See on üks asi, mille lapsevanemlus KOGU aeg välja toob. Või noh, üks asi, mida ma märkan, sest ma olen ju sellele keskendunud. Tahaks lapsega ikka normaalses keeles rääkida, eks. Aga vähe sellest, et mul lähevad lambist meelest ära sõnad nagu lepatriinu (mõni päev mäletan, mõni päev ketran peas ladybird, coccinelle, chinita … ja õige vasteni ei jõuagi), lisaks ei tule mul meelde täiesti elementaarsed igapäevasõnad. No näiteks sai laps Prantsusmaa sugulastelt kingiks boîte à musique’i. Ja mina ütlesin lapsele, et see on … eee … eee … Isa ütles kõrvalt: “Music box!” Ja mina istusin ja käiasin oma peas potentsiaalseid vasteid. Korra tahtsin grammofon pakkuda, sest juhe oli nii koos. 😀 Lõpuks mõtlesin välja, et kui on tubakatoos, on ka muusikatoos! Ja täna ärkasin järsku teadmisega, et krt, mängutoos on see, lammas.
No ja see muidugi ka, et ma teen poole lause pealt pausi, sest ei mäleta, kas kaamli või kaameli. Või suudan välja mõelda, et tundlate ainsus on tunnal, aga mitte, mis on selle osastav. Või topin ilmaasjata lausesse vahele sõnu see ja seal, mis on ilmne inglise keele mõju. Või mul pole kunagi sassi läinud sõnad üksteist ja teineteist, nüüd teen hetkeks pausi, enne kui kasutan. Aa, eile panin mängukrabi käest, sest kui isa sellega mängib, siis on krabil big claws, aga mis tal eesti keeles on? Ei ole ju küünised ega kombitsad. Näpitsad? 😀 Kuhu me välja jõuame, kui keeletoimetajagi oma lapsega ilusas emakeeles rääkida ei oska?
Või mis emakeeles, viimasel ajal lähevad kõik keeled sassi. Näiteks hiljuti vaatasin sellist pilti telerist (don’t get me started teemal KUI ebaloogiline see hooaeg oli, ma olen siiani solvunud, et Hemsworthi tegelane nii alakasutatud oli ning lisaks oli kogu Maeve’i storyline selles hooajas TÄIESTI kasutu, kuigi tema ümber nii palju tsirkust tehti) ja jäin hetkeks tõsiselt mõtlema, kas viimase episoodi nimi on prantsuse või hispaania keeles. Muidugi sain kohe aru, aga see, et mu aju üldse hakib niimoodi, on täiega hirmutav.
Muidu on külm. Te ilmselt olete isegi märganud. Piisavalt külm, et panna mõtlema, et äkki peaks ikka puhkust planeerima. Nagunii tundub, et kontsert jääb mul külastamata, sest siin on õhtud jätkuvalt nii virilad, et mu süda ei luba jätta teda ilmselt kellegi teisega. Üks õhtu läksin poodi talle pidžaamasid ostma (sest külm on) ja jätsin ta mehega koju, mis tavaliselt tähendab, et ta paar minutit joriseb ja siis mängib temaga rahulikult need paar tundi. Seekord jõudsin koju tagasi ja kuulsin ÕUE, kuidas ta toas röögib. 😦 Ma ei tea, kuidas ma ta niimoodi lapsehoidja juurde peaksin viima, seda enam, et Sirru täiega kardab seda ka ja räägib, et äkki ikka enne aastaseks saamist pole mõtet jne. Samas kui juhendaja juba ütles, et teeks siis koosoleku ja arutaks, kuidas me teineteisele kasulikud võiksime olla (ma siiralt ei tea, kuidas ma praegu kellelegi kasulik võiksin olla, kui ma ei suuda oma emakeeleski lauseid moodustada, aga no tore, et inimene mõtleb positiivselt). Ei tea mina, mis sellest asjast saab.
Pärdikute päevaraamat 
Krabil on sõrad.
