Mallu hiljutine postitus oli täiesti suurepärane ajastusega ja pakkus mulle palju äratundmisrõõmut. Mul nimelt oli siin just hiljuti semestri viimane eksam, evin nüüd suht täpselt 2,8 magistrikraadi, kui kedagi huvitab, nii et ongi paras aeg taas väikeseks eneseanalüüsiks. Kohustuslikest asjadest ootab ees veel ainult lõputöö (kuigi lõbu pärast tahaks vist vähemalt ühte ainet juurde võtta). Ja esimest korda kogu oma ülikooliajaloos mõtlesin ma, et vist kukungi ühes aines läbi, kuigi mul olid juba kodutöödest ja projektist täiega head punktid ees – vea end eksamist kas või miinimumiga läbi ja C on käes. Tegu on raske ainega, kodutöödele kulus mul semestri alguses tihti seitse kuni kümme tundi nädalas ja nüüd ma lihtsalt EI SUUTNUD uue töö kõrvalt (see jutt jääb ehk mõneks teiseks postituseks) end ka eksamiks õppima sundida. Võtsin isegi kaks päeva õppepuhkust, aga no tehtud sain selle ajaga ikka väga vähe ja väga vaevaliselt, sest ma ei suutnud keskenduda.
Ja see ongi minu puhul norm. Minu meel ei ole kunagi paigal, kui siis vahel õnnestunud mediteerimiskatse või progemisprojekti kallal nokitsemise (või ronimise!) ajal. Ronimine on muidugi mu lemmiknäide, kui seal õnnestub end õigesse meeleseisundisse saada, on see nii hea tunne, et sellega pole midagi võrreldavat. See flow on imeline lihtsalt. Aga kui ma näen teiste inimeste pealt, et nad istuvad maha ja hakkavad tööle, siis see EI ole minu elu. Enamasti ma istun maha ja pean kasutama ühte oma sajast miljonist nipist, et end töölainele häälestada. Headel päevadel toimib kenasti, aga näiteks rutiin on minu jaoks sellise elukorralduse juures väga oluline – just minu igapäevatööst ja kooliasjadest rääkides siis. Pool mu kohustustest nimelt käivad brauseriaknas ja pidevalt on vaja mingeid asju juurde guugeldada, nii et väga lihtne on uuelt vahelehelt sattuda kuskile, kuhu sa suures töö- või õppimistuhinas sugugi sattuda ei tahaks. Ja siis tuleb kultiveerida häid harjumusi ning kasutada erinevaid nippe – seda enam, et mul on päevas ju kaheksa tundi tööd ette nähtud, mis tähendab, et kui ma kaks tundi lihtsalt internetis huian ja blogipostitust kirjutan, siis venib tööpäev lihtsalt pikemaks, sest ette nähtud toimetused on ikka vaja ära teha. Kui ma ei suuda end kontrollida, tulistan ma sellega ainult iseendale jalga (ja sellest hoolimata on mul perioode, kus ma imestan, et ma veel lombakas ei ole).
Nii et kui ma lugesin seda väga huvitavat intervjuud Jaan Aruga (tema viimane raamat on ka hea, tõesti soovitan), siis minu jaoks ei olnud kõige huvitavamad mitte need fokusseeritud lähenemise ja rööprähklemise jutud vms, seda enam, et seda kõike on ju juba üsna palju kajastatud – minu jaoks oli kõige huvitavam hoopis Jaan Aru enda väide, et tema on inimene, kes ei vaja eriti puhkeaega. Vähemalt mina sain sealt aru, et no tööl teed tööd ja siis oled lapsega, aga ei ole vaja aega lihtsalt telekavaatamiseks või lakkesülitamiseks. Ja see on see koht, kus ma tahaksin teada, kas see on kaasasündinud eripära või õpitud või milles kühvel, sest kui mina kas või kolm päeva üldse niisama lesida ja lakke vahtida ei saa, tahaks pea juba plahvatada. Ma saan aru, et ma ei ole päris neurotüüpne, aga samas tundub mulle, et seda ei ole ka Jaan – ja mind näiteks isegi ei huvita, kas ja mis diagnoosi mulle panna võiks, sest Eestis tablette nagunii peoga ei jagataks, aga erinevate kognitiivsete nippide kasutamiseks pole diagnoosi vaja. Nii et ma lähenen enda probleemile pigem selle nurga alt, et kuidas oma töövõimet kontrolli all hoida (ideaalis edasi arendada) ja ka raskematel päevadel ikkagi mõistlik miinimum tehtud saada. Jah, eneseanalüüs on siin oluline, sest kui ma näen, et töövõime on selges korrelatsioonis öiste unetundidega vms, siis saab sellega arvestada, aga selleks ei ole vaja ju arsti juurde minna.
