Vist esimene kord, kui keegi Eestis avalikult tähelepanu juhib faktile, et mitte ainult mehed ei “suru naisi alla”, vaid ka naised (meenutame nüüd koolis õpitut ja kordame ilma iseseisvalt mõtlemata) “taastoodavad patriarhaalseid väärtusi”, tihti rohkemgi kui mehed. Selline artikkel siis.
Eesti feministid teevad uusi avastusi
Pärdikute päevaraamat 
Lugesin neid kommentaare artiklile (poleks lugenud aga paberleht võttis suisa vaevaks mõned ära trükkida) ega saanud enam üldse millestki aru. Igale ühele oma feminism? Enamike arvates astus Tiina Laanem vastu kurjadele feministidele, kes on siis olenevalt arvamusest “mittenaiselikud naised, kes võitlevad naiselikkuse vastu”; “äpardunud ja läbilöögivõimetud naised, kes oma suguõdedest muidu jagu ei saa” jne. See, et Tiina Laanemi artikkel ka feministlik võis olla, eriti ei pakutud.
Mhmh, tavainimesed teavadki feminismist umbes sama palju, kui lehmad lennuväljadest.
Aga mulle see artikkel meeldis. Noh ja eks ta tõsi ole, et võime siin võrdõiguslikkuse ja soorollide teemadel vaielda, aga paraku on ühiskonnas sügavalt juurdunud nö stereotüübid, kuidas keegi miskit tegema peab ja kuidas olema peab.
Ega ma pole öelnudki, et mulle ei meeldi. Põhimõtteliselt nõustun ma kõigega, mida autor ütleb, ja arvan, et oligi aeg mõnele neist pindudest natuke otsesemalt viidata.
Ma ütleks, et see, mis paneb naisi naiste suhtes diskrimineerivale positsioonile asuma ei ole mitte kadedus vaid üleüldine igavese naiseliku süü millenniumitevanune kontseptsioon. Äraseletatult: naine on süüdi kõiges. Kui mees läheb paksuks – on naine süüdi – kui naine läheb paksuks – on naine süüdi – kui mees petab – on naine süüdi – kui naine petab – on naine süüdi – kui kodu on segamini – on naine süüdi, jne. Kui lapsed on halvasti kasvatatud, siis on see eriti naise süü. Ja igal juhul on naine süüdi selles, et need lapsed üldse olemas on, järelikult ei ole naisel tema ülisuure süü tõttu ei õigust isiklikule ajale ega õigust tahta, et mees ka laste kasvatamises osaleks.
Sellesama igikestva süü kontseptsioonile vastukaaluks ongi leiutatud naiseliku abituse kontseptsioon, aga see töötab kahjuks ainult õrnade, saledate, ilusate ja LASTETUTE naiste puhul. Emastaatusesse jõudnud naine on igal juhul süüdi kõiges, sh majanduskriisis, nafta lõpemises jne.
See on ju teada, et vendade vahel on vendlus ja õdede vahel on õelus. Ja seda on märgata tõesti ka tavaelust, et naised konkureerivad omavahel rohkem. Aga ühest asjast ma aru ei saa. Kas me, naised, peame nüüd kõik tahtma keskenduda karjäärile? Et nüüd siis ei tohikski naine feministide arvates enam lapsi kasvatada? Sest kui mina olen valmis ükskord laste saamiseks, siis pean ma ju ikkagi ka vastutuse võtma, nii mina kui mu mees. Ja kui ma lähen teatrisse, endal samal ajal väiksed lapsed kodus, on normaalne, et mu tuttav, kes lastest teab, küsib, kus need on. Mis seal siis vastata on, et nad on näiteks vanaema hoole all või isa hoole all? see on pigem uudishimu kui pahameel. Päris hooleta ma ju väikseid lapsi ei jätaks. Või sain ma valesti aru? Ma nõustun, et kõige rohkem diskrimineerivadki naised endid. Aga, me ei pea ju väärtustama kõik ainult karjääri. Naine kui indiviid teab ise, mida väärtustab. Mina näiteks hetkel kohati lausa mõtlen, et kahju, et nüüd vaadatakse imelikult, kui sa peaksid olema kodus istuv kodukana. Kõik naised peaksid tööl käima ühiskonna arvates või midagi muud kasulikku tegema. Kodus lastega tegelemise, koristamise vms peale vaadatakse imelikult, kuigi võib-olla see on see mõne naise soov. Või?
Ma küll ei keela ükskõik millele keskenduda. 😀 Ei keela ka meestel koduperemeesteks või lasteaiakasvatajateks hakata ja minu meelest ei keela ka teised feministid.
Kui naine väidab et vendade vahel on vendlus ja õdede vahel õelus, siis seesama väitmine on juba iseenesest naistevahelise vaenu taastootmine ehk naiste diskrimineerimine naiste poolt.
Kui naised väidavad, et mehed on usaldusväärsemad ja sõbralikumad, siis needsamad naised ise genereerivad sellele väitele sisu, ehk tegu on isetäituva ennustusega, maoga, mis hammustab oma saba, nõiaringiga, jne.
Naised, saage üle!
Naised on sama head, kui mehed. Lihtsalt teistsugused.
Kle, ja väga suures osas omadustes ei ole “naised” isegi mitte teistsugused. Statistiliselt mõni väike erinevus tuleb, aga konkreetsete isendite puhul ei ole selle statistikaga midagi pihta hakata ning suvaliselt valitud mees ja naine võivad olla omavahel sarnasemad kui kumbki mõne sama suvaliselt valitud sookaaslasega. Ja see ei tähenda ju, et see mees oleks naine või et see naine oleks mees.
Morgie kommentaaride peale tuli meelde keegi (vist Woolf?), kes arutas, millest tuleb naiste enda misogüünia. (ja mida minagi olen imestanud, miks naised ise ketravad, kuidas naised on nõmedad – kas nad siis ise usuvad endast, et on nõmedad? ja siis kui nad ise omast arust ei ole nõmedad, avaldub see sageli repliigis “no aga ma olengi tegelikult mees”, st naiselikkus defineeritakse juba eos millegi halvana. Woolf, kui see ikka oli Woolf, pakkus põhjuseks, et igaüks tunneb end mingist vanusest peale häirituna sellest, kui sõltuv ta oma emast on või kui suur võim emal tema üle on – ja siis kantakse see iseseisvumisvalu ja sõltuvusviha oma ema pealt kogu naissoo peale üle, kas või iseendale.
Mind ennast häirib väga, kui mulle öeldakse komplimendina “no aga sa polegi ju mingi naine”, justkui peaks see midagi head tähendama. Ma ise leian küll, et ma olen naine kõigi oma heade ja halbade omadustega, millest osa langeb meeste heade ja halbade omadustega kokku lihtsalt sellepärast, et neid omadusi tuleb üldse inimestel ette. Kui ma ennast vahel filmis või raamatus meestegelasega samastan, siis ei tule see sellest, et ma tahaks olla mees või oleks omast arust mees, vaid sellest, et seal filmis või raamatus lihtsalt on parasjagu meespeategelane (või oluline meeskõrvaltegelane) – ja olgem ausad, väga suures osas filmides-raamatutes ongi kõik autori poolt põhjalikumalt läbielatud ja seega samastumiskõlblikumad tegelased mehed. Noh, ja kui see tegelane on autori poolt põhjalikumalt sisse ja läbi elatud ja seega kannab rohkem äratuntavalt inimlikke omadusi, siis samastungi ma temaga sellepärast, et ma olen kah juhtumisi inimene, järelikult on ka mul m0ni inimlik omadus.
Mulle väga meeldib su mõttekäik. 🙂
Mina näiteks hakkan ketrama, et naised on nõmedad, kui ma mõne Delfi naistelehe või muu gossip-portaali artikli peale sattun. Sellepärast, et see paistab lihtsalt statistiliselt olevat naisspetsiifiline nõmedus. Aga eks see on muidugi mõeldud pigem utreeritud meeleheitehüüu kui kehtiva üldistusena. Selle peale kukun ise kriiskama, kui keegi ütleb, et “naised on põhimõtteliselt meestest sellisemad-ja-sellisemad”.
hm, kas neid delfi naistelehti ja gossip-portaali artikleid treivad, kiidavad heaks ja võtavad vastu ikka alati naised? Selles on küsimus.
Nojah, ega ma ka ju arvandmeid ei tea, mulje on jäänud küll selline. Tõsi, on olemas bikiinifotode alasektsioon, mis sobib õiendamiseks/kiitmiseks mõlemale soole, meestele ehk isegi rohkem, aga see näib olevat murdosa kogu… eh… diskursusest, pardon my French.
Perekool ,virtuaalsed ja reaalsed padjaklubid. Seni ratsionaalselt käitunud naisterahva äkiline käitumismustrite muutus rasedana ja pärast sünnitust.
Mehena kogu seda sodi lugedes tekib küll mõte, kas on ikka mingi erinevus kaines mõistuses.
Käitumismustrite muutus rasedana ja pärast sünnitust on küll osalt kultuuriline (millisena kujutab naine ette ÕIGET rasedat ja ÕIGET ema), aga suures osas tingitud lihtsalt hormoonide kõikumisest. Seetõttu võib see arusaadavalt tema abikaasa jaoks väga raske aeg olla, aga läheb suuremas osas üle – kui hormonaalne tasakaal jälle paigas on, jääb alles ainult kultuuriline aspekt.
Perekooliga on jälle see teema, et seal on eelkõige need naised (ja tegelikult ka mehed, avalikult on neid seal küll ainult mõned, aga ma arvan, et tegelikult kindlasti rohkem), kellel parajasti sittagi teha ei ole ja kes ajaviiteks üksteise närve kulutavad. See on juba raudselt kultuuriline aspekt – seda peetakse miskipärast naiste inimõiguseks, eriti teatud sotsiaalsetes ringkondades. Neis samades ringkondades, kes naisteajakirjade sihtgrupiks on, sest sinna sihtgruppi ei kuulu minu meelest isegi mitte pooled naistest, vaid tunduvalt väiksem osa. Täpselt nii, nagu tunduvalt vähem kui pooled mehed loevad “meesteajakirju”.
Minu kogemuste kohaselt on ka see hormonaalne osa küllaltki ülepakutud – igasuguseid stereotüüpseid raamatuid, kus kirjeldatakse rasedaid kui labiilseid hulle, on lademetes, kuid ise olen vaid paari seesugust arust ära rasedat kohanud. Samuti ei räägi kõik lapsevanemad padjaklubides oma võsukeste ekskrementidest, aga need “avameelsed” jäävad lihtsalt kergesti meelde ja kujundavad sageli arvamuse ka ülejäänutest.
Kas nüüd just kui labiilsed hullud, aga hormonaalne tasakaal on paratamatult teistsugune ja see tekitab paljudel siiski probleeme kas raseduse ajal või peale sünnitust. Sellest ka näiteks tihti sünnitusjärgne depressioon jne.