Millest me siin siis räägime? Noh, näiteks mööblist, koristamisest, trennist, keeleõppest, tsuti ka lapsukesest. KÕIGEST, mis mul siin vähegi juhtunud on.
Nagu te ilmselt arvata oskasite, sest postitus kustus nii kiiresti ära, siis voodist sain lahti. Megakähku käis, reedel juba tuli üks blogilugeja (või kust ma tean tglt, äkki mõne blogilugeja tuttav) ja viis selle minema. Tahaksin öelda, et seega sain kohe koristama hakata ja magamistoa põranda ära pesta, aga no kellele me valetame. 😀 Mul on nii palju asju, mida oleks vaja koristada, ja nii vähe viitsimist, et sellega peale hakata. Muuhulgas lubab ilmateade, et selle nädala keskpaigast tuleb tõesti kevad, nii et vähemalt veranda peaks ära koristama, aga see näeb tõsiselt välja nagu mingi pakke ladu, sest me oleme jõuludest saadik kõik tühjad kastid lihtsalt sinna visanud. Ehk siis meid ootab ees vähemalt üks reis jäätmejaama, enne kui üldse saab hakata millegi puhastamisele mõtlema. Praegu ei taha üldse millelegi mõelda — käisime Tartus sünnipäeval, nii et kuna seal olin, tahtsin muidugi titte võimalikult paljudele sugulasele näidata + ronimas käia. Nii et olen omadega täiesti läbi, tahaks veel ühte puhkepäeva. 😀 Sünnipäevalaps ütles seda sama, et sünnipäev oli tore, aga nii tavarutiinist väljas, et tahaks nüüd natuke puhata.
Titt on muuhulgas selles faasis, kus ta mitte midagi ei taha. Sirru ütles üks päev mu kurtmise peale, et ta on contrarian lihtsalt, harju sellega. Kuni selleni välja, et kui ma pakun talle ta lemmikjogurtit, siis ta hakkab automaatselt EI ütlema, enne kui vaatab, ja avastab, et ahjaa, seda võiks ju isegi võtta. Rääkimata mingist palumise peale potile minekust, mkm, sinna minnakse ainult siis, kui endal tekib tunne, et võiks, mitte siis, kui mina ütlen, et kuule, autosseminek on, käi palun nüüd enne ära. Muude asjadega ikka soovitused vahel toimivad, küsimuse vormis lihtsalt ei tohi midagi esitada, aga vahel on tõesti selline päev, et ei taha ei hommikul hoidu ega õhtul koju ega üldse mitte midagi. 😀
Aga meile pakiti traditsiooniliselt Tartust nii palju süüa kaasa, et pidin osa laiali jagama, et natukenegi oma tervisliku toitumise illusiooni säilitada. Ma ju teen kuid juba nägu, et kohe ajame vormi ennast. Mõtlesin, et peaks ehk selle veranda koristamise ka trenniga siduma, see on ainus asi, mis mind motiveerib. Ma nimelt olen kurtnud siin, et mul ei ole majal normaalseid seinu, kuhu saaks midagi riputada. Selles mõttes, et seina sees pole puittalad, vaid mingid metallist liistakad, nii et Sirru on oma asjade riputamiseks pannud mingeid megapikki kruve ja need hoiavad kenasti. Aga tema asjad on staatilised, selles mõttes, et kui sa paned riiuli seina, siis tema on seal, vahet pole, kas on üks raamat rohkem või vähem riiulis. Nii et ma ei julgenud hangboardi niimoodi panna, sest sellega tehakse trenni ju nii, et ripud, lased lahti, ripud, lased lahti, vahepeal värised seal oma 60 kiloga ebastabiilselt otsas jne. Nii et panin lõuatõmbekangi ukseraami vahele ja hangboard käib sinna külge. Ja nüüd on ukseraamile tekkinud suur pragu. Hästi nagu ei julge seal niimoodi rippuda enam, nii et mõtlen veits, et kui veranda ära koristaks, saaks ju sinna ehitada mingi statsionaarse puki, seda enam, et järgmiseks talveks tahtsin nagunii gaasipõletit, et seal soojem oleks, siis peaks saama suurema osa talvest ka seal treenida (sõrmetrenni teatavasti ongi hea jahedas teha). Ma ei tea, kõlab nii keeruliselt. Äkki loobuks üldse sellest ja hakkaks ikka natuke tihedamini trennis käima. Mis seal ikka juhtuda saab, see on mul ometi ainult kaks korda viimase aasta sees vigastuse kaasa toonud.
Muidu ei ole väga motti dieeti pidada, sest päris kaloreid ei viitsi lugeda, aga niisama tundub, et kõigub natuke siia-sinna, aga niimoodi ebaloogiliselt. Enda arust söön normaalselt, järsku 500 grammi juures. Siis pugin terve nädalavahetuse, sest ema sünna, ja hoopis on natuke vähem, kui eelmine kord. Mine võta kinni. No ja siis ma mõtlen, et milleks pingutada, kui väljas ma ju hetkel ei roni, aga sees on mul niigi jõudu piisavalt. No vaadake, silm ju suisa puhkab, kõik nii kenasti stabiilne, kerepinge püsib nii ilusasti:
Kas mul on lääts räpane või oli seal tõesti nii palju magneesiumitolmu?
Raskusi on mul pigem selliste radadega, mis numbrite kohaselt peaks suisa kaks korda lihtsamad olema (esimene on V4 ja teine V2), aga seal pole kaalulangetusest kasu:
Et noh, on mingi tõenäosus, et mul oleks lihtsam koormustaluvust tõsta, kui ma vähem kaaluksin (maakeeli: et mu küünarnukid ja randmed ei hakkaks nii kergesti iga asja peale valutama). Aga see on täpselt selline, et nojah, oleks ilmselt nagu natuke kasu, aga vähemalt sama palju kasu oleks normaalsel ajal magamaminekust. Ja ometi olen ma keskööl siin, teile seda postitust kirjutamas. Okei, tglt, see oli hea point, ma lähen magama ja homme kirjutan edasi.
Nii, kus me jäime? Ahjaa, keeleõppest tahtsin rääkida, õigemini raamatutest. Ma nimelt mõtlesin, et loeks vahelduseks jälle midagi prantsuse keeles ja valisin teadlikult raamatu, mida reklaamitakse kui tiinekakirjandust. Miks? Sest ma mõtlesin, et ole loll, aga ole kaval, noortekirjandus on ju lihtsama keelega. Hah, pole sellest ajast saadik niimoodi tünga saanud, kui ma teismelisena samal eesmärgil Pratchetti pihku rabasin (mis oli üks parimaid otsuseid mu elus, nii et ei saa kurta, eks ole). Igatahes peategelane on Jasper, kes hakkab kohe heietama, et tema ei tea, miks ta nimi just Jasper on, mitte traditsiooniline Gaspard, aga et igatahes selle nime üle tehakse kogu aeg nalja. Nii et olin sunnitud juba esimese paari lehe peal guugeldama, mida tähendavad verbid jasper ja jaspiner (esimese ingliskeelne vaste on muide mottle, mis oli minu jaoks samuti täiesti uus sõna, nii et suisa mitut keelt õpin siin korraga — teine tähendab põhimõtteliselt lobisema või suisa kedagi taga rääkima). No ja siis ta ütles sinna kohe otsa, et ta on sõltuvuses kehvadest keelenaljadest, nii et teadsin, et nüüd on täitsa pekkis. Või noh, tegelikult ütles ta suisa “Désolé, je suis le roi du mauvais calembour et du jeu de mots foireux. Je ne peux pas m’en empêcher et le pire, c’est que je ne m’entraîne même pas. Je fais de l’esprit comme monsieur Jourdain faisait de la prose, c’est une seconde nature !” — ehk siis pistis sisse ka viite Molière’i “Kodanlasest aadlimehele”, kui mõni mats siin aru ei saanud. Et noh, ärge maha lööge, aga ma pidin küll meenutama, et oot-oot, see monsieur Jourdain kõlab kahtlaselt tuttavalt, kus ma seda kuulnud olen. 😀 Ehk siis kui esimese kümne lehe viited juba peaaegu vuhinal mööda oleksid lennanud, mis siis veel järgnevalt oodata. Ja seda siis raamatus, mille sisu peaks olema noor maag vampiiride uimastiäri uurimas.
