Tänane prantsuskeelne sõna on épuisement. Kurnatus. Ei saa keegi öelda, et pole siin midagi õppinud.
Ma olen juba reedest saadik omadega täiesti läbi. Magasin reede ja laupäeva öösel vastavalt 11 ja 10 tundi, aga ikka tunnen, et tahaks ikka veel ja veel. Reedeni välja on ainult kohustused ja kohustused ja kohustused ja … Eile oleks hea meelega kodus selili olnud (haahaa, mul on nii palju tööd, et see ei tule kõne allagi), aga kuna oli viimane balletitund, tuli end ikka kohale vedada. Viimasest tunnist oleks kuidagi eriti ebaviisakas puududa, pealegi tahtsime Mariliisiga teda ikka selle eest tänada, et ta on võtnud vaevaks üritada puuhobustest inimesi teha, nii et viisime talle väikese kommikarbi. Umbes poole tunni pealt sai kogu energia otsa ja tundsin ikka, et hea meelega istuksin nurgas ja sööksin vorstisaia. Alas, nurki on seal küll neli, aga vorstisaiu polnud ühtki. Nii et kui pärast tundi viimaste kätelseisu videode tegemiseks läks, polnud mul enam MITTE MINGIT energiat, millega oma kerelihaseid pingutada, et end vertikaalses asendis hoida. Ühes neist hakkasin lõpuks suurest vihast röökima, nii et hästi läks, kuus päeva suutsin internetis varjata oma tõelist loomust. 😀 Õnneks on vähemalt see väljakutse nüüd nominaalselt läbi, kuigi mingi lihtsalt lollimängimise video peaks täna veel tegema – ma olin täitsa üllatunud, kui üks sõbranna ütles, et lahedad videod on, huvitav on vaadata, sest ma ise arvasin alati, et inimesed ei taha mitte kunagi teiste spordivideosid näha, kui nad ise just sama alaga ei tegele. Aga ehk on asi selles, et alati püsib teatav lootus, et ehk saab SEEKORD näha, kuidas Rents näoli maha kukub.
Igatahes pean ma täna meeletus koguses tööd tehtud saama, et saaksin homme oma elu armastuse Aivoga Tallinnasse jõulupeole minna. Ma ei ole tegelikult temaga veel kohtunud, aga mu süda ütleb, et just tema ongi See Õige. Kohe, kui talle on käitumisteraapias selgeks tehtud, et me ei pane mu koera kuuti elama, kolime kokku. Samas, võib alati ka nii teha, et ma kolin lihtsalt Aivo juurde ja koer jääb minu korterisse, ongi tal ka ruumi laialt. Näete, jah? Ma olen kompromissialdis! Aga A-tähega nimesid paneme ainult tütardele, ma ei hakka mingit Aaret või Andrest kasvatama. Arabella on ok.
Kõrvale kaldusin veits teemast. No sealt ürituselt tulen ma tagasi öösel kell 2, lähen magama ja hommikul kell 8 jälle tööle, et õhtul ühele kokkusaamisele kimada. Nii et esimene päris korralik ööuni terendabki neljapäeva õhtul. Nii kaua joome energiajooki ja proovime mitte ümber kukkuda. Aga tänasest päevast on juba pool läbi! Tahaks täiega natuke trenni ka teha, sest kohe ju igatahes mitu päeva ei saa, aga samas tahaks vigastusi vältida …
Ahjaa. Sain eile pühadetervitusele vastuseks kirja ühelt ammuselt sõbralt, keda ma nüüd paar aastat näinud ei ole. Põhiliselt kirjutas ta mulle, et “me oleksime ikkagi täiega hea paar olnud, mis sellest, et mul kõhulihaseid pole, aga mis sellest enam, ma abiellusin vahepeal, vaata mu pulmapilte”. Mis on nagu … Esiteks. Sa oled värskelt abiellunud ja selle asemel, et öelda “Vaata, kui tore, ma olen nii õnnelik!”, ütled sa “me oleks täiega hea paar olnud, kui sa nii pinnapealne poleks.” Teiseks – kui loll peab olema, et siiralt arvata, et põhjus, miks sind ei taheta, on sinu puuduvates kõhulihastes? Kui sa oled 30aastane kõrgharitud hea tööga vallaline mees Eestis ja naised sind ei taha, on asi välimuses ehk juhul, kui sa põlenguohver oled. Mis illusioonides me elame? Kusjuures seda olen ma ka teiste kergelt imelike inimeste puhul märganud, et nad kipuvad ütlema, et “keegi ei taha mind, sest ma olen liiga paks / lühike / kõrghariduseta / väikeste rindadega”.
