feminismus

kuidas küll perspektiiv asju muudab

Lugesin alles hiljuti ühest blogist, kuidas üks pereema jagas oma tundeid sel teemal, et tõelist armastust tunned sa siis, kui pärast väsitavat päeva koju naastes avastad, et kõik on puhas ja mees on sulle süüa teinud. Tema oli nii rabatud, et võttis pisara silma. Kõik kommenteerijad olid ka rabatud ja kinnitasid, et see tõesti on imeline. Tookord lugesin postitust sõbraliku muigega patriarhaalse ühiskonnakorra suhtes, sest naise emotsioon oli nii võimas, et oli ilmselge, et ega sellist imeasja väga tihti ei juhtu ja oli üks neist harukordsetest juhtudest, kus “mees aitas kodutöödes”. No nagu naiste foorumitest pidevalt lugeda võib, “mul on hea mees, aitab kodutöödes”, viidates sõnakasutusega sellele, et eks need kodutööd ikka per se naiste teema ole, aga vahel see ilgelt tubli mees abistab naist tolle majapidamise eest hoolitsemisel. Ilmselt siis on tublil mehel kuskil isiklik majapidamine, aga vahel käib ennastunustavalt ka oma laste ja naise juures abis.

Eile asendus muie totaalse hämminguga. Nimelt sain täiesti juhuslikult teada, et selle täiesti võõra naise võõras mees töötab ainult paar tundi päevas (mitte iga päev, 4 korda nädalas vist) ja EI, see ei ole selline töö, et ta siis miljoneid koju tooks või et metsikult väsitaks. Ei ole ka sadat lehma ja 50 lammast, kelle eest majapidamises pidevalt hoolitseda. Lapsed on küll, aga nagu postitusest selgub, on neile toiduvalmistaminegi üsna haruldane. Mis ta ülejäänud aja on siis lihtsalt ilus ja seda, et tal tuleb tuju vahelduseks oma enese lastele ja naisele süüa teha, juhtub tõesti nii harva, et see imeline juhus võtab naisel suisa pisarad silma või? Laskun küll klišeedesse, aga no miks peaks keegi nii väikese lihatüki nimel siga pidama? Kui lapsed kooliealisteks saavad, oleks ju tunduvalt kasumlikum selline sihtotstarbeline riist majapidamisest eemaldada. See ei ole armastus, see on suhtesõltuvus, kui 30 sita päeva peale üks hea tuleb ja siis mõtled, et oi kui nunnu ta mul tegelikult ikkagi on. Või sellises traditsioonilises ent segipaisatud peremudelis elav naine loeb tõesti tulevikus tagasivaatavalt oma postitust ja mõtleb heldinult, et küll tal on ikka tubli mees, tegi lastega kodus olles mõnikord isegi perele süüa ja koristas?

52 kommentaari “kuidas küll perspektiiv asju muudab

  1. No ma loodan et te andestate keskealistele daamidele sellised puhangud, kui ma tunnistan, et nt mina pole oma meest, kelle jaoks normaalne käitumine ongi normaalne, üldse julgenud avalikult kiita, sest ma kardan, et kui ma kõik ausalt ära räägiksin, tekiks tema pärast neljakümbiste naiste hulgas mõningane rüselus ja ma ei tea, kas mul õnnestuks selles konkurentsis pinnale jääda…

    Ilmselt siis julgevad omi mehi kiita need, kel ühel, teisel või kolmandal põhjusel pole konkurentsi karta.

    1. Morgie (sic!) Avalik kiitmine lõhnab valimiskampaania järgi. Kuid kuni teeme seda kitsas ringis, ei ole see sic. Et sinu mees on nagu on ja mina oma naisele sama, pole see sic, vaid tavaline elu.