Kusjuures Mallu juures räägiti ATH-ga seoses sellest, et raske on teha igavaid asju. See minu puhul eriti ei kehti, st muidugi ma ei viitsi neid teha, aga ma saan need siiski tehtud, panen vajadusel pomodoro käima või väldin mõnda muud kohustust ning tehtud need saavadki. Kui kõik töökohustused on igavad, tuleks muidugi uus töö otsida, aga kuni igavate kohustuste osakaal on väike, on kõik okei. Need PÄRIS probleemid on mul hoopis teistsuguste asjadega – no nagu see eksam. Aine on väga huvitav, aga ka väga keeruline (brr, matemaatikat ja nii palju), nii et see lihtsalt oli hirmus. Ma poleks isegi osanud oma häda selgitada, aga õnneks ei peagi. Nägin nimelt hiljuti, kuidas keegi võttis kogu mu aastatepikkuse rabelemise ühe pildiga nii täpselt kokku, et tundsin end isiklikult rünnatuna:
Nagu JAH!!! Jeesus Maria, ma lugesin seda neli korda ja see oli täielik
Mul on ka just nii, et kui peab ise planeerima ja mõtlema valdkonnas, mida ma väga hästi ei tunne, on hulga raskem end tööle sundida. Nii et näiteks koolis ainete läbimine on lihtne (õppejõud ütleb üldiselt üsna täpselt, mida ta saada tahab), aga lõputööde kirjutamine on raske, sest nüüd tuleb oma peakesega mõelda. Kui tegu on projektiga teemal, mida ma hästi tunnen — nalja teha*. Täiesti uus valdkond — ma värisen kolm päeva nurgas ja ridagi ei saa paberile. Kusjuures teoreetiliselt ma tean muidugi, et see on nüüd see koht, kus tuleb selge kondikava kokku panna jne, aga see on ka see koht, kus aju hakkab streikima, sest mõte otsuste langetamisest on ju nii ebameeldiv. Ja me räägime siin olukorrast, kus muud asjad on korras, eks ole, näiteks aju on piisavalt puhata ja mängida saanud, et üldse töövõimeline olla. (Siin on jälle see vana trenniprobleem ja lihaseparalleel – kui ajule piisavalt puhkust ei anna, selle töövõime väheneb. Aga kui seda piisavalt tööle ei sunni, väheneb töövõime samuti.) Aga enamasti on neid Väga Tähtsaid Asju vaja ju teha olukorras, kus sa juba oled üleväsinud ja hulluks minemas. Mul näiteks selle semestri lõpus oli väga palju eraelulist närveldamist, uus töö, mille jaoks tuli omandada ka mõned uued oskused, ning lisaks siis sess. Mingi viirus ka vist kuskil. Ja kui juba on närvid läbi nagu politseikoeral, siis kaob ka keskendumisvõime ja ei tööta enam mitte ükski neist nippidest, millega ma muidu end tööle meelitan. Ainus asi, mis toimib, ongi see, kui järjest saab läbi ussimunõelasilma ikka kuidagi mõni asi tehtud ja stressitase langeb taas piisavalt mõistlikule tasemele, et aju uuesti tööle hakkaks.