Jah, kui sa näeksid välja nagu modell, oleks suurem tõenäosus, et keegi su ikka üles korjab su iseloomust hoolimata, aga kui keegi sind ei taha, pole asi üldiselt mitte välimuses (vaadake toidupoes, mis inimesed käest kinni hoiavad, nad ei ole kõik ajakirja esikaanelt maha astunud), vaid selles, et kõik saavad sinuga suheldes esimese kümne minuti jooksul aru, et sa ei toimi päris normaaljoont mööda. Mina olen täiega imelik, aga ikka kutsub ca kord kuus keegi ikka välja, järelikult te olete VEEL imelikumad. Või siis ei käi te kuskil, kus vallalisi inimesi kohata võib, sest kui ma oma vallaliste tuttavate peale mõtlen, siis pooled neist liiguvad marsruudil töö ja kudumisring ning siis ohkavad, et ei kohtu kellegagi. Mul näiteks oli tutvusringkonnas eelmisel aastal hulgim lahkuminekuid, mille peale üks tuttav (abielu-)naine korraldas peo, kuhu kutsus kokku hulga vallalisi sõpru. Mõni neist täitsa paardus küll, kättevõtmise asi. 😀
Aga no see sõber oli üldse omamoodi, selle naisega olid nad ka aastaid kaugsuhtes ja mõtlesid (samal ajal teistega väljas käies), et ei tea, kas peaks ehk abielluma, sest läbisaamine on ju nagu ok, aga siis peaks ju ühte riiki kolima jne, hakka nüüd jamama selle kõigega. Noh, selles mõttes, et tundus rohkem ratsionaalset lähenemist ja vähem romantikat olevat seal, mis iseenesest on muidugi ainult hea, väiksem lahutusoht jne, kui mõlemad realistlikult asjale lähenevad. Aga ikkagi naljakas, vaja veel mitu aastat hiljem torgata, et “raudselt sa oleks tahtnud mind, kui mul lihased oleks olnud”.
Pilt on pärit siit, sest see tüdruk on lihtsalt ilus. Ja kurnatud.
Pärdikute päevaraamat 
Jaa, see on omapärane viis enda abiellumisest teada anda. Ka mina käisin kunagi (u 20 aastat tagasi) ühe noormehega kohtamas ja ausameelne neiu, nagu ma toona olin, ütlesin talle kohtumise lõpus (enda arust) kenasti, et “tänan aja eest, aga meist ikka paari ei saa”, sest noh, ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Ja umbes kolme aasta pärast sain temalt kirja koos perepildiga, kus olid peale tema ka üks lapseootel naine ja kaks last. Kiri algas sõnadega: “Kas mäletad, kuidas sa mind ükskord pikalt saatsid?” Tõsi, pean tunnistama, et kui ta poleks seda kirja saatnud, siis ma kindlasti ei mäletaks teda, aga selle kirja ja pildiga raius ta end mu mälusse – mis võibolla oligi eesmärk?
Eelviimase lõigu peale ütleks, et kui ükski mees ei vaevu minuga kümmet minutitki rääkima, et saada aru kui sitt iseloom mul on, siis kaldun arvama, et asi on ikkagi mu välimuses.
Võumalik, aga see eeldab üldiselt seda, et on tõesti mingi eemaletõukav element. Samuti on võimalik, et näiteks kehakeel on agressiivne või ebalev või lihtsalt imelik ja selle pärast hoitakse eemale (tean ühte piffi, kes oli kogu aeg imeliku näoga, kõik käisid ringiga mööda, hiljem tuli välja, et tal oli lihtsalt prille vaja ja ta ise ka ei saanud aru).
“Normaaljoon” on natuke kõhe mõiste. Kes ikka normaalne on?
Ägedad ammused sõbrad õrritavad, et sul kett ikka kindalt maha jookseks, ja et saaks saaks sulle musta kadeduse pilvekese peakohale tekitada.