Hüppasin praegu sõimuga laua tagant püsti, ise samal ajal juba jalatseid jalga sikutades, sest nägin aknast, kuidas teisel pool teed üks mees koera liiga järsult rihmast tõmbas. Tegelikult oli kõik okei, omaniku agressiooniks oli põhjust ja edasi jalutasid nad vastastikkuses teineteisemõistmises. Aga mina hakkasin mõtlema selle peale, et ma ütlesin hiljuti mingil töövestlusel, et ma ei ole suuteline vihastama inimeste peale, kes mulle lähedased ei ole. Ja uskusin ka seda. Selles mõttes, et usun siiani, põhimõtteliselt nii ongi. Ma olen üsna pikalt juba inimestega töötama pidanud ja kui mingi suvaline tüüp, minu peale karjub, on mul kas temast kahju (kui ma tean, et muidu tore inimene on miskipärast meeleheitel) või ajab see mind lihtsalt muigama, et mingi tropp mõtleb, et pärast minu suunal kasvõi hääle tõstmist võiks hakata midagi talle sobivamas suunas liikuma. Sest noh, ilmselgelt, kui ma ütlen näiteks, et lift on katki, siis pärast minu peale karjumist hakkab lift järsku imetabasel kombel tööle – ja järgmine kord, kui ta millegi keelatuga vahele jääb või lihtsalt on olukorras, kus minu meelestatusest nii mõndagi sõltub, EI ole mul meeles, et ta pidi mõne päeva eest ühe valiku langetama ja otsustas värdjas olla. Või siiski …
Aga näete, mõned asjad ikka on, mis mu päästikusõrme üsna innukalt tõmblema panevad. Liiga kaugele arenenud õiglustunne. Koolis hüppasin ka tihti vahele, kui kellelegi liiga tehti. Ja kes arvab, et selline asi aitab sõpru leida, see eksib. Selgroogu kasvatab küll, aga üldise konsuse kohaselt on hea meeskonnamängija see, kes vajadusel teistega koos “vastasmeeskonna” liikmele jalaga kõhtu taob.
Mitte et ma oleks tahtnud tegelikult sellest rääkida. Seda enam, et ma mõtlesin juba välja, et tegelikult ma ei valetanud, sest tõenäosus, et ma satun kunagi töösituatsiooni, kus keegi koera väärkohtlema hakkab, on vist üsna väike. Võin rahuliku südamega öösiti magada. 😀 Rääkida tahtsin ma hoopis sellest, et juba mitu korda on juhtunud, et keegi uutest tuttavatest küsib, mis tööd ma teen – ja vastuse peale tõmbab nina kirtsu, nagu haiseks midagi rõvedalt, ja küsib, kas siis tõesti sekretäriks ei saa kuskile. Ja ma ei saa üldse aru, MIKS. St ma saaks aru, kui me tõesti mõnest heast ja/või huvitavast ja/või tasuvast tööst räägiksime (vahel ma ikka cv-sid saadan, nagu algusest ilmselt juba aru saite), aga “kasvõi kuskile suvakohta sekretäriks”?
Hetkel on mul töö, kus ma ei pea passima 8-17, vaid saan vahepeal ka nädala sees randa minna. See on piisavalt lebo, et ma saaksin töö juures lõputööga tegeleda, midagi muud õppida või lisaraha saamiseks tõlkida – ja ka siis, kui ma üldse ei tõlgi, saaksin ma sekretärina Tartus umbes sama palju palka, aga peaksin kogu aeg rakkes olema. Intellektuaalselt stimuleeriv ei ole kumbki amet, olemasolev lihtsalt annab võimaluse töö ajal siiski neid intellektuaalselt stimuleerivaid asju teha, kui endal vähegi huvi on. Mulle, kes ma keelehuviline olen, on oluline argument muidugi ka see, et siin saab kõiki “minu” keeli rääkida inimestega, kes neid emakeelena kõnelevad. Lisaks saan tänu graafikuga tööle muude projektidega tegeleda, mustlasnäituse tegemine oleks võimatu olnud, kui ma oleksin ainult nädalavahetustel ringi käia saanud.
No miks ma peaksin sellises olukorras eelistama teist tööd, kus karjäärivõimalust ei ole, palk on sama suur, tööd on rohkem ja vaba aega vähem?
Pärdikute päevaraamat 
Issaand jumal, pool teksti oli juba teada. Raha ja töö kotib Sind. Kõiki meid :).
Tuus töö => mitte nii tuus blogi. Äkki. Nii et jätkatagu!
Oumaigaad oumaigaad, Rents, tee kõige lollima/ diibima kommentaari võistlus! Ma siiamaani ei teadnud, et peab pingutama, aga ausalt ka, ma panen selle kinni, kui mingi hea motivaator on. Elukutselistega võib olla keeruline võistelda, aga ma annan endast parima.
Võitsid/võidad? Võin Sulle lilled üle anda 🙂
Ei noh, stadripauk võiks nagu käia mingi hetk.
Sest no üldiselt muidugi Mad Max peaks saama mingi Autonoomse Pädevuse diplomi diipluse alal, aga mul on tunne, et kui ta kuhugi pikemaks ajaks ära läheb, siis laseb nagu signaalraketi õhku või midagi, mispeale ronivad kohale tegelased nagu sina ja dish näiteks. Ja siis hoia mütsi kinni… Enam ei saa aru, kus on taevas, kus maa, kus põhi, kus lõuna.
Ma tean, kes mad max on tänu vaid Rentsile. Meil oli tohutu üritus. Oli jalgpalli MM ega jäänud mahti väga kommida (mängud toimusid kell 19+). Kas on tõesti nii raske aru saada? Iga nelja aasta tagant toimuv sündmus, nagu ka EM :D, aga vaheldumisi. Ma olin 3-aastane, kui mul see sõltuvus tekkis. Nüüd 24 aastat hiljem tuli olla kursis.
On, Roland. On raske aru saada. Sellest ka antud võistlus. Arusaajad saagu aru!
Kui Sina minust aru saaksid, siis võin iseendas pettunud olla. Aga Sinu nokkimine paelub mind ja ma ei tea, miks. Ja olen pettunud, kui Sina ei noki. Tähelepanu küsimus?
saadan CVsii ja mõtlen alati hirmuga, et äkki võetaksegi tööle. Ma ju tegelikult ei taha. Mind hirmutab see 8-17. Ma ju ainult raha pärast otsin uut ja tasuvamat tööd. Õnneks pole saanud. Isiklik vabadus praegusel töökohal ja erialal on säilinud.
Palun ära tee seda enam. Tööandja, kes otsib töötajat, vajab töötajat. Kui paned:” olen kõigega nõus, siis teed tuska mõlemale poolele.” Asjatult. Kui raha on põhikas, siis mine põhja ehk Soome.
Kes on need inimesed,kes soovitavad sulle “paremat” tööd? Kas nad on elus sellel kohal, kus nad tahaksid olla?
Kelleks nad ennast peavad, et sinu valikuid kritiseerida?
Üldiselt ma ei laseks ennast suvakate arvamusest kõigutada.
Tee seda, mis sulle mugavam on,
Huh, ma olen kohtunud tädiga, kes hakkas mu peale kisama, kui ma ta käsu peale oma koerale jäätist ei andnud bussipeatuses. Igaühel on oma definitsioon koerapiinamisele. 😀
Aga sekretäritöö võib olla tglt huvitav ja intellektuaalselt rahuldustpakkuv ka. Kui sa ei ole kohvitibi, vaid firma asjaajamine ongi sinu kukil. Ja arendav on absoluutselt iga töö ja mittetöö, kui sa ainult ise võtad selle abil areneda. 😀
Hõh, tõsimeelsus on peal. Poen vaiba alla……