Mallu blogi kommentaarides võtsid sõna isegi naised, kes pärast sünnitust inimeste jutust normaalselt aru ei saanud, sest kuul oli nii koos. Stress, läheb mingi ajaga üle, aga polegi midagi muud teha, kui oodata, kuni keha taastub. Muide, Mallu ise ütles mulle aastate eest ühe ühise tuttava kohta midagi, mis kõlas umbes nagu “mina ei saa aru, miks ta muudkui kurdab, et nii raske on ja tema ei oska ilma prokrastineerimata – ma olen ka laisk, aga kui ikka on tähtaeg, siis istun maha ja hakkan tööle”. Mina ei öelnud midagi, mõtlesin lihtsalt sellele, et küll inimesel on ajuga vedanud, kui ta saab siiralt sellist asja öelda. Aga lisa siia nüüd kolm karjuvat last ja minu lemmiklind laulab ka hoopis teist laulu, eks ole. Elu õpetab.
Aga jah, kui on juba selge, mida teha tuleb, on minu jaoks lihtne. See kusjuures haakub veidi Ritsiku hiljutise postitusega. Kui on mõni asi, mis sulle raskusi valmistab, ei tohiks sa öelda lapsele, et “tule ja näita, kuidas see käib”, sest nägemine != teadmine. Ühele asjale keskendumine ja selle praktiliselt õppimine (näiteks matemaatikaülesannete lahendamine, mitte lahenduste lugemine, seina pahteldamine, mitte selle kohta lugemine jne), toob kõige kiiremini edu. Selle pärast tuleks ka õrnalt eemale lükata kõik need abivalmis inimesed, kes tahavad ise arvuti ette astuda ja sinu eest asju sinu silme all ära teha. Eriti kasulik on õppida väikeste osade kaupa (et aju üle ei koormaks), aga tihti. Nii saab ka hüpelda väga keskendunud ja pigem hajusa tähelepanu vahel, et ajul oleks võimalik sama asja erineva nurga alt ja erinevate meetoditega torkida (sellest ka pomodorotehnika suur menu).
Aga mida ikkagi teha selleks, et kas või ülesande kondikava paika saada? Kuidas sundida end tegema asja, mille puhul sa tegelikult ise ka tead, et ilmselt on esimene samm kõige raskem ja edasi läheb juba paremaks? Mina küll ei tea, mida siin targemad inimesed teevad, mina teen neid asju lihtsalt sohiga. St kuna ma tean, et ma lihtsalt ei paneks sellise asja puhul oma pomodorot käimagi ja kui ma ütleksin, et “enne me Battlestar Galacticat ei vaata, kui sa vähemalt tund aega sellega järjest tegelenud oled”, annaksin ma varsti alla ja vaataksin ikkagi, teen ma selliste asjade puhul lihtsalt peiksiga kokkuleppe, et ta torgib mind. Ja siis ta seisabki kõrval, kuni ma viieaastase kombel selle taimeri tööle panen ja siis küsib ca kord tunnis, kuidas edeneb ja kas ma olen järje peal. Tahaks mingit normaalsemat täiskasvanulikumat varianti, aga no ei ole siin neid täiskasvanuid võtta kuskilt. Õnneks nii hirmsaid ülesandeid satub mul ka paar tükki aastas, ühe käe sõrmedel võib igatahes üles lugeda (ja kui esimene päev või esimesed paar päeva möödas, on üldiselt juba ok – kehvemal juhul ma vihastan enda peale nii hullult, et juba suurest vihast hakkan tööle), nii et igapäevaselt ei pea me temaga neis imelikes lapse-vanema rollides olema. Vahel teen sama asja hoopis mõne sõbraga, eriti kui kursakaaslastel samal ajal vaja oma asjad tehtud saada, siis saavad mõlemad osapooled nii torkida kui ka torgitavad olla ja on kohe võrdsem see asi. Aga kui kellelgi on siin paremaid nippe, mis nende jaoks toiminud on, siis jagage julgelt.