Ups, jälle on südaöö. Nii et ma võtan end kokku ja lähen mõistlikul ajal tuttu ära, sest homme on vaja NII palju asju teha. Aga jah, minu elus on praegu sellised asjad toimumas.
Mis mõttes “Mida me siin nägema pidime?”??? Kas see pole ilmselge? Mu pats on VÄHEMALT 10 cm lühem! Ma ei tea, kuidas teised inimesed juuksuris käivad, aga mina käin nii, et kui kael valutama hakkab (mis üldiselt juhtub ca 18-24 kuu tagant), lähen ja palun jupi maha võtta. Ma siiralt ei tea, kuidas need maani juustega daamid elavad ja trenni teevad, sest see päriselt hakkab ühel hetkel füüsilist ebamugavust tekitama, kuni kael kangeks jääb.
Juuksur ütles uhkelt, et no nüüd kannatab ka lahti kanda. Ma ütlesin, et ilus tõesti, ja panin kinni ära. 😀 Ma ei tee nalja, viimati kandsin ma juukseid lahti oma pulmapäeval, sest mõtlesin, et pulmas ikka kantakse ju, ja no see oli viga. Nägin välja nagu poku seal. Nii et enam ma sellist lollust ei tee, kui pole just pooled eespool olevatest juustest mingisse ilusasse patsi ära pandud – aga neid on iseendale raske teha, pean hakkama lapsele vist näputööd õpetama.
Aga ma tahtsin tegelikult selle Briti kuningapere skandaali kohta öelda, et kõik räägivad muudkui Kate’ist ja eks mina räägin ka, kuigi rohkem naljaga, sest no ilmselgelt see on 99% ulatuses pastakast väljaimetud skandaal. Mul ei ole muid hobisid, jätke mulle vähemalt internetis võõraste kritiseerimine. Aga üks asi, mis minu jaoks tõesti TÄIEGA imelik on, aga mida teised nagu üldse kummaliseks ei tundu pidavat (vähemalt ei ole ma sel teemal väljaspool ajakirjandust ühtki sõnavõttu näinud), on see, et kuningas sai vähidiagnoosi ja ta naine teatas kaks nädalat hiljem, et ok, tsutsufrei nüüd, musi, ma sõidan basseini äärde puhkama. See sama naine, kes väidetavalt on tema eluarmastus, kelle tampoon ta tahaks olla, kelle nimel oli okei oma seaduslikku abikaasat petta jne. Et kas teie meelest pole imelik kõigest paar nädalat (ok, ehk avalikkuse eest mõnda aega varjati, ütleme kuu aega) tagasi vähidiagnoosi saanud meest üksi jätta, et ise palmi alla sõita? Olen lootusetu romantik ilmselgelt.
Mul juhtus eile selline lugu, et ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse tahan sellest blogida, sest äkki öeldakse jälle, et ma vingun. Aga no ma olen siin ilmas juba mõnda aega olnud ja ma olin IKKA rabatud. Ma vahepeal tõesti ei saa aru, kas mehed ongi kohtlased või neile meeldib teistes ebamugavust tekitada.
Hoiatus! Siin on nii palju videosid ja meeme, et panen siia nupu, et ei kargaks see kõik kohe näkku inimestele, kes tegelikult neid üldse näha ei taha.
Teate seda tunnet, kui ei maga, aga ärkvel ka ei ole? Oli mul üks päev mingi selline poolunes hetk. Ja keegi minu mitte-päris-unenäos küsis minu käest: “Kas sa kedagi päriselt ka armastad?” Ja mina vastasin: “Kaarlit.” Ee, nagu …
Ehk siis, kui keegi ei mäleta, ma olen õnnelikus abielus. Mehega, kelle nimi EI ole Kaarel. Ja ma isegi ei tunne lähedalt ühtki Kaarlit! Omal ajal põhikoolis oli üks, SEDA ma igatahes ei armasta. Viimati, kui ma temast kuulsin, oli ta vangis (seoses selle Tartu maffiajuhtumiga). Oli väidetavalt tore poiss, kuni hakkas jõusaalis käima, ja no sealt läks kõik allamäge, teate küll. Siis oli üks, kes oli suure (mitte minuga seotud) armudraama osaline, väga romantilise suhtumisega jne — päris kindlasti mitte tema, draama meeldib mulle ainult teiste inimeste elus. Pealegi on ta nüüd väidetavalt samuti väga õnnelikus suhtes. Ehk siis. Tänase päeva küsimus on:
“MIS KURADI KAAREL???”
No ja ehk ka see, et mida see kõik tähendab.
Aga muidu hakkasin ma täna mõtlema, kui palju meid mõjutavad mingid täiesti suvalised killukesed lapsepõlvest. Näiteks. Iga kord, kui ma jalutan väljas ja tuul puhub mu hõlmad laiali, kui ma parajasti alla juhtun vaatama (täna näiteks), kuulen peas seda Triin Soometsa luulerida “lehvivi hõlmu, aga langetatud päi”. Otsisin isegi huvi pärast need vihikud välja, kuhu ma vanasti oma lemmikluuletused kirja olen pannud, sest absoluutselt mitte midagi ma sellest ei mäletanud — aga see üks rida on minuga terve elu mingil kummalisel põhjusel kaasas käinud, ilma et mul oleks selle konkreetse luuletusega isegi mingit emotsionaalset sidet olnud. See pole minu jaoks isegi Soometsa luuletustest lemmik ega midagi. Aga sellel real on kuidagi nii hea rütm, et see on ennast ajukurdude vahele kirjutanud. Kusjuures see seostub minu jaoks sellise halvas tujus või ärevalt põgenemisega, aga meenub siiski ka siis, kui ma igati rõõmus olen. Eile olin väga rõõmus, sest päike ju paistis. Mul nimelt …
Ma ei pea ise rääkima, see instavideo on mõeldud naljaks, aga no just täpselt selline tunne mul selle aasta märtsis ongi:
Andke see päris kevad siia, raisk, enne kui ma närvi lähen. Ma ei kavatsegi veel kuu aega oodata. Täna käisin kevadiste jalatsitega juba väljas, varbad ainult natuke külmetasid, aga märjaks ei saanud ja nii mõnus oli.
