Empaatiavõime!!! (MAMMUTPOSTITUS)

Hüppan vahelduseks ka ühe rongi peale, sest nii Ritsik kui ka Marca kirjutasid empaatiavõimest, introvertidest ja ekstravertidest (SEE, kas kirjutada ekstra- või ekstrovert on ka mingi lõputu vaidlus teemal ajaloolised tüved, aga mina ei viitsi süveneda ja kirjutan nii, nagu harjunud olen). Minul endal meenus sellega seoses veel üks teema, millest ma juba talvel kirjutada tahtsin, aga kuidagi unustasin – kui palju inimeste käitumine ja isegi mõtted sõltuvad ümbritsevatest inimestest (ning kuidas näiteks öeldakse, et lahkuminek toob TÕELISE iseloomu välja, sest kooselus ikka kohandatakse end ja nö elatakse pidevas kompromissis). Ei mäletagi, kes sellest tookord rääkis, Murca äkki või vvn või … Igatahes.

Esiteks teeksin ma seoses Ritsiku postitusega ühe olulise eristuse – tuleb vahet teha introverdil ja mittehommikuinimesel. Eriti kehval juhul on sulle sattunud introvert, kes pole hommikuinimene. Mul on olnud näiteks üks kaaslane, kes ei rääkinud hommikuti. Mina ise ärkan üles ja olen KOHE rõõmupall. Tema tahtis esmalt omaette istuda, SIIS tuli voodi servale, SIIS ma andsin talle ühe apelsini või banaani, SIIS ta sõi selle ära ja jõi klaasi vett ja SIIS hakkas ta lõpuks ometi natuke ka rääkima. Ja oi kuidas oli näha, et minu ringirõõmlemine on tema jaoks sel hetkel väsitav, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud. Teine selline inimene on Reet. Kui me autoga koos Tallinnas käime, saan ma nii kaua sõimu ja ühesilbilisi vastuseid, kuni ta oma kohvitopsi kätte saab, sealt edasi läheb juba kõik kenasti. Ja ma ei ütleks, et Reet oluliselt introvertne on (märkus: kasutan neid sõnu Eesti mõttes, saades aru, et ameeriklaste meelest olen ka mina näiteks selline vaikne ja kinnine inimene).

Aga mina olen ilmselgelt Eesti ekstravert. Ma ei tõmble kogu aeg, aga mul on emotsionaalsed reaktsioonid, ma lähen kergesti käima, armastan suhtlemist, mulle istub asjade korraldamine jne. Lihtsalt kui ma juba päev otsa suhelnud olen, siis ma lähen hea meelega koju ja olen seal vait. Ja veel parema meelega teen vahepeal kolm päeva järjest, kus kogu suhtlus ongi ainult veebipõhine, sest ei ole parajasti tuju lihtsalt kedagi laivis näha. Ükskõik, kas jutt käib mu väikevennast või mu bestikatest, mind ei häiri see, kui me igapäevaselt netis suhtleme ja ehk kord kuus päriselt kokku saame. Ainus inimene, kelle füüsilist lähedust ma tavaoludes eraldi igatsema hakkan, on mu massöör, ilma temata tundub maailm pärast teatud perioodi hulga külmem ja kalgim paik. 😀

Kusjuures tundsin mitmeid ühiseid jooni Marcaga. Ka mina võin hetkega vihastada ja viie minuti pärast selle unustanud olla, aga kuna mind ajab lausa KOHUTAVALT närvi, kui keegi teine seda mulle teeb, siis ma pingutan väga, et lähedastega selle koha pealt rohkem zen olla ja mitte liigselt tõmmelda. Hingan enne kaks korda sisse ja kaks korda välja ning mõtlen, kas tasub vaeva. Enamasti ei tasu. Olen õppinud ka kohe pikalt saatmise asemel esmalt viisakalt ütlema, et see oli nüüd küll pisut kohatu/ebaviisakas, uskumatul kombel teatud inimrühmaga isegi toimib.

Samuti on mul samasugune “empaatiapuue”, mis puudutab neid, kes siseringist eemale jäävad. Kui ma oma koerale käpa peale astun, on empaatia vägagi olemas, sest ta on minu koer ja mulle oluline. Kui võõral inimesel on lahtine luumurd, siis lähen ma appi, sest talle on ju vaja appi minna, aga see ei aktiveeri eriti mingit häirekeskust ega emotsionaalset kaasaelamist, vaid pigem emotsiooni teemal “proovi nüüd mitte mu vaiba peale veritseda, ma alles ostsin selle”. Rääkimata sellest, et kogu oma elu jooksul olen ma VÄGA tõsiselt südamesse võtnud (enda seisukohast, st ca kaks kuud nuttu ja hala, samas kui näen praegu kõrvalt inimest, kel see juba aasta kestab ja tundub, et ei hakkagi üle minema) ainult ühte lahkuminekut – ja see ei olnud mu abielu (millest ma olin ilmselt vaimselt juba mõnda aega eemaldunud, sest üldiselt ei ole asjad enne lahutust väga roosilised). See oli hoopis see üks ja ainus suhe minu elus, kus mina polnud lahkumineku algataja. Nii et mul on kuri kahtlus, et siin tingisid selle reaktsiooni pigem valus ego ja ootamatud muudatused, millega aju ei osanud kohe kohaneda. Ja ma ei ütleks, et mul näiteks eksabikaasa suhtes suured tunded poleks olnud, ikka olid, need said lihtsalt üheksa aasta jooksul kenasti ära tunneldud, kuni lõpuks jäi alles küll enamvähem positiivne suhtumine teineteisse, aga mitte enam vajadust patja nutta vms. Avalduse sisseviimise hetk oli küll raske, aga taas kord, ma sain ise aru, kui naeruväärne see on, sest eelkõige oli mul iseendast kahju, nii et taas pigem egoprobleem.