Aga minul on nüüd terve suvi ees ja natukenegi rohkem vabadust käes. Rõõmustagem!
P.S. Muuhulgas avastasin, et mul oli 29 (!!!) rohkem või vähem poolikut blogipostitust oma järge ootamas. Mõni aastast 2015, mil mõtlesin igasugu emotsionaalsetele asjadele, oleks see alles oversharing olnud, kui need kõik rahva ette paisata. Sai seal nüüd natuke koristatud, sest ilmselt oli hea need mõtted kunagi kirja panna, aga … ega need väga aktuaalsed enam ei ole. Nii et nüüd teate, et jääbki teil lugemata nii ülipõnev postitus sellest, kuidas meest valida kui ka kaasahaarav lugu vallalisena “enese leidmisest”. See viimane oleks küll nagunii olnud rohkem Murcaga väitlemine, kes aastate eest sellest kirjutas, aga ikkagi. Mida kõike vahel keldrisse koguneb.
* AASTAID olen ma technical writer olnud, eelmises kohas küll Maciga, aga avastasin täiesti juhuslikult eelmisel nädalal, et kui Windowsis windows + punkt vajutada, saab ka WordPressi (või kuhu iganes mujale) ilma suurema jamamiseta side- ja mõttekriipse ja igasugu muid asju sisestada. Kes siis ei tea, siis WordPress pole nii taibukas, et ise neid sobivasse pikkusesse venitada, erinevalt näiteks Google’i töökeskkondadest. See Windowsisüsteem pole päris nii mugav kui Maci alt + miinus või alt + shift + miinus, aga käib siiski kähku. Õpime ikka kogu elu.
Pärdikute päevaraamat 
Alustan kõrvalteemast – mul on oma blogis küll WP ise kriipse venitanud.
Aga ülesannete alustamisest – mul pole seni olnud paremat lahendust kui veenda ennast, et see ei ole veel päris alustamine, ma teen lihtsalt tööarvuti lahti, see ei kohusta mind millekski, no kui õudne tahtmine peale tuleb, siis võib ju natuke midagi teha ka. Põhiline, et ei kohusta ennast millekski raskeks ja et see esimene liigutus oleks selline, mis ISE midagi eriti ei nõua (aga mille ma jätaks sellegipoolest tegemata, kui mul oleks tunne, et see viib vältimatult millegi raskeni.
Ja tüütuid ülesandeid tehes segajad mind vahel hoopis aitavad. Selliste ülesannete puhul, millele on tähelepanu vaja, aga mis ei suuda kogu tähelepanu või mõtlemisvõimekust hõivata ja millega on oht, et see ülejääv ressurss paneb millegi huvitavama poole ajama ja võtab kogu tähelepanu endaga kaasa. Aga kui kõrval on mingi teine tegevus, kuhu ma saan ülearuse tähelepanu ära panna, siis suudan ülesande juures püsida, nt olen ma mingeid nürisid tõlkeasju teinud selle kõrvalt, kui sõbrad vaatavad kõrval Eurovisiooni.
Vahel aitavad ka rollimängud, nt teen tööprobleemidest oma peas midagi arvutimängu laadset (või nii ma arvan, olemata ise arvutimänge mänginud) ja ise kujutan end selle mängu tegelaseks. Või mängin mängu “olen lahe vabakutseline kunstnikuhing, kes teeb muretult tööd siis, kui ise tahab”. Point on selles, et nagunii teen siis, kui ise tahan, aga sellises rollis ma ei põe selle üle, üks stressor vähem.
