Tõlkebüroos tuleb tavaliste tööde vahel ka igasugu imelikke asju ette. Küll kirjutavad inimesed, kes ütlevad, et “vaadake ise, mis keeles see algtekst on, ega ma ka aru ei saa” (ja siis on tegu ingliskeelse jõulutervitusega), küll helistavad inimesed, kes ütlevad, et ega neil pikka juttu ei ole, ja tahavad tõlkimist vajava teksti telefonis ette lugeda (tuletan meelde, et jutt käib inimestest, kes tõlgitavat keelt ise eriti ei räägi, st ei oska ka hääldada). Täna aga juhtus selline asi, mida mul siin veel ette polnud tulnud – mulle anti erandkorras käsk ühte Prantsusmaa firmasse helistada, sest mingid asjad tahtsid arutamist.
Kui keegi arvab, et Prantsusmaale helistad sama moodi, nagu meil Tele2, et meeldiv hääl teiselt poolt toru ütleb “Tere! Kuidas saan aidata?” ja siis hakkad kohe oma kehvast levist ja kinnipandud kõnekaardist rääkima, siis ta eksib. Ei, sulle öeldakse esmalt lihtsalt tere, siis sa küsid viisakalt, kuidas neil seal ka läheb (ise samal ajal mõeldes, et ei tea, kas sai ka õigesse kohta helistatud, sest ega nad firma nime ei maini), nemad küsivad vastu, kuidas sinul läheb, ja siis sa saad öelda, et muidu läheb hästi, aga näed, teenusega X, mida te pakute, on üks väike mure.
Selle osaga sain ma kenasti hakkama. Aga siis hakkas meil jutt otsa saama ja mulle tuli meelde, et kõik mu varasemad prantsuskeelsed kõned on olnud sellised, kus teine osapool MINUST midagi tahab, mitte vastupidi, ja et ega ma ometi ei mäleta, kuidas see kõneke nüüd viisakalt ära lõpetada. Üritasin pingsalt meenutada, higipiisad juba otsaees, ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Aitäh siis”. Tema oli hetkeks ilmselgelt segaduses ja hakkas siis lihtsalt edasi rääkima. 😀 Nüüd olin mina segaduses ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Ma sain kõik vajalikud vastused.” Krt, ikka räägib edasi. Nii et lõpuks ütlesin ma lihtsalt “Aitäh! Head-aega!”
Proovi sellistega midagi arutada, isegi sellest ei saa nad aru, millal jutt otsas on. Nii kui olin toru hargile pannud, tuli muidugi meelde, et tsiviliseeritud inimene ütleb sellises olukorras:”Suur aitäh, et minu jaoks aega leidsite!” No midagi sarnast, näiteks “Merci d’avoir pris le temps d’avoir répondu à mes questions.” Nagu metsas oleks ma kasvanud, tõesõna.
Miks sellised asjad küll alati siis meelde tulevad, kui enam vaja ei ole. Nagu parimad naljadki, kus te enam trügite, möödas on juba kõik. Tulge järgmine kord õigeks ajaks.
Pildil on Piirideta tuletõrjujad, ehk siis läbilõige keskmistest Prantsuse meestest.
Pärdikute päevaraamat 