HEA on kodus olla, tõesõna. Juba ette oli kopp ees, sest ma olin nii väsinud, et tahtsin ainult võimalikult kiiresti koju saada ja oleks hea meelega kogu reisi üldse vahele jätnud.
Igatahes läks elamusterohkelt nagu alati, sain muuhulgas Belgias ära käia, kohtusin naisega, kellele oli ca 40 aastaselt tundunud, et elu on liiga monotoonne, mistõttu ta hääletas Aafrikasse ja jäi seal viieks aastaks mingite noortega kommuuni, kuigi ta alguses sõnagi prantsuse keelt ei osanud(tõsiselt, makske kinni või tehke järgi) ja orgunnisin hoolika pagasipaigutuse abil oma pisikesele õlakotile hoopis omaette reisi läbi Euroopa, et ta ei peaks kogu aeg ainult minuga hängima – loodetavasti jõuavad telefon ja fotokas varsti õnnelikult Eesti pinnale, kus ma neid juba ees ootan. Pervosakslastest, keda seekord eriti palju tundus olevat, ei hakka ma rääkimagi, mainin hoopis, et toredaid inimesi oli rohkem, nagu ikka. Vahemärkusena olgu ainult öeldud, et KÕIK pervod kandsid abielusõrmust. Ja iga kord, kui sa avastad, et maailmas on ikka nii suuri värdjaid, et tundub uskumatu, et selline tüüp tavalise naise seest on sündinud, tõestab kohe keegi teine, et on olemas ka häid inimesi.
Loodan, et hiljemalt nädala pärast ei tunne ma enam bussipeatuses kella küsides tungivat vajadust seda esmalt inglise ja seejärel prantsuse keeles teha. 😀
Pärdikute päevaraamat 