlik skeem.
Ainsa võimalusena näen mina seda, et ametnike armee peab pidevalt, teadlikult ja jõuliselt tegelema avaliku sektori protsesside lihtsustamisega. Iga määrus, korraldus, rakendusseadus peab saama läbi hekseldatud seisukohast: kuidas saaks sama asja teha lihtsamalt? Milliseid nõuded tegelikult EI ole vaja? Kas saab mõned ranged reeglid asendada kaalutlusõigusega või vastupidi? Jne.
Aga riik ega bürokraatia ei käitu nii.
Ja see on see, milles ma riiki süüdistan ja rumalaks pean.
Ebamugavad teenused on lihtsalt bürokraatia kasvu paratamatu sümptom.
Ma lugesin viimast lauset “entroopia” “bürokraatia” asemel😁
Siinkohal käivad need kaks käsikäes 🙂
Kusjuures ma ei taha mingit õhukest riiki ega värki, paljudes valdkondades võiks riigi kontroll olla tugevam ja tõhusam. Aga ma soovin, et see kõik oleks suurusjärgu võrra lihtsamalt reguleeritud ja korraldatud.