faith

Minu esimene traumaatiline kogemus

Ma olen suutnud terve oma elu ära elada, ilma et mul meestega eriti negatiivseid kogemusi oleks – mõned neist on muidugi tõprad olnud ja mõne suhtes olen mina tõbras olnud, aga ei midagi liiga karmi. Lisaks ei tule enamus võõraid mehi selle pealegi, et punkarivälimusega tüdrukuid ahistada, kuigi eile sattusin ma kogemata mustanahaliste neiborhuudi ja seal sattusin oma soengust hoolimata poolehoiuavalduste laviini alla (otse loomulikult, keegi on valge tüdruku üksinda ula peale lasknud ja ta ainult ootab üles korjamist). Igatahes ei olnud see midagi, millega ma poleks hakkama saanud, sest tavaliselt oskan ma ümbritseva maailmaga üsna kenasti hakkama saada.

Täna aga otsustasin tavalise tüdrukuna välja minna, s.t. panin seeliku selga, kammisin juuksed kenasse soengusse ja läksin parki raamatut lugema ja mängivaid lapsi vaatama. Enivei, ma märkasin kohe, et mingi keskealine tüüp viskas minu vastu pikali ja hakkas mind jõllitama, aga kuna mu seelik varjas kõik kenasti (ma tean, sest ma kontrollisin ja hoidsin igaks juhuks ka raamatut süles), eirasin ma teda ja vältisin igasugust silmsidet, sest seda kipuvad nad poolehoiu märgiks pidama ja tulevad kohe juttu ajama. Nii kaua vältisin, kuni üks koeraga jalutav tüüp küsis, kas ma ikka tean, et see mees vahib mind ja taob pihku. Nagu appi. Ainus mõte, mis mul üldse peast läbi käis, oli OMFG, OMFG, OMFG, OMFG (jätka igavesti) ja kuna täna oli pargis armas Rents, mitte punkar Rents, kiirustasin ma lihtsalt häbenedes minema – ma ei tea, miks, aga see, mis mul seljas on, mõjutab väga palju seda, kuidas ma käitun. Nii et MINA häbenesin. Latiino ilmselgelt EI häbenenud. Ma ei tea, mis ta tundis. Kurvastas ilmselt, et pauku lahti ei saanud. Palahniukil on õigus, inimeste elu on tunduvalt lihtsam, kui nad taipavad, et enamasti häbenevad need, kes midagi häbiväärset näevad, mitte need, kes seda teevad. Tegijad kardavad ainult vastu vahtimist saada, aga nagu tänasestki näha, tuleb seda üsna harva ette. Seda enam, et ega need tüübid ka lollid ei ole, nad oskavad ohutuid tüdrukuid valida. Pean ikka löömist rohkem harjutama, iial ei tea, millal selline oskus kasuks tuleb. 🙂

10 kommentaari “Minu esimene traumaatiline kogemus

    1. Aitäh. Sellest hoolimata korjasin ma sulle siit paar metrookaarti kaasa. 🙂

      P.S. Kas see tähendab, et sa arvad, et ta oli pede?

    1. Esiteks ei oleks enam tegu ESIMESTE ilukirjanduslike katsetustega ja teiseks on see blogi minu poolt ilukirjandusest täiesti vaba.

  1. Ei, see peab olema ilukirjandus, et Rents ei ole liputajatega põkkunud ja ometi on elu aeg Tartus elanud. Siin on ju iga nurga taga liputamishoos liputajad. Kellel on siiski ükskõik, kas sul on seelik või oled blondiin või oled nagu mina ja lapsed kardavad. Lamavat liputajat ma siiski ei ole kohanud… küll aga kätel kõndivat Tallinnas Pirital… Sel ajal ta pihku muidugi peksta ei saanud, niisama demos ennast. Päris naljakas oli.

    1. Tglt ma olen korra liputajat näinud küll, oli meil koolistaadionil pidevalt üks ja me pidime temast mööda jooksma. Aga see ei olnud miskipärast jube, vaid pigem naljakas. 😀

      1. Ja tglt ma mõistan ka süütunnet praktiseeriva liputajaga kohtumise järel. See võrdub umbes süütundega seetõttu, et isand m**n-elektrik mind vihkab. Võiks ju nalja teha, kui psühhopaatne napakas sind vaenab, aga ikka on tunne, et oled kuidagi ise selles süüdi ja midagi üldise maailma vaatepunktist vaadatuna valesti teinud, et sellist reaktsiooni esile kutsud. Soolised eripärad 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.