Endal on ka juba naljakas.
Laupäeval unustasin oma ratta baari ette. Pärast ÜHTE siidriklaasi, nii et asi ei olnud alkoholis, mis sellest, et ma väikest kasvu olen ja harva joon. Pühapäeval käisin poes ja õhtul avastasin külmikuust avades üllatusega, et mul on seal karp tampoone. Ei tahaks mitte uskuda, et ma mõtlesin, et tore ju, kui on sooja ilmaga hea jahe võtta.
Eile vahetasin kodus juba enne trenni riided ära, sest läksin nagunii rattaga. Tulen mina koju tagasi – ja no lihtsalt ei ole neid enam. Mul on ühetoaline korter, ei ole just väga palju kohti, kuhu neid asju toppida annaks. Aga kadunud nemad on. Hakkasin kohe koristama selle peale, ei leidnud üles.
Ja lõpuks nägin eile õhtul veel vaeva ja pumpasin täis oma joogapalli. Kõik läks väga kenasti kuni selle hetkeni, mil see pall ükskord täis sai ja ma avastasin, et mul pole sulgurit – st seda jubinat, mis sinna palliauku käib, et õhk välja ei tuleks. Jaa, mõistlikud inimesed teeksid sellised asjad enne pumpamist kindlaks, aga mõistlike inimestega on kahjuks kitsas käes. No ja ei tulnud seda asja välja minu korterist, ma isegi ei teadnud, kas see iial oli siin olnud, sest see oli mul esimene kord seda palli päriselt täis pumbata. Mõtlesin, et topiks sinna mingi pliiatsikorgi vms, aga siis suudaksin selle väljaulatuva otsa endale reide istuda vms, mille tagajärjeks oleks verekaotus ja/või -mürgitus ja lõpuks surm (kuigi internetis on juhend, kuidas seda teibiga sulgeda, vajadusel saaks MacGyverit teha küll). Seejärel kaalusin kõiki olemasolevaid võimalusi, nagu välismaalt tellimine, kellegi teise pallist varastamine jne – ja siis hakkasin mõtlema, et see tundub olevat täpselt selline jubin, mille umbes pooled inimesed ära kaotavad, nii et oleks ju loogiline, kui neid meilgi kuskil müüdaks. Kirjutasin juba firmasse ITAK, mis tegeleb muidu invavarustusega, aga ka selliseid palle (ja üldse trenniasju) müüb, ja tuli välja, et kuigi nad vastavaid jubinaid eraldi ei müü, oleks nad valmis mulle ühe mõne praakpalli seest niisama andma. Mul oli selle peale nii hea meel, et nagu näete, teen kohe tasuta reklaami neile ja vannun, et kui peaksin kunagi mähkmeid või käimisraami või kasvõi võimlemislinti vajama, pean neid meeles, kuigi nad asuvad kuskil kaugel-kaugel teises linnaotsas.
Kusjuures abi vaja ei läinudki, jubin ilmus ikka ise välja, aga nad oleksid teoreetiliselt olnud valmis mind aitama. Kui nüüd tuleks keegi ja aitaks need kaduma läinud riided ka üles leida, küll siis oleks hea. 😀
Pärdikute päevaraamat 