anna kannatust · faith

Pange nüüd hästi tähele (ja rääkige oma tähelepanuvõimest)

Kaks mu täiskasvanud sõpra on väikese vahega tähelepanuhäire diagnoosi saanud ja lisaks olen ma siin väga õrnalt sarvi ragistanud kolmandaga, kel on endal see ammu diagnoositud ja kes ei saanud aru, miks ma ometi arsti juurde ei taha minna, kui olen aegade jooksul blogiski maininud, et mul on tihti keskendumisega raskusi. Ma nagu jätkuvalt ei saa aru, miks üks täiskasvanud inimene, kes ravimeid vajalikuks ei pea, peaks seda diagnoosi otsima minema? Selles mõttes, et ma ei dissi siin ühtki oma tuttavat, kes on seda teinud, aga nad on kõik ka sellised inimesed, kel kas on asi nii käest ära, et neil ON ravimeid vaja, või inimesed, kes juba saavad mingil põhjusel ravimeid, nii et loomulikult on mõistlik siis kindlaks teha, et need ka tähelepanuhäire seisukohast sobivad oleksid, mitte olukorda hullemaks ei teeks. Aga üldises plaanis olen ma terve elu arvanud, et absoluutselt kõik meist tunnevad end kõigis tähelepanuhäireid puudutavates meemides ära, ei v? St kõigil meist on ju MINGEID tähelepanuhäire jooni, küsimus on pigem selles, kui tugevad need on ja kui väga need su elu mõjutavad.

See käib kogu mu pere kohta, ma arvasin, et kõik vaatavad sugulastel külas käies hapukoore “parim enne” AASTAT ka, mitte ainult kuupäeva?

Nagu üks tuttav ütles Twitteris, et mõtleb, kui palju ta oleks võinud saavutada, kui tal poleks ADHD-d – minu jaoks on see võrreldav sellega, et oleks ma 30 cm pikem, võiksin ma olla Eesti parim naiskorvpallur. Või kui mul oleks parem ahviindeks, oleksin ma kindlasti parem ronija. Poleks mul nii sitt iseloom, oleks mul kindlasti rohkem sõpru. Aga no ma pole ühtki neist asjadest, nii on siis järelikult, mängime ikka nende kaartidega, mis meile antud on. Loomulikult annad selles mõttes ikkagi oma parima, et teed trenni, otsid nippe, millega end tööle sundida jne, aga mõttetu on mõelda sellele, mis kõik võiks olla, kui ma oleks teistsugune inimene. Kui vajad välist abi, mine arstile. Kui ei vaja, leia ise enda jaoks toimivad lahendused ja elu on lill.

Mina elan selles mõttes hetkel täielikus mugavustsoonis, et mu praegune töökoht sobib mu ajule suurepäraselt. Mul on kogu aeg hulk ülesandeid, mis on tehtavad, aga pole minu jaoks ei liiga igavad ega liiga suured. St kui ülesanne on liiga suur, siis ma alati venitan alustamisega ja vihkan end selle eest. Aga hetkel on mu ülesanded täpselt sellised, et kui mul ei ole parajasti tuju ÜLDSE midagi teha, saan endale ikka öelda, et no tee vähemalt päeva esimene task ära, siis vaatame edasi. No ja kui oled juba alustanud, läheb aju automaatrežiimile. Ainus mure on see, et ma saan ise aru, et kuna tööst on minu jaoks nö mugavustsoon saanud, olen ma jõudnud punkti, kus ma kasutan oma tööd prokrastineerimiseks. St et kui ma mõtlen õhtul kell 9, et peaks lõputööga tegelema või joogat tegema, jõuan ma ikkagi selleni, et teen veel ühe tööülesande ära, sest nii ma ei tunne, et ma raiskan aega, sest ma teen ometi midagi kasulikku! Ehk siis mu firma seisukohast on see imeline olukord, aga minu isikliku arengu seisukohast mitte nii väga. 😀

Ma saan teoorias muidugi aru, et pikas perspektiivis oleks vaja ka lõputöö ära teha, aga no see ei tundu hetkel ÜLDSE kiireloomuline – mul ei ole seda tööalaselt veel niipeagi vaja. Ja no rahalises mõttes urgent pole see ammugi mitte, sest ma olen hetkel olukorras, kus ma võiksin ülikoolis veel sada aastat venitada ja ise tean, millal kaitsen (kui kõik ainepunktid on olemas, võid ka eksmati saada, lõputöö kaitsmine on ikka tasuta). Nii et ma ei olegi konkreetselt mitte midagi teinud sellest ajast saadik, kui ma KUUDE EEST siin sellest kirjutasin. Lisaks see, et selle lõigu kohal olev kirjeldus ei käi eriti minu kohta, sest minu keskendumisraskused on eelkõige ärevusega seotud. Lõputöö on Oluline. Oluline on automaatselt HIRMUTAV. Ja hirmutavate asjadega ei taha mu aju tegeleda, sest ega ma loll ei ole, et ise karukoopasse ronin. Tööasjadega on ka nii, et kõik asjad on sama prioriteediga ja kui ka mõni asi on natuke keerulisem, saab see ikka enamvähem samas tempos tehtud. Aga kui mu kolleeg ütleb mulle täna õhtul, et “X peab kindlasti homme õhtuks välja minema”, siis ma teen asja X hommikul esimese asjana lahti, aga ma EI tee seda esimese asjana ära, sest nüüd on see Oluline ja see on väga hirmus. Ma teen selle muidugi ikka ära, sest Mike on nii nunnu ja tal on nii seksikas šoti aktsent ning ma ei taha teda alt vedada, seega on see ka piisavalt urgent, et end kokku võtta, aga slaava boogu, esimese asjana ma seda teha ei suuda. Ehk siis probleem tuleb siin mitte sellest, kas see ülesanne ka päriselt raske on, vaid sellest, kas keegi teine on öelnud, et “omg, nüüd oleks vaja pingutada” (ja kui sa juba seda teed, siis veidi pabistada ka).

Aga vot see meem käib küll minu kohta nagu rusikas silmaauku. Kui mulle tuuakse kell 12 uus raamaturiiul, siis tõenäosus, et ma juba hommikul normaalselt mingitele ülesannetele keskenduda suudan, on väga madal, sest me ärkame kell 9 üles ja valmistume selleks, et meile tuuakse varsti raamaturiiul. ERITI tuntav on see siis, kui ma pean ise majast välja minema, selliseks suureks ürituseks tuleb ometi vaimselt valmistuda. No ja kõige kehvemal juhul sa ei tea, kui kaua sa täpselt ootama pead, nii et sa oled igaks juhuks kogu aeg ootusärevuses. Seda sama postitustki kirjutasin ma kolm päeva just selle pärast, et ma ootasin sel nädalal olulisi analüüsitulemusi (mis olid suurepärased, tänan küsimast), nii et närvid olid veits püsti. Tööasjad sain tehtud + mõistlikus koguses trennigi (trenn on taas selline asi, et saad tunda, et sa oled ju ikkagi tubli, sest sa tegid ju midagi kasulikku, kuigi ülejäänud maailm taustal põleb), aga kõik muu oli tagaplaanil.

