Tunduvad nagu suured ootused ühele väikesele blogijale. Ehk siis lugu sellest, kuidas mul koolis läheb. Tegelikult pealkirjast hoolimata läheb (vähemalt esialgu) täitsa hästi. Ma olin juba ära unustanud, kui mõnus on oma aju kasutada. Täitsa tõsiselt, kui ragistad ja pusid millegi kallal, mis pole üldse mähkmetega seotud, ja see kood lõpuks tööle hakkab. Ei, mitte ainult ei hakka tööle, vaid hakkab suisa tööle soovitud viisil! 40 tundi nädalas ei tahaks, aga niimoodi mõned tunnid nädalas on praegu täiesti mega. Kuigi eks ma olen siin selle paari aastaga juba KÕIK ära unustanud, üks päev läks mul tunnike koodist viga otsides – kuni sain aru, et seal ei olnudki viga, ma lihtsalt unustasin ära, et see, et koht, kust ma andmed tõmbasin, automaatselt ise suur- ja väiketähti ignoda oskab, ei tähenda, et ma oma hilisemates päringutes, mis juba dataframe’i lähevad, ei peaks nendega arvestama.
Üldse on hea aeg olnud, nädala ülesanded on olnud just nii jõukohased, et olen nädala jooksul kaks korda järjest isegi trenni saanud ja vist saan homme ka. Mitte et ma midagi teha suudaks, kui enne seda olen korra kuus käinud, aga mõnus on ikka.
Titeuudistest nii palju, et täna on see päev, mil ta brokolit juurde saama hakkas. Millega seoses avastasin ma, et see on brokoli, mitte brokkoli. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga. Kaela hakkas ta muidugi kratsima juba enne uue asja lisandumist, sest kreemi ärajätmisest sai kolm päeva mööda, aga ma otsustasin, et ma ei muretse selle pärast, kuni asi nii hull pole nagu enne ravi (ja millegi peale märgatavalt hullemaks ei lähe). No ja kuna ma olen siit nii palju julgustust saanud, panen ikka Synlabi ka aja, ehk saan natukenegi targemaks.
P.S. Kas keegi oskab soovitada, kust titele ilusaid ja soojaid kapukaid ning kindaid saab? Ei pea ühesugused olema ega midagi. Kindad peaks kindlasti olema mitte liiga kobakad ja funktsionaalse pöidlaosaga, et ta saaks natukenegi oma mänguasju näppida.
Pärdikute päevaraamat 
Kui hääled peas räägivad ei pea ise mõtlema.
Kaur ka niikuinii loeb, a mulle tuli jutu esimese poolega seoses meelde, kuidas Kaur üritas mulle seletada programmeerimisvõistluse põhimõtet: antakse ülesanne kirjutada programm ntx mingi otsingu ökonoomseimaks teostamiseks, mina muudkui noogutasin, naeratasin ja sõnasin, et ma saan aru, mida tehakse, kuid ei jaga üldse, kuidas seda tehakse ja ta üritas vähemalt kaks korda erinevas sõnastuses sama asja uuesti mulle seletada. Mis teeb tuul müürile, mulle ikka ei jõudnud kohale. Võõrkeel, saage aru. Aa, alguse juurde tagasi tulles: su aju peab üks paindlik ja kleepuv ollus olema, et taolise asjaga toime tuled. Roostet ära otsigi.
Ma proovin hetkel meenutada, kuidas om Hispaania keeles aitäh, progemisest pole iial kuulnud ega rääkinud 🙂
Näed nüüd, ma ei saanud sellestki aru 🙂
Aitäh on “gracias”, kas sa seebikaid ei vaatagi?