Nii, üks teema veel, millest ma tahan kirjutada, enne kui unustan. VVN kirjutas mingis kommentaaris, et see oleks vingumine, kui keegi plaaniks oma elukaaslasel (olgu see siis partner või laps) oma sokid üles korjata, sest see, keda rohkem häirib, korjab üles. Ja ma ei saanudki alguses aru, miks see mind häirib, pidin natuke istuma selle kallal, et enda jaoks sõnastada seda. Esiteks muidugi see teistega arvestamise teema. Kui me elame pooleldi olude sunnil koos, sest ma juhtusin sind sünnitama, siis on mul sulle teatud ootused. Näiteks hetkel on mul oma kaheaastasele ootus, et ta ei taoks plekktassi kõigest jõust vastu vanni ainult selle pärast, et ta on avastanud, et nii kass kui ka ta ema reageerivad sellele naljakalt. Ja jah, ma võin selle peale lihtsalt minema kõndida, aga selle peale kõnnib ta solvunult mulle järele ja nutab performatiivselt röökides mulle otse kõrva, nii et mina, kes ma valjude helide peale kergesti ülestimuleeritud saan, tunnen, et tahaks teda juba tiba kiiremini hoidu viia. Et noh, kaheselt muidugi ei saa seda oodata, aga näiteks 15aastaselt ma ootaksin küll, et kui ta tahab näiteks punkbändis olla, siis ta teeb seda oma emaga arvestaval moel, mitte ei tee see bänd proovi meie elutoas, kui ma magan. No ja üldse, et kuna me armastame teineteist, siis me mõlemad tahame elada nii, et teisel oleks hea. Et mina tahan elada nii, et minu sokid ei ole tema padja peal, ja tema tahab elada nii, et tema sokid ei ole minu padja peal. Ja see viimane kehtib ka paarisuhetes. Näiteks on minu mehel puhtusele kõrgemad nõuded kui mul, aga ma ikka koristan, sest kui ma kedagi armastan, oleks minust meganõme ignoreerida seda, kuidas temal hea oleks. Ma olen 100% kindel, et ma ei korista tema standardi kohaselt piisavalt, aga ma vähemalt üritan anda oma parima. Ja tema üritab anda oma parima, et mulle poolele teele vastu tulla asjadega, mis mulle olulised on. Ja kui üks meist ei annaks, siis ma ei peaks seda vingumiseks, kui teine osapool võtaks teemaks, et kle, äkki üritame ikka nii elada siin, et meil mõlemal tore on. Sest mis muidu selle kooselu mõte üldse oleks?
Kuigi vingumine (või vähemalt nõudmine) on iseenesest teemaks küll. Mu lapse kõige pikem lause on siiani olnud äärmiselt ärritatud toonil käratatud “I SAID ‘COME ON!!!'” 😀 Ma oleks esimese hooga peaaegu bitch, you thought vastu öelnud, aga siis tuli meelde, et tegelikult me peaks siiski positiivselt reageerima kõigile pikematele vestlusüritustele, ja üle küüru andmine ei ole ilmselt mõistlik.
Üldse on ta mõtlemine (ja seega ka sõnavara) veel väga … radikaalne ja binaarne. No näiteks ta oskab öelda “kuum” ja “külm,” pooltoone veel ei ole. “Soe,” “jahe,” “leige” ei ole sõnavarasse jõudnud. Aga näiteks ilu on hakanud hindama. Eile tuli minu juurde ja ütles: “Vaata, ilus!” Vaatasin, kõik tundus täpselt nagu tavaliselt. Ja lähemal vaatlusel selgus, et … Tal oli ühe pöidla otsas minu kihlasõrmus ja teise otsas minu abielusõrmus, kuigi ma arvasin naiivselt, et mul on need suurepäraselt ära peidetud. Igaks juhuks taas kiitsin ja ütlesin, et tõesti ilus, sest taevale tänu, et ta need mulle näha tõi, mitte diivani taha ei peitnud. Ei julgenud neid talt isegi ära võtta, vaid passisin kõrval, kuni ta ise oli nõus need mullitaja vastu vahetama.
Muide, teate, kuidas influentserid reklaamivad igasugu kalleid asju ja siis saate sooduskoodiga nende kaudu veits alet jne? Ma teen nüüd sellele vastupidist asja. Okei, vastupidine oleks vist see, kui ma teilt midagi saada tahaksin, ma lihtsalt ütlen, et Lidlis on 25eurosed massaažipüssid müügil või mis iganes need eesti keeles on. 😀 Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, aga pole raatsinud osta, sest üldiselt need on mitusada eurot, ja no me kõik teame, et see jääks lihtsalt kappi seisma. Sellega siin pole rahast kahju ja pärast trenni on tõesti mõnus neid valusamaid kohti veits täristada.
Aga nüüd sain ma vist tõesti kõik südamelt ära ja lähen magama, sest ma ei tea, kas asi on nohus või milleski muus, aga mu titt on mitu päeva juba teinud sellist nalja, et ükskõik, mis kell ta magama läheb, ärkab ta pool kaheksa või kaheksa (varasema poole kümne asemel). Nii et kui ma ise ka normaalsel ajal voodisse ei saa, olen homme taas väsinud ja pahur ja depressiivne, sest ma olen täiesti kindel, et vähemalt 75% sellest märtsidepressioonist pole mingist kevadeootusest vms, vaid puhtalt magamatusest.
Ma olen siin juba maininud (äkki suisa mitu korda, sest olin põnevil), et mind kutsuti peole, kus dress code: roosa. Ja et ma pole ammu peole saanud. Pidu oli tore ja läksin rõõmuga, aga krt, olin juba unustanud, kui palju tööd peol käimise peale läheb. Ehk siis:
Kuu aega varem tellisin uue seeliku, särgi ja saapapaelad.
Kolm nädalat varem peaaegu lämbusin ja siis õhutasin seda seelikut väljas, sest täitsa lõpp, kus see alguses haises. Ikka tõeline nafta. Ja see polnud mingi minu eri, vaatasin, et seelikute tagasisides selle Amazoni lehel oli ka kirjas, et tore seelik, aga tuleb esmalt paariks päevaks õue jätta. 😀
Kaks päeva varem pesin juuksed ära, et oleks peo ajaks kõige sobivam patside tegemise seis.
Eelõhtul lakkisin küüned ära ja kammisin juuksed läbi (ega seegi pole väike ettevõtmine) + veendusin, et mul on terveid sukkpükse. (Päev varem küünte lakkimine on mu salanipp, sest siis pole vahet, kui ka läheb veits naha peale, järgmiseks päevaks kulub ikka maha. Kohe aru saada, et ma kogenud käega tõeline daam, eks ole? Tegelikult lakin ma küüsi nii harva, et isegi mu laps ütles üllatunult “Roosad küüned!” — ja lisas suisa, et ilusad.)
Peopäeval läksin esmalt sõbrannale külla, et ta mulle patse teeks, sest mul endal jäävad need vildakad isegi siis, kui ma sinna midagi sisse ei mässi. Tema abil sai päris hea tulemuse, ma ütleksin.
No ja siis sattusin istuma teiste daamide kõrvale, kel ka enamvähem samas vanuses (natuke vanemad) lapsed, nii et rääkisime sünnitusjärgsest depressioonist, taastumisest, sellest, kuhu kellegi lapsed sittunud on jne. Ärge saage valesti aru, täiega lõbus oli. Välja arvatud sellel ühel lastetul meie lauas, kes lõpuks püsti tõusis ja ütles, et ta läheb nüüd kuskile mujale. 😀
No ja siis tulin kell 11 koju ära, sest muretsesin, kuidas mees ilma minuta lapse magama saab. Selle aja peale, kui ma koju jõudsin, laps muidugi magas juba igasugu probleemideta. Aga no ma juba nii vana ka, et ei jaksa kaua üleval olla ega ööklubis käia. Mitte et see väga vanusest sõltuks, ma käisin viimati ööklubis Austraalias ja see oli vist ca 15 aastat tagasi ning ega ma ka toda üritust ei nautinud, Malluka rõõmuks läksin — ja siis ta hiljem mõnitas mind ja ütles, et ma ei oska tantsida. 😦 Mitte et ta eksinud oleks, aga … Rude!
Aga see seelik oli täiesti hitt. Mu lapsele meeldis see nii väga, et peaaegu oleksin pidanud roosas aluspesus peole minema, sest ta keeldus seda ära võtmast. Ja jäigi minu lahkudes põrandale röökima. Mitte suurest kurvastusest minu lahkumise üle, vaid suurest kurvastusest selle üle, et ta seelikust ilma jäi. Lohutuseks kõigile kaasa tundjatele võin öelda, et ta sai selle järgmisel päeval omale, nii et selline lõpp hea, kõik hea lugu vist. 😀
Nii et jah, esimest korda kolme aasta jooksul saab välja jooma ja siis ta ka istub nurgas ja räägib sünnitusjärgsest depressioonist. Ja naudib seda! Muuhulgas küsisin daamidelt, et millal mäluprobleemid üle lähevad (nende noorimad olid minu omast pool aastat ja aastakese vanemad), ja sain teada, et veel ei ole läinud. Et siis … Paljulubav.