Mälu augustumine on hirmus jah. Mul on seda ka teistpidi-suunal. Näiteks ütleb mees (jahimees, sõitsime huvipärast jahimaadel ringi ja lugesime loomi), et lähme Loginalt ka läbi. Ma nagu kohmasin ära, et nimi on tuttav, aga kus see täpselt on? Küsima ei hakanud, sest rool oli tema käes ja küll ma sõidu ajal aru saan. Saingi. See on see küla, kus meil suvila on. Siis ma küll hakkasin lausa nutma, sest korraks tuli hirm peale, et mul on mingi jubedam ajuhaigus kallal, ei tunne ära isegi meile kuuluva kinnistu aadressi. Aga see, et poole jutu pealt ei tule mingi täiesti tavaline igapäevane sõna meelde, seda on päris tihti, ikka mitu korda päevas. Enamasti suudan selle ajust mõne(kümne) sekundiga väja kaevata ja jutt läheb kuidagi ikka edasi, aga on ka juhuseid, kus sõna meenub palju hiljem. Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui ma päriselt vanaks saan. Siis ei oska vist enam üldse rääkida.
Õigekeelsuse osas on lihtsam – väikseid lapsi enam ei ole, keda õpetada ja igapäevaelus lähen järjest rohkem üle murdekeelele. Mitte 100%, sest nii palju ma ei suuda, kuid Lõuna-Eesti keelkonna eripärad sõidavad järjest rohkem sisse ja ma mõnuga lasen neil tulla. Näiteks sõna “tare”, see on nii tore sõna. Vaatad näiteks Ülemiste keskust ja pead iseendaga nõu: “ei tea, kustkohast siia tarre kõige targem sisse minna oleks?”. Teiseks -vad lõpp. Tulivad, tegivad, tahtsivad jne.
Lendavale huvi pärast: kas Lõuna-Eestis on samuti tulivad, tegivad jne? ma seni arvasin , et see on idamurde eri (Vooremaa pmst) ja ulatub ka Virumaale.
(vaatan praegu siit muinasjutust, et “Kõik vanõmba lätsi hüvvi hobõstõga”, aga eks selles lõunakeeles ole ka rohkem murdeid, vbla eri murretes on erinevalt.)
muinasjutt:
https://www.folklore.ee/pubte/muina/antoloogia/77.html
On ikka, võibolla küll mitte kõigi tegusõnadega ja -d võib lõpust puudu olla, näiteks tulliva. Eks oleneb ka täpsemast piirkonnast, ma nii peenelt seda ei tea. Tunde ja mälu järgi segan kirjakeelt oma vanaema (Tartumaa) ja Võrumaa sõprade mõjutustega 🙂
hästi huvitav. Tartumaal võib-olla ongi Vooremaa mõju, ajalooliselt loeti Vooremaad lausa Põhja-Tartumaaks (see oli enne, kui Jõgevamaa leiutati).
Minu vanaema on Põhja-Eestist (mitmendat põlve) ja vanas eas hakkas ka lisama -vad tegusõnadele. Nüüd teeb sama mu ema, see tuleb kuidagi lambist, kuskilt põhjatust sügavusest ilmselt. Ja tädi, kes on 80+ Mis kõige hullem??? Pidin hiljuti kiiresti kirjutama sõbrale vastuseks midagi chatis ja järsku loen, olen tegusõnale pannud ka lõdva randmega -vad lõppu. Kohutav. Lapsena ma ärritusin kui vanad nii rääkisid, nüüd olen ise samasse ikka vist jõudnud. Misasi see on?! Ma ju tean, et see pole kirjakeelne, kust see niiviisi pinnale tuleb ja täiesti kontrollimatult nagu? Õud.
Aga muidu, ma loen ilukirjandust valdavalt eesti keeles, filme vaatan Jupiterist, tõlkega, ja siis ei tule inglise keelsed sõnad meelde kui on vaja tiimi sotsialiseerumisõhtul zoomis niisama lobiseda. Ei oska nagu üldse kohe ja nagu ei oleks kunagi osanud ka. Aru saan, aga kui on vaja kiirelt vastata või teemat arendada, siis mälu tõrgub sajaga. Aga ma kuidagi olen leebem selles osas kui inglises midagi ei meenu. Ikka palju hullem oleks kui oma emakeel vigaseks läheks, ma oleks enda suhtes siis vist halastamatu. Samas täpsuse huvides tuleb mainida, et ma ei suhtle väga ladusalt ka emakeeles, eriti kui võõrast rahvast või keegi väga vastandub mingis teemas. Nii et võibolla ei ole veel kõik kadunud 😀
novott, nii ma enne teadsingi, et see -ivad-vorm on pigem Põhja-Eesti keele idaosa nähtus (täpsutuseks – Põhja-Eesti keel on see, mis ei ole Lõuna-Eesti keel ja nende alad ei ole geograafiliselt sirgete laiuskraadipiiridega, nii et Pärnumaa murded on näiteks põhjaeestilised, kuigi vbla lõunaeestiliste mulgi mõjudega). Aga ega see väga üllatav ei oleks, kui mingi joon leviks ka üle keelepiiri naaberkihelkondadesse, ajalooliselt Põhja-Tartumaalt Lõuna-Tartumaale.