Aga ma ei näe seda tegelikult mitte niivõrd empaatiapuudena, vaid elamisega kooskõlas jooga põhimõtetega. Esmalt armastan ma iseennast, ainult läbi enda armastamise saan ma energiat, et armastada ka teisi. Kui lennukis midagi juhtub, panen endale hapnikumaski pähe ja saan hakata teisi aitama. Ja armastus on ilus asi, sõprus on ilus asi, maailmas on palju toredaid asju, aga neist liiga kramplikult kinnihoidmisest või teiste porimülgastega enda voolu määrimisest pole palju kasu. Minul on õigus vabale enesemääratlusele, teistel inimestel on õigus vabale enesemääratlusele ja no kui nende avaldumisvormid ikka kokku ei sobi, mis sellest ulumisest siis ikka kasu. Kui kellelgi on lahtine jalaluumurd, on talle vaja esmaabi. See, kas ma parajasti seda tehes empatiseerin ja mõtlen, et vaeseke ei saa nüüd maratonile, pole oluline. Küll ta ema varsti ta kätt hoiab. Aga kui ma oma koerale käpale astun, siis ongi minu töö teda nunnutada, sest ta on minust sõltuv ja tal pole kedagi teist, kes sellele käpale peale puhuks. Kui veel suudaks rohkem hetkes elada ka, oleks maailm juba hulga parem paik. No näiteks, kui ma suudaks mitte muretseda ette potentsiaalsete võimalike stsenaariumide pärast, vaid teeksin lihtsalt muid asju, kuni selgub, mida siis tulevik toob.

Selle teise teema kohta. Väide, et lahkuminek toob välja TÕELISE mina, on minu jaoks alati huvitav olnud, sest see kõlab nüüd tiba imelikult, aga ma ei olnud pärast kuueteistkümnendat eluaastat vist mitte kordagi kauem päris vaba ja vallaline olnud kui kolm kuud. Ja selle põhjal tundus mulle tõesti, et kui ma parajasti vallaline olen, siis olengi kohe kõpsti sotsiaalsem ka, käin rohkem väljas, kuulan valjemat (ja metallisemat) muusikat jne. Nüüd, kui esimest korda elus olen pikemalt vallaline olnud, oskan öelda, et ilmselt on rohkem väljas käimine alguse asi, kus ei oska lihtsalt ootamatult süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Praeguseks teen ikka suurema osa ajast omaette kodus oma asju, kui parajasti tööl või trennis ei ole. Ja muusikamaitse käib mul lainetega, st ma ei naudi Sepulturat mitte ainult pärast lahkuminekut, vaid niisama käivad ka selle hood peal. Eelmises suhtes lihtsalt oli see pisut põlu all, siis saigi sellist muusikat ainult siis kuulata, kui kaaslane ära oli. Nii et ei, oma kogemuse põhjal ma ei nõustu väitega, et kaaslane inimest nii palju mõjutaks, et ta enda muusikamaitse, toitumiseelistused jms suisa ära unustaks – kuigi mina olen muidugi üks keskmisest tiba kõvem kivi ka.

Küll aga usun ma väga seda, et ümbritsevad inimesed mõjutavad seda, kuidas me mõtleme ja milliseid eesmärke/nõudmisi me endale seame. Ma sain näiteks oma mõlemad magistritööd suuresti valmis kirjutatud seetõttu, et sõpradel, kellega igapäevaselt suhtlen, on kõigil vähemalt üks magistrikraad (mitu neist teevad doktorit või kaaluvad seda), nii et teatav surve oli kogu aeg olemas. Eriti teise töö kirjutamise ajal, sest elasin sel hetkel koos inimesega, kes töötab VÄGA palju, selle kõrvalt paratamatult viitsid ka ise rohkem pingutada, sest see saab kuidagi elu osaks, inimesed ju pingutavadki.

Või nagu inspireerivad inimesed, kellest ma eilses postituses kirjutasin. Kui minu ümber on rohkem inspireerivaid inimesi, üritan ma neid nii alateadlikult kui ka teadlikult kopeerida, sest see on minu jaoks innustav. Panen rohkem tähele enda negatiivseid mustreid ja üritan neid asendada nende positiivsete mustritega. Viitsin ehk isegi ise üritada kedagi motiveerida ning proovida lahkem ja kannatlikum olla. Nii et selles mõttes ma usun küll, et kui tahad olla edukas, ümbritse end edukate inimestega, kui tahad olla õnnelik, ümbritse end õnnelike inimestega.

Siin on ainult see konks, et see toimib ka vastupidi – üldiselt, kui inimene on parajasti augus, siis teda tülgastavad igasugused rõõmupallid, nendega suhtlemine nõuab energiat. Mina olen ise rõõmsameelne inimene, aga näiteks selliseid kogu aeg naeratavaid joogainimesi ma pikalt ei kannata, sest mul on VAJA mingit mõtestatud tegevust ja pingutust, et end inimesena tunda. Ja introverdile võib ekstravertidega ajaveetmine ka väga väsitav olla, seda enam, et aktiivsem pool kipub teatavasti aktiivsem olema, mis, olgem ausad, kõlab tihti nagu ümberkasvatamise katse. Kui ikka inimene ei taha hommikul esimesed pool tundi sõnagi öelda, pole ju mõtet teda sundida, las igaüks ikka ise valib, mis talle sobib.

Isver kui pikalt sai jälle iseendast rääkida. Küll see maailm on üks tore koht.

Advertisements

43 kommentaari

  1. Suhtest ülesaamise kiirus ja empaatiavõime ei peaks ju sama asi olema? Esimene on lahtilaskmise teema ja see, kui palju keegi on kõigist teistest olulisem (ja kui kõvasti kokku ollakse kasvanud), aga empaatia ei rakendu ju ainult sellele kõige olulisemale inimesele. ja empaatiat saab vabalt tunda kellegi vastu, kellest ollakse suhte mõttes lahti lasknud. Et ei ole enam raasugi armunud, aga kui näen, et talle sangpomm jala peale kukub, krimpsutan ikkagi nägu, sest mul on mingi ettekujutus, mis tunne sellise sangpommi kukkumise peale on.

  2. Ausalt, mina küll pole sellest kirjutanud, et lahkuminekul tuleb tõeline mina välja.
    Ütleksin, et Murca ka pole, aga esiteks pole ma kindel oma mälule ja teiseks – ta nii sageli mõtiskleb, krt teab, vbla ta minu meelest lihtsalt mõtiskles selle teema üle ja teeme erinevad järeldused.

  3. A üldiselt on mul empaatiavõime jaoks lihtne test – vbla pole absoluutne, aga rusikareeglina kehtib: kui inimesele meeldivad väga loomad, on empaatia. Kui talle loomad ei meeldi, ei ole.
    Kõiki inimesi, kel pole lemmiklooma kodus, vaatan teatava kahtlusega, kui pole ja ei taha ja iu, siis sügava kahtlusega.

    Mis ei muuda, et mul endal pole, eks ole.
    Ja et mu emal ja tema mehel on minu endine kass, kuigi nad ise poleks ilmaski looma tahtnud. Aga nii palju me oleme kõik mõistlikud inimesed, et adume
    a) kassil on seal parem
    b) mu tütar elab seal ja temale kass hirmsasti meeldib ja sedasi on temal lisaks kassile ka toredam

    • Ma just eile küsisin sõbrannalt (suur maja, mees ka kolm last, mees), et miks sul kasvõi kassi pole.
      Vastas, et üürimaja ja omanik ei luba.
      Nii et mõnikord on mitteloomapidamise taga puhtalt asjaolud.

      See-eest elavad neil akna taga võsas rebased.

      • muide, kas oleks hea toon kirjutada, et tore sissekanne ja ma olen üldises plaanis nõus ja lisaks värskelt empiiriliselt tõestatud (sest ilma adblockita inimesed vajaks virtuaalset nunnutamist, mitte.. eee.. nende puude möödaminnes äramärkimist)?

        st kui MINA OLEN empaatiline, kas ma peaks siia kirjutama “nõus” “mina ka” “laik” või ei ole vaja?

    • Kõik, kes käituvad teisiti, kui sina, on empaatiavaesed?

      • MILLEST te räägite?!
        Lugeda ei oska v?
        Ma vaatan sügava KAHTLUSEGA inimesi, kel mitte ainult et looma pole, _ka ei taha ja iu_. Ehk MUIDUGI on inimestel igasuguseid põhjusi mitte looma omada, dohh.
        Morgie, ja see on minu test, selline rusikareegli oma, ei välista erandeid. Lihtsalt see “ta pole mulle mitte kuidagi kasulik, aga awww!”- emotsiooni olemasolu on üsna kindel viis määratelda, kas inimene tunneb teiste osas õrnusevärki üldse või on tuimalt enesekeskne.