Ütlesin juba korra, et see raamat, mida ma lugesin, oli lihtsalt NII hea. Aga lisaks sellele, et see oli hea, oli ka tunda, et autor on (ise küpsedes?) sarja eelmiste osadega võrreldes tunduvalt feministlikumaks muutunud. Nii et see postitus ei ole nüüd mitte raamatu sisust (võlurid, kes ei võlu, sajatajad, kes ei sajata, lohed, kes ei lenda — ja mõned, kes võluvad, sajatajad ja lendavad), vaid naisteemadest.
Nimelt käis muude sündmuste taustal korduvalt läbi arutelu naise ja marginaliseeritute (vanainimeste, vigaste, nõrkade) rollist siin maailmas. Näiteks on siin üks võlur, kes on oma võimest ilma jäänud ja nutab nüüd uut identiteeti otsides metsas oma endist elu taga. Ja üks naine küsib teise käest, et miks mehed sellist asja ometi NII südamesse võtavad. Ning järeldus on, et esiteks meestel ei ole midagi peale nende võimu, kogu nende enesedefineerimine käib läbi selle. Võta see ära ja alles jääb tühi kest, nii et nad peavad mõtlema hakkama, kas neil on sinna üldse midagi muud panna. Ja teiseks (ning see on see osa, mis torkas mind konkreetselt nagu tulise rauaga). Teiseks ei saa naised sellest emotsemisest aru, sest naised kasvavad juba üles teadmisega, et nad jäävad kõigest ilma. Kui nad üldse midagi saavadki. Et neid kasvatatakse lugematu hulga standarditega, millele nad peavad vastama, et olla head naised, et saavutada mingi võim ja üldsuse heakskiit (läbi mehe muidugi, üldiselt läbi võimalikult hea abielu), aga isegi oma tipphetkel ei ole neil kunagi sellist vabadust nagu meestel.
Kuni selleni välja, et kui mees tahab minna jalutama, siis ta tõuseb püsti ja läheb jalutama. Kui naine tahab minna jalutama, ootab ta kuni mees tagasi tuleb, ja küsib temalt, kas ta jääb nüüd koju, et laps üksi poleks, kuni naine jalutab. Raamatus oli see selles mõttes ebaõiglane, et see polnud selle mehe lapski. Ta tutvus temaga esimest korda elus, muidugi tal polnud harjumust tema eest hoolitseda ega tema heaolule mõelda. Aga tuletas kohe meelde, KUI palju sarnaseid suhteid ma oma lähiringkonnas tean. Mul endal on ju muidu vägagi progressiivne majapidamine, suured asjad olid automaatselt paigas, kui keegi tahtis välja minna, küsis, kas teisel poolel on juba selleks õhtuks plaane jne (mul tglt pole kunagi õhtuti plaane, sel nädalal on kolmandat korda vist mu lapse eluea jooksul, aga näiteks trennis või sõbrannadega brunch’il käimine pole iial probleem olnud). Aga just kodusiseste väikeste asjadega oli nii, et pidin ühel hetkel, kui laps oli ca kuuekuune, jutuks võtma, et kallis, kas sa oled märganud, et kui sa tahad pesema minna, siis sa lähed pesema, aga kui mina tahan pesema minna, siis ma pean iga kord tulema ja viisakalt küsima, et kle, kas praegu oleks hea aeg ja kas sa saaksid ja … Või et kui sina teed süüa, siis mina tegelen lapsega, aga kui mina teen süüa, siis mina tegelen lapsega … Mis ei olnud sugugi ainult ühe poole süü, mina ise ka võtsin kohe selle rolli, et kuna mina olen vanemapalgaline, siis mina peaksingi olema see automaatne põhivanem. Ja me pidime teadlikult mõlemad tegelema sellega, et see mõtteviis liigselt ei juurduks.
Ja oma sõprusringkonnast näen palju sellist asja, et … No näide, lahutatud pere, lapsed on jagatud väga progressiivselt 50/50. Ma TEAN, et see mees peab end heaks isaks, suurepäraseks isaks, kes usubki siiralt, et nad on võrdsed vanemad. Aga iga lastevanemate koosolek on nii, et ema informeerib isa (isal on endal ka muidugi eKooli paroolid ja kõik kontaktid, aga miskipärast vajab ta informeerimist) ja siis isa vastab, et oi, tal on trenn/hobi/poeskäik. Sest emal ju ei ole iial ühtki neist asjadest. Kui ema nüüd vastab, et kahju küll, siis jääb seekord vist koosolekul käimata, sest tal oli teatripilet juba ostetud, ütleb isa, et ei-ei, KEEGI ju peaks minema. No mitte tema, ilmselgelt, tal on trenn, aga no KEEGI võiks ju minna. Või teine pere, ka lahutatud. Kui lastele on vaja talveriideid vms suuremaid asju osta, ostab ema ja esitab eksile arve, et see pool kinni maksaks. Ja SIIS mees vingub teemal, miks nii kallis, miks mitte selle firma oma, jne jne. Naine küsib, et kas viin selle tagasi, mul tšekk alles, osta ise midagi sobivamat. Ei-ei, ma tahtsin lihtsalt teada, et miks SINA midagi muud ei ostnud. Sest vaadake, KEEGI peab ju ostma ja peab ostma IDEAALSEID mehele sobivaid asju, aga see KEEGI ei ole see mees. Või kolmas näide. Mees on suisa nii progressiivne, et ise märkab, et lapsele oleks vist prille vaja! Nii et ta … Haha, muidugi ei pane ta arstiaega. Ta ütleb naisele, et laps oleks vaja silmaarsti juurde viia. Ja küsib paari nädala pärast, kas laps on silmaarsti juures käinud. Või neljas näide. Mees, suur matkahuviline, looduses väga aktiivne, naine on suht suvaline raamatukoi. 15aastane laps tuleb nende juurde ja ütleb, et tahaks järgmisel nädalavahetusel sõpradega telkima minna, aga uut magamiskotti on ju vaja. Isa ütleb, et loomulikult, ikka saab. Ja küsib REEDEL naise käest, kas see on lapsele magamiskoti ostnud. Kuigi tema on peres see, kellel on üldse mingit kogemust, et normaalset kotti valida.
Ja ma olen valmis kihla vedama, et kõik need mehed mõtlevad siiralt, et need tegevused ongi ju “naiste asjad”. Nad ei ole kehvad isad selle pärast, et nad nende asjadega ise ei tegele, nad on veendunud, et nad on suurepärased lapsevanemad. Aga nad ei ole nii lollid, et mitte aru saada, et tänapäeval ei sobi nagu hästi öelda, et see ongi ju ema vastutus, ära tüüta mind nende lastevanemate koosolekutega. Nii et nad ütlevad manifesteerivalt kaugusesse vaadates, et KEEGI ometi võiks ju minna, teha, osta. Ja eriti kehval juhul peab hiljem see keegi siis kõiki oma otsuseid põhjendama. Eelmisel nädalal mul üks sõbranna just ajas mul vererõhu nii üles ühe screenshotiga, sest ta eks jättis ühe lapse asja korraldamise tema kaela, lubades, et kohale läheb ise (sest sõbranna on juba mitmes kohas käinud) — ja kui sõbranna siis pani vajalikud ajad, kirjutas eks talle, et küsida, kas tõesti sobivamat aega ei olnud (ee, kust ta peaks teadma, mis tema eksile sobivamad ajad on?) ja et kas tõesti X asukohas ei pakuta seda teenust. Ma saan aru, et paljud mehed ei näe seda nii, aga sa kahtled selle küsimusega naise intelligentsuses. Ja kui sa seda juba teed ja arvad, et ta on ebausaldusväärne, siis miks sa üldse tema käest küsid neid küsimusi, helista siis ise X asukohta ja küsi, kas pakuvad või ei paku. Aga ei, sa tegelikult tead, et ju siis ei paku, sa lihtsalt tahad kellelegi näkku panna. Ja sa ei arva, et su eks võiks mingiski mõttes pädev inimene olla.