Mu Vooremaalt pärit isaema rääkis ka nii, minu jaoks oli see huvitav ja lahe, sest emapoolne suguvõsa oli hüperkirjakeelne ja nende suust kuulis murdejooni minimaalselt (ainult Lääne-Eesti tugevaid astmeid, à la piLLved ja päiKKe, sest seda nad ise murdena ei tajunud).
Guugeldades leidsin sellise viite (vt viimane rida):
http://www.eki.ee/dict/ems/index.cgi?Q=l%C3%B5ntse
See pole küll “tulivad”, vaid kõigest “tulliva”, aga minu jaoks on see igati õige ja paljukuuldud sõna. Sinnasamma otsingusse pandud “tulliva” andis Rannu, Kambja, Otepää ja muudegi kihelkondade keelepruugiks.
OK, siis ilmselt jah idamurdest pärit laen Tartumaa kihelkondades, aga tartu murde päraselt on mitmuse tunnus lõpust puudu (-d oleks põhjaeestiline tunnus; päris lõunaeestiline oleks ilmselt see, mida tänapäeva võru kirjakeeles q-ga kirjutatakse, ja tartu murdes pole kumbagi).
Krooniline unetus, see lapsevanemate põhipalk?
See on muide üks ütlemata mõjuv põhjus saada lapsi pigem noores eas – noore inimese aju saab unetusega veidi paremini hakkama.
Kas kogu see keele-asi ei ole mitmekeelsetes perekondades suht norm ja ootuspärane…? Lisaks unetus, mida Morgie mainib, ja stress.
Ma ei ole kindel, kas ma ise oleks sõna “mängutoos” üldse teadnud sõltumata mu enda ja mu laste vanusest. See on mingi teoreetiline vidin, mida ma ei ole iial käes hoidnud, miks peaks ma seda sõna teadma??? Kusjuures meil on olnud selle mängutoosi _sees_ olev vändaga vidin, aga ilma kestata.
Stressiteema võib ka jah olla ja unetus.
Mängutoos on ju klassikaline iidamast aadamast laste mänguasi olnud. Mul seostub alati Vladimir Sapožnini ehk Boba ja tema ägeda mänguasjakollektsiooniga.
Ma pakuks ka seda mitmekeelsuse teemat. Lisaks vist ega sul suhtlemine/väljaskäimine on ka ju vähenenud ja kuna lapsest vestluskaaslast pole, ainsa täiskasvanuga kodus räägid inglise keeles, siis võib ju mõju avaldada küll. Seetõttu on pigem kõigile kasulik, kui kodukeskkonnast vaheldust saad ja lõputööga tegelema hakkad. Kahe lapse emana võin vähemalt oma kogemuse põhjal öelda, et vaheldus on oluline mõlemale vanemale.
Pealegi, ma ei kannaks lapse lapsehoidjale viimist maha. Kindlasti on lapsi, kes ei nõustugi vanematest eemal olema, aga praktika näitab, et võõrastega võivad nad hoopis teistmoodi olla. Sedamuidugi niikaua, kuni vanemat silmapiiril pole.
Aga muidu, kunagi keegi ütles, et iga lapse saamine võtab 20% ajumahust. Ma enda pealt ütleksin küll, et peabki paika :D, eriti vanemana. Pärast teist last mõtlesin, et kui see mälu/loogika jääbki nii, siis võin end tööturul maha kanda. Õnneks mõne aastaga taastus vist ikka enam-vähem 😀
Lõputöö muidugi ei aita, sest on ingliskeelne. 😁
Lisan, et “üksteist” ja “teineteist” kasutavad väga paljud täielike sünonüümidena ja ma ei usu, et see eesti keele kuidagi ära lammutaks. Ja isegi keelekorraldajate arust on “üksteise/üksteist” jne lubatud kasutada igal juhul, olenemata osaliste arvust.
ja “kaamli” on vorm, mis annab minu arust tunnistust eesti keele tormlevast elujõust, mida ei saa reeglite sängi kammitseda – kuna see sõna on eksootiline laensõna, siis esialgu pääses ta meie astmevaheldusest ja kui kirjakeelt kodifitseerima hakati, sai ta niiviisi muutumatu tüvega olekus ka paika pandud – aga eestlase loomuses on astmeid vaheldada ja varem või hiljem lepib sellega ilmselt ka keelekorraldus. Sest lõppeks on see just nimelt väga eestipärane keelemuutus, mitte poolkeelsuse sünnitis.
