Ma ikka PÖFFihundin, kuigi väga omas tempos ja rahulikult, sest elu. Üks neist, mida ma vaatasin, oli “Suurmeister“, film Ip Mani elust. Oli selline kung fu mees, treenis mingil ajal Bruce Leed ja ühendas Põhja ja Lõuna omavahel. Integreeris madistamist ühe sõnaga, rõhudes rohkem sellele, et vahet pole, mis stiili sa täpselt kasutad, suhtumine on see, mis loeb.
Neile, kes madinat armastavad, see film tegelikult väga palju ei paku, ilmselgelt on põhirõhk rohkem koreograafial – kuigi väga efektsed on need stseenid küll. Aga tegu on väga ilusa (kuigi kurva) ja ilmselgelt kunstilise eeldusega filmiga. No ja huvitav oli tglt küll. Film oli kusjuures alguses neljatunnine ning sellest oli siis pool maha nüsitud, vahepeal paistis välja ka see, et mõnda asja oleks võinud rohkem seletada, aga mulle täitsa meeldis.
Ahjaa, selline väikese silmaringiga eestlase mure oli mul ka, et mulle tunduvad aasialased kõik ühte nägu, nii et ma muudkui vaatasin ja mõtlesin ja olin segaduses, sest ajasin neid näitlejaid omavahel segamini ja ei saanud kunagi aru, milline neist oli Ipi naine ja milline see keevavereline kaklejatüdruk. Piltidelt ei tundu nad isegi nii sarnased omavahel. Tony on õnneks nii kuulus, et tema nägu on isegi mulle meelde jäänud.
Aga soovitaksin ainult neile, kellel on mingigi huvi selle kultuuri vastu, või kellele meeldib selline rahulik aeglane kulgemine. Mulle täitsa meeldis, aga saan aru, et paljude jaoks ei pakuks see lihtsalt mitte midagi. Nii et olge hoiatatud, ma otseselt ei soovita, niisama arutlen siin. Loobun kogu vastutusest, nagu mulle kombeks.
Pärdikute päevaraamat 