Meenub kohe üks minu eks, kellega mul oli suhe juba üsna kraavis. Viimaseks kõrrekeseks selle vaese niigi sureva kaamli seljas sai see, et tal oli tervisehäda. Ja mina olin seda tervisehäda varem ühe lähedase peal näinud. Nii et linkisin talle kaks erinevat artiklit ja ütlesin, et kle, sul raudselt on see asi, 100%, siin on see ka kirjas, mida tegema peab. Ta suht ignos mind, ootas üle kahe kuu tasuta arstiaega, sai loomulikult selle sama diagnoosi ja … Tuli koju ja hakkas seda mulle rääkima nagu täiesti ootamatut ja rabavat uudist. Minu näo peale küsis, et mida. Ma ütlesin vastu, et ma ei saa aru, mis siin rabavat on, ma ütlesin sulle kahe kuu eest, et see on 100% see, linkisin isegi artikleid, kus olid kõik samad sümptomid jne. Ja see tüüp, kes oma sõnul mind väga armastas, oli piisavalt loll, et otse öelda, et “nojaa, aga ma arvasin, et sa nagunii ei tea, millest sa räägid, nii et ma tollal ei kuulanud sind”. Et noh, ütleme nii, et see suhe ei kestnud edasi. 😀 Ja täpselt sama teemat puudutab Le Guin ka, kui meil on seal naine, kes pole isegi mitte tavaline naine, vaid endine ülempreestrinna, ehk siis vähemalt kunagi on ta olnud väga oluline ja väga võimas. Ja mingil hetkel räägib ta väga olulisest asjast ning peab hiljem seda uuesti üle kordama, sest … tuleb välja, et need kaks meest, kellele ta seda rääkis, kumbki ei kuulanud, sest nad arvasid, et mida see eit ka teab. Ja Le Guini süüdistati pärast selle raamatu ilmumist radikaalfeminismis jne, aga mind on enda arust elu täiega hellitanud, aga ikka tulid need kirjeldatud stsenaariumid vägagi tuttavad ette.
Ahjaa, see eespool mainitud teadmine tulevase kõigest ilmajäämise kohta oli siis selle mõttega, et naised teavad juba ette, et nii kui nad pole enam seksikad või lesestuvad ja nende positsioon ühiskonnas langeb, taanduvad nad kuskile umbes põõsa või pingi tasemele, keegi ei kuula enam, mis neil öelda on. Olen kuulnud paljusid (ilusaid) naisi ütlemas, et neil ongi hea meel, et mehed enam ei tüüta, aga selle mündi teine pool ongi see, et sinu juttu ei kuulata isegi siis, kui sa OLED parajasti spetsialist. Või olukorrad, kus igasugused spetsialistid üldse sinuga juttugi ei tee või sinu EI-d kuulda ei võta, vaid ütlevad kohe, et räägiks peremehega. Eesti on selle koha pealt isegi üsna progressiivne riik, selliseid kogemusi mul eriti ei ole. Aga vanemad käisid mul mingi hetk Iisraelis puhkamas (enne teadagi mida) ning mu isa oli täiesti šokeeritud sellest, kuidas hotellibronn jms oli kõik mu ema nimel ja tema meiliga seotud, aga igas registratuuris pöörduti ainult tema poole ja ema oli nagu üks kohvritest seal kõrval, sest no sa ei hakka naisega rahaasjadest rääkima või kaamliga poliitikat arutama. Isa ütles, et tundis end tõelise peremehe ja perepeana seal.
See naise rollist ja võimust rääkimine ei ole selles mõttes tänapäeval muidugi väga šokeeriv lähenemine, aga tuletan meelde, et “Tehanu” ilmus 1991, nii et tollal tundus see teos paljudele väga šokeeriv ja radikaalfeministlik juba selle pärast, et peategelasteks olid sant, keskealine naine ja võlujõuta võlur (mida kriitikud nägid kui impotentsuse sümbolit, mis noh, kohitsemist mainiti raamatus ka — see sari algas lastekirjandusena, aga viimased raamatud seda kindlasti ei ole). Kõigest mõned aastad hiljem, 1996, avaldas Elizabeth Moon raamatu “Remnant Population“, kust ta vanema naise (tema teoses 70+) kuuldavusest lausa meisterlikult kirjutab. Nii et kirjutatud sellest on, mingil määral ka loetud. Kas sellest ka midagi kasu on, ei tea, sest ikka näen 20aastaste tiktokkerite enesekindlaid postitusi sellest, kui hea on ikka kodune perenaine olla ja täielikult oma mehest sõltuda. Selliste 40aastaste postitusi miskipärast eriti ei näe. 😀
Raamatus oli muidugi samuti diskussioon soorollide teemal. Näiteks ütles üks vanaonu … Okei, ma ütlen vahemärkusena ära, et ma kasutan hetkel neid termineid selleks, et mitte liiga palju raamatu tegelaste kohta öelda, sest ma ei taha nö “päris” sisust rääkida. Aga seda ütles üks muidu väga mõistlik vanem mees sellises kontekstis, et jäi selgusetuks, kas ta ise mõtleb nii, või ta lihtsalt osatab vanu võlureid, kes nii mõtlevad. Ütles, et kuninganna pole tegelikult kuninganna, vaid nais-kuningas, kel on võim ainult selle pärast, et mehed on selle talle andnud. Ja et kui naised saaksid olla võlurid, oleks neil liiga palju võiimu, sest mis siis mehed oleksid — lihtsalt naised, kes ei suuda elu kanda ega elu anda.
Ehk siis mõte oleks, et kui naine oleks meestega võrdne, oleks mees kohe lihtsalt naise kehvem variant. Ja et samas see naine poleks siis enam tõeline naine, sest … No mis naine see enam oleks. Ja see on naljakas, sest samas võlurid elasid ju ilma naisteta, nii et nad olid harjunud tegema ise kõiki neid asju, mida muidu traditsiooniliselt naistetöödeks peeti. Aga sellest hoolimata vaatasid naistele ülevalt alla ja ei pidanud neid päris inimesteks (mitte see konkreetne mees siis, aga nii üldises plaanis). Samuti oli seal mingi meremees, kes merel ju pidi ka ise oma asju kasima, aga üle saja aasta koju jõudes arvas ikka, et küllap nüüd naised teevad ja toovad.
Mina ilmselgelt olen juba liiga woke, sest ma ütlesin Sirrule juba mingi järelsõna kohta, kus Le Guin ütles, et kaks sugu täiendavad teineteist, et “ainult kaks sugu? Cancelled!” Või noh, mitte päris nii, eks ka tema on oma aja produkt, kuigi ta oli oma aja kohta väga edumeelne, aga mina olen juba sellest põlvkonnast, et ma siiralt ei saa üldse aru, miks nii palju jahutakse naiselikkuse ja mehelikkuse teemadel, las igaüks elab oma elu koos sellis(t)e inimes(t)ega, keda ta ihaldab ning oma valikute ja käitumisega ligi tõmbab. Ma mäletan veel aega, kus meil oli meeste kohta, kes end pesta ja kammida viitsisid, suisa eraldi sõna (metroseksuaal), nii et mul on pigem hea meel, et nüüd on pendel teise serva läinud, ja inimesed ei pea end enam ilmtingimata binaarselt defineerima. Ja need definitsioonid ei pea igavesed olema, on normaalne, et inimeste eelistused ja vaated muutuvad. Keegi mul siin just ütles ahastavalt, et “no legaliseeriks siis kohe mitmikabielud” ja no … Abielu on majanduslik liit, praegustes majandusoludes mõtleb iga teine pere, et võtaks äkki ikka ühe naise/mehe veel lisaks, ühe inimese kuupalk juures ja kui abieluvoodi liiga kitsaks jääb, eks siis saab kulli ja kirja visata, kelle kord täna diivanil magada.