        • + kuna test ei määra, MIS loom meeldima peaks, on phmt kõik, kellele mingigi loom meeldib, ju seal empaatiavõimeliste poolel.

          /hämmgus õlgu kehitades ära.
          Ei, mis, ütlen välja ka: üsna selgelt Morgiele ei ole seda võimet antud, aga ta ise arvab, et on.
          Nojah. Inimesed on nagu nad on.

        • Kust sa võtad, et ma ise arvan, et mulle on empaatiavõimet antud? Olen ma seda kusagil enda kohta välja öelnud?

          Ütlesin, et ennast üliempaatilisteks sildistavad inimesed paistavad tavaliselt silma millegi muu, kui empaatiaga, muud midagi.
          Krokodillide ja munade teema jälle.

        • Ma võtan selle pealt, et sa nii siin kui eriti ritsiku teema all oled väga suud täis võtnud ses asjas. Elik mina empaatilise inimesena oletan, et kui see oleks asi, millest sa omast arust suurt midagi ei tea, ei võtaks väga sõna teisest küljest kui “MINULE tundub, et …”
          Vbla muidugi hindan sind üle.

        • Aww emotsioon nüüd küll empaatiavõimet ei märgi. Täiesti sõltumatu nähtus.
          Et sa teaksid, siis suurem osa loomi tekitab minus selle aww emotsiooni, aga ma ei arva, et inimesed, kellel seda ei teki, on empaatiast ilma jäetud. Ma arvan hoopis, et seal pole üldse mingit seost ja üksnes selle aww alusel ei ole küll põhjust endale empaatilise inimese medalit kaela riputada.

          Ma arvan näiteks ka, et tõeliselt empaatiavõimeline inimene saaks aru, et inimeste jagamine sikkudeks ja lammasteks üksnes aww emotsiooni vms suvalise tunnuse alusel võib kellelegi väga tõsiselt haiget teha – ja jätaks selle tegemata. Minu jaoks on sellel mõistel see sisu. Jäta haiget tegemata.

        • Aga ennast ma selle medali ei auhinda, kas see siis võtab minult igasuguse õiguse mistahes teemas arvamust avaldada? Kas oma arvamus tohib olla ainult inimesel, kes endale igal hommikul peegli ees empaatiakunni krooni pähe paneb?
          Või kas sa arvad, et need inimesed, keda sina empaatiavõimeliseks ei pea, ei saa haiget ja neile võib ükskõik mida öelda?

        • Mul on sügavalt kama, mida sa arvad minust või empaatiavõimest üldse =)
          Et see näitab minu empaatiavõimetust? Ei, see näitab, et ma olen end natuke kaitsma õppinud.

    • Koduloomad nüüd küll ei loe. Ma olen NII palju loomade varjupaigas vabatahtlik olnud, et tean suht kenasti, kuidas loomad peredesse vahetevahel tulevad. Sel suvel oli esimene päris isiklik kogemus sel teemal, et koduloom võetakse perre pere koos hoidmiseks (pmlt tore ju, et loom, kes elab 0-15 a ja mitte laps) ja tglt mitte keegi teda ei viitsi, kellelgi pole aega ja keegi ei oska ega taha temaga tegelda, aga … Kellel nüüd on paha? Sellel koduloomal. Ja minul on ka, sest … sest ma sain tõestuse, et ebaintelligentsed inimesed ongi just nimelt ebaintelligentsed ning loll on loodusõnnetus ja katsu pealegi loota inimestest parimat, välja tuleb ikka nagu alati ning lisaks ka seda, et mu egotsentrist on piiritu (seda öeldi mulle otse selle loomaga seoses ja ega see ekslik ei olnud). Mina nende loomaomanike empaatilisuse osas otsuseid langetada ei oska, ausalt. Ja mu ema on mulle elu aeg korrutanud, et ma olen täiesti empaatiavõimetu, aga need kuramuse koerad … noh, mulle lihtsalt meeldib vist, et nad pole nii mitmetasandilised kui inimesed ja neist saab omale kergemini illusiooni luua, et taipad, miks nad mida teevad. Ei, sel lemmikloomaasjal ei ole minu arust empaatiaga mingit pistmist, ausalt. Empaatia on ikkagi inimteemaline teema!

      Vist … 😉

      • * 10-5 a
        ** egotsentrism
        *** Mul ka süda verd ei tilgu, kui sidrunimaitselisest koomas parmule kiirabi kutsun, aga ikkagi tahaks kuidagi teda rehabiliteerida. See pole empaatia, see on maailmaparandamine ja eneseupitamine. 😀

      • MILLEST sa ometi räägid =)?!
        Ma kirjutasin “kui inimesele meeldivad väga loomad” oma testina. Mitte “kui ta neid endale võtab” nt. MEELDIMINE on oluline.
        Ja no ma ei arva, et sa empaatiavõimetu oleks. Omavaheline suhtlus pole nagu näidanud, et sa aint nende vastu kena oleks, kes sulle kasulikud on nt.

