Otsustasin täna hommikul, et ma olen nüüd terve, sest mul on kodusistumisest lihtsalt nii kõrini. Umbes ühe päeva on tore voodinurgas kössitada ja halada, et oled kohe suremas, aga hiljemalt teise päeva õhtuks hakkab endal ka imelik, isegi kui teine inimene jätkuvalt sind nunnutab ja sulle šokolaadi suhu tõstab. Keha tuli päris kenasti kaasa, käisime Ab-Fabiga jalutamas, tegin suure vaevaga (viimane seeria oli ikka ainult kipping) oma lõuatõmbed ära ja puha. Aga nüüd olen väsinud ja teen hoopis lõunauinaku. Mitte selle pärast, et ma haige oleksin, lihtsalt lõunauinakud on ägedad.
Ahjaa, lugesin Agota Kristoffi triloogia (“Kaustik”, “Katsumus”, “Kolmas vale”) läbi, sest Ramloff ütles, et talle meeldib see, kui halvasti see autor oma tegelasi kohtleb. See oli äärmiselt pehmelt öeldud. Ütleme nii, et kõik, kes ellu jäid, soovisid, et ei oleks jäänud. Neil, kes varakult maha surid, vedas.
Pärdikute päevaraamat 