Emakeele osas olen enam-vähem samas kohas, kus sina. St. su kirjeldus klapib üpris hästi sellega, mis minuga toimub. Optimistina panen keelekuhtumise kakskeelse abielu arvele, selmet ealise iseärasusena vaadelda 🙂
No ja mul on see vabandav aspekt ju kah veel, et elan võõrkeelses keskkonnas.
Aga sõna “mängutoos” tean küll.
Nii see dementsus tasapisi ligi hiilib 😛 Mul kah küll ei tule sõnad ja küll ei tule nimed meelde või mida ma just teisest toast võtma läksin. Esialgu meenub mõne sekundi möödudes, piinlik paus tekib ikkagi. Kardetavasti toimub areng selles suunas, et järjest pikemaks läheb ajavahemik meeldetuletamiseks kuni ükskord enam üldse ei meenu. Seda arengut näen oma ühe vanema juures selgesti, teisel nii mälu kui jutt veel täiesti selge. Ega muud loota kui et mul neid paremaid geene rohkem. Selle probleemi puhul ravimitele suurt ei looda, ehkki aeg-ajalt võib netist lugeda kuidas hiirtel õnnestus mälu tagasi tuua.
Keele koha pealt oli täna huvitav uudis, mis võib nii su kaasale kui lapsele ära kuluda, sul endal hääldamisega ehk probleeme pole 😀
https://www.err.ee/1608704803/uus-mobiilirakendus-aitab-eesti-keele-haaldust-lihvida
Kui lõpetasin imetamise, siis kadus minul ka mälu ära. Keegi seletas, et see ongi nö “looduse poolt tehtud”, et emad ei tegeleks kõrvaliste asjadega vaid keskenduks teatud perioodil vaid lapsele.
Hiljem tuli mälu tagasi, kuid see vahepealne aeg, kui mälu ei olnud oli tõesti hirmutav.
Ma ka kuulnud sellist teooriat, et väikese lapse emal aju keskendunud niivõrd lapse turvalisuse ja heaolu tagamisele, et kõigele muule jääb mingi aeg vähem ressurssi. Aga see kindlasti mööduv nähtus.
Sellised väikesed unustamised on vanemas eas tõesti loomulikud ja sa vähemalt tead, et “seal kusagil” on need sõnad olemas. Ei ole päris võrreldav sellega, kuidas noorem põlvkond “friigib auti” või reklaamides kutsutakse “couchingule” ja inimesed ei vaevugi eestikeelsete sõnade peale mõtlema põhjendusega, et see või teine tavaline asi/tunne/nähtus kõlab eesti keeles halvasti või sellele polegi eestikeelsete vastet. On küll! Fak!, St ma tahtsin öelda: perse!
“Couchingule” minu arust tõesti ei ole vastet. Arutelu selle sõna üle on nähtud mitu korda, no ei tule ega ole. Teine sama pere sõna ja sama ebamugav on “mentorlus” ja eriti “mentee”.
On couchingule vaste, kui ebamugavusest üle saada – ega “couch” kah alguses just seda ei tähendanud.
Mis see omakeelne vaste siis oleks? Kootsing? Kõutsing? Või hoopis midagi sisust tulenevat?
Nõustamine! Arenguvestlus, või, kuna see sõna on juba hõivatud, siis arendusvestlus! Mida iganes, mitte toorlaen sohvatamise sisuga!!!
Juhendamine! Näiteks!
Midaiganes!
Ma ütleks, et emakeeletunde vähenemist näitab juba see, kui tahetakse võõrkeele sõnale tingimata vastet, mis sobiks sellele sõnale igas kontekstis – see näitab sisuliselt, et püütakse rääkida võõrkeelt, ainult et oma keele sõnadega. Selle asemel, et mõelda oma keele struktuuris, kus mõistepiirid ei peagi sama koha peal olema.
Ja minu arust on see suurem probleem kui tsitaatsõnade kasutamine – viimane on täpselt vastupidine nähtus, elatakse omaenda keele struktuuris ja mingi võõrsilt laenatud uudissõna seda lammutada ei suuda.
Aga kui tsitaatsõnad ei meeldi, tuleks ikkagi alustada mõtlemisest, millega üldse tegemist on. Kõigepealt leida oma peas üles see, millele tahetakse piltlikult öeldes näpuga näidata. Ja siis näidata oma keeles.
Rohkem kui nõus.
Kusjuures uute sõnade moodustamine pole ka paha variant -“muusikakarp” mängutoosi asemel ju töötab. Paha on see, kui hakatakse jalgu trampima, et eesti keeles pole võimalik… On ikka küll.
Me näiteks kasutame kodus sõnu “vihmab” ja “lundab” ja enamasti ei pane ise tähelegi. “Saabas” “kinga” tähenduses on kah arusaadav. Vähemalt ei manata niimoodi eesti keele ette prisket keelumärki.
Ning jaa, ma kirjutasin selle sõna valesti, algselt on “coaching”, mitte “couching”, ja keegi peale minu isegi ei märganud. Või on kõik nii viisakad?
Mina ei märganud 🙂
Notsu, nendele tüütutele võõrsõnadele pole vastet ka konkreetses kontekstis. Ma hiljuti otsisin mõistele “offsite” eesti vastet tähenduses “läheme kamba kolleegidega kuhugi tavalisest töökeskkonnast eemale ja teeme seal osalt töiseid, osalt lõbusaid tegevusi”. No ei saanud vastust. Ja kõik kasutavad eestikeelse kõne sees “offsaiti” edasi, nii kirjas kui kõnes.
Osalt on häda, et eesti sõnadel on juba tähendused küljes ja need hakkavad segama. “Väljasõit” näiteks sisaldab “sõitmist”, ehkki muidu on vist kõige lähem vaste.
Kaur, sulle minu arust juba vastati seal, et näiteks “tööväljasõit” oleks sobiv sõna. Ja olekski. Et “sõit” sisaldab sõitmist – vabandage, aga sellest seisukohast on “auto” iseliikuri terminina ja “mobiil” taskutelefoni vastena palju rumalamad valikud, kõik on lihtsalt harjunud neid nii kasutama.
Aa, ja… Eesti keel ei ole ses mõttes erandlik, sugugi mitte ainult eestikeelsetel sõnadel pole “juba tähendused küljes” vaid ikka kõikides keeltes on see väike jama. Nt stringiteooriast rääkimine paneb nii mõnegi inimese rumalasti itsitama, sest string tähendab… mida? Uih, aih, erekas. Et algselt lihtsalt nööri tähendanud sõnale omistati sõltumatult uued tähendused nii teoreetilises füüsikas kui ka erootilise pesu ehk seksimajanduses, ja inglise keeleruum ei kukkunudki seepeale omaenda raskuse all kokku, kas sarnane tegu oleks eesti keeles nii ilmvõimata asi?
On eesti keeleski selliseid muutuseid toimunud, tuntud näide on “lehkav isamaa”. “Priske pruut” pole ka tänapäeval päris sama tähendusega väljend nagu oli kunagi.
…kusjuures ma ei ole sugugi kõigi võõrsõnade vastu. Stringiteooriat ma ei taha nööriteaduseks tõlkida. Stringid kui pesu on nii totter riidetükk, et mind lihtsalt ei huvita. Kuigi võiks ju… “nöörid” olla, kui te just peate. Kõik saavad aru. “Süsteem” on hea sõna, eriti, kuna on täpitähed sees. Selle äratõlkimine oleks praeguseks juba ka paras punnitamine.
Mind ärritab, et uusi estongliššisõnu tuleb nüüd nagu seeni pärast vihma kõige argisemates olukordades täiesti olemasolevate ja vägagi sama tähendusväljaga sõnade asemele ja inimesed isegi ei taipa, et midagi on valesti.
Kaur, ma pidasin eeskätt silmas seda, et me ei peagi tingimata alustama sellest, et võtame võõrkeele mõiste ja üritame mõelda, mis see eesti keeles on. Vaid me võime mõelda hoopis suuremates infoühikutes kui mõisted.
Vahel on ka mõistetele vasteid vaja ja vahel sobib selleks ka võõr- või tsitaatsõna, selle vastu ma ei vaidle. Lihtsalt see ei ole ainus võimalus.
Oleks hea iseendale saada peale mingi kõne salakuulaja, mis lakkamatult töötab ja salvestab ja uurib mu enda kõnelemist ja nädala lõpuks ütleb, milliseid toorlaene ma kõige rohkem kasutasin ja teiste suust kuulsin.