Aga tegelikult … Ma ütlen nüüd midagi, millega ma 20aastaselt üldse poleks nõustunud, aga milles ma aastate möödudes järjest enam veendun (ja mis on lääne ühiskonnas väga ebapopulaarne arvamus). Indigoaalane ütles just ühes teises blogis depressiooni kohta umbes nii, et mõnel inimesel on päriselt depressioon ja mõni inimene on lihtsalt nii ülekoormatud, et aju tõmbab pidurit. Mul on tunne, et tähelepanuhäiretega on kohati sama moodi, mõne inimese jaoks on see selline probleem, mis ongi kogu aeg lapsest saadik olemas ja kogu aeg segab, nii et loomulikult tasub arsti juurde minna ning vajadusel rohtu võtta. Ja mõne inimese jaoks on see selline asi, mis lööb välja või muutub häirivaks siis, kui liiga palju korraga taldrikul on. Ja probleem (?), mida me igapäevaselt ei taha tunnistada, on see, et a) erinevatele inimestele sobivad erinevad taldrikud ja b) need erinevad taldrikud on ka erineva suurusega. Teatud asjad on universaalsed. Kui sul on juba kolm last ja täiskohaga töö, siis ei olegi mõistlik selle kõrvalt ka kuuendat magistrit teha või raamatut tõlkida võtta, muidugi hakkab aju streikima. Ja siis sa võid käia ja rääkida, et sul on tähelepanuhäire, sa võid rohtu võtta, ehk on sellest isegi kasu, aga TEGELIKULT on asi selles, et sa oled pidevalt ülekoormatud (eriti kehval juhul on muidugi tegu mõlemaga – sul on päriselt tõsine tähelepanuhäire ja lisaks sellele oled sa ka pidevalt ülekoormatud, mis süvendab su niigi tõsist tähelepanuhäiret). Aga kohati on lihtsalt taldrikud kardinaalselt erinevad. On inimesed nagu aju-uurija Jaan Aru, kes kirjutavad täiesti tõsiselt, et neil ei ole otseselt puhkeaega vaja, sest ühe asjaga tegeledes puhkad ju teisest asjast. On inimesed nagu mina (ja ma kahtlustan, et väga paljud teised inimesed, et mitte öelda enamus), kellel on vahepeal vaja ka lihtsalt lakkesülitamiseaega – ja kui sa selle lakkesülitamisaja ära võtad, siis sa avastad ühel hetkel, et oled depressiivne, ei suuda keskenduda jne. Sest sa hoolitsed kõige ja kõigi eest peale iseenda.

Asja teeb keerulisemaks see, et tihti on tegu inimestega, kel on tohutu saavutusvajadus (või vähemalt on see saavutusvajadus suurem kui neile vaimselt sobilik elustiil tervislikult võimaldaks), nii et nad keelduvad hetkekski kaalumast seda varianti, et äkki, noh … lihtsalt ei peaks end kogu aeg surnuks töötama. Äkki üks täiskohaga töö laste kõrvalt ongi normaalse inimese normkoormus ja pole ime, kui üle selle rabeledes aju kärssama hakkab? Või minust rääkides, äkki täiskohaga töö + täiskohaga kool + samal ajal lootus ka spordis jätkuvalt kogu aeg uusi kõrgusi vallutada ei olegi väga realistlik eesmärk? Sest eestlastel on see citius, altius, fortius nagu emapiimaga kaasa antud, sest jumal hoidku, mõelge ometi, mis siis, kui ma vahepeal mitu nädalat või terve aasta ei arenegi kuskile poole? Nagu lihtsalt olen? Stagnatsioon! Mis siis saab? Jääb aega hetkeks hinge tõmmata ja ehk suisa mõnda lille nuusutada? See oleks küll kohutav ju. Nagu:

TLDR: Meil kõigil on autismi, ADHD ja kindlasti saja teise asja jooni. See ei tähenda, et meil kõigil oleks autism või ADHD või mõni muu asi. Või isegi kui tehniliselt on, see ei tähenda veel, et ametlik diagnoos kuidagi kasulik oleks. Sina ise tead kõige paremini, kas sa oled üks neist, kes abi vajaks või mitte. Kui sa end postituses olevatelt meemidelt ära tundsid, tasub sellele ehk mõelda. Mulle endale näiteks tundub, et minule võiks tunduvalt rohkem kasu olla terapeudist, kes aitaks mul välja mõelda mitte seda, kas mul on tähelepanuhäire, vaid seda, kuidas me selle minu olemasoleva ajuvariandiga ikkagi lõputöö tehtud saaks. Sest need kaks esimest tulid ikka täiesti läbi ussimu**i, sest minu jaoks on ülikoolis ainete läbimine väga lihtne, aga lõputööde kirjutamine VÄGA raske. Tahaks seda kolmandat paremini teha, aga selle jaoks oleks vaja vist paremaks inimeseks saada. Sest noh, ma võin kõik need “tahaks ikka rohkem” inimesed hukka mõista, aga … tahaks ikka rohkem ju. Sellised vastuolulised tunded siis täna öösel.

76 kommentaari “Pange nüüd hästi tähele (ja rääkige oma tähelepanuvõimest)

  1. See on nii hea postitus!! Ja tunnen end siin mitmes kohas ära: jaa, Oluline tõesti väga hirmus, lisaks esineb mul Waiting Mode raskel kujul.

    Aga mis taldrikutesse puutub, siis jah, tänapäeva elustiili juures, kus inimesed kuhjavad endale hunnikute viisi kohustusi ja hobisid ja “lähen/teen sest kõik ju lähevad/teevad” taldrikule, lisaks veel ka kohustus minemistest ja tegemistest kogu ilmale teada anda, samal ajal kui päevas on jätkuvalt vaid 24 tundi nagu sajandeid tagasi – ühesõnaga, pole siis ime, et juhe kokku jookseb ja ADHD sarnane seis tekib, isegi kui ADHDst pole tegelikult haisugi. Ma ei ole küll spetsialist, aga mulle tundub, et tihtipeale aitaks inimesi elu-olu mõningane ümberkorraldamine palju tõhusamalt kui tablett.

    1. Muidugi on ka inimesed, kel ei ole väga muud valikut – kui on kolm last ja näljapajuk, siis PEAD otsima lisateenimisvõimalusi. Aga väga tihti (eriti olukorras, kus tõesti on ADHD) on asi ka selles, et nii kui jälle korraks kergem on, hakkab aju lisastimulatsiooni nõudma. 🤣 Kui mul siin vahepeal pikalt kehv olla oli, ei tulnud lõputöö meeldegi, aga nüüd ajab ise oma kombitsad välja ja ütleb, et noh, tee nüüd ruumi natuke päevakavva.

      1. Mul on ka nii selle lisastimulatsiooniga. Kui pärast saja ülesandega stressirikast aega tekib lõdvem periood, siis nagu sügeleb kohe ja ärevusetase püsib ikka samas kohas, kuigi põhjust pole.

        Ja see sügelemine ei lähe ära muidu, kui end meelega lõdvemas režiimis hoides. Organism tahab harjutamist, et kogu aeg ei ole trevooga.

        1. esialgu tuleb selle lõdvema režiimi peal muidugi masendus, sest organism on vahepeal stressihormoonidest sõltuvusse jäänud ja kui laksu kätte ei saa, on paha olla.
          vt ka mis näitlejad “esikajärgsest deprekast” räägivad.

          a see masendus läheb üle, kui endal puhata lasta.

  2. Mida, kas terapeut kuidagi verbaalselt mudib ja masseerib su ajusid või kirjutab välja mälu laiendajat ja kiirendajat. Häired tekkivad ülekoormusest, mida tekitab väsimus kui see koormus kestab pikemalt, siis häired muutuvad loomulikuks ja salvestuvad mällu see on keemiline protsess, nii muutuvad inimesed hulluks ja pärast saab neid ainult keemiliste ainetega ravida. Kõige lihtsam on lasta terapeudil lõputöö ära teha. 🙂

    1. Tegelikult ei ole siin midagi hullemaks läinud, mul on kõigi magistritöödega sama jama olnud (bakatöö on selline tubli lapse referaat nagunii, seal polnud väga propsi). Ainus erinevus oli see, et seal oli mott siiski olemas, sest a) oli häbi ja b) olin vaene, eriti teise magistritööga terendas reaalne võimalus parema palga peale saada. Nüüd olen vanuses, kus teiste arvamus enam eriti ei huvita, ja nälg ka otseselt ei näpista, nii et motivatsioon peaks tulema suurest armastusest eriala vastu – aga see suur armastus aitab mul küll kõiki neid huvitavaid erialaseid aineid läbida (ilma naljata, need on väga huvitavad olnud), aga mitte lõputööd kirjutada.

      P.S. Ravimeid ma ei taha, tahan nippe, selle pärast mainisin terapeuti, mitte psühhiaatrit – esiteks ma ei arva, et mul oleks nii raske juht, mis ravimeid vajaks, ning teiseks on pea kõik ADHD ravimid üsna korralike kõrvaltoimetega + kehvemal juhul keskendud küll, aga näiteks nõudepesule või telerile, st miski ei anna sulle garantiid, et laserfookus just õigele asjale läheb. Ma tean kogemusest, et mul on abi vaja just otsa peale saamiseks, kui algus tehtud, on hulga lihtsam edasi lasta. Nii et äkki kuluks ära hoopis live-in dominatrix, kes veits piitsa plaksutaks ja kõrval seisaks? 🤔

    2. Kui Te kõik nii targad olete, siis vastake kus kohast tulevad need kes targad ei ole.
      Tähelepanuhäire tekkib mitte telefonist, vaid ajul pole vaja seda infot säilitada ja see tegevus kandub üle ajule ja aju ei jäta detaile mällu tulemuseks ongi üldine suutmatus keskenduda. 🙂

    3. Ei, neuroloogilised eripärad või häired, kui soovid (kui sa pead silmas ATH-d) ei teki ülekoormusest. Need on kaasasündinud ja väga tihti pärilikud.

  3. See on jälle hea koht, kus soovitada Randolph Nesse raamatut “Hea põhjus end halvasti tunda”. Psühhiaatri taustaga evolutsioonibioloogi raamat sellest, miks evolutsioon on jätnud meid haavatavaks vaimse tervise häiretele.
    Ma kardan, et see ADHD pandeemia täiskasvanutel on ka suuresti telefonide ja sotsiaalmeedia tekitatud. Sõltuvus lihtsasti kättesaadavast uudsusest on aju pannud käima sügavalt sissetallatud rada, mis süvenemisest ei soodusta. Ma ise samas jamas mingil määral.

    1. Jaa, olen täiesti nõus. Minu jaoks on ka telefonita elamine täielik väljakutse. Nüüd jätan seda teadlikult koju vahepeal just selle pärast, et tunnen, et muidu tahaks seda kogu aeg näppida. Ja isegi sarja vaadata on raske samal ajal telefoni käes hoidmata või arvutis mõnd tööadja nikerdamata.

    2. Ei ole ATH “pandeemia” nutifonide süü. ATH on kaasasündinud ajuerisus, sisuliselt teine operatsioonisüsteem peas. Pandeemiana mõjub ta, sest diagnostikakriteeriumid laienevad pidevalt; teaduse arusaam ATHst areneb (aga neil on veel piiiikkkk maa minna), naised ja täiskasvanud saavad diagnoose.

  4. Omg jaa.
    Mul oli ka nii – eksamid ülikoolis yes please, lõputöö näkää- ja selle doktoritöö ma oleks võinud tegelt peaaegu aasta varem valmis teha. Praegu ka artiklikirjutamine (teadusartikli siis) või projektiga alustamine tekitab totaalset õudu. Waiting mode on ka.

    1. NB! Ometi üks koht, kus mul ei ole: “Mul samuti!”
      Ei mingit waiting mode’i, ei õudu ülesannete ees, mul pole nutitelefoni, sest mitte miski minus ei karjata: “Mul oleks seda vaja!” ja isegi nõusid pesen täiesti hea meelega.

  5. mul on tunne, et t2iskasvanud inimesed, kes ravimeid ei vaja, otsivad diagnoosi, sest neil on vaja validatsiooni. mul on vahel t2itsa kade meel, et mul k6ik ADHD symptomid puuduvad (ausalt noh, ma ei tunne end yheski meemis 2ra), sest n2ha on, et see diagnoos toob inimestele tohutu r66mu ja kergenduse: ma ei olnudki lapsena halb, lohakas, rumal jne, mul on hoopis h2ire ja keegi ei teadnud seda ja ei m6istnud mind ja karistused olid asjata ja n2ete nyyd, see polnud minu syy!

    ja seda r66mu ei saa ju kellelegi keelata ega pahaks panna, aga ausalt 8eldes see, kui seda diagnoosi nyyd edasi vabandusena kasutatakse, miks ikka k6ik tegemata ja pilla-palla on, on… tyytu veits. sul on mingi 40 aastat aega olnud oma ajuga elama 6ppida ja toimetulekustrateegiaid v2lja arendada, m6ni v6iks ju selleks ajaks olemas olla?

    1. Nojah, ma iseenesest leian ka, et kui näiteks tööga hakkama ei saa, pole ettevõttel kohustust sind pidada – või vastupidi, on sinu enda asi leida töö, mis sinu seisundiga sobib (ja vähemalt suuremas osas on minu tuttavad seda ka teinud).

      Koduste asjadega on minu meelest pigem see, et leia samade standarditega partner. Mina ei seosta seda, et nõud on vahepeal pesemata, üldse ADHD-ga, meid kumbagi lihtsalt ei huvita, kas need on pestud – st hiljemalt ülepäeviti üks meist need ära peseb, aga meie kummagi jaoks pole katastroof, kui magama minnes kraanikauss tühi pole.

    2. huvitav, ma olen näinud selliseid diagnoosisaajaid, kes on õnnelikud, sest nad on ravimid peale saanud ja kirjeldavad, et “ma ei teadnudki, et saab olla ilma selle suminata peas” ja “issand, küll maailm on nüüd ilus, ma enne ei näinudki kõike seda” (sest sumin peas).

      1. Ma olen nüüd mitu päeva mõelnud ja ikka ei mõtle välja – Kitty, mida sa “diagnoosi vabandusena kasutamise” all silmas pidasid? Mõni näide?

        1. Ma ei tea, mida Kitty silmas pidas ja mul pole ühtki tähelepanuhäirega seotud näidet, küll aga tean ma mitut meest (st kindlasti on ka selliseid naisi, aga minu tutvusringkonda pole sattunud), kes kasutavad oma depressiooni täielikult mölakliku käitumise õigustamiseks (kuni füüsilise vägivallani välja, sa PEAD andestama, mul lihtsalt oli depressiivne episood), aga samas keelduvad arstiga koostööd tegemast (lasevad pooled ajad üle, ei võta väljakirjutatud ravimeid jne). Ehk siis inimesed, kes eeldavad, et neile tehakse diagnoosi pärast järeleandmisi, aga samas ei tee midagi oma seisundi parandamiseks. Sõbranna käis alles hiljuti kohtus ühe sellisega pärast vägivallaepisoodi ja sai kohustusliku lepituse, sest ISA ÕIGUSED ja TA ON JU HAIGE.

  6. Taldriku suuruse jutule kirjutan täiega alla.

    Aint et vahel – siis, kui lihtsalt tuleb selle taldrikuga elada, sest asjad on vaja ära teha – on ravimitest abi ka siis.

    nt mu tuttav otsis ärevushäiretega abi. arst palus tal oma elu kirjeldada, ta seletas, et töö, kool (kraadiõpe) ja neli last. Arst ütles “see on diagnoos”. Aga ärevuse vastu andis rohtu ikkagi ja sellest oli kasu, et see liiga täis taldrik kuidagi ära hallata. Ega lapsi ju ära ei anna, nende pidamiseks on vaja ka tööd teha ja kui inimene tahab oma kraadi ära teha, siis on arusaadav, kui ta ei taha seda sinna kaugesse tulevikku jätta, kus lapsed on kõik suured.

    1. ma neelan näiteks praegu sageli palderjani, sest kui mul on vaja kuu ajaga 6-7 kontserti teha ja sealt kõrvalt tõlked tähtajaks valmis saada, siis mõnikord jõuan seisu, kus istun arvuti taha ja lihtsalt ei funktsioneeri. Niipea, kui tuleb mingi asjalik tõlkemõte, sõidab sellele otsa orgunnimõte ja mul läheb tõlkemõte meelest ja vice versa. Või siis: tuleb mis tahes mõte, aga mul on tunne, et ma peaks mõtlema hoopis neile kolmele muule asjale, mis samuti tegemist vajavad.

      Palderjan, nõrk rahusti, tõmbab tüünemaks ja ma suudan endale meenutada, et tegelikult on asju ükshaaval tehes võimalik nad valmis saada. ei ole nii, et mida iganes ma teen, peaks ma tegema midagi muud.

    2. Jaa, seda kahtlemata. Ka depressiooniga on ju sama teema, et vahet pole, kas see on “lihtsalt niisama” või oludest tingitud, ravimitest võib siiski kasu olla (ja need võivad olla hädavajalikud, et saada tõuget nende olude muutmiseks).

      1. Ma olin suht tükk aega ravimite vastu. Et kas no ikka on siis vaja või? Aga terapeut seletas kenasti ära, et praegu on mul toimetulekumehhanismid, mis pole pikas plaanis just mõistlikud. 20 aastat vanade harjumuste muutmine on aga väga keeruline, kui ajukeemia nii või naa sassis ja möllab. Rohtudega saan aga võimaluse omandada uusi ja mõistlikumaid toimetulekumehhanisme ning kui rohud ära jätta, on loodetavasti need piisavalt juurdunud, et edaspidi just neid kasutada.

  7. Oeh. Olles 99% tõenäosusega üks postituses mainitutest, tahaks paar asja välja tuua.

    ADHD ei “teki” telefonisõltuvusest ega stressist, vaid see on inimesel lapsest saadik olnud – tegu on aju ehituse iseärasusega, nagu ka autism. Iseasi on see, et alles viimasel ajal on spetsialistid aru saanud, et meestel ja naistel avaldub tähelepanuhäire erinevalt. Mulle on ka üks psühhiaater otsesõnu öelnud, et “guugelda vähem”, kui ma avaldasin soovi testitud saada. Noh, ta võib muna imeda, eks. Just selsamal põhjusel ongi nüüd hakanud 30+ naised diagnoose saama – sest et nüüd osatakse ka muid sümptomeid vaadata kui et “on poiss, kes röögib ja jookseb tunni ajal ringi”. Üks ühine joon paljudel värsketel diagnoosi saanutel on see, et neil on aastaid edutult ravitud depressiooni ja ärevust, näiteks.

    Teine point on see, et inimesed kogunevad ikka sarnastesse gruppidesse. Kui enamusel su tutvusringkonnast on depressioon, siis I’ve got news for you. Sellest ka see, et paljud tunnevad ennast meemidel ära (mina nende hulgas). Ning jah, kui lugeda haiguste käsiraamatut, võib muidugi endal kõike diagnoosida, aga siin on jutt veits teisest asjast.

    FWIW, ma olen jätkuvalt veendumusel, et sinul ei ole üsna kindlasti tähelepanuhäiret, pigem just see taldrikule kuhjamise teema. Aga samas võib-olla tasub natukene rohkem teema kohta lugeda, kuna ma ei jaksa hästi hakata siin postituses iga lõiku challenge’ima. Hea allikas selleks on https://www.additudemag.com – palju materjali just täiskasvanute tähelepanuhäire kohta.

    1. Ma ei ütle, et ADHD tekib liigsest telefonikasutamisest või stressist, ma ütlen, et SELLELE OMASED JOONED võivad sellest tekkida ja see võib süvendada olemasolevaid jooni. Mingile häirele omased jooned ei tähenda veel seda häiret, see oli kogu mu postituse mõte. Kõigi mu tuttavate puhul, kellel see diagnoositud on, pole mul mingit kahtlustki, et neil see häire ka olemas on ja ravimid on neile (teile) vajalikud. On lihtsalt paar inimest, kes mind väga hästi tundmatagi arvavad, et ehk peaksin ka proovima – ja ma olen 100% sinuga ühte meelt, et kui minu probleemid on eluviisiimuudatustega nii hästi kontrollitavad, siis äärmiselt tõenäoliselt mul ei ole tegelikult ADHD, vaid lihtsalt vajadus pidevalt üle oma varju hüpata väsitab vahepeal ära.

      1. Rents, with all due respect – kui sa oled nõus, et (sinu) keskendumisraskused tulevad nt stressist, siis fine, see võibki nii olla. Aga palun ära võrdle end ATHga. See on nii palju enemat kui vaid keskendumisprobleemid. ATH mõjutab elus kõike, ta on identiteet samamoodi nagu seksuaalsus.

        Kui sul on mõned ATH sümptomid, mis juhuslikult kõige tuntumad ja karikatuursemad ja kõige rohkem valesti mõistetud, siis võrrelda seda ATHga on nagu öelda kõhuvalu puhul, et sul on kindlasti vähitunnused. Saad vist aru, et need on täiesti erinevad asjad.

  8. Mul on lapsest saadik pikemalt millegi keskmiselt igava asja taga istudes nt koolitunnis rahutusest lausa fyysiliselt halb hakanud, aga esimeste eluaastate räige peksukoolitus sundis paigal istuma, nii et peas undas ja käed-jalad tõmbusid kangeks. Samas mõne väga meelepärase raamatu sisse minnes ma ei kuulnud ega näinud ymberringi toimuvat, siis aju kablutas jäägitult raamatu tegelastega kaasa.
    Täna olen sellises seisus, et igal pool vedeleb poolikuid töid ja projekte, ja korraga suudan mingit asja teha ainult ysna lühikest aega. See md toodab pidevat stressi ja syymekad on tõesti kohutavad, sest a EI TAHA sihuke siga olla – mul on lisaks pesupesule ja sitaviskamisele ometi ka muid talente ja supervõimeid siiski! Aga kui sul peres on mitu puudega kodanikku, siis sa oma kohustusi väga valida ei saa.
    Ma rohkem oma ATH vormi põhjuseid pikemalt ei kirjelda, tegu md eluviisipõhiste traumadega. 😁😁 Aga minu maakondlik psyhhiaater seda probleemina ei tunnista, pereliikmetel on suht suva, nii et piinleme edasi. Kurat, ma tõesti tahan normaalsem olla!

  9. Ja tegelikult ma tahtsin seda ka öelda, et võib-olla sul oleks jah tore olla 30 cm pikem, aga kui ma oleks saanud varem diagnoosi ja abi, siis mul oleks võib-olla olnud võimekust teha ära “tubli lapse referaat” ehk bakatöö, kuigi ülikoolis sai käidud omajagu kaua. Selle asemel saan ikka veel kirjutada ankeetidesse, et mul on keskharidus.

    Check your privilege, proua Kolmas Magister Käsil.

    1. Jeez, no need to be so salty. Sa ei korista oma keskharidusega kuskil peldikut, oled end ise üles töötanud ja sul on ette näidata igati tõsiseltvõetav CV, nii et ma ausalt öeldes ei saa aru, miks sa seda nii südamesse võtad, kui ma ütlen, et no use crying over spilled milk. Minevikku muuta ei saa, sina said just teada, et tulevikku ehk saad. Päris hea avastus minu meelest.

      1. Olen jah salty, sest sul lendab siiamaani üle pea see, mille peale ma siin leili lähen.

        Tähelepanuhäirega inimene peab SITAKS ROHKEM pingutama, et üldse saada samad asjad tehtud, mis neurotüüpiline. Equity vs equality. Pardonks, et avaldasin nördimust selle üle, kuidas ma olen eluaeg ise ennast saamatuks pidanud, kuigi tegelikult olen punnitanud teatud asjade koha pealt ninast vere välja. See, kui keegi ei saa hästi hakkama täiskohaga töö + täiskohaga kool + lapsed ja nende huviringid + enda trenn, ei ole võrreldav sellega, kuidas keegi teine hakkab ahastusest peaaegu nutma, sest ta ei suuda minna duši alla ja hambaid pesema, kuigi peaks ja tahaks.

        Kujuta ette, kui sa oleksid 30 kilo raskem – kas sa peaksid ronides täpselt sama palju pingutama kui praegu või oleks ronimine sulle märgatavalt keerulisem? Lisaks, ADHD diagnoosi on päris keeruline saada, kui sul ei vea vaimse tervise spetsialistiga – enamik Eesti psühhiaatreid usuvad jätkuvalt, et tähelepanuhäirest “kasvab välja” ja täiskasvanuna diagnoosi otsima tulijad tahavad hoopis narksi saada, olgugi et tänavalt ostes tuleks märksa odavam. Seega soovitus “mine arstile, kui on raske” on muidugi iseenesest õige ja tore, aga VÄGA PALJUD lihtsalt ei saagi abi.

        Ehk et anna andeks mu otsekohesus, aga mitmed su eeldused siin postituses on lihtsalt valed.

        1. Ausalt öeldes olen ma lihtsalt segaduses, sest ma ütlen kohe postituse alguses ära, et on olemas inimesed, kellel ON ravimeid vaja ja siis need teised, kellel ehk ei ole või on neid vaja ainult ajutiselt. Ma ise oleks arvanud, et see eristus toob selgelt välja, et neil esimestel ilmselgelt on tunduvalt raskem. Mind you, see ei tähenda, et minul subjektiivselt ei võiks ka väga raske olla või et minu lõputööde ajal valatud pisarad sittagi ei loeks, aga ma rõhutan ise kohe alguses, et on neid, kel on meditsiiniline probleem, ja on minusugused, kellele käitumisteraapiast piisaks. Ja et minusuguseid on rohkem, sest no tõsise meditsiinilise probleemiga inimesi lihtsalt on statistiliselt vähem. Ja kuna kogu postitus sai alguse sellest, et üks inimene küsis minu käest, miks mina arstile ei lähe, siis ma tõesti ei saa aru, kuidas minu vastus selle kohta, et MINUSUGUSTEL pole ilmtingimata vaja arsti juurde minna, vaid pigem võiksid nad oma elu üle järele mõelda, invalideerib neid, kellel on meditsiinilist abi vaja. Enda arust kirjutasin postituse sellest, kui oluline on neid gruppe eristada.

          Ja see, et 90ndatel või isegi 10 aasta eest ei olnud selles valdkonnas pädevaid spetsialiste, on lihtsalt paratamatus. Ma saan aru emotsioonist, et on kurb, et elu ei ole teistsugune, lihtsalt see on emotsioon, mida ma ise üritan vältida, sest see ei ole edasiviiv. Sul on õigus oma tunnetele. Mina seda konkreetset tunnet ei taha, mitte ühegi olukorra suhtes. On kohti, kus mina olen väga lühikese tiku saanud, ja ma teadlikult ei mõtle selle peale, kui mitu aastat üks või teine sündmus mu arengut pidurdanud on, sest see ei tee minu tänast olukorda kuidagi paremaks. Kellelegi teisele ma neid mõtteid ei keela.

        2. See on ka õige.
          Oot, ma formuleerin … minu arust rents ütles sellega “ma ei dissi siin ühtki oma tuttavat, kes on seda teinud” põhilise ses osas ära, et kes vajab, üritagu hankida (ja et selleks või ka autismidiagnoosiks peab väga hästi teadma, kellega ühendust võtta, see ei ole “lähen psühhiaatri juurde, tema teab”, lihtsalt pole tema kogemustepagasis, sest, noh, ta ei ole üritanud) ja rääkiski muuhulgas sellest, et mis möödas, see möödas, seda ei muuda, oluline on, mis tulevikust saab ja mida tulevikus teha.
          Ja taldrikud ja ülekoormus ja asi.
          Aga seda, et “kõigil on ju jooned” ning inimesed EI SAA ARU, et “kuidas keegi teine hakkab ahastusest peaaegu nutma, sest ta ei suuda minna duši alla ja hambaid pesema, kuigi peaks ja tahaks” on lihtsalt … noh, nad ei saagi aru.
          Ei jõua kohale.
          Taldrikud ON eri suurusega, ON, aga ikka tundub, et noh, nii palju kui minu taldrikul on, peaks igaüks jaksama ära süüa, sest mina ju jaksan.
          Eriti ei mõisteta, kui algselt selline “ma ei suuda, ma lähen KATKI!!!”hambapesu-eel-inimene on enda kohutavaks kapiks töötanud, ei mahu uksest edaspidi läbi, sest õlad on nii laiad, et peab külg ees minema, käib koolis, teeb tööd, lapsed ja värk, et mida kurat ta kaebab üldse?! Kõik ju … teevad sedasi ja saavad hakkama? Häh!
          Üldiselt on see minu arust arukas ja mõistev postitus. Siin on mõned … noh, ütleme: ebakohad. “Igaühel on ju jooni” pani mu ka kulme kergitama.(Mida see enamasti tähendab: “Ma ka kaks korda aastas tahan üksi olla, see on autistlik joon!” või halvemal juhul “mulle klapib see ja see ja see ja see ja see ja see, aga ega ma ometi mingi autist või ATH pole, ma olen ju normaalne!”) Aga võrreldes keskmise “teen rohkem tööd, teed sina ka” ja “ole veel parem, lahkem, usinam jne inimene, see on ainult hea!”, on tegu kullaga =)

        3. Igaühel on mingeid jooni = vaimne tervis on spekter, ei saa inimesi lihtsalt labidaga kaheks lüüa, et normaalsed ühele poole ja ebanormaalsed teisele poole. St kui üritada, siis ilmselt see normaalsete kast jääks üsna pisikeseks. Mul näiteks esineb vahepeal sensoorse ülitundlikkuse episoode – piisavalt harva, et ei saaks otseselt öelda, et mul sellega probleeme oleks, aga samas ei ole ju ka mõtet salata, et seda on juhtunud. Ehk siis on mingid pooltoonid, mida on raske kuskile liigitada ja ehk ei peagi.

        4. Lihtsalt selle “igaühel on ju jooni”-jutuga dissitakse sageli neid, kel on päris raske. Et mida hädaldusi, ma ka närvitsen enne ettekandeid ja ei taha esineda, ja siis inimene, kes võtab end sisemiselt kokku iga kord, kui rahvast täis ruumi läheb, ei tunne end just eriti mõistetuna.
          (Nagu nt flameblood, onjo).
          (MINA just esinemisi ei karda, mulle meeldib olla tähelepanu keskmes, seega valisin selle näite =P)

        5. Nojah, selle jaoks ma paningi enda arust ekstra kirja esimesse lõiku, et on need, kellel on päriselt tõsine probleem ja selliseid, nagu mina, kel on mingeid jooni (+ kolmandaks selliseid nagu sina, kellele kogu see teema täiesti võõras ja üldse ei suhestu). Ehk siis, kui ma kedagi dissisin, siis ENNAST ja endasuguseid, kes kurdavad küll (ja kellel on enda seisukohast isegi probleem, sest no kurb ikka), aga kelle mure pole võrreldavgi nendega, kel tõesti meditsiinilise mastaabi mure (nagu need tuttavad).

        6. kassee “kogu see teema on täiesti võõras” on nali ve?

          Päris hea nali siis 😀
          Ehk siis: et ma endal ATH-d tuvastan vähe, et tähenda, et mul autismi teemal üldjoontes väga “mhmh, jah, täpselt” tunnet poleks ju.

        7. See käis konkreetselt selle kohta, et sa ENDAS ühtki neist joontest ära ei tunne, st ise just selle konkreetse teemaga ei suhestu.

  10. Tunnen ka end siin ära ja just selles osas, et seni kuni nagu elu ei häiri, ei ole vaja ju arsti juurde ronida ja mingite rohtudega pead vaevata. Elasin rõõmsalt selliselt, kuni ühel hetkel tuli ärevushäirehoog sellise võimsusega, et lõpetasin siinses EMOs (ja siin tähendab see ka väga mõnusat arvet). Selge, nüüd nagu häirib elu (ja rahakotti…) ehk vaja pisut rohkem asjaga tegeleda. Rohud toimivad, teraapia toimib, nii et pole nagu paha. Aga ma arvan, et eks ma pidingi seal nn põhjas ära käima selleks, et oleks motivatsioon/õigustus/põhjendus midagi ette võtta.

    1. Mul on suht ok, kui rutiin paika saab (kuigi sellega on see häda, et ka halbadest harjumustest on raske lahti saada) – st on raskeid päevi, aga üldiselt läheb normaalselt. Probleem tekibki siis, kui tead, et on vaja olemasolevat rutiini muuta ja uus Hirmus Asi sisse tuua.

  11. Mulle on viimasel ajal silma hakanud üks teatud tendents, nii blogimaailmas kui mujal. Nimelt: need, kelle X või Y mure (psüühilised-, füüsilised-, suhte-, majandusprobleemid) ei avaldu raskeimal, ekstreemsel kujul, ei tohiks justkui olukorraga rahulolematust väljendadagi. Sest ikka on kusagil keegi, kellel on VEEL raskem. Ma saan sellest inimlikult muide täiesti aru, ka ma ise pole patust puhas, sest kui juhtun kusagilt lugema, et kellegi valutab näpp, siis ju kohe kihvatab, et mis ta vingub, MINUL näe valutab terve käsi. (Suvaline illustreeriv näide, mul käsi tegelikult ei valuta.)

    1. Njah, ma vahel tunnen, et olen hetkel nagu kahe tule vahel – ühel pool endised ja praegused kolleegid, kes naerdes küsivad, mis mul viga on, et ma ükskord juba seda magistritööd tehtud ei saa. Ja kui hakkad siis kirjeldama, mis viga on, siis on teiste meelest halb, sest “sul pole ju tegelikult midagi viga, mis sa üldse vingud”. Subjektiivselt mul siiski on pisut raske, muidu poleks sügisel akadeemilist võtnud ja ei kaaluks praegu selle pikendamist.

    2. Ma olen nkn mitmel viisil ekstreemne juhtum, aga teiste inimeste toimetulekustrateegiate ja kogemuslugude lugemine on teraapiline – nää, neil on kaa halb ja valus, aga nad suudavad koos sellega elada! Ja sellist asja materdada ma ei taha, sest maailm ja see, mis seal sees, on habras, rasvastes värvides lauskriitika võib kellegi niigi hapra tasakaalu uppi ja puruks lyya.

    3. “Mulle on viimasel ajal silma hakanud üks teatud tendents, nii blogimaailmas kui mujal. Nimelt: need, kelle X või Y mure (psüühilised-, füüsilised-, suhte-, majandusprobleemid) ei avaldu raskeimal, ekstreemsel kujul, ei tohiks justkui olukorraga rahulolematust väljendadagi. Sest ikka on kusagil keegi, kellel on VEEL raskem.”

      Asi pole skaalal kerge-raske. Asi on ebaausate võtetega kaastunde lunimises. Kui keegi sulle halvasti ütleb, kas sa võrdled end siis näiteks mustanahalistega, keda on (USAs) aastasadu orjastatud/diskrimmitud/jne? Kas teie kogemused on võrdsed? Sest sul on KA korraks halb?

      Kui privileegipime võrdleb end väheprivilegeeritud grupiga, jätab see väheprivilegeeritutele mulje nagu nende katsumusi pisendataks. Isiklikult pole mul midagi metafooride ega reljeefse sõnakasutuse vastu, aga on kohti, kus seda ei peaks tegema. Kuni sa ei tea, mis tunne on neurovähemusse kuulujana elada maailmas, mis on ehitatud sinu jaoks ebamugavaks, -loogiliseks ja halvasti kasutatavaks, milliseid probleeme ja traumasid see põhjustab – seni pole sul õigust võrrelda end nendega, kellel on, nagu ütlesid, VEEL raskem. Keegi ei kahtlegi, et Rentsil võib olla (keskendumisega) probleeme jms, aga see konkreetne postitus kõlab nagu Signe Riisalo, kes väitis ühes raadiosaates raske puudega ööpäevaringset hoolitsust vajava lapse isale, et “aga tavalapsel on ka mõnikord nohu ja ta vajab tähelepanu”.

  12. Postitus on vahepeal pikemaks kasvanud.
    Oma elukogemuse nahalt pakuks, et kas lõputöö olulisim probleem ja häirija ei ole mitte yle koormatud, kättesaamatu ja tõrjuv juhendaja? “Siin on raamat/juhend/link/tark ara, hakka aga tegema (ja ära mind rohkem tylita)”. Ja kuna tegu siiski EI OLE suvalise referaadiga, lendab töö tegemine per..e. Olukorras, kus sa vajaks hoopis individuaalset lähenemist ja rätsepatööd, et ainulaadne asi ika valmis saaks.

    1. Ma ei saa seda vabandust kasutada, sest ütlesin talle ise juunis, et võtan temaga ühendust, kui olen elu üle järele mõelda. Eelmise aasta juunis. Nii et nüüd piinlikkustunne ka segab. 😁 Eks läheb nagu alati, tuleb oodata, kuni iseenda vastu suunatud tülgastus on suurem kui piinlikkus.

      1. Aga siis leia yles oma sisemine sotsiopaat, kelle jaoks piinlikkus on võõras mõiste. See on veits raske, aga mul on sellest abi olnud. (pidevalt taustal tiksuv syytunne on oluline osa minust, ja kui vahest harva õnnestub traditsiooniline naiselik syylisus hetkeks kõrvale panna, siis toimub suuri asju.) Kui Sul just suur taldrikuhunnik ees pole. Ka ilma lasteta inimesed võivad väga hõivatud olla. 🙃

        1. “Leia üles oma sisemine sotsiopaat”
          !!!
          Nagu peeglisse oleks vaadanud. Ja sellest kurjast kaksikõest on ilmast-ilma hästi palju abi, kuud samas elab ta minu tavalise “mina” arvelt ning kui see sisemine siga korraks õue lasta on sisemise hamstri eest jälle pool toitu ära söödud ning teine pool täis lastud.
          Asjad on tehtud, aga kole tõngutud maa jääb selja taha.

        2. Eks siin ole annustamise kysimus, või milliste piiride yletamist sa talud ilma suuremate hingepiinadeta. Minu jaoks on suur eneseyletus juba ehituspoe laos ostelda, sest sellega ma ju lähen “teiste elu segama” ja “ennast toppima sinna, kuhu ma ei sobi”. Sellistest taustalauludest yle pääsemine võtab omajagu energiat, mõnikord on mu sisemine hamster kaua surnud.

  13. Need asjad, mida sa siin kirjeldad (sind diagnoositakse ja soovitatakse ravimeid), on pmst teekond, mille enamus täiskasvanuna diagnoosi saanuid läbi teeb. Esiteks tekib ATH teemaline hüperfiksatsioon (sest hüperfiksatsioon on ATH sümptom, eks): ma jagan KÕIKI meeme, ma loen läbi KÕIK Redditi teemad, ma vaatan ära KÕIK YoutTube videod ja TikTokid ja RAUDSELT on kõigil mu tuttavatel ka ATH. Mingil hetkel saabub nn leinafaas, mis ongi see “aga mu elu oleks palju parem olnud kui”. Ütleme näiteks, et praeguseks oled lähedase surmaga leppinud, aga paar kuud või vb isegi paar aastat peale surmateate saamist ju ei olnud. Igal inimesel tulevad leina faasid erinevas järjekorras ja on erineva pikkusega ja need võivad käia ka hooti ja sinna ei olegi mitte midagi teha, see on loomulik elu juurde kuuluv protsess. ATH puhul lisab õli tulle veel see, et paljud diagnoosi saanud on pikalt tegelenud toimetulekumehhanismide leiutamisega… mis aitaks laiskuse ja lohakuse või siis ärevuse ja depressiooni korral. Paraku need samad asjad ATH aju puhul ei aita. Ma olen ise aastaid Rentsi blogi jälginud ja üritanud erinevaid nõkse keskendumiseks kasutusele võtta aga my brain just doesn’t… Jalutu inimene võib elu lõpuni füsioteraapiat teha, jalgadel kõndima ta suure tõenäosusega siiski ei hakka, kui nüüd nii lihtsustatult öelda. Lisaks: kui sa endale need toimetulekumehhanismid leiutad ja saad enamvähem hakkama, siis jääd sa abita ja diagnoosimata, sest “Sa oled nii tubli ju!”. “Tubli” ei ole mulle kompliment, vaid mul tekib pigem natuke selline tunne, et kas ma pean tõesti hakkama veene lõikuma, et keegi näeks, kui suur probleem selle “tubli” taga on? Kui suuri raskusi mulle see “tubli” olemine valmistab. Sest obviously olen ma kõik oma lähikondlased ja iseenda ka ikka aastateks väga hästi ära petnud ja just tänu sellele pean ma praegu diagnoosi saamiseks läbi ussimunni pugema.

  14. Ma ka salty, sry. Inimene kellel kõik kogu aeg suht super, ei peaks torkima seda autismuse ega ADHD wärki. Sa pole pädev nendes teemades. Nii palju eeldusi ja nõmedat juttu, et raske mitte solvuda jep. Kogu see jutt oleks oluliselt mõistlikum, kui sa neid diagnoose ega diagnoositud inimeste probleeme ei nokiks. Hea elu vähendab empaatiat ma vaatan..

    1. Too näiteid, palun.
      Mitte “J ju eksib täiega, nähku ise ka” vaatenurgast, aga mina sain “Rentsi kohta ikka väga leebe ja mõistev ja awwww, üldisel tasemel ka – mitte nunnutav, aga just hakkamasaamisele suunatud pädev jutt” ja ma tahaks mõista, kuidas see solvab.
      Vbla mind ei solva, sest olen harjunud tema käest lakki saama ja vaatan läbi sellest, et inimesel on kaks magistrit, teeb kolmandat ja väidab, et tal on asjade ärategemisega probleem omast arust?
      Samas, kuidas KÕIK ei ole sellega kursis, kes teda stabiilselt loevad?

      1. Ja samas, eks ole, minu meelest Rents võib täpselt see enda kapiks ära treeninu olla. Ehk siis tõesti ongi raske, aga KÕIK on: “Naah, mis sina ka virised?!”

      2. Need magistrid muidugi ei saanud tehtud nominaalajaga ning seda, mida ma pidin tegema, et üldse sundida ennast teist magistrit kirjutama, oli ikka päris räige. Näide: alustasin iga hommikut rõvekülma dušiga (tean, et mõnele meeldivad, aga mulle ei meeldi) ning pärast seda hakkasin tööle iseendaga tehtud diili alusel, et kui kolm tundi päriselt järjest ei tööta, tuleb üks samasugune rõvedus veel otsa. Toimis umbes kaks nädalat, selle aja peale oli keha nii harjunud, et mõtles, et savi need väikesed solgutamised, nii et tuli jälle uus rõvedus välja mõelda. Lõpuks oli vaimne seisund selline, et hakkas tekitama probleeme muudes valdkondades, näiteks toidupoes oli raske käia, sest mulle tundus, et kõik jõllitavad, nii et käisin ringi kapuuts silmini peas. Et noh, parandage mind, kui ma eksin, aga minu meelest keskmine magistrikraadiga inimene ei ole NIIMOODI oma magistrit saanud ja ma päris kindlasti ei taha järgmist niimoodi saada, sest see oli ikka megatraumeeriv.

        1. Vat sellist vaimujõudu mul pole (olnuks, siis oleks dokk ka aasta varem valmis saand ja kõik need muud piinlikud seigad. Ma vedasin hoopis sõbraga kihla, kaotasin, takkapihta oli ta mu kaitsmiskomisjonis ja nüüd 4 aastat hiljem pmst pole ma kihlveo auhinda talle ikka veel võimaldanud…. aga see ON meeles). Idee, et granditaotluse kirjutamine on pmst nagu uus makatöö endale veits uuel teemal ajab mu lihtsalt õudusvõdinatesse, sööma ja unele.

        2. Vaatasin, et sa kirjutasid “Mulle endale näiteks tundub, et minule võiks tunduvalt rohkem kasu olla terapeudist, kes aitaks mul välja mõelda mitte seda, kas mul on tähelepanuhäire, vaid seda, kuidas me selle minu olemasoleva ajuvariandiga ikkagi lõputöö tehtud saaks.”

          Aga kas sa seda võimalust ei näe, et terapeut hoopis juhib tähelepanu just liiga täis taldrikule? mida sa postituses varsti pärast terapeudilõiku isegi kaalusid (kas täiskohaga töö ja täiskohaga kooli kõrvalt tippsportlase moodi trenn ikka on normaalne koormus).

          Ma pean täitsa tõenäoliseks (ja kasulikuks), et terapeut võiks hoopis aidata õppida lõdvemalt võtma.

        3. Eelmisel katsel (aasta eest) just nii läkski, aga kui kõik ained on tehtud ja ainult lõputöö teha, tundub veits totter pooleli jätta.

        4. arusaadav, juhul, kui sul selle lõputööga saadavat kraadi muus elus vaja on ja/või see teema sind endiselt huvitab.

          Aga juhul, kui kummalegi küsimusele tekib “jaa” vastamisel kõhklus, tasub mõelda, ega tegemist ei ole sunk cost fallacyga (“ma olen nii palju juba selle nimel pingutanud, mis siis, et tegelikult enam ei huvita ega ole vaja, kui ma nüüd pooleli jätaks, oleks eelnev ilmaasjata”, kuigi juhul, kui ei huvita ega ole vaja, on see nii või teisiti ilmaasjata, sh see viimane pingutus seal otsas.

        5. VAJA diplomit ei ole, kasuks tuleks mu karjääris küll. Aga hetkel on peamine mure vist selles, et ma ei tunne end konkreetselt valitud suunal piisavalt pädevalt, nii et pean mõtlema, kas valida lõputööle teine suund või hakata pädevamaks.

        6. “Need magistrid muidugi ei saanud tehtud nominaalajaga”

          Ma ei saa hommikuti voodistki välja. Ei saa süüa, vetsus käia. Ei saa tegeleda isegi meeldivate asjadega, nt sarjade vaatamisega, sest aju ei lase.

    2. Arvestades seda, et ma olen nüüdseks üle kümne aasta enda samasisulistest probleemidest rääkinud, on “kogu aeg suht super” muidugi huvitav seisukoht. Üldse torkab silma, et need samad inimesed, kes käivad ja räägivad, kui hästi naised kõiki vaimseid probleeme maskeerivad ja võivad väliselt edukad tunduda, teevad järsku 180kraadise pöörde ja ütlevad, et “ei, sina oled liiga edukas, sul IGATAHES pole midagi viga”. Eriti naljakas on, kui need samad inimesed räägivad, kui edukalt nad ISE sarnaseid probleeme maskeerinud on, aga ikka näitavad teiste peale näpuga ja oskavad a la gümnaasiumi liiga heade hinnete põhjal öelda, et sellel ikka raudselt EI ole probleemi (ja seda vabalt ka juhul, kui nad ise käisid eliitkoolis, kuhu mina sissegi ei saanud, aga nad TEAVAD, et NEIL on PÄRIS probleem, nad lihtsalt maskeerivad osavalt). Et noh, otsustage ära nüüd, kas naised on osavad maskeerijad ja sel juhul võiks kõigile sarnaste probleemidega naisele anda võimaluse OMA kogemusest rääkida (eriti OMA isiklikus blogis), või on meil siiski see joon, mille ületamisel sa oled lihtsalt liiga edukas ja mitte tõsiseltvõetav, mis sellest, et oled pärast iga semestri lõppu päevi kontaktivõimetuna pimedas toas istunud ja seejärel nädalaid või kuid tavapärasest väiksema võimekusega elanud? Ma võtsin augustis akadeemilise just selle pärast, et ma tundsin, et mu töövõime pole jätkuvalt taastunud ja ma olin IKKA VEEL eelnenud semestrist täiesti läbi põlenud, ma ei ole seda kunagi varjanud. Pärast vanaema surma läks olukord muidugi kehvemaks, mitte paremaks, ka keskendumisvõimega. See on alles nüüd hakanud jälle mingit minu enda tavapärast fooni meenutama.

      Nii et kui mingi suvaline tont ütleb, et mul on “kõik kogu aeg suht super”, siis ma paratamatult arvan, et ta kas pole mitte kunagi mu blogi püsivalt lugenud, või on üks neist inimestest, kes lendabki rahumeeli peale seisukohaga “jah, ma lugesin küll su postituse esimesest lõigust lauset selle kohta, et sa kirjutad isiklikust kogemusest, mitte neist inimestest, kel on meditsiiniline probleem ja kes vajavad meditsiinilist ravi, aga ma kavatsen sellest hoolimata kirjutada kogu oma vastuse seisukohalt, et sa räägid just tollest grupist ja pisendad meditsiinilisi probleeme, sest ma olen üliemotsionaalne või lihtsalt ei ole eriti taibukas”. Kui see sul tunde paremaks teeb, siis lase julgelt edasi muidugi, sorry, et kirjutasin OMA blogis OMA elust ja ISIKLIKUST kogemusest.

      1. Ma mõtlesin küll, et ma rohkem ei torgi, aga…

        Nii autism kui ADHD on mõlemad spektrid, neil on ka päris suur ühisosa. AGA see ei ole mõõtkava, mille ühes otsas on “üldse mitte ADHD” ja teises otsas “väga palju ADHD” ja kuskil seal vahepeal “natuke ADHD” jne. See on üks põhjus, miks väide “aga kõigil on ju jooni” nii marru ajab.

        Teine point: ei ole ka binaarsus, et “on ADHD” vs “pole ühtegi probleemi vaimse tervisega ja kõik on 100% bueno”. Seega ma täiesti usun, et su edu ei ole tulnud ilma korraliku nö hinnalipikuta vaimse tervise valuutas, aga me oleme ka väga väga kaua aega tuttavad olnud, eks, ja ma olen lugenud su blogi ka suht algusest peale. Olen nõus, et elus hakkama saamine või edukus on väga sitt kriteerium vaimse tervise häirete diagnoosimisel, aga sellel, miks tähelepanu ei ole okei, võib olla PALJU põhjusi – jään enda juurde, et ADHD sind tõenäoliselt kollitamas ei ole. See ei tähenda, et sul ei või mingit muud muret olla, eks – selle vastu pole siin keegi vaielnud (empaatiavõimega sa pole näiteks kunagi hiilanud). Samas, sul on igati võimalus minna ja püüda endale välja nõuda QB test + vestlused psühhiaatriga. Kui sa ka peaksid saama tähelepanuhäire diagnoosi, siis absoluutselt MITTE KEEGI ei käsi sul ravimeid võtta, vastupidi – kuna ADHD ravimid on narkootilised, on psühhiaatrid nende välja kirjutamisel pigem umbusklikud nagu vanad kitsed. Aga võib-olla tasuks korraks siiski solvumisest kaks sammu eemale astuda ja püüda neutraalselt lugeda, mida siin vastalised inimesed üritavad selgitada.

        Kolmas punkt: sinna konkreetsesse eliitkooli sisse saamine ei käinud eelnevate hinnete baasil, vaid testiga, mille puhul on tähelepanuhäirega inimestel SUUR EELIS. ADHD-ga inimese jaoks on iga tegevuse jaoks neli mõõdet: on see uudne, huvitav, väljakutset pakkuv või kiireloomuline? Kuna sinna kooli ei võetud eelnevate hinnete baasil, vaid teatud vaimsete võimete testiga, mis andis põhikaalu sissesaamisele, siis vastas see kõigile neljale küsimusele jaatavalt ja seega oli tegu äärmiselt stimuleeriva olukorraga, mille peale ADHD muutub sisuliselt supervõimeks ja aju kraamib välja kõik oma kognitiivse võimekuse varud.

  15. Või misasi on häire. Häiret saab välja lülitada ja kui seda ei saa siis on tegemist nõrkusega, Kui mõni võtab mälu kiirendavaid aineid saab super multitaskija võimed ja pärast mõju lahtumist häirib, et pole võimeid, mõnda häirib vanaema, mõnda lihtsalt loeb ja no tekkib häire kui kõik ei ole just tema tarkuse järgi. Häired on õpitavad ja tulevad oma halbadest kogemustest. Neid ravitaksegi distsipliiniga, keemiliselt vägisi või nagu vanasti piitsaga. Inimesele on loomuomane teha kõike viimasel minutil see pole häire. 🙂

    1. Ei tasu siiski unustada, et siin on ka inimesi, kes on pidanud töökohta vahetama, et leida selline, mis nende eripäraga kokku sobiks, või kes on töö kaotanud / kooli lõpetamata jätnud, sest asjad EI SAAGI tehtud.

    2. Su kommentaarid on uljad ja teadmatusest kantud. Ei, häiret ei saa välja lülitada. ATH ravimid ei “kiirenda mälu” ega anna “super multitaskija võimeid”, get your facts straight. Ilmelgelt ei tea sa ATH-st ööd ega mütsi; soovitan lugeda additudemag.com’i.

        1. Diagnoosi paneb arst. Ise küsid ise vastad, mõni arvab et põdemine teeb targemaks ja võib teisi ravida oma kogemuse pealt. Valgusta meid pimedaid siis.:))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.