  2. Appi, ma ei saa aru, miks sellised mallid kuhugi kaduda ei taha! Ise olen ka sellel teemal vaielnud, kakelnud ning lahkugi läinud, aga ma ei kavatsegi leppida mingi jorsiga, kes jalad seinal ootab, et naine tuleb töölt koju süüa vaaritama ning tema järelt kasima. Vanemad on mul ka kogu aeg toonitanud, et kohe alguses tuleb asjad paika panna, või tööjaotus jääbki nii ning kui kunagi veel lapsed peaks tulema, on hilja nutta ja ägiseda. Mingit imelist spontaanset muutust on naiivne oodata, kui tüübile kõik ebameeldivad kohustused muudkui ette-taha ära teenindada.

    Üles olen kasvanud sellises peres, kus ema peseb pesu ja tegutseb aias, isa teeb nö “meestetöid” ning kokkab, peseb nõusid ja koristab ka veel. Seda peamiselt seetõttu, et tal on rohkem aega, ta oskab paremini süüa teha ja kui ema koristab maja kolm päeva, siis isa tund aega. Sellepärast lajatab mul siiani kultuurišokk vastu vahtimist, kui ma mõne “traditsiooniliste soorollide” pooldajaga rääkima satun, või kuulan mõne sõbranna õhkamist, et “aga vähemalt ta aitab mul välja mõelda, mida süüa teha”. Tõeline prints, indeed!

    Ma ei tea, kui rahul sellised naised tegelikult oma imeliste kukununnude ürgmeestega on, aga enamasti tegeletakse sealt kõrvalt veel uue samasuguse põlvkonna pealekasvatamisega. Brr!

  3. Samas on ideoloogiline sõda alati nii valus asi, et see võib lahku viia vanad sõbrad ja lõhkuda perekonnad. Küsimus on: millist hinda me mallide lõhkumise nimel oleme nõus maksma?

  4. Aga võis ju (?) olla ka see variant, et lihtsalt peale väsitavat päeva oli tore, et söök tehtud ja ahi köetud ja mis seal veel oli. Umbes, et kes iganes seda siis teinud oleks. Tööd võivad olla võrdselt jagatud, aga lihtsalt sel konkreetsel väsinud korral oli sellest söögist kohe eriti hea meel.

  5. Ma olen vanakooli inimene ja leian, et võõraste elude üle ahhetada (eriti neid ümber muuta proovida) on suhteliselt mõttetu. Ma olen selle sinu mainitud blogi lugeja ja tean, mis värk ojn. Kui ma kurvastan selle pere üle, siis mõnel muul põhjusel, kui kodutööde tegemine. Ja rõõmustan nende üle ka. Iga pada leiab oma kaane ja peale kodutööde on õnne ja armastuse juures veel mustmiljon nüanssi. Abielu nagu kogu elu tervikuna on enesekehtestamise õppetund ja ma tunnen üsna mitut tänapäevast peret, kus meestele liiga tehakse. Aga igaüks elab ikka ise oma elu, või mitte?

    1. Mul ei ole vähimatki illusiooni, et minu postitus võiks konkreetseid inimesi muuta. Mõtleksin ma seda, oleksin ma ilmselt blogile linkinud vms. Mina kasutasin seda ainult näitena, et väljendada oma imestust selle üle, et selliseid inimesi on veel niivõrd palju. Kui ma oleksin noor ja mõjutatav, oleks mu järeldus umbes selline, et tasub naist/meest peksta – kuus korda nädalas peksad ja kui ühe korra nädalas normaalselt käitud (sest mida muud see söögivalmistamine on), siis inimene ahhetab suurest õnnest selle üle, et üks päev peksu vahele jäi. Tundub, et täpselt selline muster paljudes suhetes toimibki.

  6. Ehh, ma ei oska enam üheski mõttes ohhetavate ega ahhetavate suheteteemaliste postituste kohta ütelda enam muud kui “Inimesed, elage parem omaette, ehkki vahel on kõle ja üksik olla, on lõppkokkuvõttes probleeme palju vähem ning igasugused blogijad ka ei roni sinu elu arvustama”.