Sellist loendurit oleks vist vilets teha, sest osad laenud on juba ennast keeles liigagi hästi sisse seadnud.
Ent ka kogemata tulnud laensõnad pole veel kõige hullemad. Kui need omaks tunnistatakse – nt “vaib”, mida ma jälestan – siis saab nende kõrvale omasõnu sünonüümidena kasutada. Halb on see, et kui laensõnu kasutatakse meelega, et ägedamalt kõlada; ja üldine meelestatus on see, et eestikeelsed sama tähendusega sõnad kõlavad halvemini, seesugust olen ma juba siin ja seal lugenud.
Siis tekib küll tunne, et hakkaks parem soomlaseks.
Jah. Esimesena tuleb meelde sõna “käntseldama”, mis ajab südame pahaks. Mis “tühistamisel” viga on? Ja see, kui välgukaarti vaadates öeldakse, et vaatan välgu-mäppi. Ma saaks aru, kui eestikeelset sõna poleks olemas või see oleks liiga lohisev, aga enamasti on need just suvalised täiesti ebavajalikud toorlaenud. Neid sõnu on veel ja veel, ajapikku tuleb kohanemine, tuimestumine, enam ei jaksa kõige peale ärrituda. Sellegipoolest ma kuulan parema meelega, kuidas mu mees ütleb laikimise asemel “panin meeldimistesse”.
“laikimine” on minu jaoks muide mõttekas laen – tegemist on uutmoodi tegevusega ja selle jaoks laenati uus sõna, mis on juba kenasti kodunenud, allub astmevaheldusele ja puha.
Mina märkasin, aga ma arvasin, et ma ise teadsin enne valesti. Et coaching-couching ei tule mitte treenimisest, vaid sohvast, mis oli küll veider, aga mu väike aju kiilus kinni ja protsesti ei esitanud, jäi ainult väike imestus, et näe, millest ma veel järjekordselt valesti aru olen saanud.
Mina arvasin, et “couching” on mingi uutmoodi värbamisvestlus, no nagu pornofilmide diivanicasting..
“Offsite” on meil “majast väljas”, väga selge arusaamaga, et tööga seotult. Ürituse olemusest lähtuvalt kasutatakse ka väljendeid “meeskonnaseminar”, “väljasõit” vmt. Ja kui tööga ei tegele, siis on ikka “eemal”, “puhkusel”, “ära” vmt.
Ma hakkasin muide vahepeal mõtlema, et me vist tegime oma trupiga tänavu suvel midagi sarnast. Seminarid v muidukohtumised, mis olid mujal kui trennid tavaliselt. Ja kuna me polnud keegi sellisest sõnast nagu “offsite” kuulnudki, saime need mingis hoopis muus sõnastuses kokku lepitud, ilma sellist mõistetki kasutamata.
Võibolla sellepärast ongi sellele nii raske eestikeelset vastet leida, et mitte keegi ei tea, mis see tegelikult on?
Ma tunnistan, et eesti keelt ei oska 😀 Olen proovinud isegi reegleid meelde tuletada, aga ei ole abiks olnud. Nüüdseks olen ammu loobunud. Sõnu niikuinii ei mäleta st võin täitsa vabalt vale sõna öelda ja alles pärast aru saada, oot ei olnud õige sõna või siis lihtsalt ütlemata jätta, sest ei tule meelde. Õnneks ei ole ealisi iseärasusi täheldanud st samamoodi paar aastat pärast gümnaasiumi lõppu ei mäletanud grammatika reegleid ning võisin vabalt kinga asemel saabas öelda. Kahjuks ei ole ka lapsi, kellega koos eesti keelt õppida.
Ma ei tea kui usaldusväärne allikas see wikipeedia artikkel on, aga selle episoodi nimega ongi vist nii, et ei ole korrektne keel https://en.wikipedia.org/wiki/Que_Sera,_Sera_(Whatever_Will_Be,_Will_Be)
Minu kokkuvõte sest kõigest on, et Rents mitte “ei oska”, vaid lihtsalt jätkab üldist trendi ja vastab hästi ühiskonna ootustele. Mida vähem eesti keelt puhud, seda paremini mätsid noorte sõpradega ja üldse.
Berzee on ikka peenem sõna kui tagumik.
Tänased tööalased sõnamängud:
toki mäkk
mäki tokk
mäki toki mäkk
Kõik on legit mõisted, esinesid lihtsalt eestikeelses kõnes as-is.