Naljakas. Ma ei taha öelda, et 30+ aastaga pole mitte midagi muutunud. Väga palju on muutunud, ma näen seda enda ümber iga päev. Mehed on täna hulga progressiivsemad, kui minu lapsepõlves. Naised ka. Aga ma näen, kuidas vahepeal on mingi muidu igati võrdse inimese kihtide vahele peidetud hoopis teistsuguseid asju. Mida toetab ka statistika – väidetavalt naiste kodune töökoormus väheneb pärast lahutust, sest vähemalt mehe tagant ei pea enam kasima. Eile oli mingi naljakas tviit selle kohta, et lase oma naisel sõbrustada naistega, kellel on sitad mehed, sest iga kord, kui ta nendega väljas käib, tuleb talle meelde, kui imeline sa ikka oled. Ja no ütleme nii, et mul paljude tuttavatega suheldes täpselt nii ongi. Kuulan seda juttu ja mõtlen, et ma olen vapsee jackpoti otsa sattunud vist. Teisipidi õnneks ka, üks naine on mulle otse öelnud, et tema ei suudaks austada meest, kes kodus süüa teeb ja koristab, no kohe üldse ei erutaks. Nii et tore ju, pole ohtugi, et keegi üritaks üksteiselt meest üle lüüa, ja samas mõlemad lähevad koju tundega, et oi, küll mul on alles vedanud. 😀 Kuigi viimastel aastatel on kuidagi nii läinud, et mehed minu ümber lähevad järjest tublimateks — vahel isegi samad mehed, kes viis või kümme aastat tagasi sugugi tublid ei olnud. Ei tea, kas muutuvate aegade tuules või lihtsalt elu õpetab.
Ehk siis. Ma ei ütle, et tänapäeval asi nii hull on. Aga äratundmis… no mitte rõõmu. Äratundmist see raamat pakkus.
Mul nimelt on kuskilt külge jäänud selline täiesti lambikas eelarvamus, et kui miskit müüakse kui lastetoodet, siis järelikult see peab olema keskmisest tervislikum — madalama suhkrusisaldusega, vähema hulga lõhna-, maitse- ja säilitusainetega jne. Ja ükskõik kui mitu korda ma sama viga teen, kui mul kiire on, raban ikka mingi suvalise mõmmipildiga asja ja hiljem pettun. Hetkel olen juba veendunud, et kõik, mida müüakse Lotte pildiga, on täielik 💩, sest korra ma ostsin nende maisikepikesi, mis maitsesid, nagu 90% oleks suhkur. Ja eile läksin endale uut pusapalsamit ostma, sest need kaks siin pillasid mu eelmise puruks, ja … Long story short, ma haisen nüüd nagu strippar. Kohutav.
Niisama on ka halb tuju, sest ma mõtlesin, et alustan taas oma normaalsel ajal magama mineku üritust. Ja alustasingi! Läksin normaalsel ajal voodisse. Ja nagu saatuse kiuste sattus olema esimest korda üle mitme-setme kuu selline öö, kus laps ärkas üles ja ei tahtnud uuesti magama jääda, nii et ma käin nüüd ikka ringi, nagu oleks suremas.
Aga see-eest sain nädalavahetusega kõik fotod/videod varundatud. Pidin kurvastusega tõdema, et kui lapse esimesest eluaastast on palju häid fotosid/videosid, siis edasi on see märgatavalt kokku kuivanud. Ja mitte selle pärast, et ise enam ei viitsiks, vaid selle pärast, et ei taha enam telefoni välja võtta, sest ta tunneb selle vastu liiga suurt huvi. Ma ei saa isegi oma nutikella kanda, sest muidu ta hakkab seda enda kätte nõudma, tahab seal taustapilte vahetada jne. 😀 Eile näiteks käisime loomaaias, ma tegin kogu selle ürituse peale ühe pildi, kus Sirru pea näeb miskipärast välja nagu täielik täiskuu. Et noh, kui te mõtlete, miks kõik instapildid selja tagant on, siis asi ei ole selles, et ma hirmsasti ta privaatsust kaitseksin (kuigi ka see on tänapäeval muidugi oluline), vaid kui ta on näoga minu poole, on iga pilt sellest, kuidas ta tormab telefoni haarama. Kuigi vahepeal ta ise tahab, et teda filmitaks. Ma näiteks ehitasin talle siin mingi hetk väikese takistusraja ja siis ta ise küsis mu isa käest filmimist ja tahtis seejärel telefonist näha, kuidas tal läks. Ehk siis kui te praegu peate ainult minu lõputuid trennivideosid kannatama, siis see ei pruugi sugugi veel lõppseis olla.
See oli see positiivse noodiga lõpetamine siis, kui keegi aru ei saanud. Heh-heh.
PS Hakkasin “Tehanut” lugema (“Earthsea” sarja neljas raamat, aga esimesest kolmest 10-20 aastat hiljem kirjutatud) ja TÄITSA LÕPP, kui imeline see on. Selles mõttes, et mul on ainult kaks peatükki läbi loetud, ma ei saa loo enda kohta midagi öelda, aga just see jutustamisstiil, see, kuidas see kõik VOOLAB ja kui sujuv see on. Lihtsalt imeline, tõesti.
Täna sissejuhatuseta, sest sissejuhatus ei tahtnud tulla.
Üks inimene küsis hiljuti mu käest, kuidas mul läheb, ja kuigi ma väljendasin, et kõik on nagu kenasti, teatas sinna kohe otsa, et ta vahel mõtleb, et mul peab ikka mu suhtes VÄGA raske olema. Ma tegin muidugi “???”, sest no mis sa ikka sellises olukorras teed, sest tegu oli inimesega, kes pole mu meest mitte kordagi kohanud ega ole tegelikult mul ka mingi bestikas, nii et ta ei tea mu suhtest absoluutselt mitte midagi. Ja selgus, et ta vahel ikka mõtleb, et mul on suhtes kindlasti väga raske, sest ma ei saa oma abikaasaga igapäevaselt eesti keele nalju teha, mis teatavasti on iga normaalse Eesti suhte alustala. Ma ütlesin, et ma pole kunagi arvanud, et üks mees peaks suutma minusuguse nõudliku naise kõiki vajadusi rahuldada, nii et selle konkreetse vajaduse jaoks on mul ometi emotsionaalne afäär Reedaga, kellega ma pidevalt eesti keeles pläkutan. Ta arvas, et selle nimi võiks sel juhul ehk siis pigem “filoloogiline afäär” olla, kui me just teineteisele armastust ei avalda. No vat, ma nüüd ei teagi, armastust ei avalda, aga me oleme erinevatel ajahetkedel mõlemad öelnud, et huhh, mehed on nii tüütud, lapsi peaks kasvatama naistega koos hipikommuunis elades, kust siis vahepeal saab meestele külla seksiretkedele minna. (Ärge saage valesti aru, ma väga armastan oma meest, aga kui mu laps näiteks ütleb “Puuks!”, ütleb mu mees talle naerdes, et ta on täpselt nagu ta ema. Selline võiks ometi üksi elada, eks?)
