Mehed ONGI lollid. Paksudest räägin ka

Ma tegelikult kõigi kohta ei tea, aga vähemalt Ameerikamaal tunduvad nad ikka päris puupead olevat. Nimelt viis Barna (on sihuke kristlik küsitlusfirma, mitte et ma aru saaks, miks küsitlusfirma puhul see oluline peaks olema, aga no varem ei saanud K-arvutisalongi ka ju ateistina tööle, nii et eks elu on selline) läbi küsitluse seksuaalse ahistamise teemadel. Selle tulemusel saadi teada, et umbes pooled mehed ei pea bussis enda kubemepiirkonna meelega kellegi vastu hõõrumist ahistamiseks ja rohkem kui veerand arvab, et küsimata inimestele peenisepildi saatmine nüüd küll mingi ahistamine pole. Peaaegu veerand arvab ka, et kellegi ees eneserahuldamine pole seksuaalne ahistamine. 17% meestest ei pidanud isegi seksuaalsetele tegevustele sundimist seksuaalseks ahistamiseks! Arvaks, et lihtne loogika, kui otseselt ei vägista, pole ka mingit ahistamist, aga ainult 14% meestest arvas, et kanni/rinna krabamine pole seksuaalne ahistamine – nii et seal kuskil on need kolm protsenti, kes leiavad, et kanni rabamine on ahistamine, aga näiteks suhuvõtmisele sundimine ei ole. Nii et ma olen pehmelt öeldes segaduses.

Teine teema. Vaatasin ühe väljamaa ülekaalulise #myfitnessjourney aastalõpupostitust. Tädi rõõmustas selle üle, et täitis oma aasta eesmärgi, kokku läbida aasta jooksul “jalutades, joostes või ujudes” vähemalt 365 km (ta lõpetas vist 367-ga vms). Mõtlesin, et mida kuradit, ja otsisin oma abivalmis telefoni välja – selle kohaselt kõndisin ma isegi jaanuaris (kui ma olin pool kuud haige ja istusin suure osa ajast koolitusel) keskmiselt vähemalt 2 km päevas. Nüüd suve- ja sügiskuudel, kui ma päriselt füüsiliselt aktiivne olin, tuli 7-8 ära, puhkusega isegi 9 (puhkuse ajal tuli ronima saamiseks ju enne sinna kalju äärde kõndida). Samsungitel on küll kombeks valetada, nii et neilt numbritelt võib natuke maha võtta, aga minu point on, et isegi kui inimene kõnnib esmalt hommikul tööle (ka siis, kui ta kõnnib autoni ja siis parklast kontorisse) ning päeval tööl vahel peldikusse ja vahel kööki, tuleb see 1 km ära. Ja see ülekaaluline ei olnud selline “istun oma motoriseeritud toolis” tüüpi inimene, vaid tal oli pilte postitantsust ja kickboxitrennist (st ta on vähemalt mingil määral füüsiliselt võimekas ning jaksab ja armastab oma keha liigutada), lisaks on tal üks vankris laps (st küllap seda last siis selle vankriga ka kuskile lükatakse, muidu võiks ta ju tooli peale panna, ei pea rattad all olema). Ma sellest saan aru, et autost töölekõndimise aega ei loeta jalutamise alla, aga näiteks lapsega või koeraga jalutamise loeksin ma küll julmalt sisse ja tal oleks kohe kilomeetrike päevas ikka muretult kirjas. Selles ju teoreetiliselt #mifitnessjourney point ongi, et füüsiline aktiivsus on eluviis, mitte eraldi eesmärk, seega ei pea iga kehaline aktiivsus olema ainult selle enda pärast ette võetud, koera või lapsega ringi jalutamine läheb ka igati kenasti sinna alla.

Beast in the making #beastmaker #hangboard #yolo #strengthismystrength

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sattusin ta peale kusjuures selle pärast, et ekstra otsisin instagrammist paksude inimeste trennipilte, sest üks sõber (kes ei ole isegi paks, tal on ehk 5 kg ülekaalu, nii et ma ei saa aru, kust sellised küsimused), küsis minu käest murelikult, kas paksud inimesed saavad ka venitada, st kas paksul inimesel on lootust spagaadini jõuda. See eelmainitud välismaalane oma postitantsuga nimelt teeb igat pidi spagaati igati muretult. Ja samas mina, kes ma enda arust just Baltimaade suurim põssa ei ole (ei ole viimasel ajal neid särgita pilte sattunud, aga no näha on siit pildiltki, et särgi alt veel päris midagi välja ei ripu), pean vahepeal pärast sööki venitades kätega alakõhtu eest ära nihutama, et mugavalt asendisse saaks. Asi seda tiba suuremat kõhtu siis sama moodi tõsta. Eestis kuidagi vaadatakse iga suuremat sportlast, nagu nad oleksid teel Mäkki kogemata treeningsaali sisse eksinud, aga joogas ollakse küll väga vastutulelikud. Alles vaatasin ameeriklaste ashtangaga alustamise videosid ja seal oli terve üks video pühendatud sellele, kuidas suuremad inimesed treeningut kohandama peaksid (et reied ei hõõruks teineteise vastu, et kõht ei jääks ette, aga ka selleks, et ei paneks alguses liiga palju raskust randmetele ja küünarnukkidele). Sealt läheb minu meelest tihti juba eetiline piir ka, sest ashtanga on VÄGA füüsiline ja statistiliselt väga vigastusterohke, kui liiga raske inimene kohe alguses liiga innukalt kaasa teeb, on see talle ohtlik, aga samas on selles konkreetses 30 päeva kursuses probleem väga mõistlikult lahendatud. Iga päev on erineva raskusastmega, mõni päev võetakse väga lebolt – ja mõned juhendajad on ise suuremad ja oskavad igasuguseid kohandatud versioone soovitada.

See on mõistlik esiteks inimlikust vaatepunktist – et kõik inimesed saaksid tervislikud olla, peab neil olema võimalus alustada neile sobivalt tasemelt. Teiseks aga on ülekaaluliste ignoreerimine kapitalistlikust seisukohast puhtalt imelik – raha vedeleb maas ju, st paksu inimese rahakotis. Miks sa jätad selle üles korjamata. Ja meilgi on statistiliselt juba kolmandik inimestest ülekaalulised, kuigi ma ei tea, kus nad peidavad end, sest tänaval ma enda arust küll pakse ei näe. Kui USAs on seda pooled ja suur hulk neist tegelikult tahaks kaalu alandada ja tervislikumalt elada, siis muidugi tuleb ka äritegevuses paratamatult nendega arvestada. Ja lõpuks võidame me sellest kõik, kui me jõuame arusaamisele, et oma keha on igati okei armastada, kõigist selle vigadest hoolimata ja samal ajal seda jätkuvalt soovitud suunas arendades.

P.S. Ma olen küll VÄGA elitaarne inimene ja muidu loen ainult kõrgkirjandust, aga tahaksin ikkagi Prooviabielu Liisale öelda, et ära nori tüli siis, raisk, kui hiljem nutuga tagaruumis peidus oled ja politseis avaldust pead kirjutama. Mind huvitaks, kas sihukesed inimesed reageerivad nii valuliselt siis ka, kui keegi inglise keeles nende kõrval suitsu osta üritab, või on üks kolonisaator kuidagi hulga toredam kui teine.

Advertisements

15 kommentaari

  1. Ma olen ka liikumisvõimeline paks, aga see on igav. Ütle parem, mis kõrgkirjandust sa viimasel ajal oled lugenud? Ma lugesin ühe krimiromaani just, päris mõnus oli.

    • Mina lugesin David Sedarise raamatut “Me talk pretty one day”, täitsa vahva oli, kuigi keskmise eestlase arust kardetavasti geipropaganda.

      • lahe. panen lugemisnimekirja kuhugi, et kui puudu jääb.

        • Kui kunagi puudu jääb??? 😀 Mul on küll pigem see probleem, et nimekirjas on juba umbes miljon ja kuusteist raamatut, lugemiseni ei jõua kuidagi.

        • mul sama. st. tunnistagem, päris vahele trügida sellel raamatul ei õnnestunud ja tõenäoliselt jääb ta lugemata. sry!

  2. No ära sa tule siin Ameerikamaa meestele ekstra näpuga näitama =)
    Kui samasugune küsitlus viia läbi Eestis, oleksid tulemused samasugused või veel lohutumad, ma arvan.

  3. Ei ole hullu, kindlasti on ka neid, kes selle küsimuse jures mõtlesid “see pole enam ahistamine, see on juba vägistamine” ja panid “ei ole”.

    / mina, pärast notsut essa inimeste VÕIMALIKU tarkuse eestkõneleja
    //Jaa, muidugi on notsu päriselt sel teemal kirglik sõnaleja, mina ainult täna ja eksikombel

  4. Kas seda prantsuse tädide avalikku pöördumist lugesid, kus avaldatakse arvamust, et ahistamise teemaga on ehk vähe üle võlli mindud. Mulle tundus õige mõistlik jutt kogu senise meediakära kõrval.

    Iga uut asja tuleb alustada tasa ja targu, ei maksa oodata silmnähtavaid tulemusi nädala paari jooksul. Seda nii trenni, dieedi kui õppimisega. Paraku on inimesed kannatamatud tänapäeva pööraselt kiires ühiskonnas, kui kohe ei saa ei viitsi rohkem pingutada. Paljud reklaamid ongi suunatud pea hetkelistele tulemustele: kuu ajaga 10 kg maha, kahe nädalaga keel selgeks, jne …

    Paksude ja kapitalismi koha pealt olen veidi küüniline. Ilmselt teavad kapitalistid väga hästi mida teevad, esiteks teenivad raha paksuks söötmise ja sõltuvuse tekitamise pealt ja siis kogu elu dieetide ning spordikraami pealt. Rääkimata tervishoiu ärist, mis USA’s neelab üüratu protsendi GDP’st. Majandus kukuks kokku kui inimesed mõistlikult tarbiksid ja terved oleksid 😉

    • Prantsuse tädisid lugesin. Aga kui juba nö. kass lauale tõstetud, on raske mitte “üle võlli” minna, mu meelest. Kõigepealt peab purgatoorium toimuma, alles siis saab mõnevõrra kainemalt arutlema hakata. Kaane alla kogunenud aur lööb ju ikka pauguga tekli pealt. Eks ajapikku loksuvad asjad paika, aga hetkel, kui iga ahistatud naine tunneb kergendust, et ta polegi ainuke oma emotsionaalse/füüsilise traumaga, ja et nüüd lõpuks võib ta sellest ka rääkida, ei maksa tasa ja targu talitamist loota.
      Pealegi, prantsuse tädid räägivad oma pöördumises FLIRDIST, aga mis ühist on näiteks bussis liginühkimisel, kannikrabamisel, eneserahuldamist pealt vaatama sundimisel flirdiga?
      Lisaks, trenni või dieedipidamisega ma #metoo teemat mingil juhul ei võrdleks. Esimeste puhul on tegemist vabatahtlike ettevõtmistega, teise puhul mitte.

      Aga kehakaalu ja kapitalismi seoste osas olen sinuga täiesti ühte meelt.

      • Tavaliselt on muidugi selge vahe flirdi ja ahistamise vahel, mõnikord kipub siiski definitsiooni taha kinni jääma. Mina ei sidunudki trenni ja dieeti metoo’ga, lihtsalt see oli Rentsi järgmine teema sama postituse all millele eraldi vastasin.

        • Sorry, my bad =) – lugesin uuesti su kommentaari, ei sidunud tõesti.

  5. Selle paksu kilomeetrilugeja kohta ma ei oska muud arvata, kui et tal vist puudub aktiivsusmonitor või ajas ta numbrid sassi kuidagi. Sest no… mina olen ka paks ja postitantsu kohe kindlalt ei tee, aga aktiivsusmonitori väitel kõnnin päevas keskmiselt 5-7 km ikka ära. 1 km ringi saab kõnnitav vahemaa jääda ainult haige olles…

    Lisaks on mul tunne, et selle küsitluse tulemused pole usaldusväärsed, küsitlus oli kallutatud või valim spetsiaalselt kitsendatud. See ei saa lihtsalt võimalik olla.

    • Autoga tööle, autoga koju, tööl istud ja vahid ekraani.
      Vabalt võib ka 100m päevas tulla.

      • Kui vahepeal vetsus ei kãi, köögis vôikut ei tee ja auto saab otse maja ette parkida, siis ehk. Meil jalutad parkimismajast 500 meetrit ja juba ongi kilomeetrike tãis ôhtul.

  6. Kurb on see, et ega ei pruugi olla. Meil Eestiski vene keelt kõnelevate noormeeste hulgast rohkem kui pooled on natuke nõus väitega, et kui tüdruk ütleb vahekorrale “ei”, siis ta tegelikult mõtleb “jah”.. (2015. aastal TÜs noorte seksuaalse väärkohtlemisega seotud küsitlus)


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad