Mul ei ole tegelikult veel sõnu. Üks kord elus ma tõesti ei oska midagi öelda, aga tunne on, et peaks, sest muidu on, nagu poleks midagi olnudki.
Nädala eest suri ootamatult minu vanaema, kes oli päris ausalt kõige parem inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Kes oli alati igaühe jaoks olemas. Kelle moodi ma lootsin ühel päeval olla, kui ma peaksin kogemata kunagi suureks kasvama. Ta oli väga mitmes mõttes märkimisväärne naine ja mul on väga hea meel, et mul oli õnne just sellise vanaemaga üles kasvada.
Mälestus jääb.
Pärdikute päevaraamat 
Pai.
Rohkem ei oska…
Su vanaema on alati alles. Sinus endas. Mälestustes, geenides, kõige rohkem sinu tahtmises olla tema moodi. Ainuüksi selle foto järgi näeb, et teil on palju ühist.
Pai!
Mõmm.
pai..
Lahkumised on valusad neile, kes jäävad.
Jüri kirikuõpetaja Tanel Ots ütles, et eestlastel on üks väga ilus ja suur tähendust kandev sõnapaar: lugupidama. Lugu – see tähendab, et hoitakse meeles ja keelel inimesega seotud lugusid; Pidama – see tähendab, et hoitakse ja kantakse edasi olulisi hetke, milles inimene oli osaline.
Ole hoitud.
Mina matsin just eile oma ema. Õigemini, perekond mattis, mina nutsin ja jätsin hüvasti teisel pool euroopat. Tühi ja valus on. Ma ei tea miks, aga ema puhul peab minu jaoks paika maailmalõpu kohvik. Kuhu ta nüüd sisse astub umbes nagu seriaalis Cheers, kus kõik talle hõi ütlevad ja klaasi tema pole tõstavad, noh istu nüüd maha ja hakka jutustama. Ja tal on hea olla.
Kurb, mis siis, et võõras. Häid inimesi pole kunagi liiga palju.
Tundub väga vahva ja võimas vanaema.
Ole hoitud.