No ja pidev endale andestamise ja meenutamise rutiin, et “ennegi oleme olnud olukorras, et palju teha ja ei tea, kas jõuab, aga alati oleme jõudnud”. Äärmisel juhul meenutamine, et kui ka ei jõua, siis maailm kokku ei varise, lihtsalt väike jama tuleb. Sest riskide ületähtsustamisest ei tule midagi head, see kukutab köietantsija köielt alla.
Hmm, kõrvalteemal, sõltub järelikult valitud WordPressi kujundusest vms.
Kõiges muus – nii on.
Vaatasin, et praegu siin kommentaarides lähevad kah mõttekriipsud pikaks. Kas sa oled kuskil seadete kallal jukerdanud ja tänu sellele?
WordPressil oli hiljuti just uuendus ka, äkki on maailm parem paik lihtsalt.
Aga vaatame, kas mul ka toimib – huvitav, automaatselt ta küll ise tühiku peale kriipsu pikaks ei visanud.
Täiendatud: oi, avaldades viskas automaatselt pikaks, seda ma ei teadnudki. Enne istus rahulikult lühikesena.
Tahaks väga lugeda selle kohta kuidas meest valida! 😁
Ma kasutan kondikavade tegemiseks mindmap’i. Panen aga A3 seinale ja kui miskit meelde tuleb: märksõnu, linke, kiireid illustratsioone jne, lisan skeemi. Kasutan värvilisi vildikaid, värvipliiatseid. Siis on oluliselt lihtsam hakata struktureerima ja jupikesi kirjutama ja hiljem pusle kokku panna. Äkki aitab…
Ma ka paluks seda mehevalimise juttu!!!
See läks kahjuks nüüd küll ajaloo prügikasti ja praegune mees sai valitud täiesti selle emotsiooni pealt, et “oi, tundub nii tore teine”.
Haaran kinni yhest tekstis olnud lausest “kui asi pingeliseks läheb, istun maha ja hakkan tööle”. Nooremana ma suutsin seda teha edukalt pikki aastaid, aga organism ju kulub. Inimese keha ressursid kahjuks ei ole 100% taastuvad. Lisaks, meil kõigil on mingeid traumasid, vähem või rohkem, ja nendega koos elamine võtab samuti energiat. Kuna ma enam stressi ja pingelisi olukordi sugugi ei talu, siis saan anda ainult yhe soovituse – tarvis on ära tunda see hetk, millal stressi liiga palju saab, sest mõnest asjast ja olukorrast me ei taastu, ja mõnikord selgub see alles hiljem. (Mul on mõned kroonilised haigused, ravi elu lõpuni ja töövõimet 0%)
Jah, ka mina olen õppinud paremini hindama, kui täis oma tantsukaardi üldse laduda saab.
Huvitav, nii palju kui ise ka kuulnud olen siis tõesti, Eestis justkui tablette kergekäeliselt ei jagata. Kas peaks muretsema, kui peale pooletunnist esmakohtumist antidepressandid kätte ulatati?
Aga motivatsiooni osas – mul töötavad ainult nimekirjad, nimekirjad ja veelkord nimekirjad. Nendega saaks täita terveid seinu.
Depressiooni puhul on vist ka meie arstid nõustunud, et see on tõsine haigus ja vajab ravimeid. Tutvusringkonnas hulgim neid, kes krõbistavad, häda pigem sobivate tablettide leidmisega (mõnel läheb kolm-neli katset), mitte nende saamisega in the first place.
Mis puudutab Mallut ja tema mälu, siis kõike arvestades saab ta suurepäraselt kõigega hakkama. Mul tekkis endal järsk ja ehmatav mäluprobleem, kui mu laps oli u aasta ja nõks peale (vist siis sama vana, kui mallu viimane laps). Kahtlustasin muidugi kohe ajukasvajat. Siis seletas üks spetsialist asja lahti, see et naisel mälu ära kaob on seletatav just nö loodusega. Et naine ei tegeleks mingite suva asjadega ja pudi padiga vaid et fookus oleks lapsel.