On üks teema, mis mõlgub mul meeles juba sellest ajast saadik, kui Krõõt kirjutas sellest, et inimesed arvavad ekslikult, et trenn tähendab metsikut ohverdamist ja enesedistsipliini. Mina nimelt olen seda meelt, et pea iga asi, mida me tahame, nõuab teatavaid ohvreid. See, mida ja kui kiiresti me saame, sõltub suuresti sellest, mida me oleme valmis ohverdama. Näiteks inimene, kes tahab kaotada 5 kg kahe kuuga, peab selle aja jooksul ohverdama hulga rohkem kui inimene, kes tahab seda kaotada aastaga. Inimene, kes tahab olla lihtsalt normaalse kehamassiindeksiga, peab ohverdama hulga vähem, kui inimene, kes tahab, et ta kõhulihased visuaalselt kogu aeg selgelt näha oleksid. Nii et selle asemel, et end hulluks ajada sellega, mida kõike tahaks, tasubki enda jaoks selgelt välja mõelda, kui palju see sinu jaoks väärt on ja kas sa oled valmis maksma näiteks seda hinda, et sa pideva näljatunde tõttu kogu aeg pere ja sõpradega bitchid, või tasuks ikka mõni teiste seisukohast säästlikum lähenemine valida. See ei käi muidugi ainult trenni kohta, vaid kui tahad doktorikraadi, siis paratamatult jääb vähem aega diskotantsuks jne. Elu on selline.
See on iseenesest kõik kena, eks ole, aga inimene, kes hakkab uue alaga tegelema, puutub esimese asjana kokku tulihingeliste fännidega, kes mitte ainult endal ninast verd välja ei pinguta, vaid kes arvavad, et see on ainus õige viis trenni teha. No näiteks mina “treenin” parajasti ühte algajat, kes minu õrna käe alla on sattunud. Nüüd olen ma teda kaks korda köies välja ronima viinud ning esimene kord küsiti meie käest, miks me nii lihtsaid radu ronime ja algajatele lapsehoidjat mängime (irooniliselt täpselt nädal enne seda, kui Ronimisministeerium kõiki algajaid Olhavale kutsus, rõhutades, et kõiki abistatakse kannatlikult nõu ja jõuga), teine kord aga, miks mu algaja esimest rada ülaltjulgestuses läheb. No andke andeks, ma ei sunni inimest, kes iga kord klippides veel hetkeks mõttepausi teeb, et köis ikka õigelt poolt läheks, mingi 7a peale “kukkumist harjutama” ja ma lasen tal rahulikult korra ülaltjulgestuses ära käia, enne kui ma ta altjulgestuses seinale saadan.
Päriselt kirjutama ajendas mind aga Marileenu postitus, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks ei kisu mind väga tõsiselt võtma inimesed, kes ütlevad, et sportlased on kõik lollid. Mina näiteks ei arva, et kõik spordivaenlased ilmtingimata lollid on, mõni lihtsalt ei viitsi oma tervise eest hoolitseda, see ei tähenda, et ta muidu loll oleks. Teiseks on mul liiga elavalt meeles, kuidas mulle balletirunnis treeneri iga märkuse peale tundus, et ta ütles mulle halvasti, sest kuna ma ei saanud seal eriti hästi hakkama, olin ülitundlik ja võtsin treeneri iga sõna südamesse. Ja hoidku jumal, kui ta mu tuterdamist vaadates naerma hakkas. Samas oli meie puhul algusest peale selge, et keegi ei taha seal päriselt midagi saavutada, vaid noored daamid tahavad lihtsalt natuke tagumikku õõtsutada.
Nii et Marileen räägib tegelikult üsna olulisest probleemist, sellest, kuidas treenerid, kes käituvad, nagu kõik peaksidki ilmtingimata ninast vere välja pingutama, trenni vastu alles huvi tundvad inimesed hoopis eemale peletavad. Trenn on nagu iga teine narkootikum, kui kohe heroiini ette lükkad, kirtsutavad kõik nina ja ütlevad ei. Paku alustuseks mahv kanepit ja äkki homme ostetakse juba midagi muud. Ja kui ei osteta, saad paar õlutki müüa. Ega mina ka ei alustanud masohhistina.
Treener on teenusepakkuja, ta annab sulle seda, mille eest sa maksad. Kui su eesmãrk on jõuda Olümpiale, tore. Kui eesmärk on kord nãdalas aega parajaks teha ja selle käigus natukene oma rütmitunnetust parandada – täpselt sama tore. Treeneri asi on sind aidata, ükskõik mis rada mööda sa parajasti sammud. Ja kui sa satud kellegi juurde, kes otsekohe kiiremini, kôrgemale ja kaugemale tahab saada, siis vii oma rahakott lihtsalt mujale. Ideaalis kirjuta kaebekiri ka või mölise blogis. Täitsa tôsiselt. See on ainus viis seda valdkonda mõjutada.
Pärdikute päevaraamat 
Oo jaa.
Kusjuures see “Mõnedel allikatel hakati kehakaalu kontekstis sporditegemisest rääkima peamiselt selleks, et USA toiduainetööstuselt tuld ära tõmmata” on konkreetselt tänase päeva teema. Sest värske “istumine tapab teid” uuringu uudise alt saab lugeda, et: Coca-Cola secretly spent $1.5 million to fund an entire network of academic researchers whose goal was to shift the national health conversation away from the harms of sugary beverages. Instead, their research focused on the benefits of exercise — i.e., the health risks of sedentary and inactive lifestyles.
Jah. Ja siis mingil ajaperioodil kasvas sellest välja suhtumine “Kaalust alla võtmine on räme raske ja ebameeldiv. Sul on vaja PÜHENDUMIST. Tee trenni nii, et paha hakkab. Söö ainult kanarinda ja brokolit.”
Siis rahvas rebestab ennast mingites lollakates rühmatrennides ja aretab külge igat sorti ebaterveid toitumusharjumusi (“issand, ma tegin patupäeva ja sõin üle… kuidas ma nüüd ree peale saan… pean ennast jälle kokku võtma…” )
need aktiivsusmonitoride tootjad võiks teha (ilmselt ongi teind) statistikat ja uuringuid selle kohta, kui vähe inimesed magavad. ja kas sellel on kaalu v kaalu muutustega seos.
Pakuks, et seda statistikat on võimatu valideerida kuidagi; monitorid on nagu on ja inimesed kasutavad neid kuidas juhtub.
Aa jah kuna sa juba mainisid: õõõhh mõttetud vidinad.
Artikleid olen ma küll lugenud selle kohta, et korralik ja piisav uni aitab kaalukaotusele kaasa (ja vastupidi, liiga vähene uni tekitab isu rasvase toidu järele).
no minu teada on kaalu langetamiseks vaja puhata ja vähem õgida. trennist väga abi ei ole. see on muidugi lihtsustus, aga enda praktikast (vb olen erand), leian sellele kinnitust.
Ehm… see, et uni on vajalik, peaks olema suht… maitea, kooliõpilasele selge?
Teine veider tendents, mis siit välja koorus: Rents kirjutas trennist. Ja teema hargnes kaalukaotuse suunas. Regulaarsel füüsilisel pingutusel on väga palju muid kasutegureid, kui “alla võtmine” (mille ma panin jutumärkidesse, sest et kehakoostise muutmine on see, mida tehakse).
Kui tahad lihtsalt kaalu kaotada, siis söö kasvõi liiter jäätist päevas, aga olgu see su ainus toit.
ma olen lugenud mingeid uuringuid, kus väidetakse, et see regulaarne liikumine, mis meile kasuks tuleb, algab ammu enne trenni.
aga ma (jaa, ma tean, et jutt ei ole minust) ei ole muidugi trenni vastu, olen teinud võrdlemisi kõvasti trenni ja kavatsen regulaarse võimlemise vahele üha sagedamini ka suurema koormusega pingutusi sobitada. sest trenn on lihtsalt mõnus, mul savi, kas see on kasulik või mitte. aga selle mõnuni ei saa hüpata üleöö.
Noh nt tõstmine vm jõutrenn on päris suure kasuteguriga, olenevalt uuringust suuremaga kui mõõdukas aeroobne trenn… tea, palju seda niisama päeva jooksul tehakse.
Aga jah kui vaadata enda liigutamist puhtalt kaalu alandamise aspektist, siis kindlasti mitteliigutades saavutad veel madalama kehakaalu – pole lihaseid ka, pole propsi.
Ma lisaks ka midagi tarka tarkade jutule tarka , kehakaalu langetamine treeninguga toimib nii, et kehakaal alguses tõuseb tekkivad lihased mis aitavad sinu kehal paremini energiat tarbida kui süüa vähem rasvast ja magusat,siis keha tarbib enda rasvasid , aga sööma ei pea palju nii, et hea oleks esimesed 2 päeva on selline tige nagu phomelli bitch tunne, aga siis läheb üle. Nälgimisel tarvitab keha enda lihaseid kui teed mingit trenni siis pole kehal millestki lihaseid ehitada pekk kaob kuid pole ka lihaseid ja aju ka ei suuda normaalselt fungata nt. lähed sööd äkki külmiku tühjaks jne.Treenimise magamise ja söömise rutiinaitab vältida ülesöömist toimubki kaalu langus ja keha saavutab teise olukorra SIMPEL ma usun, et kõik teavad seda omast kogemusest.
kes tahab, et kõhulihased kogu aeg näha oleks, peab loobuma ka särgist.
aga tobevaimutsevat tähenärimist kõrvale heites – väga nõus. ja olen väga rahul ideega, et kehalise kasvatuse asemele tuleb liikumisõpetus. st. ma ei ole päris kindlalt kursis, kas nad ikka on asja mõistlikumaks ajanud, aga tundub, et on.
kui ma aeg-ajalt sangpommi pihku võtan (harvem kui peaks), siis nimetan ma seda pekivõdistamiseks. igal juhul kirjeldab see termin mu tegevust täpsemini kui seda teeks sõna “treening”.
Mhmhmhmh, noh!
Ma mitte just ammu vihastasin end eravestluses lillaruuduliseks, sest kui ma olin kirjeldanud, mis trenni ja kui palju ma nädalas teen, küsis vestluspartner “Noh, ja kas peeglist on muutusi ka näha?”
Nagu MIDA?!?!?!
Yess! Aga suhteliselt suurel protsendil inimestel vist ongi juurdunud juba pähe arusaam, et trenni tehakse ainult kaalulangetamiseks ja muidu oled lihtsalt peast soe.
Allikas: paar aastat tagasi arvasin ise midagi sarnast.
Mul üks sõber nägi aknast, kuidas ma mööda jooksen, ja tema mees küsis temalt: “Miks ta jookseb? Ta juba on ju kõhn!”
True story.
Kusjuures mu pahameel polnud suunatud niipalju sinna, et mis mõttes välimus on ainus põhjus trenni teha (mis on ka misMÕTTES, ent ma selle peale ei jõudnud veel vihastada, muu teema tuli enne), vaid just sinna, et oot: nähtavate muutuste omamine on trennitegemise mõttekuse _mõõdupuu_, kui neid pole, ongi mõttetu?!?!?! Ja kuna mu kirjeldamises oli oluline osa sel, et teen, palju meeldib, oli tagasiside teemal “kui sulle meeldib, pole päris trenn ja ei mõjugi kuhugi!” ka tuntav (ja vihastav).
On ka neid kes jooksevad surma eest ära 🙂
Sellisele küsimusele tuleb rõõmsalt vastata, et jaaa, tead, õlad on juba palju laiemad kui enne ja kintsuümbermõõt paisub ka tänu pidevale rattasõidule jõudsasti. 😛
aha, ma palun vabandust. mu kommentaarid olid poolteadlikult lahmivad ja mõttetud. olge tervitatud!