        • Jestas, ta võttis mu wordpressi-identiiteedi, mille ühte kutsega blogisse pääsemiseks tegin. Eelmine olin ikka mina!

      • Ma räägin sellest, et katsu sa vahet teha, kes inimesele “meeldivad” või “ta arvab ise, et talle meeldivad loomad”. Pooled neist varjukasse sattuvatest loomadest on just sel moel seal, et inimesele ju “meeldivad loomad”, aga ta mitte kuidagi ei suuda mõista, et loomadel on mingid vajadused olemas ja et nende vajaduste rahuldamiseks peabki koduloomadel olema omanik. Nad üldse ei piina oma lemmikloomi, eks. Nad lihtsalt ei mõtle oma tegevuse/tegevusetuse tagajärgedele, juba alates looma majja toomise otsuse mitte läbimõtlemisest. Ok, varjupaika toob oma looma siiski n.ö koorekiht, kes tõesti nii palju mõistavad, et nende pidamisel oleval loomal ei ole nendega hea või neil endil ei ole võetud/saadud loomaga hea. Ühesõnaga eks sa tee vettpidav statistiline uuring selles osas, et “meeldivad loomad-ei meeldi loomad” ja “on empaatiline-ei ole empaatiline”. 😀

        Ses küsimuses on meil mõlemal ainult oma kogemusel põhinev tunne, eks. Sina ilmselt tunned paremini ära empaatilise ja mitteempaatilise inimese, aga sul on kordades vähem kokkupuuteid koduloomade omanikega. Ime siis, et arvame osaliselt kattuvalt, aga kerges nihkes.

        • Kui mulle meeldib asjaolu, et inimesele meeldivad loomad, siis mind ei peaks huvitama, kas inimesel on praktiline pädevus või võimekus nende eest hoolt kanda. See on tõesti täiesti sõltumatu omadus ja asjaolu.

          Kui meestele meeldivad suured tissid, siis nad ka alati ei pea aru, kas tisside kandja plaanib kedagi imetada või on seda juba suisa teinud või on need lihtsalt tülikad aksessuaarid ta esiküljel.

        • Kaur, sul on suuretissiempaatia v? Elad kaasa neile, jah, kui suudad mõelda sellelegi, kui raske on neid kaasa vedada. Äkki sul on ikkagi suuretissiomanike suhtes see empaatia? 😀

          Ma siis küll ei tea, kuidas söömise ja toiduarmastusega on. Et kui armastad burksi õgida, siis kas oled vaid burksi kujul esineva looma ja salati ja saia suhtes empaatiline või ka ringikõndiva saia ja salati suhtes? Elad nende elumuredele kaasa ärasöömistegevuse kaudu? 😀

          Häh, ma ka ei viitsi enam trollida, sest ma pean äkki ratsionaalselt siis midagi siin mõtlema vms.

        • oh, trollimine ja ratsionaalsus ei käi kokku, ära üldse pabista.

          Mõtlesin selle üle paar nädalat tagasi, et mis tegelt on trollivate mõtteavalduste sisu, ja leidsin, et kui inimene kas lihtviisil ei saa aru, millest jutt, ei taha aru saada või teeskl.eb, et ei saa, ent avaldab ennast ning keeldub vaikimast, ongi trollsus.

  4. Kogu see empaatiavõime teema tekitab minus viimasel ajal kahtlusi, eriti kuna olen näinud, et inimesed õigustavad medaliga “mina olen empaatiline” seda, et nad mõnda teist, endast erinevalt käituvat inimest halvustavad või paika panevad argumendiga, et kuna tema käitub teistmoodi, siis tal järelikult empaatiavõimet ei ole.

  5. VVN, aga need inimesed, kellel on loom ja on aww ka, aga käituvad oma mõtlematusest (impulsiivsusest?) loomaga halvasti ja ei ole tegelikult loomapidamiseks sobilikud?

    • See ei ütle ju midagi ńende empaatiavõime kohta, et nad ideaalselt ei käitu. Enda kontrollimine ja empaatiavõime ei ole mingitpidi seotud =)

  6. Kord veel kommenteerin, et arusaamatusi vältida, sest senine minu aktiivsel osalusel sündinud kommentaarium on kergelt lappama läinud.
    Empaatiavõime ei tähenda pidevat hirmu kellelegi kuidagi haiget teha. See tähendab arusaamist, mida teised tunda võivad või tunnevadki, ning kaasaelamist. Phmt suutlikkust panna end teise positsiooni – aga mida selle arusaamise ja suutlikkusega peale hakatakse, on üleni igasuguste muude loomuomaduste teema.
    Empaatiavõime ei välista hea sõdur olemist, lihunik olemist, prokurör olemist vms. Empaatiavõime olematus või väga napp esinemine ei välista hea psühholoog, arst või õde olemist.

    See ei ole mingi selline omadus, milleta või millega sünnivad inglid. Ta on, mis ta on – lihtsalt üks omadus.
    Annan suht suvalise ettetulnud lingi, mis pole wikipeedia oma, sest kes krt viitsib nii pikka ja vastuoludega vürtsitatud teksti lugeda kui sealne =P
    https://www.directormeedia.ee/empaatia-naitab-sinu-psuhholoogilist-arengut/

    Postituse kohta pole mul jätkuvalt midagi tarka öelda =) Vbla natuke teemal “kas lahkumineku valus ja pikaajaline üleelamine on empaatia tunnus”, see teema oli kergelt sees.
    Ma ütleks, et ei ole iseenesest, seal mängivad hoopis teised faktorid. (“KUIDAS ta sai mulle niimoodi teha?!” ei ole just empaatiline, see on pigem vastupidine. Empaatiline on tõdeda “Ma saan aru, miks ja kuidas ta niimoodi tegi, aga mul on valus ju!” Need mõlemad on lahkumineku järgses valus täpselt ühevõrra võimalikud ja ühe intensiivsuse ja valususega emotsioonid.)

  7. Äkki see on liiga keeruline teema, et mingitele paikapidavatele järeldustele jõuda? Mulle näiteks tundub, et nii VVN-il kui ka Morgiel on oma osas õigus. Isegi kui ma loen seda lingitud artiklit, tundub mulle ühtpidi, et olen empaatiline, seejärel mõtlen teistsugustele olukordadele ja tõden, et ei, ikka endale mõtlen esimesena.

  8. Aga keegi ei olegi ju kunagi 100% ekstravert või introvert. Ma arvasin ka pool elu, et olen täiega ekstravert, aga kui peale täiesti vabatahtlikku pikka inimestega suhtlemist ikka koju vait tõmbab, siis hakkasin mingil hetkel kahtlema ja tundub, et ma hoopis ei ole 100% introvert. On ju ka igasugused isiksusetestid, mis aitavad end analüüsida (no näiteks see https://www.16personalities.com/free-personality-test)

    Empaatia kohapealt… no ma neid kahte lingitud postitust ei viitsinud lugeda, aga ma arvan, et loomaomanikuks olemise järgi ei saa seda tõesti võtta. Sesuhtes, et Hitleril oli ka koer, aga ka parima tahtmise juures ei suudaks seda inimest kuidagi empaatiliseks nimetada. Mina olen empaatiast aru saanud nii, et kui keegi on tross ja selle asemel, et teda kohe peksma hakata üritad hoopis aru saada, MIKS ta parasjagu trossina käitus… et äkki hoopis see on empaatia? Et suudad või püüad vähemalt esialgu end tema olukorda panna. Samas tuleb tõdeda, et igalepoole mu empaatia ikka ei ulatu ka. Et kui keegi ikka koeri kurikaga surnuks armastab peksta, siis ma ei hakka püüdma tast eriti aru saada, et mis vaest inimest ikka nii koletu teoni tõukas, sest sellistel juhtudel muutun empaatiliseks nende pekstud koerte suhtes hoopis.

    • tont seda Hitlerit teab. Päris empaatiavõimeta inimesi on kaunis vähe; kõiki hirmsaid kuritegusid ei saa kindlasti empaatia puudumisega ära seletada. Isegi kui oletada, et Hitleril seda võimet polnud, siis tal oli hiigla palju järgijaid, kes tapsid ja piinasid inimesi vahetult (tunnete mõttes on vaks vahet, kas sa ainult käsid midagi teha või teed seda ise) ja see ei ole statistiliselt lihtsalt võimalik, et nad kõik olid empaatiavõimetud. Inimestel on oskus empaatia ajutiselt välja lülitada, kui tundub, et on vaja (kusjuures seda saab teha ka headel eesmärkidel, nt meditsiinis, kui on vaja inimest asjalikult aidata, isegi kui selle aitamise käigus on vaja talle natuke haiget teha).

      Hirmsaid kuritegusid ei tee tingimata mingid eriliste omadustega inimesed, täitsa tavalised, tavalise tundevõimega inimesed võivad olla. Vt, mida Arendt kirjutab banaalsest kurjusest.

      • Mumeelest oli hitler lihtlabane psühhopaat. Mingi info kohaselt on ühiskonnas psühhopaate 4-6% ja see teeb 4-6 inimest saja inimese kohta… polegi nagu nii vähe ju? Wikipeedia järgi on üheks psühhopaadi tunnuseks ka oskus inimestega manipuleerida ja kontrollivajadus ja “teisi üritatakse panna tegema asju, mida need muidu ei teeks.” Sellest massipsühoosist on ka palju räägitud. Ei ma ikka ei usu, et Hitler või Putin on empaatiavõimelised inimesed, olgu neil loomi palju tahes. Kui nad vähegi suudaks end teiste nahka mõelda, siis ei teeks nad neid asju nagu nad teevad.

  9. Minu meelest on küllalt näiteid ka sarimõrvaritest, kes on kaaslaste vastu ääretult sõbralikud ja empaatilised ja kogukonnas hinnatud… ning samas salaja killivad. No sellised Dexteri tüüpi 🙂

    • jep, otse wikipeediast, aga vast annab aimu, miks sarimõrvar hästi nunnu võib tunduda

      Psühhopaatide äratundmiseks pakutakse põhitunnuseid:

      Pealiskaudne sarmikus ja meeldiv kõneoskus.
      Kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest.
      Patoloogiline valetamine ja demagoogia. Nad on väga loomulikud valetajad. Peaavad end võimekamateks, kui nad tegelikult on.
      Inimestega manipuleerimine ja kontrollivajadus. Teisi üritatakse panna tegema asju, mida need muidu ei teeks.
      Süütunde puudumine. Võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit.
      Tunnete teesklemine.
      Empaatiavõime puudumine. Tihti puudub võime suheteks.
      Võimetus vastutada enda tegude eest.
      Emotsionaalne külmus. Surm, vigastused, tapmised, jätavad psühhopaadi emotsioonituks.
      Ebarealistlikud eesmärgid. Saavutamatud, sest põhinevad oma võimete ülehindamisel.
      Parasiitlik eluviis. Soovivad elada teiste arvel – emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult.

    • Üks häda empaatia terminiga on, et seda pruugitakse eri tähendustes ja vestlustes ei tea sageli, kes mis tähenduses kasutab. Etümoloogiliselt võttes ei peaks empaatial suhtlusoskuse ega sarmiga otsest seost olema – tegemist on kalduvusega tunda justkui teiste tundeid – tundeid, mida teine eeldatavasti kogeb. Aga kuna osal inimestel langeb see omadus kokku võimega käituda nii, et teistele meeldiks, kasutatakse “empaatiat” tihti ka selles meeldiva käitumise tähenduses. Kuni sinnamaani, et seda kasutatakse ka puhta ratsionaalse manipuleerimisvõime kohta, millega ei pea “teiste tunnete tundmine” üldse kaasas käima. Ja nii kirjeldatakse ühe ja sama omadussõnaga enam-vähem vastandlikke inimesi.

      • Siinsamas kommentaariumis tundub see esimene kaasatundmise tähendus ka kaheks jagunevat: ühelt poolt see seljaaju pealt tekkiv osadustunne (näed armsat neoteenilist beebi- või kassinägu ja tunned õrnust; näed, kuidas kellelgi sangpomm varbale kukub ja krimpsutad nägu — üsna füüsilised ja teadlikule kontrollile vähe alluvad reaktsioonid), teisalt püüdmine kellegi käitumise tagamaad mõista (mis ei võrdu heakskiiduga ja mis võib olla selle esimese seljaaju-osadustundega vastuolus). Ja eraldi küsimus on, milliseks käitumiseks kumbki empaatia tõlkub. Seljaaju-empaatia võib moonduda nii armastavaks hooleks, ahistamiseks (“nii nunnu!”, mudime ja näpistame teda) kui ka ristilöömiskampaaniateks (“inimene, kes lapsele/kiisule/tibupojale niimoodi tegi, tuleks üles puua / neljaks tõmmata / kiisueinena kiisudele serveerida”). Ja on hirmutav märgata, mil määral masside või minu enda “empaatia” võib mõnikord sõltuda mingitest ebarelevantsetest välistest teguritest ja kui lihtne on sellel seljaajusüsteemil mõnikord praktikas defineerida teist kui “teist”, isegi kui mõistus ütleb “kõik on meie”. Seljaajust kaugenev mõistmiskatse võiks ideaalis konstruktiivsem olla (inimene, kes lapsele/kiisule/tibupojale niimoodi tegi, vajab võib-olla intensiivset teraapiat. Mitte et laps/kiisu/tibupoeg ei vajaks abi ja kaitset).
        Kuigi möönan, et hellus nunnu kiisu suhtes võib ilmselt olla ka nende keerulisemate mõistmismehhanismide alus.

        • Sellega seostub natuke ka narratiivi kui argumentatsioonivormi ohtude ja võlude teema. Lugu aktiveerib plõksti! empaatia ja on sellepärast võimas emotsionaalne argument, aga enamasti ühekülgne. Statistika ei tekita empaatiat, aga võiks ideaalis anda laiema pildi. Kokkuvõttes on ikkagi mõlemat vaja (ja lugudest siis mitte ühte, vaid võimalikult mitmest küljest), aga huvitav on lihtsalt vaadata, kuidas argumentatsioon kõige teravamate teemade puhul lausa ei suuda püsida üldistatud tasandil. Kui oli kunagi too suur eutanaasiadebatt (ohohoo jajaa, süütud muretud mängud enne kooseluseadust ja pagulasi), siis keegi võis ju alustada teaduslikest uurimustest ja arvudest, aga kohe läks jutt “kujuta ette, et sinu vanaisa…” ja Annleena peale.
          [olen tüütu ja viitan iseendale: http://myrymsbrain.blogspot.com.ee/2013/11/narratoloogia-alused-oppejoud-marina.html%5D

