Naistest ja suhetest (jube üldistamine)

Lagleke kirjutas oma blogis sellest, kuidas mehed naisi valivad ja kas eelistatud on kartulid või apelsinid. Teate küll, milline ma olen – olen valmis kohe tunnistama, et ma ei ole seda sarja näinud ja ei kavatsegi vaadata, aga sõna tahaks ikka hirmsasti võtta. Ja suisa nii pikalt, et kommentaari ei mahtunud ära. Esiteks, postitus oli taandatud sellele, kumb naisetüüp siis parem on. Mitte parem universaalsel skaalal, vaid antud hetkel on “parem” defineeritud kui “pikaajaliste suhete loomise perspektiivis edukam” – kuigi kui võtta postituses väljatoodud definitsioon, siis selle põhjal võiks arvata, et “võimalikult pikaajaline ja stabiilne suhe iga hinna eest” ei lähe nagunii “apelsinide” edunägemusega kokku. Lagle (televisioonist parafraseeritud) definitsioon apelsinidele ja kartulitele oli siis selline:

Sealne naiste definitsioon oli selline, et “kartulid” on need naised, kes on truud, andestavad, leplikud, armastavad ja lihtsad. Kuid “apelsinid” on täis elumahla, värskust ja põnevust, nipsakust ning meie kliimas ikkagi eksootilised viljad.

Teiseks, ma ei usu, et inimesi saab sellel tasandil jagada. St saab küll jagada sellel tasandil, kes on lihtsakoelisemad ja kes sügavamad või kes on leplikumad ja kes kärsitumad, aga leplikum ei pruugi sugugi lihtsakoelisem olla. Ja sellel üldisel truuduse, andestamise, leplikuse jms skaalal tundub mulle, et jutt ei käi mitte erinevatest inimestest, vaid ühe inimese erinevatest etappidest. Pea keegi ei ole ju kohe alguses armastusest tulvil ja leplik, see tuleb siiski välja teenida. Nendega, kes minu arvates seda väärt pole, pole ma muidugi kannatlik, sest mis me ikka aega raiskame. Vastupidi muidugi ka, kui mees algusest peale sinuga pidevalt ülbitseb, siis ta tõenäoliselt tahaks kedagi paremat (mida iganes see kellegi jaoks tähendada võiks), aga on hetkel sinuga, sest püsikepp on püsikepp ja talvel on ikka öösiti jahe ka ja no vahepeal pesed sa pesu ära, kui sa kartul juhtud olema. Iseasi muidugi, kas see vinguv kaaslane seda ise teadvustab, sest inimesed on üldiselt üsna lihtsakoelised loomad.

Kolmandaks ma tegelikult ei nõustu Laglekese definitsiooniga. Mulle on mujalt jäänud mulje, et selle liigituse all mõeldakse pigem seda, et kartulid on tagasihoidlikumad ja järeleandlikumad ning apelsinid iseteadvamad ja sotsiaalsemad. Aga taas kord, see ei ütle siiski midagi selle kohta, kas inimene on truu ja hooliv või mitte. Ma pole näiteks kunagi aru saanud loogikast, et kui naine annab ühele mehele kiiresti kätte, annab ta seda ilmselt ka teistele. St ma saan sellest aru, kui ta esimesel kohtingul sulle juba enne söömahakkamist käe põlvele libistab, see on teine asi. Aga üldises plaanis saab ju kindlalt järeldada ainult seda, et naine teab, mida ta tahab. Ma käin poes ka nii, et kui ma näen neid ÕIGEID kingi, siis ma tean seda KOHE – aga tavaliselt ei osta ma ühtki paari, sest neid õigeid on teatavasti üsna vähe. Aga kui need õiged on ka veidi ebamugavad, siis ikka mõtled küll, et kas oled ehk valmis isiklikus mugavuses siiski pisut järeleandmisi tegema, sest need on lihtsalt NII ÕIGED. Ja kui need õiged ka sobivad, siis poleks teisi kingi maailmas nagu olemaski, läheb kohe meelest ära, et mõne kleidiga sobiksid need punased ehk siiski paremini. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?

Neljandaks tundub mulle, et tegelikult on tavaliselt naised need, kes valivad. St mehed võtavad seda, mida parajasti pakutakse, naised valivad kõike kauem ja põhjalikumalt. St mehed võtavad parajasti saadaolevast parima, naiste puhul kohtab hulga rohkem suhtumist, et pigem olen paljajalu kui kehvade kingadega. Terve see lõik on muidugi üks suur üldistamine, eks me kõik hälbime mingis osas sellest kujuteldavast keskmisest. Aga võtame kasvõi seal blogis ühe kommenteerija toodud näite, et võrrelge, kuidas mehed ja naised toidupoes käivad – minu ema veedab ka poes pool tundi, samas kui isal läheb viis minutit. Aga siin ei tohi muidugi ära unustada, et pikem valikuprotsess ei tähenda teadlikku valikut. Tihti lihtsalt mõeldakse kauem enne, kui harjumusele järele antakse. Minu ema ostab ikka Lastevorsti ja mina ostsin ikka Delli, erinevus on ainult selles, et tema mõtleb kauem, mina otsustan tavaliselt kiiresti. Kuigi tegelikult ma usun, et vahepeal tuleb teadlikult mugavustsoonist välja astuda, sest just siis juhtuvad need kõige toredamad ja maailma muutvad asjad. Päriselt. Pealegi, kui sul on alati mugav, võid sa sama hästi surnud olla, vahepeal tuleb iseend üle piiri ajada.

Viies ei seostu mitte kuidagi naisetüüpidega, vaid soostereotüüpidega, millega ma viimasel ajal ikka kokku olen puutunud. Vallalised naised kuulevad igasugu huvitavaid asju (minu lemmik on jätkuvalt “Meestel on raskem koristada, sest NEILE see eriti ei meeldi”). Üks neist, mida mulle on paar korda ohates öeldud, on see, et “naised tahavad ainult selliseid mehi, kes käituvad nendega nagu mölakad” või “naistele ei meeldigi viisakad mehed” või midagi muud samas stiilis. Viitena siis sellele, et kui keegi pärast kolme kuud minu eemalt piilumist end mulle hästi aeglaselt külje alla ajab ja hakkab rääkima, et võib-olla, eeldusel muidugi, et mulle sobib (aga no kui ei sobi, siis ta täiega saab aru), võiks kunagi äkki kuskile minna või midagi teha, siis ma ei lange selle peale suurest õnnest põlvili. Saage aru, mehed, kui te nüüd oma ligiajamisstiili ära tundsite, siis asi ei ole selles, et te liiga viisakas oleksite. Viisakus on see, kui inimene on minu suhtes abivalmis ja tähelepanelik. See on elementaarne. Asi on selles, et te olete ebakindlad – ja pea ühelegi naisele ei meeldi ebakindlad mehed, veel vähem naistele, kes ise on üsna vastupidise iseloomuga. Mulle tundub selline ebakindlus vahel isegi esimese hooga nunnu, olen isegi sellistele pisut aega pühendanud. Aga kui ma olen kolm korda kuulnud seda, et “ma ei tea, mis filmi vaadata, vali sina”, tuleb meelde, et ma võiksin hoopis midagi lõbusamat teha, juukseid pesta näiteks.

Mitte kellelegi ei meeldi mökud, ei meestele ega naistele. Okei, väga spetsiifilistele meestele-naistele ilmselt meeldivad, mulle on jäänud mulje, et Loho ja mõned mehed veel tahaksid naist, kes neile kutsikapilguga alt üles vaataks, aga üldiselt ei ole see tänapäeval enam väga moekas. Ja enesekindel mees/naine ei tähenda sugugi automaatselt mölakat, need on täiesti erinevad asjad. Näiteks George Clooney kuvand on äärmiselt viisakas ja galantne ja enesekindel, ilma, et ta oleks mölakas. Mõni on küll nii enesekindel, et see on juba otsapidi mölaklus, aga mina ütlen ausalt, et minu puhul viib selline hubris ainult selleni, et ma naeratan sulle iga kord väga sõbralikult, teen igat nalja rõõmuga kaasa, aga kaugemale see küll ei lähe. Või noh, lubadusi ma teha ei saa, aga sel juhul võtab see igatahes tunduvalt rohkem aega kui normaalse käitumise puhul, sest selleks peaksin ma esmalt nägema, et tegelikult on selle mölakluse all normaalne inimene peidus. Enamasti ei ole, enamasti varjab mölaklus mölakat. Ja nii nagu ei tohiks kätte anda inimestele, kellel pole kodus ei raamatuid ega lugerit, ei tohiks kätte anda ka mölakatele, sest eugeenika. Mõelge selle peale, naised.

Aga kunagi sügisel käisin ma paar korda väljas tüübiga, kes oli nõus ABSOLUUTSELT kõigega, mis ma ütlesin. Kõik filmid, mis mulle meeldivad, olid automaatselt väga head. Minu lemmikkirjanikud? Veel paremad. No ega ma ka PÄRIS loll ei ole, ma saan ju aru, et sa lihtsalt poed mulle. Või et sul ei olegi oma arvamust, mis oleks veel kehvem variant. Selge see, et inimestele ei meeldi alati samad asjad, see on loomulik ja selle vastu pole mul midagi. Aga see, kui ma ei tea, mida inimene tegelikult mõtleb, sest ta ajab ilmselgelt mingit jura, tähendab ju, et temaga pole mõtet suhelda. Nõustumine ei ole siin viisakus, see on … Ma ei saa öelda, sest mul on selle jaoks ainult halvad sõnad. Inimestel peab olema mingi eneseuhkus ja väärikus, ainult kepi nimel lömitamine (sest mis see muud on, kui sa mind kaks nädalat tunned) ei peaks Inimese pärisosa olema. Siin mängib muidugi oma rolli ka see, et mul on endal üsna kuri huumor, seega olen ma harjunud ka teiste samalaadsete naljadega ja kui keegi kohtleb mind, nagu oleks ma portselanist, kipun ma teda automaatselt kohtlema, nagu ta oleks kohtlane, sest ma ei saa aru, mis nüüd toimub. No mõni teist on mind päris elus näinud, ma olen küll veidi vaiksem (vähemalt alguses), aga enda meelest ei jäta ma kohe KUIDAGI muljet, et ma vajaksin kaitset selle kurja maailma eest.

Njah, seda teksti vaadates tundub, et pealesurutud ahistava liigitussüsteemi kohaselt olen vist tõesti apelsin. Mis ma parata saan, elu on mu selliseks teinud. Vabandust, sündisin sellisena. Ma kipun ikka unustama, et ma tegelikult usun, et nature on olulisem kui nurture. Selle pärast ka mu hiljutine arvamus, et ühe rasedusaegse veiniklaasi pärast vinguvad eelkõige need, kes üritavad endale kinnitada, et teevad oma kehva geenivaliku hilisemate toitumis- ja kasvatusvalikutega heaks. Höhöhö.

Ahjaa, selle, miks naised ei tohiks Marilyn Monroed ja Madonnat ja teisi selliseid ülistada (see oli ka seal blogis jutuks), on Reginald D. Hunter suurepäraselt kokku võtnud:

54 kommentaari

  1. Sa oled lihtsalt kade, sest tegelikult sa oläd kartul.

    Aga tõsisemalt, nii tore, et inspiratsiooni pakuvad nii Top Gear kui Selku juurikalett (sellele teisele blogile mõeldes).

  2. Sa tee see test ära, siis saad teada, kas oled kartul või apelsin:
    http://www.vivian.ee/kartulid-ja-apelsinid

    Mulle jäi (ofkoors ma olen kartul) igatahes selline mulje, et kui ma kolmest vastusevariandist jätan valimata “alistun mehele” aga ka “mees peab alistuma mulle” ja võtan hoopis “kõigile võrdselt” või “räägime läbi”, siis olen ma ennast juba kartulite hulka määratlenud. Kuigi ma ise pean ennast sibulaks.

    A muide, test on suht loll, aga sari ise päris nummi, sealt igatahes ei jää küll muljet, nagu peaks Vivian apelsiniks olemist mingiks hirmus suureks väärtuseks või iseennast apelsiniks. Ta on selline tore, teistega arvestav ja teisi (olenemata soost) meeleldi rõõmustav naine, niiet kui eesti sarjadele tüüpilistest vigadest mööda suudad vaadata (halvasti salvestatud kõne nt), siis seal täitsa on.

    Olgu veel hoiatatud, et selles testis on räme diskrimineerimine – see käib Facebooki sisselogimisega ja mehed seda teha ei saa, Arni ei saanud.

  3. Lugesin, kaks igavat blogipostitust suure piina ja tohutu austusega Rentsi vastu läbi ega saanud mitte mingit vastust, kas uus keskklassi auto on parem kui Ferrari.

    • Mina kui selle igava blogipostituse kirjutaja ei oska öelda, kumb siis parem on. Arvan, et asi on maitses ja rahakoti paksuses.

  4. See test on tegelt väga lihtsalt üles ehitatud. Mina, kui abielus naine, olen testi alusel kartul. Loomulikult sest arvestan ju oma teise poole ja peregs pea igas elu küsimuses.
    Teisalt tuttav, kes ei taha oma mehega koos olla, on apelsin, mis siis et reaalselt mitte-lihtsalt ta valis sellised vastused, kus ta tahtiski olla oma mehest prii. Niiet patuga pooleks test.

  5. Issand jumal…ma pole midagi lollimat hulk aega kuulnud kui see naiste kartuliteks ja apelsinideks liigitamine. See ei ole test, see on sarja promo. Ma tõesti ei uskunud, et keegi seda teeb ja selle üle arutleb ka Ongi ainult kahte tüüpi inimesi olemas? Mis kurat siin toimub? Mind tõesti huvitab see Ferrari-küsimus oluliselt rohkem, kui aus olla.

  6. Selle välimuseasja ja tagumikuhööritamise ja Margareti kohta mõtlesin, et “I love Thatcher!” on küll armas ja puha, aga rõhutab vaikselt ka, et see on meeste maailm ja tipmine tipp naiste seas on siis ikka nagu see, kes suudab meeste mänguväljal puhta töö teha?

    Ja ma mõtlen, et miks?
    Thatcher näitas veel üks kord (ajaloos on neid palju olnud), et naine suudab olla sama hea kõva mees kui iga teine kõva mees.
    Mis on ju väga kena, aga ma ei ütleks, et see parim kõva mees olemine peaks nüüd kuidagi tugeva naise ülim eesmärk elus olema.
    Ma ei näe, et mutrite ja piimanäärmete teema oleks kuidagi ideeliselt madalam kui suurte poiste ja nende poldipikenduste teema.

    • Point oli siiski pigem see, et Thatcher jõudis tippu ilma end alandamata. Nii Monroe kui Madonna siiski keppisid end üles, kuigi Madonna tegi seda tunduvalt targemalt ja on edaspidi oma positsiooni väga osavalt kaitsnud.

      • Ütlen ausalt, Sul on teismelise plika perse pildil, häbi vaadata mul, aga head tööd oled teinud.

        • Ma ei pinguta täiuslikkuse nimel, see on mu loomulik olek.

        • Just seda ma mõtlengi, kui kurtsid, et oled liiga laiaks läinud. Kõik on proportsioonides. Kuidas nimetada? You’re fit! Normis, teksad jäta alles.

  7. Hei! Eks see kartulite/apelsinde teema ei olnudki, teab mis ainsa ja puhta tõena võetud. Lihtsalt jagasin oma nägemust sellest sarjast ja testist. Kuna enamus minu tuttavaid olid pettunud, kui said tulemuseks kartul. Ilmselgelt ei saa kogu naissugu jagada ainult kaheks. Erinevaid juurikaid ja puuvilju on meeletult, samamoodi nagu naisigi. Ega muidu poleks nendest tuhandeid ja tuhandeid raamatuid kirjutatud ja vaatamata sellele ei saa ikkagi keegi täpselt aru, mis olendid nad on. Kõik on jube subjektiivne. Igatahes üldiselt selles kitsas kontekstis võttes ma arvan, et ühes naises peaks olema nii kartulit kui ka apelsini, sest kumbi äärmus pole hea. Sul on õigus, et need on elus erinevad etapid, inimene on ju ajas olus muutuv organism (no mõne puhul väikeste mööndustega siiski) See ütlemine meeldis mulle sinu blogis väga. Ja tundsin seal ka iseennast ära. Tänud Sulle nii pika ja sisuka vastukaja eest! Igatahes kõike head ning teravat sulge!

    • Ja mitte midagi Sa ei kirjuta autodest, ei keskklassi autodest ega Ferraridest. Miks midagi blogisse seda sisse üldse tuua?

      • Natuke ikka kirjutasin, et luksusautosid on kallim üleval pidada ja nendega sõidad pigem lühemaid vahemaid ja niisama on hea poosetada. Kuid keskklassi auto on praktilisem, peab ilmastiku oludele paremini vastu ning on odavam ka üleval pidada.

        • Mis tähtsaim: väga kena vastus. Päriselt. Ferrarit ei saa igaüks. Sa võid olla nii rikas kui olla saad, Sa võid olla nii kuulus, kui tahad, aga Ferrari mudelitele on piirangud ehk rohkem ei toodeta.
          Ei ole kindel, aga Ferrari omanikuks saamiseks, ilmselt saad kõikidest auto hooldusest kohe vabaks.

          Millest see arvamus, et kesklassi auto on ilmastikuoludele parem Üleval pidada? Ma kardan, et eksid. Autosid ei tehta “Hispaania” kliima ja “Soome” kliima jaoks. Mis on seal vahet?

        • Kuid siis võid ju kasutatud Ferrari osta. Ahh kurat, mis need Ferraridki meil nii erilised on.Fiat ,alfa romeo ja ferrari tuleb ühest samast tehasest nagunii. Parem ilmastikuoludes üleval pidada tuleneb sellest (vabandust olen naine, mitte automehaanik), et suvel meil siin ikka liigub neid “luksusautosid”, aga talvel millegipärast mitte. Ju siis jäävad lumesoppa kinni või kraabib põhja ja vanaemale maale külla sõites ei raatsi ka läbi sopa mülgaste sõita .No ja bensiini võtavad ka omajagu, iga mees ikka igapäevasteks sõitudeks sellist kulu ei saa lubada.

        • Tegelikult on Hispaania ja Soome kliima jaoks tehtud autodel ikka vahe sees. Kui Volvoga võid aasta läbi rahulikult veereda, siis Peugeot külmub sul talvel lihtsalt lõhki.

        • Pets – möhh? Ma just sügisel käisin autoasjandust jagavad sõbrad läbi ja nende ühine sõnum oli “tehniliselt & vastupidavuses pole eri markidel vahet”.
          See lõhkikülmumine võib olla teemaks, kui sul on 20 a vana masin, mis müüdi algselt Alžeerias ja siis kasutatult Eesti toimetati. Uued autod on (asjatundjate, mitte müüjate väitel) kõik ühtviisi pädevad.

        • Kaur, Eesti kliima jaoks ikka mõni auto loodud pole. Nt, Honda Civicule kaheliitrisele mahub ainult 45 Ah aku peale, mis meie kliima tingimustes on liiga-liiga vähe. Akule tootja pole ruumi jätnud, et saaks suurema peale panna.

      • Ega see, et keegi on omale Ferrari saanud/ostnud ei tähenda veel automaatselt, et sellega sõita suudab. Vaata kui palju on neid,kes sportauto kõrval poosetavad julgemata/oskamata seda sihipäraselt kautada

    • Mhmh, nagu sa ilmselt märkasid, olin ma pigem sinust inspireeritud, mitte ei vastandanud end sulle. St arutlesin sinult saadud ideede põhjal, nii et ilmselgelt olid need millekski kasulikud. Tahan lihtsalt, et see selge oleks.😀

      • Vaatasid nagu minagi kohe apelsini ja kartuli toiteväärtused üle, mida niigi peast iga kell tead?

        • Mis seal teada või vaadata, kartul on ju põhiliselt tärklis ja magusad lõunamaised puuviljad annavad küll C-vitamiini, aga sisaldavad siiski palju küllastunud suhkrut. Vähemalt ei ole banaan, vat seda ei soovitaks dieedipidajal süüa. Aga ma pean tglt dieeti ainult siis, kui parajasti raha otsas on – kui tuleb näiteks ootamatult uus läpakas osta.😀

        • Lõpeta kartuli või banaani äri ära. Sa oled liiga vana ega kasum pole ka see mis enne.

          Türa, ma poleks arvanud, et Sul selline kann on🙂. Vapustav. Kadestan.

      • Sellest sain ma aru jah…..nii see inspiratsiooni jada järjest kasvab.

  8. Kadri, miks vihkad, et laigi ära võtsid?

    • Ei ole tutvunud olukorraga, seega mis on “laik?”

      • Siin saab ka postitusi laikida, kui postituse all olevale tähele vajutad. Kadri enne tegi seda ja siis mõtles ümber.😀

        • Mina vä? Ei võtnud, ise kadus. Proovin uuesti.

  9. ma suhtun reservatsioonidega ka “truuuduse ja leplikkuse” skaalasse – praktika näitaks nagu pigem, et kui leplikkuse all mõelda seda, et lubatakse partneril kõrvalt panna, siis on need, kes ise kõrvalt panevad, selles suhtes ka leplikumad. kui tegemist ei ole just valusate mölakatega.

    ja ise truumad vaatavad ka partneri üleaisalöömisele rohkem viltu.

    loogikast “kui naine annab ühele mehele kiiresti kätte, annab ta seda ilmselt ka teistele” pole ka mina kunagi aru saanud. ma mäletan, et Mihkel Kunnus defineeris mingis blogivaidluses seda, kui naine ei käitu oma südamete printsiga nagu manipuleeriv pipardaja, “kergelt kättesaadavana”, mis pidi nähtavasti nagu alavääristav olema – vähemalt hüpoteetilise naiseliku väärtusskaala seisukohalt. või konservatiivse või tont teab, mis skaala see tal oli. mis tekitas minus WTF-reaktsiooni, sest ega see, kui ma olen kättesaadav tollele südame printsile, ei tähenda, et lits. ja selle südame printsi puhul oleks muidugi õudselt kontraproduktiivne, kui ma meest, keda ma tahan, ise eemale tõrjuks.

  10. a sellest, mis vahe on mölaklikul enesekindlusel ja ägedal enesekindlusel, kirjutas Murca kõigest natuke aega tagasi väga tabavalt.

  11. Mina, näiteks, olen hoopis sibul.
    ja selliseid postitusi lugedes on mul pagana hea meel, et ma pole enam 20…:)

  12. See on pigem selline selgrooga naine ja selgrootu naine teema. Enesekindel ja tugeva selgrooga naine, kes suudab eesmärke püstitada ja neid saavutada ei ole asi, mida väga paljud mehed ja ka teised naised ära taluda oskaks või suudaks. Sellest ka see annab kätte – ei anna kätte teema. Kõva selgerooga naine magab sellega, kellega tahab ja kui asi ei paku pinget, siis palutakse teisel osapoolel viisakalt lahkud. Selline käitumine käib ilmselt ego pihta.
    Tugeva selgrooga naine ei vaja tingimata mehe heakskiitu, et ennast vääruslikuna tunda. Ta teab ise enda väärtust.
    Ja ausõna, ma enamasti lihtsalt ei jaksa kõigis küsimustes läbi rääkida. Demokraatia on tugevalt ülehinnatud kui on vaja, et asjad tehtud saaks

  13. Tahtsin öelda, et mulle see foto õudselt meeldib, selle rohelise turbaniga naisterahvaga. Seriaali vaatan ka, tore lõõgastav meelelahutus, mis millegi üle tõsisemalt järele mõtlema või juurdlema küll ei pane. “Kartulite ja apelsinide” testi ei saanud teha, sest esimene küsimus oli miskit säärast, et miks pole sinu suhted püsima jäänud, aga kuna minu 27 aastat vana abieluline suhe ikka veel kestab, siis viis see küsimus mu teatavasse segadusse, jätsin vastamata ning lõpetasin testimise. Aga Su postitus, nagu ka Lagle oma ning mõlema kommentaariumid ka, oli kõik lahe lugemine🙂

  14. Sarjas pole pärast esimest osa eriti viiteid kartulite ja apelsinide teooriale tehtud, seega tegelikult täitsa vaadatav. Soovitaksin seda eriti sulle, kuna sul on niigi olemas morbiidne huvi käia perekooli lugemas (mul ka):). Minu arust on arutlusteemasid sealt kõvasti võetud.

    • Ma jätsin Perekooli ammu maha ja tunnen end nüüd parema inimesena.

  15. See kartulite ja apelsinide teema mind ei koti, sest olen äärmiselt kole ja sotsiopaatne isiksus, ma ei vaja sõpru ega armukesi, aga sõna võtma sundis mind kommenteerinud meesterahvaste lollus autode teemal ja sellest läbi kumav stereotyypide galerii. Mismõttes ferraari junn on parem kui nt ford transit või reno misiganes on parem kui mõni volvo? Räägitakse sellest autost, mille myyjal on reklaami tellimiseks rohkem pappi, ja vaesel eestlastel ei ole vaja oma märgade unenägude pärast suppi kurku tõmmata. Mina isiklikult ostan sellise auto, mis töötab aasta ringi ja mida ma suudan ise remontida ja mis marki see on, pole kellegi asi.

    • Mind häirib naisterahvaste lollus autode teemal, olenemata välimusest (auto välimusest siis)
      Stereotüüpimine ka, mille näiteks Ferrari junniks nimetamine on.
      Ferrari on sitaks hea auto näiteks lõuna-Prantsusmaa mägiteedel rallimiseks. Tõsi, see eeldab, et raha on nagu ratsahobusel sitta, aga unistamine on tasuta.

      Ford Transiti otstarve on ilmselgelt teine. Tonni kastide vedamiseks ei ole keegi eales plaaninudki Ferrarit kasutada. Venelastel on selle kohta ütelus “hui s paltsam ne sravnii!”

      Renault’ (seda kirjutatakse nii) ja Volvo erinevuste mittemõistmine viitab ka sellele, et eelkirjutajal puuduvad lähemad kokkupuuted emma-kumma automargiga.

      -Rooste- ja üldine töökindlus
      -Salongikütte võimsus
      -Koostekvaliteet
      -Ergonoomika
      -üks tootjatest on suure osa praeguseks elementaarse turvavarustuse väljatöötaja ja seega selles vallas pikima know-how-ga

      Ehk on neis punktides peidus põhjus, miks tarbijad on nõus ostma autot, mis on teise tootja omaga võrreldes kaks korda kallim.

      Iseremontimine on rikaste inimeste kulukas hobi. Teen parem sama aja võrra rohkem palgatööd ning jätan remondi proffessionaalide hooleks, kellele palgatööl teenituga tasun. Sillastendi, diagnostikaarvutit, ja muud mugavat töökojasisustust oma ühe-kahe masina korrashoiuks osta ei tasu.
      Iseremontimine viitab muidugi ka sellistele autodele, millel ootamatu remondivajadus tihti ette tuleb. Viimase kümne aasta jooksul olen ise peetud autodel lasknud teha vaid korralisi hooldusi ning garantiitöid. Ainuke, mis lisakulutusi põhjustab on suurel osal autodest meie teedel esisild. Kogulugu.

      • Ma olen sedasorti inimene, kes eelistab pooletoobistele jotadest “meistrimeestele” ylemaksmise asemel kõike ise teha, nii maja ehitades kui ka tehnikaga toimetades. Mul on mitu kogemust, kus oma autoga esindusse minnes lähen lukksepaga töökotta kaasa ja hakkan uurima, mis siis nende arust siis vaja välja on vahetada, ja arva, kui MITMEKORDNE vahe tuleb, kui ma ise jupi ostan ja oma kodus vahetan. Arva ära, kui MITMEKORDNE vahe tuleb, kui ma majaremondi tellin firmalt koos materjalide transaga selle asemel, et ise endale kaubik teha ja materjale, kytet jm vedada, hankida tööriistad ja nende kuluvosad, selle asemel et maksta töömeestele-firmadele ulmelisi “kuludokumente” jne. jne.
        Kui elad suures linnas, siis on lihtne kõigest sõltuda ja lihtne ka tynga saada. Toimetulek linnas ei eelda tegelikult mitte mingeid käelisi oskusi ega isegi ajutegevust, erinevalt väljaspool kommunikatsioonide piire elamisest, aga samas seab väga palju piiranguid, aga see on juba maitse ja vajaduste kysimus.
        Ma ei saa endale rahaliselt lubada soostereotyypide alusel lypsta saada ja ei luba ka. Miks ma peaksin esinema väliselt lakutud poollollaka iluasjana, kui ma tegelikult oskan ja tahan tegelda paljude toredate, aga keerukate ning kohati hinnaliste hobidega? Reaalses elus on ikka yksjagu mölisemist olnud selle yle, et miks ma ikka selline välja näen, ja et erinevad asjad, millega ma tegelen, ei ole ikka yldse midagi väärt, kuna ma näen ytleja arvates kole välja. Nagu see oleks MINU elus sitaks oluline.
        Leian, et sellised lollakate põhjustega seiklused (loe: materiaalseid kahjusid tekitavad ja iseennast taastootvad vääretuskonfliktid) ei ole tegelikult lõbusad ja pidev meedias leviv mölisemine nende kohta, kes midagi ka ise teevad ja oskavad, on rumal. Päriselus kohtan pidevalt jobusid, kes lähevad teistsuguseid eluvorme kohates kadedusest lillaks ja muutuvad agressiivseks, sest Nad On Ju Kõvad Ja Ägedad, aga tegelikult ei oska nad mitte midagi, ei tule väljaspool oma korterit eluga toime ning ei saa ka aru, et teistsugused inimesed on samamoodi inimesed. Mul on reaalis selliste väärakatega yksjagu kaklusi olnud ning loobuda ei kavatse, sest lollus ON igav, olgugi tal kullast servad.

        • Samas on inimesi, kelle aeg on kallim kui see ise tehes võidetud raha.

        • #…pooletoobistele jotadest “meistrimeestele” ylemaksmise asemel …#

          Ei tooda stereotüüpe, ei tooda….