    Teine võimalus on muidugi veel. Olla senisest kinnisem ja privaatsem ning mitte üldse rääkida oma elust, oma mõtetest, oma muredest ja rõõmudest, sest mis see nende teiste asi on. 😉

  7. Eile õhtul telefoneerisin tütrele – too ei saanud pikalt rääkida, et kiirustas koju – mehele süüa tegema;) A on ka olnud juhuseid, kus me tütrega istume elutoas, ajame intelligentselt juttu ja ta mees kokkab köögis. Ses suhtes pole mul mingit hüsteeriat, et mis naiste-ja meestetööd – kel parem seis, see teeb. Küll on mul hüsteeria naiskodanike vastu, kes paraku ilmselgélt on eluteel sattunud mingite näljaste ja räpaste tüüpide otse, kellele vahetpidamata peab vingus näoga toitlustus-, seksi-, pesupesemis-ja koristusteenust osutama. Mul on ka ühe naisblogijaga samane arvamus, et nimetet teenuste osutamise ja perekonnaõnne vahel ei olegi nii ületamatu lõhe. Samas olen oma tutvusringkonnas täheldanud, et kui naine juhtub rohkem teenima, siis ta enam abieluteenuseid enam nii kvaliteetselt ei osuta:D Ei tea, mis lõhe küll see veel on??

    Teie Konn

    1. Ma rahast ei tea palju, olen tudeng, aga mina olen ka täheldanud, et kui ma kooli kõrvalt palgatööd ka teen, siis ei jää kuidagi söögitegemiseks aega üle. Nõud proovin ikka ise alati ära pesta, et oleks nagu enda panus ka antud. Ja täna lubasin ise suppi teha, nii et vähemalt häbenen veel veits, kui köie maru pikalt lohisema olen lasknud. Mul lihtsalt koolis ka vähe suurem koormus kui abikaasal, siis ikka juhtub nii, et mina jälle kirjutan mingit totrat esseed ja tema teeb ise süüa, sest ma vigisesin nagu viieaastane, et kõht on tühi. Aga vähemalt häbenen veel natuke. Kuigi tegelikult arvan ma, et pesemata nõud ja sassis elamise kannatab mõnda aega välja, probleem on siis, kui teineteise jaoks enam aega ei jätku.

    2. Lugupeetud Konn! Seesinane lõhe ehk välismaa keeles differents tuleneb euroopa vildakalt arheotüüpsest ajalookäsitlusest. Ütle, kelle jalas on täna püksid ja ma ütlen, kes teeb õhtul kõigile süüa!

  8. Ma ei saa üldse aru ausaltöeldes. Miks te endale nii lollid mehed olete leidnud, kes pidevalt SÜÜA TAHAVAD? See on täiesti arusaamatu jutt siin. Ükski normaalne mees ei panusta sellele, et naine talle süüa teeb. Normaalne selge minapildiga mees ostab endale ise poest saia ja pudeli fantat ning sööb need koduteel ära ning jõuab koju rõõmsa ja rahulolevana. Mulle tundub, et see söögi -ja kodutöödeteema on jälle mingi tüüpiline naiste luul. Nagu ikka. Et püstitame probleemi ja siis hakkame seda lahendama.

    Ah jaa -kodutööd. Kuulge, kodutööd on meeste jaoks enesestmõistetav asi. Ükski mees ei ütle kodtuöö peale “ei”. Pigem on probleem selles, et naised ei väljenda meestele oma soove ja arvavad, et mees peab kuidagi aimama, et “peaks koduseid töid tegema”. Kuid aimamine ei toimi, sest tavaliselt tõrjuvad naised mehi just kodutööde juurest eemale, sest “sa ei tee seda nii nagu peab”. Kuid see “peab” on puhtalt naiste endi interpretatsioon. Samaväärne meeste omaga. Lihtsalt mehed on palju tagasihoidlikumad ja ei suru oma interpretatsiooni kõigile peale.