        • Link viib küll õige blogi, aga mitte õige postituseni.
          Aga arukas jutt muidugi tekitas üldse soovi sel klikkida =)

        • “Kuigi möönan, et hellus nunnu kiisu suhtes võib ilmselt olla ka nende keerulisemate mõistmismehhanismide alus.”

          see on see, mida ma ise kaldun uskuma. kuigi ma oleks väga elevil ja huvitatud, kui ennast tutvustaks eetiline ja hoolivalt käituv psühhopaat – st inimene, kes puhta ratsionaalsuse pealt otsustab teisi hästi kohelda, otsesest omakasust sõltumatult, olgugi et mingi seljaajutunne teda selleks ei kannusta.

          põhiküsimus on siis, et mis teda küll motiveerima peaks. mis häda tal peaks olema teisi hästi kohelda, kui enda kasu ei paista.

          Mis eetilistesse otsustesse ja üldistatud tasandisse puutub – okei, seadusandluses tuleb paratamatult abstraktseid üldistusi teha. Aga muidu võib olla täiesti valiidne seisukoht, et eksisteerivadki ainult üksikjuhud ja nende jaoks ei saa isegi ühte metaeetilist süsteemi tööle anna; et seda, mis on “hea otsus” või “hea tegu”, ei saa juba ette kõikvõimalike otsuste ja tegude kohta kindlaks määrata. selle vastandpositsioon oleks enam-vähem see, et “valime kõigepealt Parima Süsteemi välja – noh, et kaalume neid nunnusid, et kumb on kaalukam, kas utilitarism või kategooriline imperatiiv – ja edasi läheb kõik juba mehaaniliselt”. Mis oleks arusaadavalt umbes samade edulootustega nagu iseenda juukseidpidi soost väljatõmbamine.

          Või isegi kui metaeetika missivõistlus korra kõrvale jätta ja otsustada, et me tahame eutanaasiaseadust, mis võimaldab kannatusi summaarselt minimeerida ja rõõme maksimeerida; ja meil õnnestub see kuidagi välja arvutada ja kehtestada; siis ikkagi võib mõnel üksikjuhul olla konkreetne inimene, kelle kannatuste minimeerimiseks tuleb seda optimaalset seadust rikkuda. Või kes mingil põhjusel ei taha, et seda seadust tema suhtes kohaldataks, isegi kui see tema mõõdetavaid kannatusi minimeeriks, sest nt valu vähesus on tema jaoks väiksema tähtsusega väärtus kui mõni teine, ja paradoksaalselt paneks teda kannatama mingil raskemini mõõdetaval moel.

          Statistika on küll hea andmete andja, aga ei suuda üksi kuidagi otsustada, milliseid tegusid oleks nende andmete põhjal hea teha. Statistika ei tule ütlema, mis on ülim hüve.

          Ma sekundeerin “lugudest siis mitte ühte, vaid võimalikult mitmest küljest” lausele ja laiendan seda ka eetilistele süsteemidele. st ka need on selles mõttes lood.

        • ühesõnaga, ma küll pooldan seljaajust eemalduvaid mõistmiskatseid, aga kardan ka ratsionaalsusest joobumist.

        • (mitte, et ma seda myrymile üldse ette heidaks – tema eutanaasia-artiklis käis objektiivse hüvehindamise võimatus samuti läbi. a nii igaks juhuks ikka jaurasin.)

  10. Nii. Morgie. Tsiteerin – “oled väga suud täis võtnud ses asjas” – ilma teie juttu sekkumata ja arvamust avaldamata, aga mitu suud sul siis on?? :)))

  11. Tänapäeva empaatia on puhtalt manipuleerimiseks.Ma mõtlen seda seda keep smailingut ja kiitmist mida tuleb söögi peale ja alla.
    Samas empaatiline inimene tunneb siirast rõõmu, et ta autol on hea meel kui paak on täis või teab täpselt millest ta kass mõtleb. 🙂

    • 25 kommentaari teemal “mis on empaatia” ja siis tuleb keegi ja pühib selle kõik vaiba ääre alla!!!

      Anomaalica, ma tean, mida sa tunned. Mulle meeldib täpselt samamoodi vestlusi vasakule torpedeerida ja see on nii mõnus!

      • Tainult enda tundeid saab tunda oma kogemuste põhjal. 🙂

  12. Ma ei jaksanud neid pikki kommentaarilohesid läbi lugeda, aga see lennuki ja hapnikumaskimetafoor oli täiesti nagu… /issand, mis on rusikas silmaauku nagu justkui positiivne väide???/ Igatahes kirjutan sellele kahe käega alla, õpin pähe ja esitan seltskonnas edaspidi oma mõtte pähe.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid