Tunnistan ausalt, et seekord võtsin raamatu ikka väga pika hambaga kätte, sest olen viimasel ajal sellises meeleolus, et tahaks lugeda/vaadata õnneliku lõpuga asju, ja Manfred Kalmsteni kohta võib paljutki öelda, aga vat seda muljet pole mulle temast siiani veel jäänud, et sealt õnnelikke lõppe loota oleks. Kiire ka detsembris jne, ehk siis esimest korda võtsin raamatu kätte mõttega “no vähemalt on see lühike” (sest see on sihuke ca sajaleheküljeline pisike jutuke), nii et kartsin, et see kõik mõjutab ka lugemiskogemust.
Tegelikkuses läks aga nii, et kui juba raamatu lahti tegin, ei suutnud seda enam tagasi panna. Taevale tänu tõesti, et see nii õhuke on, muidu oleks mu laps jätkuvalt kuskil unarusse jäetuna näljas. Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt. Et mitte midagi liigselt reeta, ütleme siis lihtsalt, et saagale ootuspäraselt jälgime jumalate omavahelist madinat, kuhu inimesed vastu tahtmist kaasatud on. Natukene häiris see, et osasid asju mainiti väga põgusalt, aga ma ei tea, kas selle kallal sobib iriseda, kui inimene ütleb kohe alguses, et ta nüüd kirjutab meile ühe skandinaavlaste stiilis saaga – see vist ongi saagade stiil? No et kirjeldatakse midagi ja siis öeldakse “ja kurat, kes oli laua all seda kõike pealt kuulnud, läks käsi kokku hõõrudes minema”. Ja mina olen nagu “omg, mida tema seal tegi? kuidas ta teadis sinna laua alla minna? omg, omg, omg”. (Ei, tegelikult ei ole loomulikult kuradit selles raamatus). Kui see oleks olnud 300-leheküljeline teos, oleks ilmselt häirima hakanud, aga sellises lühikeses följetonis oli täitsa ok.
Ma ei tea, mul on tunne, et peaks midagi negatiivset ka ütlema, sest eelmine kord ka mina gushisin, sest mulle tõesti meeldis, ja siis lugesin internetist, kuidas keegi teine noris asjade kallal, mille peale ma poleks tulnudki. Aga no kui ma ei oska norida, siis ju ei oska, siis ütlengi, et hea lihtne lugemine oli. 😀 Aa, mõlemad vennad tundusid sellised veits poolikud, isegi teistega võrreldes vähe sügavuti mindud, nii et jätsid lihtsakoelise mulje. Aga no ehk nad olidki lihtsalt kahe sõjardi sõjarditest lapsed, keegi polnud öelnud, et nende vanemad mingid geeniused olid. Ainus minu jaoks tõesti uskumatu koht oli vist see, kus teismeline naissõjard kõva häälega pröökama ei pannud, kui tal oli tunne, et talle ülekohut tehakse. Mitte et see pröökamine midagi muutnud oleks, aga see oleks ootuspärane olnud.
Aga muidu mulle tõesti meeldis. Isegi õnnelikku lõppu hakkasin natuke nagu lootma, sest kohe üsna alguses mainiti, et vahel õnnestub isegi inimestel saatuse sepistatud sõlmi ümber väänata või lahti harutada ja ümber sõlmida. Aga no kuidas sellega läks … Noh, eks selle teada saamiseks peate ise lugema.
P. S. Eraldi tahaks kirja panna, et Liis Rodeni illustratioonid olid megad.
Pärdikute päevaraamat 