Nii et ilmselgelt hakkasin ma selle peale mõtlema, mis asi üldse on emotsionaalne afäär. Selles mõttes, et ma saan aru, mis teiste jaoks on emotsionaalne afäär, sest internetis on sellest nii palju juttu olnud — emotsionaalne afäär on miski, mis vähemalt ühe osapoole jaoks kvalifitseerub juba vaikselt petmiseks. Aga minu jaoks isiklikult vist ei ole sellist asja ilma seksuaalse komponendita lihtsalt olemas. Kui räägitakse seksuaalsetest asjadest, on lihtsalt afäär, ka siis, kui neid asju ei tehta. Emotsionaalne afäär on siis see, kui räägitakse tunnetest. Ja no ma saan aru, et need on olemas muidugi, aga ma lihtsalt ei näe sellist asja enda maailmas. Teoreetiliselt muidugi VÕIKS see eksisteerida, ma loeksin seda kindlasti emotsionaalseks afääriks, kui avastaksin, et mu abikaasa kirjutab kellelegi teisele, et ta nii igatseb teda ja ei suuda oodata, millal nad päriselt kohtuvad (ja tunneksin end süüdi, kui ise midagi sellist teeksin), aga ma lihtsalt ei ole kunagi suhtes olnud inimesega, kes oleks võimeline sellist asja tegema. St nad on kõik olnud sellised inimesed (ja ka mina ise olen selline inimene), et sellise igatsuse tekkimine eeldab juba mingi seksuaalse komponendi olemasolu. Et on juba päriselus khm … kätt hoitud või on kas või internetis ka virtuaalseid suudlusi saadetud vms. Ma olen olnud noorena muidugi olukorras, kus suhe arenebki alguses internetis, aga siis oligi see areng väga selgelt ka füüsilisele poolele viitava flirdiga, mitte nagu VVNi “oleme enne kolm kuud niisama sõbrad ja siis vaatame edasi”. Minu puhul ei ole selle aja peale enam mingit vaatamist, selle aja peale olen ma juba kellegi teisega koos. Ainus mees, kellega ma olen enne päris flirdini minekut pikemalt niisama aega veetnud, on mu abikaasa, sest me töötasime koos ja kumbki ei tahtnud raudu tulle panna, enne kui on selge, et asi on seda väärt. Ehk siis minu maailmas ei oleks puhtalt emotsionaalne afäär eriti tõenäoline.
Aga hiljuti näiteks oli juhus, kus keegi kurtis internetis, et naine jäi talle vahele emotsionaalse afääriga. Ja ma siiralt ei saanudki aru, milles see afäär siis seisnes. Sest mees ütles, et naine on selle teise mehega piire ületavalt suhelnud, kuigi “mingeid lembesõnu ega igatsuseväljendusi pole vahetatud”. Ja et “naine saatis talle isegi pilte, mis sellest, et täiesti riietatult!” Nagu jumalauta, MIS PIIRE seal ületati siis? Ma olin nii siiralt segaduses, et võtsin selle isegi oma mehega jutuks, et talle öelda, et mul on nüüd aeg kõik südamelt ära rääkida, selle postituse valguses taipasin, et mul mitte ainult ei ole emotsionaalne afäär, vaid ma olen teda suisa GRUPIVIISILISELT petnud. Ehk siis ma olen enda teadmata vist polüamorist, sest mul on üks selline grupichat, kus on peale minu üks mees ja üks naine. Ja see on selle internetimehe naise chatist ilmselgelt hullem, sest esiteks ütleb see mees enam-vähem iga kord jutu lõpetuseks, et ta armastab meid (ilmselgelt pole ta eestlane), teiseks on täiesti tavaline saata sinna napilt riietatud pilte, sest inimesed jagavad oma fitness-teekonda (mina ise pole ammu jaganud pigem selle pärast, et mul ei ole seda teekonda, mitte selle pärast, et ma viisakas abielunaine oleksin). Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see teine naine on isegi jaganud oma alastipilte, kuigi need olid väga kunstipärased (ja ilusad!), mitte kuidagi erootilised. Hiljuti jagasin mina tema alastipilti (selja tagant), sest ma parajasti teen oma fotodest-videodest varukoopiaid, nii et vaatan üle, mida alles hoida ja mida mitte. Lisaks olen kunagi jaganud ühte ammust-ammust kind of topless pilti, mida ma olen juba aastaid tahtnud taasluua, aga see on iga kord jäänud selle taha, et see pilt oleks vaja taaspildistada veebruaris ja ma olen sel ajal alati paks(em). Oleks mul nii ilusaid pilte nagu selle chati teisel daamil, ma tahaks ka jagada, täiesti ausalt. Kuigi seksuaalseks seal vist ei lähe, sest see mees seal ütles just hiljuti, et ta naine ütles, et kõrvalsuhe on lubatud ainult kunstrindadega mimmuga (väga arbitraarne reegel, aga pole minu tsirkus), ja no kellel seda raha oleks. Abikaasa kuulas mu jutu ära, ütles, et me oleme kõik lollakad, ja pööras oma arvuti juurde tagasi. Raudselt selleks, et enda emotsionaalset afääri edasi arendada! Mulle ei meeldi, kui tihti ta Juhaniga räägib, seal on midagi kahtlast …
Aa, meelde tuli, korra (aastate eest) on ühe abielumehe naine isegi minu peale vihastanud ilmselt just selle pärast, et tema definitisiooni kohaselt oli mul ta mehega emotsionaalne afäär. MINA arvasin, et me mängime malet. Ehk siis mängisin mingi täiesti suvalise ameeriklasega maleäpis malet ja selle kõrvalt ajasin seal chatis lolli juttu. Ja talle vist meeldis seda juttu ajada, sest mina tavaliselt lasin generaatoril endale suvalisi mängukaaslasi pakkuda, aga ta tihti saatis mulle mängukutseid. Eriti tundus talle meeldivat see, et ma olen ateist, sest ta elas bible belt’is. Igatahes me nagu ei saatnud tutipilte (seal isegi ei saanud pilte saata) ega rääkinud koos uue elu alustamisest vms, me rääkisime … Sellest, et päikesevarjutus oli tulemas neil seal ja mis filmid parajasti kinos on jne. Kuni ta naine mulle kirjutas, et minusugune Ida-Euroopa hoor võiks oma küüned tema mehe malendist eemale hoida. Okei, see viimane oli minu nali praegu, sellel tädil ilmselgelt ei olnud eriti huumorimeelt. Igatahes blokeeriti mind ja pidin kibedaid pisaraid valades teistega edasi mängima. Aga jah, ma ei tuleks eales selle pealegi, et ma võiksin olla kade kellegi peale, kellega mu mees internetis malet mängides filmidest või päikesevarjutusest räägib. Kuigi ma kahtlen, kas ta selle chati sisugi luges, sest igal partiil oli oma chat, see oleks päris tüütu olnud. Ju see mees ei tohtinud üldse teiste naistega rääkida vms. Ja ärge saage valesti aru, tagantjärele arvan ma, et mees oli mölakas, sest kui neil omavahel selline reegel juba kord on, on tema asi sellest kinni pidada, kuigi ma ise oma suhtes selliseid reegleid ei teeks. Aga jah, erinevatel inimestel lähevad need piirid väga erineva koha pealt. Kuigi osaliselt on muidugi asi ka selles, et kui kaaslane ei anna põhjust muretseda, siis ei võta ka silma tõmblema, kui ta poes kassapidajale naeratab vms.
PS Varukoopiatest rääkides, siis panen teile südamele, et ärge jätke sellist asja saatuse hooleks. Mul on kogu esimene pool elust läinud, esimese pulma pildid ja kõik noorena tehtud reisipildid jne, sest kõvaketas lahkus ühel päeval ootamatult meie seast. Õnneks on mul selline mälu, et tavaliselt ei ole mul see meeles, otsisin neid hiljuti jälle taga. 😀 Aga ärge olge nagu mina, olge targemad.
PPS Üks poiss trennis esitas mulle sada küsimust treeningplaani koostamise kohta ja ma läksin juba nii õhinasse ning mõtlesin, et täiega hakkan ise ka uuesti korrapäraselt treenima jne. Kuni tuli meelde, et ahjaa, minu ainus eesmärk on ju hetkel mitte kogu aeg vihanevigane olla, aga seegi ei tule välja.
Imestan, et täna ei tehtud. Ehk siis siit on tulemas lühike kirjeldus sellest, kuidas minu ajuga inimene poes käib. Täna oli ohtlik käik, sest ma läksin poodi ilma nimekirjata. Kui see pole ilmselge, siis ma ei saa korraga osta näiteks tänase õhtusöögi ja homse hommikusöögi asju, kui ma pole enne nimekirja valmis teinud, sest muidu jäävad mõlemast pooled asjad ostmata. Aga täna läksin ma poodi ainult selleks, et osta asju, millest õhtul carbonara‘t teha, ja apelsinimahla, sest see oli otsas. Aga poes tuli meelde, et mul on vaja uut juukseharja, sest mul on küll kaks täpselt ühesugust, juhuks, kui üks ära kaob, aga need on … Mõlemad kadunud, sest muidugi on. Proovisin küll otsida, aga ei leidnud, aga see-eest leidsin suveriiete kastist oma Arthro kreemi üles, nii et asi seegi.
Igatahes. Leian mingi nurga pealt juukseharja. ÜHE. Võtan selle, sest mis mul üle jääb, kui muud ei ole, ja lähen igaks juhuks eitede nurka üle vaatama. Selgus, et seal on terve hunnik neid, ma ei tea, miks seal nurga peal üks eraldi oli, mingi konkreetse firma lett vist. Viisin siis selle ühe tagasi, läksin uuesti sinna nurka, käisin seal edasi-tagasi, sest harju oli kokku suisa kolme erineva koha peal. Leidsin siis lõpuks sobiva harja JA kammi (olen ammu tahtnud terava sabaga kammi, et oleks lihtsam Merrule patse teha). Lähen minema, poole poe peal tuleb meelde, et seal olid küünetangid ka ja Sirru lõhkus mu küünetangid ära. Toon endale sealt küünetangid, selle käigus näen meigipintsleid, mis tuletab mulle meelde, et mulle on pintslit vaja, et saaksin ühte särki värvida (sest ma pesin ühte 30 kraadi jaoks mõeldud megaägedat särki 40 kraadiga ja muster tuli maha, nii et ma tahan parandada seda). Nii et nüüd käin ma edasi-tagasi meigileti ja koolitarvete vahel, et parimat pintslit leida. See kõik saab tehtud, hakkan juba tööstuskaupadest ära minema, ja … koperdan kogemata küünelakiriiuli otsa. Mis on täielik õnn, sest selle peale meenub mulle, et mul on tulemas üks tüdrukute õhtu (või mis see hen do eesti keeles on? on ju tüdrukute õhtu?), mille dress code on roosa. Riided on mul selle jaoks juba hangitud, aga vat küünelakk oli veel puudu. (Kurat, seda kirjutades tuli meelde, et oleks pidanud vaatama, kas roosasid juuksekumme või lehve vms ka on, aga no jumal temaga, ehk see oleks juba overkill ka.)
Ehk siis kokku ma käisin julgelt viis-kuus ringi vähemalt selle leti juurde. Ma ei tea, mis pilguga turvatöötajad inimesi jälgivad, aga kui MINA seda tööd teeksin, tunduks see mulle VÄGA kahtlane käitumine. 😀 Aga no kujutage ette, et te peate iga jumala päev sellise ajuga läbi elu minema. Ma nüüd teen tööd ja kammin juukseid edasi, vähemalt üks koht, kus saab multitaskida.
PS Ma elan sellist igavat perenaiseelu, et minu päeva suurim sündmus oli see, et ma pidin NELI munakarpi lahti tegema, enne kui leidsin ühe, kus kõik munad täiesti terved olid. Selkus oli suurem kisma olnud vist või midagi.
PPS Hoopis muul teemal. Võtsin eilse vabaks, et saaksin päeva oma musirullidega veeta. Ja muuhulgas oli seal mängutaos üks pisike (pool-?)prantslanna. Ja mul on Disneypäevadest saadik sees veits see “räägitav prantsuse keel pole ju üldse ilus” suhtumine (just räägitav, sest no kui Clara Luciani või Indila või Zaz laulab, on väga ilus), aga selle tüdruku ema kuulates pidin taas tunnistama, et TEGELIKULT on prantsuse keel vägagi sujuv ja kaunis ja voolav, eeldusel, et selle rääkija pole Pariisist. Ja ma ei tea, miks see mul kogu aeg meelest ära läheb, sest muuhulgas on mul üks lähisugulane prantslasega abielus ja nad elavad väikelinnas, kus samuti minu kõrvale väga meeldivat keelt räägitakse. Aga kui ma mõtlen keelele üldiselt, mõtlen ikka sellele koledale ragisevale Pariisi murdele. Ehk siis teile ka infoks, et tegelikult on prantsuse keel ikka väga imeline.
Valetasin, tegelikult on mul puuvillane pesu üle, sest isegi trenniriiete all on kogu aeg ainult sellised asjad
Tegelikult tahtsin ma küsida hoopis seda, et kas aluspesu on normaalne annetada – ja küsin selle pärast, et mulle endale tundub, et nagu ei ole, kui ei ole kõik sildid küljes, et oleks kohe näha, et kasutamata. Aga mul on selline mure, et tellisin hunniku sokke jms vajalikku, sh kolm erinevat viispakki aluspesu. Ja ühe viispaki esimest paari proovides selgus, et need on mul jalas ebamugavad. Ühe päeva kannatasin välja, rohkem ei taha, nii et selle ühe paari viskasin vihaga minema, aga mõtlen nüüd, et mida nende ülejäänud neljaga teha. Tagasi saata isegi ei saaks, sest üks paar on ju puudu. 😀 Pakendatud olid aga nii, et viis paari olid ühe sildiga kokku pandud, nii et selle ühe sildi pidin ma ju avamiseks lahti lõikama. Kui mul on kilepakend + silt alles (sest ma oskasin seda olukorda ette näha), kas siis on normaalne need koos titeriietega kogumiskasti viia v? Või peaksin kirja juurde kirjutama, et käsi südamel, need pole mul kordagi jalas käinud? 😀 Mul on tegelikult varasemast täpselt sama moodi S suurust ka mitu paari alles, sest tellisin raseduse alguses ja siis avastasin, et puusad on nii palju laiemaks läinud, et S enam ei istu. Jätsin alles, sest arvasin, et küll kõik peale lapse sündi endiseks muutub, aga … tutkit, Maali. Aga neid ma vist ei julge viia sinna, sest neil pole mitte ainult see papist silt puudu, vaid ma lõikasin isegi suure hurraaga kohe seest need suuruslipikud ära, sest no mul oli varem seda mudelit mitu korda olnud, ma olin nii kindel, et on parajad.
Ja ei ole vaja rääkima hakata selle koha peal, et ära lase end käest, normaalne naine ostab ikka seksikamaid riideid, sest kurb tõsiasi on, et see olukord pole mul kunagi käes olnudki. Terve elu olen mugavust pitsilistele stringidele eelistanud ja lisaks on puuvillane minu jaoks lihtsalt naha vastas kõige meeldivam, nii et pole parata. Kuigi hetkel on veel see kurb asi ka, et just need ainsad, mis pitsiga olid, ongi need, mis ei istunud.
PS Ma saan aru, et mul pole üldse majanduslikku mõtlemist. Selle asemel, et niisama ära anda, tuleks sundida end neis vähemalt korra trenni tegema, et need korralikult läbi higistada, ja seejärel müüki panna. Ilmselt teatud muude tegevuste eest saaks veel rohkem raha küsida. Nii et ma ise ka ei tea, miks ma siin üldse mingitele kogumiskastidele mõtlen.
PPS Üks minuvanune tuttav just ütles mulle, et a) stringid on tema jaoks mugavamad kui muu aluspesu ja b) need kanni vahele hoidvad retuusid on maailma kõige mugavamad trenniriided. Ma isegi seda esimest osa hästi ei usu, aga jumal hoia, kuidas saavad SELLISED asjad mugavad olla?
Pärdikute päevaraamat 