        • Mul on krundil üks maja, mille sellised isetegijad on püsti pannud ja kümnete aastete jooksul korduvalt remontinud. Näha on, kuipalju on kokku hoitud sellega, et spetsialiste pole palgatud. Mõne asja puhul sügad siiani kukalt ja mõtled, et kuidas kurat saab üldse sellise idee peale tulla ja kuidas on võimalik näiteks aknahinged tagurpidi ette panna…

        • 1. Mul ei ole inimeste suhtes eelarvamusi ja stereotyype, KUNI nad neid ISE ei tõesta. Fakt, et paljud veel välismaale putkamata ehitajad on kerge raha peal väljas kobakäpad, sest turg on tyhjavõitu ja nõudmine yletab pakkumise.
          2. Olen ka näinud palju naljakaid isetehtud asju. Mõnel inimesel lihtsalt EI ole taipu, või pole viitsimist.
          3. Elu läheb järjest sitemaks ja meistrid lasevad järjest jalga.
          8. Kui inimesel on võimalus teenida palju pappi, siis on tal loomulikult odavam tellida meister, sest sa lihtsalt ei oska ega suuda 1 öp jooksul kõiki ameteid pidada, see on abs. õige. Aga nagu ma kuskil ytlesin, siis ma elan kohas, kus minu mitmete erioskuste kallilt myymisest on hetkel olulisem tingimuste loomine, et yldse oleks kuskil neid oskusi hiljem rakendada ja myya, siis olen ma loomulikult skeptiline kõige suhtes, mis puudutab oskusi ja nende ostu ja myyki. Ja kuna mul on väga mitmesugused oskused ja kogemused, siis oskan ma lõhnast ära tunda inimese, kes loodab, et ma olen loll ja talle mittemillegi eest korraliku palga maksan. Linnas on sellist rahvast kyll, ma tean oma tutvusringkonnas palju õnnetuid tyngasaanuid. Kahjuks ei suuda nad oma olukorda millegagi parandada, sest ei osata, ja kahjuks ka ei viitsita erinevatel põhjustel.

      • Renault ja Volvo on mõlemad väga turvalised autod – see, kes mida välja kunagi mõtles, pole oluline. Vahepeal Renault’d hinnati kõrgemalt. Kas keegi mõtleks enne kokkupõrget rekkaga oleks tahtnud Volvos istumise asemel olla Renault’s või vastupidi? Kas aga on mõtet maksta palju rohkem turvalisuse eest, et 90 km/h rekkaga kokkupõrke tagajärjel kirstus ilusam välja näha?

        Mida kallim on toode, seda enam on seal õhku, muidugi kes kui palju arendustööle on kulutanud, on iseasi. See kommentaarium läks küll täitsa autopedenduseks ära.

  16. Selles mõttes, et siinses postis oli juttu hoopis lollakate stereotyypide taastootmisest. Vähem poldijuttu, eh?

    • Minu teada Bolt kirjutatakse nõrga põhhuga. Kes temast siin on rääkinud?

      • Poldijutt on yldiselt yleolev jutt naisterahvaste kohta, kelle isikust rääkijal ilmselgelt ettkujutus puudub. Polt = matsimatsho. Lollakad stereotyybid segavad inimestel päriselus arukate otsuste tegemist, sest arvatakse, inimest tegelikult tundmata, et ta on mingil erialal alaväärtuslik, ning luuakse endile ainult väliste tunnuste põhjal kunstlikke eeliseid. Praegu ei ole sellised eelarvamused sugugi kohased.

        • Minule tundus see võrdlus aga väga imelik, kuna midagi ligilähedast tõele polnud. Ma olen autonduses suht 0, aga seoses tööga on midagi nagu külge ka jäänud.

  17. nii et eelistad siis mölakaid ebakindlatele

    • Mölakas on minu jaoks inimene, kes teistesse halvustavalt suhtub. No näiteks inimene, kes leiab, et ta on kassapidajast parem ainult selle pärast, et ta pole kassapidaja. Kui mul vähegi võimalik on, väldin ma selliste inimestega suhtlemist. Enesekindel ja mölakas on nagu siga ja kägu, täiesti erinevad asjad, seda enam, et paljud mölakad on tegelikult sisemiselt üsna ebakindlad ja võtavad ka väikeseid torkeid väga hinge.

  18. nojah, see on kõik õige jutt, aga jahah.

    • No ma olen käinud väljas paari tagasihoidliku noormehega. Kui see tagasihoidlikkus paari korraga hajub, nii et ma saan temaga varsti normaalselt suhelda, on okei, aga kui ka pärast mõnda aega on näha, et inimene tahab küll minuga aega veeta, aga suudab ikka endast välja pressida ainult “kunagi võiks midagi teha”, läheb see minu jaoks tüütuks, eriti kui ma juba kolm viimast korda olen ise öelnud, et teeme siis helikopteriload, läheme matkama ja sööme sushit.

      • et siin postituse pealkirjas see ‘üldistus’ juba on, siis
        võimendad siin perekooli tõdesid.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid