Päris kõik ikka ei ole. Näiteks juhuks, kui kedagi huvitas, siis selgus, et ma ei ole kohe kopsuvähki suremas vms. Oli lihtsalt närvipõletik ja tavalisest paratsetamoolist sai abi. On hulga parem olla ka, kannatas isegi rahulikult trenni teha ja eile öösel sain juba vasakul küljel magada. Nii et tundub, et taas kord pääsesin eluga.
Aga ehk selle pärast, et valus/haige oli, ehk selle pärast, et kohustusi palju, aga see nädal oli kuidagi väga raske. Kuna viisin koera vanaemale hoida, jäin paariks päevaks sinna ja no mul on VÄGA madal valulävi, kui asi puudutab selliseid imelikke hoolitsusavaldusi, sest ma olen ometi tugev iseseisev naine. Nii et mulle on näiteks vastukarva, kui mind aetakse enne mu äratuskella üles, et küsida, kas ma ikka tean, et ma peaksin varsti ärkama. Või küsitakse neli korda, kas ma ikka pakkisin kooliks kõik vajaliku kaasa. Nagu ei, röstri ja paki piima panin kotti, aga läpaka tõesti unustasin, aitäh tähelepanu juhtimast. Ma saan aru, et selle juureks on armastus, aga ma väsin sellest väga ära ja laupäevaks oleks tahtnud ainult Sirru juurde urgu pugeda ja vait olla.
Kõige kurvem oli see, kui esiteks pidin ma reedel koolis haisema, sest kõik mu puhtad riided olid eelmisel õhtul (küsimata) pessu pandud ja hommikul veel märjad – ning siis avastasin, et on olemas veel üks inimene, kes ei ole kuulnud, et moodsa pesupulbriga võib kõike 30/40 kraadiga pesta. Üks mu lemmikpusadest on nüüd tsuti koledam (üks vähestest, mille eest ma täishinda maksin, sest see oli nii äge – muidu on ronifirmade asjad lahedad, aga ma ostan neid ainult soodukatega, sest käsi ei tõuse 100 eurot trennipükste eest maksma). Pahane ka ei saa olla, sest inimene tahtis ju head, nii et mis ma ikka teen, rõõmustan, et vähemalt pesus kokku ei tõmmanud, ainult natuke topiliseks ja heledamaks läks.
Teiseks oli mul Tartus üks väga tore ja huvitav roniprojekt, mille ronimiseks oli eile viimane päev, sest järgmine kord, kui ma Tartusse lähen, on seal juba uued võistlusrajad. Konkreetselt iga liigutus oli raske ja äge ning ma sain kõik peale ühe kätte (tehnikaga, mitte toore jõuga!), nii et ma tunnen, et üks trenn veel ja oleks kätte saanud. Nii et sellest jäi bittersweet maitse suhu, sest samas olen ma ikka rõõmus, et seal nii palju kaugemale sain.
Kolmandaks oli mul täna juba päris hea tuju, sest no kodu ootab ja Sirru jne, maantee on ilus kuiv, päike paistab. Nii et tegin Statoilis, ptüi, Circle K-s peatuse, võtsin kohvi, sõin samal ajal valgubatooni, suurepärane flat white, sõit võib jätkuda … No ja viimase lonksuga sain sellise suutäie plöga suhu, et hakkasin rooli peale läkastama ning mõtlesin, et kuradima tanklatöötajad tahavad ära tappa. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et nagu pea iga muu asjaga siin elus, saab jälle ainult iseennast süüdistada (ega need riidedki pesumasinasse poleks jõudnud, kui ma neid lohakile poleks jätnud). Olin nimelt suutnud kohvitegemise ajal osa valgubatoonist sinna sisse kukutada ja ei pannud ise midagi tähelegi. Oh elu elukest.
Ahjaa, ostsin endale eriti ägedad uued saapad, mis on hea, aga see, et ma suutain kannale villi tekitada, on ronijale väga halb, sest ronimissuss on ju väga kitsas. Aga kuna saapad on nii ägedad, paneks ma need pigem siiski heade asjade alla.
Samuti tooksin positiivse poole pealt välja, et vanaemad saatsid kurki, tomatit ja tšillit ning üks neist tegi nii head masinaga saia (tavainimesed kutsuvad seda vist grillvõileivaks), et juba selle pärast tasus Tartusse minna.
Nüüd olen juba kodus, miski eriti ei valuta (ei tea, kas poleks pidanud raskustega venitama?), Sirru tegi Pärsia toitu, keegi ei taha mitte midagi ja homme saab Soome ronima. Nii hea.
Pärdikute päevaraamat 
Oo, millist??? (pärsia toitu) (ja väike p ma oletaks?)
Minu loogika ütleb küll, et kui Pärsia vaip ja Hiina toit on mõlemad suure tähega, miks siis Pärsia toitki peaks teisiti käima. Vt näiteks https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=6
Aga toidu nimi on zereshk polo, pildi juures on hashtag ka, kui sellele vajutada, näeb, kuidas sama asi teistel on välja näinud ja ehk kuskilt retseptigi. Pm kana, riis ja zereshk-kaste. See viimane on eesti keeles kukerpuu vist, igatahes mõnus mõrkjas.
Kaur on veel vanaaja inimene. Kõik need uued reegliuuendused (mingi … vaevalt 6-7 aastat vanad, eks?) ei ole tema peas kohta sisse võtnud. Minu peas on neil koht ainult tänu Nirti kunagisele postitusele, kuidas ta käis teletõlgi töö saamiseks eesti keele eksamit tegemas ja avastas, et keelereeglid on nii palju muutunud, et ta ei oska enam eesti keelt.
2007. aasta eesti keele käsiraamatus on see uuendus juba sees, nii et 11 aastat. Muudatuse loogika oli “teeme selle muutumatu omadussõna reegli ühtlasemaks, sest inimestel läheb kogu aeg segi, millal mispidi on”, aga nagu näha, tekitas see selle asemel, et rahvahulkade kirjaviis oleks ühtlustunud, omakorda põlvkondliku lõhe. A sellesama käsirmt järgi oli uus reegel siiski kõigest _soovitatav_, mis on hea mõte, sest ei muuda vanal moel kirjutajaid hoobilt kirjaoskamatuteks.
Hea näide sellest, kuidas inimeste kirjaoskust ei saa paika panna selliste arbitraarsete reeglite tundmise järgi, eriti kui neid kogu aeg muudetakse. Iga kord, kui keegi selliste pisiasjade kallal prigisema kukub, tahaks kohe seda juhtumit meenutada.
Kirjutasin privas blogijannale, aga kui te juba jutuotsa üles võtsite, siis siia ka.
See reegel, et KÕIK kohanimeliseid täiendid tuleb alati kirjutada suure tähega, on:
1) moodsa aja narrus
2) EKI sisepoliitilise kempluse tulemus
3) lihtsalt vale.
Sellele tuleb kodanikuallumatuse korras vastu seista kõikjal, kus mõistlik.
Vastutustundliku kodaniku kohus on juhtida avaliku võimu tähelepanu regulatsioonidele ja normidele, mis on mingil põhjusel valed või ebakohased. Keeleinimesed, kes järjekindlalt kõiki EKI päevapoliitilisi otsuseid kaasa mängivad, on halvad kodanikud.
Nii et. aasia toit, pärsia vaip.
Samas kakluses “Ordoviitsium vs ordoviitsium” (ehk EKI vs Raukas) tuleb neid jällegi toetada.
(ja no komavead jne, sest copy fb chatist, kus sa näed korraga umbes poolt lauset ja mingist õigekirjasd ei ole juttuki)
20 aastat vana reegel, aastast 1998.
http://keeleabi.eki.ee/artiklid2/kaubad.html
Kõik, mis on muutnud pärast keska lõppu, on inimese jaoks “liiga uus”. Mina kirjutasin lõpukirjandi 1988.
Mina kirjutasin lõpukirjandi 1996, aga ikkagi ei ole 2 aastat peale kooli lõppu muutunud reeglid üldse kohale jõudnud. Ongi “liiga uus”. Selle peale tuleb juba jonn, et kui nii edasi läheb, jõuame saksa keelde välja, kus kõik nimisõnad kirjutatakse suurte algustähtedega.
ma pean tunnistama, et mind jätab küsimus, kas kirjutada selliseid asju suure või väikese algustähega, nii või teisiti üsna leigeks. Pmst ortograafia ONGI päevapoliitika. Ainus koht, kus mul keelekired lõkkele löövad, on siis, kui keegi otsustab kedagi teist sellist tüüpi “vigade” pärast mõnitada.
Bingo =)
Mina kirjutasin 1997, eelmisel aastal selle reegli sünni suhtes – ja täiesti veider uus reegel on =)