    1. veel parem, kui see fantamees tooks naisele ka poest saia ja limpsi. j2lle yks kodut88 v2hem ja k88gist voiks n2iteks jousaali ehitada.

      aga tosiselt raakides on kogu see naiste piinamise pl2ma mu meelest suht pseudoteema. kes siis neid mehi veel abituteks kasvatab kui mitte naised ise (nii emad kui abikaasad/girlfriendid). eriti oudne on igasugune mehe asjade triikimise, pesemise, valgendamise ja viikimise bisnesi ylevotmine. no mismottes, naised?! tyyp teie pesu ka sorteerib voi?

      mulle tundub, et keskmisele (ja akki natuke vanaaegsele) eesti naisele tegelikult meeldibki orja m2ngimine, sest siis saab igava elu korral ohvrit mangida ja sobrannadega oma kurva saatuse yle haliseda.

  9. Nii madalale ma ka ei kavatse langeda, et mu mees mingit tuumasaia ja ilget fantat peab manustama. Tänan ei.

  10. Krt. ausalt, lugedes neid teemasid, leian, et neil mu sõpradel, kes on leidnud endale MITTEkorraarmastajast naise, kes suudab ka segaduses ja tolmu sees elada, on tõsiselt vedanud !!!!

    1. Täpselt. Ma olen kah kole rahul, et mu teiselpoolel käivad samuti koristustuhinad peal umbes sama tihti kui mul – nii kord kvartalis. Siis roogimegi vaheldumisi ja elamine saab korra 1,5 kuu järel puhtaks ning kummalgi pole pretensioone.

  11. Hmmm..ma arvan, et paljudel juhtudel elavad inimesed ise enda elu keeruliseks. Seavad endale mõttetud nõudmised-eesmärgid, millest saadud närvikulu on 100 korda suurem kui nauding. Loomulikult on vaja teha teatud asju, mida väga teha ei taha ja elus ikka tuleb pingutada, aga noh, kas just tolmurullide ja hernesupi nimel. Kodu võiks olla ikka armastuse ja rahu koht, mitte mingi sõda süldi pärast.

  12. ma arvan, et neid mehi, kes on praegu vähemalt 18+ ja arvaksid, et ainult naise kohus on süüa teha ja koristada, kodu eest hoolitseda, ei ole üle 5% üldarvust.

    see “naine koristagu ja tehku süüa” mentaliteet on nõukogude ajal elanud meeste ja naiste probleem.

    ma tunnen paljusid mehi ja naisi, aga pole eales sellisest suhtumisest ega probleeimst kuulnud. kodutööd on võrsed. punkt. see on ainuke seisukoht.

    ilmselt olen ma valest põlvkonnast. kuigi ma arvan, et rentsiga samast…

    1. Asi ei ole nõuka ajas, vaid üldse suhtumise muutumises. Veel 50-tel oli ameerika naiste unelm saada hea partii, leida hästiteeniv mees ja ise koduperenaiseks hakata. Nõuka ajal aeti naised tööle, aga nad tahtsid samal ajal veel koduperenaised ka olla.
      Tänapäeval, kui me näeme, kuidas sellised suhtumised ära kadumas on, saabki rääkida sellest, et pole vahet, kes teeb süüa, kes peseb nõusid jne. Teeb see, kes saab ja kellel aega on. Mees, naine, suuremad lapsed- kõik teevad. Miskil hetkel surevad need 50-te hinged ära ja selliseid probleeme jääb ka vähemaks.

  13. Mul on nii vanematekodus kui praegu tööjaotus kujunenud suvaliselt, st kes viitsib, see teeb. Vanemate pool ema teeb süüa ja peseb nõusid, isa koristab, käib poes ja koera jalutamas. Kodus jälle mina teen enamasti süüa, sest mulle meeldib ja mul on rohkem ideid, koka lapsena üles kasvanud A. peab kõike kokaraamatust tegema ja järelikult kulub mul söögitegemiseks reeglina oluliselt vähem aega kui tal. v.a kartulipuder ja pannkoogid, mida kumbagi mina lihtsalt ei viitsi teha ja A. jälle oskab piisavalt hästi, et ei pea raamatust vaatama. nii et kui mul pole aega süüa teha, serveeritakse mulle pelmeene, pannkooke või kartuliputru. Ja koristada ei viitsi meist enamasti kumbki, kuigi mõlemal esineb korralikkusehoogusid, kui järsku kõik läikima lüüakse.

    Selles mõttes heldiks ka mina, kui ootamatult koristatud köök vastu vaataks – sest see on meie majapidamises lihtsalt nii haruldane vaatepilt, et tähendab, et keegi on teinud midagi üleinimlikku, umbes nagu klaasmäe otsa roninud. A. heldib ka, kui see koristatud köök vahel minu käe läbi tekib.

    1. no ja nõusid peseb enamasti A., sest kui puhtad nõud otsa saavad, peab keegi neid ju pesema ja seda mina jälle eriti ei viitsi. Kuigi mina teen süües enamasti nii puhta töö, et võin neist paar järgmist korda veel edasi süüa, nii et alati ei peagi pesema. sis on mul kapinurga peal oma tass, millest ma juba eile ja üleeile jne teed jõin, ja oma taldrik, mille pealt ma terve selle nädala võileibu olen söönud.

  14. Heh..(itsitab hetke)..sigalahe skeem on mõjutada täiskasvanud järeltulija(id) panustama ühishüvede järjepidevusse. Muidugi, horror-terror peab olema peenelt väljatimmitud tasemega, et võsukesel ei tekiks tungi omaette pesitsema minna…Millal maksad memme-taadi vaeva? Siis kui ma ütlen, s.t. täna õhtul!!

  15. Olen kahe käega poolt, et mehed peaksid kodus aitama. Ja selle teemaga peab suhte alguses tegelema. Täitsa kujutan ette, kuidas algul on imearmas oma kallikesele head-paremat valmistada. Ma ei kujuta ette, kuidas need naised, kes väga hästi süüa teevad (nagu nt.igasugused toidublogijad), raatsivad oma kohta pliidi ääres käpardist mehega jagada. Aga valik on ikkagi igaühe enda käes.

    Aga kui rollid perekonnas on mingil põhjusel ikkagi nii kujunenud, et mees ei aita või aitab harva, siis minu arust on nõme teistel seda naist hurjutada. Eks igaüks katsub seda olukorda lahendada nii hästi kui oskab. Aga Rentsi väljaütlemine kõlas minu jaoks nii, et nagu sel naisel poleks õigus õnnelik olla sellel hetkel, kui mees teda kodutöödega üllatas. Et see ka mõni õnn! Mis õigusega keegi kõrvaltvaataja teise elu niimoodi halvustada võtab?

    1. Toidublogija võib ju vabalt iga kord ise süüa teha ja mees iga kord ise nõusid pesta vms. Aga igaühel on õigus tunda õnne siis, kui ta seda vähegi soovib – nagu ma juba näites ütlesin, naine, kes kuus päeva järjest on kodus peksa saanud, on seitsmendal kindlasti üliõnnelik, kui see päev peksuta jääb. Räägin ainult sellest, et MINA ei suuda sellist õnne mõista, sest see on minu blogi ja räägib minu tunnetest. Olen päris palju kohtunud inimestega, kes ei suuda minu õnne mõista, sest kuidas saab inimene olla õnnelik, kui ta korraga kahes valdkonnas rabab ja lisaks tööl käib, selline vaba aja puudumine ei tundu inimestele tavaliselt normaalne. Ja objektiivselt saan ma aru, et neil on õigus, pidev rabelemine on üldise õnnedefinitsiooniga üsna suures vastuolus.
      Ahjaa, kasutatud näite kohta veel. Tõenäoliselt teeb mees selle koristamislaiskuse ju millegi muuga heaks – ma ju ei tunne seda peret, võimalik, et mees tegeleb tõesti kogu kodus veedetud aja aktiivselt lastega, õpetab neid lugema-kirjutama-arvutama, mängib arendavaid mänge jne. Või et köök ongi sassis, sest mees teeb päevad otsa kodus remonti ja see paratamatult tekitab segadust. Lihtsalt esmapilgul sellist asja lugedes on naljakas, meenub mu vanaema kolmas mees, kes istus kurvalt elutoas ja kurtis, kui tühi ta kõht on, sest vanaema oli toidu küll valmis teinud, aga siis helistas sõbranna ja ta ei jõudnud seda mehele taldrikusse tõsta.

