faith

Miks lapsi saadakse?

Ma olen ise ka sellele teemale vahel mõelnud. Vanasti oli selge, lapsed lihtsalt tulid ja eks töökäed kulusid ka ära. Kui ei tulnud, siis teised pidasid imelikuks ja talu ei olnud ka kellelegi jätta ja ikka veits jama ju, ega eestlane ei raatsi oma vara mingile võõrale ära anda, isegi mitte pärast surma.

Aga nüüd on ajad teised, enamikul polegi midagi jätta ja kui ka on, on valik lai – anneta kirikule või Edgar Savisaarele või kasvõi loomade varjupaigale. Abikäsi ka otseselt vaja ei ole. Lisaks õpivad nii koer kui kodusiga lapsest olulisemalt kiiremini puhtust pidama, teismelisena su autot ei varasta ja su voodis ei seksi ning üldse on igasugust jama hulga vähem.

Nii et mina olin siiani pidanud põhjusteks bioloogilist sundi (siia ei lähe mitte ainult bioloogiline kell, vaid ka näiteks hirm selle ees, et muidu veetakse meile välismaalased sisse, on ju lihtsalt meie ülesehitusest tingitud instinkt, et tagada just meiesuguste säilimist), sotsiaalset sundi, igavust (ma olen päriselt kuulnud naisi ütlemas, et ei viitsi kogu aeg tööl käia, võiks lapse saada, oleks paar aastat rahulikum – mis on ka loogiline, kassapidajana pead päevas nägema kümneid karjuvaid lolle, emana ainult ühte ja on lootust, et ta läheb kasvades targemaks), lapsearmastust (mõnele meeldivad lihtsalt karjuvad ja tatised pambud, maitseid on ju erinevaid – no ja kuskil teisest või kolmandast eluaastast saadik on nad ju tõesti juba üsna armsad), eneseteostusvajadust. Kui viitsid vaeva näha, on ju nii uhke naabri-Malle käest üllatunult küsida:”Kas sinu Chätryyn tõesti ei räägi veel sõnagi soome keelt? Ise ju juba kolmene. MEIE valmistame oma tibukest küll eluks ette.” Pealegi saab medaleid võitva lapse üle täpselt sama moodi uhkust tunda, nagu võistlustel eduka koera üle, aga sotsiaalne tunnustus on lapse puhul hulga suurem ja keegi ei eelda, et kui su viieaastane spelling-bee võistluse võitis, peaks ta kohe rahvusvahelistele võistlustele edasi minema. Lisaks õpivad paljud lapsed lugema täiesti iseseisvalt, nii et sina seisad lihtsalt uhke näoga kõrval, lehvitad võistlusel rahulolevalt teistele kadedate nägudega mammadele ja korjad profiiti (ei, ma ei saa ikka üle sellest, et eesti keeles pole head vastet prantsuse verbile profiter, see on nii hea universaalne sõna ju, Eestis on see kasulõikamine liiga ühekülgne).

Lisaks muidugi inimesed, kellel ka tänapäeval lapsed lihtsalt tulevad, sest nad tulevad – ja ma ei räägi siin mingitest sarisigijatest (need kuuluvad suures osas amööbide klassi ja lähevad bioloogiliste põhjuste alla), vaid on mingi hulk ülivõimekaid naisi, kelle käes kõik tundub mängleva kergusega käivat, väljapoole jääb mulje, et mingit reaalset planeerimist ei toimu, vaid öeldakse lihtsalt naeratades, et lapsed on ju elu osa, ning see laps ei mõjuta kuidagi doktorikraadi omandamist või jätkuvalt kirurgina töötamist, nende suurepärast välimust (loomulikult toidavad nad lapse esimesed kaks eluaastat teda rinnaga, aga nad ei lõhna kunagi piima järele, nende särgil pole kunagi ühtki plekki ja erinevalt teistest lastest pole nende lapsed kunagi tatised). Kui jumal on olemas, siis on see viimane grupp maailma lisatud just selleks, et teised emad end saamatutena tunneksid.

Igatahes ajendas mind kirjutama see, et ma sain nüüd sellele küsimusele veel ühe vastuse. Ja kuna ma lugesin seda ajalehest, peab tegu olema pädeva jutuga. Nimelt kirjutab Marion Uuspõld Elu24-s, et “lapse saamine pole mitte prioriteet naistel, vaid pigem viimane meeleheide – sel hetkel, kui mees on naise surmani ära tüüdanud, ollakse nõus laps saama, et kooselul oleks mingigi iva.” Iseenesest huvitav mõte, kuigi kehtib vist pigem olukorras, kus mingil põhjusel lahkuminek kõne allagi ei tule – no näiteks olukorras, kus lahkudes tuleks omaenese kaunilt maniküüritud käekestega päriselt tööd tegema hakata. Sest niisama ei kujutaks hästi ette, kuidas keegi mõtleb:”Isver, see konkreetne geenikombinatsioon on nii tüütu. Hmm, peaks seda reprodutseerima ja vaatama, mis saab.”

Tegelikult on tegu juba vana artikliga, ma ei tea, kuidas ma sellist puhast kulda varem märganud ei olnud. Muuhulgas räägib ta ka sellest, et kui tal kolm last oleks, siis ta kohe küll ei oleks valmis nende eest surema, vaid esmalt viskaks ette kõige lollima, seejärel kahest allesjäänust koledama ja noh, kolmanda eest võiks juba ise elu anda. Kahjuks ei oska ta anda vastust küsimusele, miks lapsi (st teisi ja kolmandaid) saadakse, aga arvab, et ehk on asi selles, et ka esimene läks tüütuks. Mind isiklikult huvitaks, mis saaks siis, kui neist kolmest lapsest üks oleks imeilus, aga talumatult loll, teine geniaalne, aga Stephen Hawking tundub tema kõrval nagu modell, ja kolmas poleks küll ei silmatorkavalt kaunis ega tark, aga ei omaks ka üheski valdkonnas liiga suuri puudujääke. Noh, et kas sel juhul läheks ka tõesti esimesena see Imekaunis Vassilissa.

Igatahes, Anu, kui sa seda loed (no muidugi loed, ma olen ju staar), siis lase Marionil veel kirjutada. Veidi puine see tekst küll oli ja imelikult liigendatud, aga see on ju alguse asi. Rääkimata sellest, et Inna-Katrin kirjutab juba aastaid veel hullemalt ja teda hoiad sa ikka seal. Marioni näol on tõeline staarajakirjanik kaotsi läinud ja mina ei jaksa ära oodatagi, millal ma veel tema vaimustavaid üllitisi lugeda saan.

Teie andunud fänn

Rents

11 kommentaari “Miks lapsi saadakse?

  1. Oh, seal oli ikka palju paremaid mõtteavaldusi veel, aga läbiv oli mu meelest see, et tema on nüüd jumal ja tema laps on füürer ja see on hea.
    Aga tuleb välja, et tütarlapsel on Buduaari kolumnist, nii et seda kulda pudeneb pidevalt. Anu lihtsalt tsiteerib.

  2. Mina sain lapsed, sest geenide surematus on see on ainus surematus, mis kudagipidi toimib ka.
    Nüüd ma tean, et kuitahes mõttetu inimesena ma ka ei elaks ja sureks, kui vähemalt üks mu lastest edasi sigib ja tema järeltulijad ka, on ikkagi lootust, et mingi lahe mõte mu elul siiski oli. Sest KÕIK nad ei saa ometi olla tropid!

  3. Love U!

    😀

    ” Sest niisama ei kujutaks hästi ette, kuidagi keegi mõtleb:”Isver, see konkreetne geenikombinatsioon on nii tüütu. Hmm, peaks seda reprodutseerima ja vaatama, mis saab.””

    Ei klapi, neiu, sest geene üksühele reprodutseerida pole sugulise sigimise puhul tegelikult võimalik – on võimalik neid rekombineerida. Küllap igavlev ja mehest tüdinud tips loodab, et sugusigimise korral kopeeritakse isaselt just need omadused, mis teda algul selle isendi puhul piisaval määral köitsid (sissetulek, amet, ühiskondlik roll ja diplomid) ning kõik ülejäänu kopeeritakse emaselt inimeselt, ehk sellelt, kes mehetülpimusest lapse saada otsustab. Praktikas kaheldava väärtusega, teoorias aga täiesti 25/25 lootustandev lähenemisviis.

    1. Arusaadav muidugi, et rekombineerida, aga paras risk ikkagi. Ja kui sul on sinised silmad ja mehel pruunid, on juba üsna suur tõenäosus, et pead 18 aastat neisse tüütutesse pruunidesse silmadesse vaatama.

  4. PK pere-elu foorumis on lõim, aga siuke igav ja draamavaba. Mõtsin, et rents tahab siit rohkem infot saada.

    Lisaks on seal aga teema:
    “Kõrgharidusega naised sigivad nagu segased?”

    Reena, auu, oled kõrgharidusega või jaa?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.