      1. Mina olen praegu kodunt palju ära ja mu mees on õppinud (kõrges eas) ise hakkama saama. Mis see tähendab? Külmkapi kõrval ta nälga ei sure, sest kautab valmistoite 😛 Ja suudab koduabilise vastuvõtmiseks platsi suht normaalseks teha. WTF. Ise ma ta omal ajal ära hellitasin, aga ta oli niipalju väärt mees, et see 10-aastane eneseohverduse asi ennast kokkuvõttes ikkagi ära tasus 🙂

        1. Noh, seda minagi, et kui muud väärtused veidrused üles kaaluvad, siis miks ka mitte. Seda enam, et naine ei saa kogu aeg mehel kätt hoida ja vastupidi, tavaliselt elu ikka ühel hetkel õpetab mõlemad nii süüa tegema kui puid lõhkuma. Aga siin on lihtsalt minusugused noored maailmaparandajad, kes tahavad teistele tüdrukutele südame peale panna, et meest ainult mehe lõhna pärast pole mõtet võtta, tasub ikka teist valida.

  16. A’millest te siin üldse räägite?
    Kui mõni muidutrollija välja arvata, siis on kõigil ju ilgelt hästi. Lämin käib kellegi kolmanda arvatavate murede üle.
    Keegi ei vaevunud isegi Konna teemapüstitust maast üles korjama, nüüd lebab teine seal unustuse tolmus.

    1. Ma kardan, et ei saanud Konna ümber nurga ja ümber augu jutust nii hästi aru, kui oleks võinud, seetõttu ei julgenud hästi kommenteerida. Aga nagu ma juba ütlesin, minu puhul tähendab rohkem raha tavaliselt rohkem tööd, mis omakorda tähendab vähem aega nii kepile kui keeksile. Puhtalt kaalujälgimise huvides eelistan siis esimest.

  17. Avastasin just, et üks mu kauge FB meestuttav kommenteeris kellegi fotot, kus väike tüdruk küpsiseid valmistab sellega, et väga tore on kui juba maast-madalast meestevõlumiskunste õpitakse. Minu esimene reaktsioon oli kohe WTF!? aga eks ilmselt oli tegemist vaid kerge huumoriga. Samas mu oma mees et teeks iialgi seesugust naljagi, tema jaoks on teema “naine peab mehe jaoks midagi tegema” täielik tabu, seda ilmselt mitte suurest austusest naissoo vastu vaid pigem enda seeläbi alaväärsena tundmisest. Konteksti küsimus, elukogemuse küsimus, põlvkonna küsimus jne.

    1. ah… no mina kuulsin (lugesin) ühe meessoost internetituttava käest kunagi ammu sellist unustamatut lauset, et oli kohe unustamatu.
      Mäletate seda võigast lugu, kus teismelised tüdrukud kassi torusiiliga üle valasid?
      Meessoost internetituttav kommenteeris nördinult: [maailm on hukas] tütarlapsed, õrnem sugu, peaksid ju selliste tegude asemel hoopis inimeste meeleheaks õrnalt õilmitsema.

      Ma ei tea, kas keegi peale minu märkab sellises ütlemises vähemalt kahte olulist vastuolulisust…

  18. Rents, nagu välja tuleb, oleme me tegelikult üsna ühel pool rindejoont 😉 Aga jumala eest, elu on palju keerulisem, kui lihtsalt võrdsus kõiges. Võib-olla peaksime ükskord kokku saama ja rääkima. Me vist oleme põhimõtteliselt ühekandimehed (-naised) 😛

    1. Teoorias on see hea idee, praktikas pole mul õnnestunud oma parima sõbrannaga ca kuu aega kokku saada, sest elutempo on hetkel eee… Tempokas. Nii et esialgu on sotsiaalne elu tulevikumuusika. Kui sa just ei plaani sel nädalal JMKE kontserdile tulla. 😀

      1. Nii see elu ongi, mul samuti praegu ülikiire aeg ja jääb kokku saamata paljudega, kellega tahaksin. Aga idee poolest on nii, et kui oled inimesega kohtunud, siis saab tihtipeale selgeks, et polegi tegu mingi pahatahtliku või lolliga, samasugune inimene nagu isegi 😛

      2. Rents, ära karda, ega nad vast lippude, loosungite ja vägivallaga ähvardades sinu juures feministliku rakukese koosolekut pidama ei hakka.

  19. Ma küll elan üksi ja naudin seda täiel rinnal, aga kui hüpoteetiliselt peaks mingi tegelasega meeltesegadushetkel koos elama hakkama, siis mul tekiks küll küsimus, miks peaks keegi teine minu kinnisvara koristama? See on ju MINU. 🙂 Ja kui mu kodu on mu pühamu, siis miks ma peaks kontrolli selle üle ära andma? Et kas selline mõttekäik võiks ka teemaga haakuda? Et asju teeb omanik – sest ta tahab? Ja et ta tegi seda ju enne ka.. Samamoodi – sokid koristab soki omanik, püksid viigib pükste omanik, söögi teeb see, kes on näljane.. koristab see, keda häirib..

  20. Igaüks loeb oma silmadega ja näeb erinevalt. Mina nägin algses postituses, et inimene tunneb ennast armastatuna. Ja mul tekkis paralleel oma vanematekoduga, mille köögiaknas pimedatel õhtutel tuli kutsuvalt põles. Komberdasin peale pikka koolipäeva läbi lörtsi ja pimeduse kodu poole ja tundsin, et mind armastatakse ja oodatakse. Ikka ja jälle.

    Miks ei või olla perekondi, kus naine teeb süüa? Mina kasvasin sellises peres. Ja mitte kuidagi ei saa öelda, et isa oleks sellevõrra väiksema panuse pere ja kodu heaks andnud – temal olid omad kohustused. Samas mulle väga meeldivad mehed, kes saavad iseendaga hakkama – söögi tegemisega, nõude ja riiete pesemisega, koristamisega… Küsimus ei ole mitte selles, kes mida teeb ja mis soost ta sealjuures on, vaid kas tööd ja tegevused jagunevad ühtlaselt. Kui ma ei jaksa lõhkuda jälesuuri puupakke ahjupuudeks, aga mu mees jaksab, siis ma olen vabalt nõus talle süüa tegema ja nõudki pärast pesema. Ja keegi ei keela mul olla õnnelik ja tunda ennast armastatuna, kasvõi iga päev, kui tulen koju ja leian, et mind on oodatud sooja korras toa ja söögiga. See ei pruugigi juhtuda nii harva, nagu sa arvad, see võib korduda lausa iga päev.

    Imetlevad kommentaarid postituse all on aga (minu silma järgi) naistelt, kes oskavad hinnata väikseid rõõme. Mõni neist üksik, kellel pole praegu kedagi, kes vahel harvagi teda ootaks sooja toa ja söögiga.

    1. Muidugi võib naine teha süüa. Aga sellest ma räägingi, et mees on kodune – kui naine siis tõsimeeli ütleb põhjenduseks, miks mees süüa ei tee, et “aga talvel kütab ta ahju ka” ja “ükskord tahtis meile satanist sisse murda, siin on keeruline elu”, siis ilmselgelt neile selline elukorraldus sobib ja ega tglt polegi kellegi asi seda põhjendada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.