Käisin eelmisel pühapäeval Soomes sees ronimas. Seal on raskusaste värvide järgi – ehk siis teatud greid on alati kindlat värvi klotsidest. Mina punnitan heal juhul punase (6c) välja, kaugemale veel ei küündi. Ja projektisin mina siis üht punast, kõrval ronisid mingid noored poisid valget. Ma täpselt ei tea, mis see valge on, aga seda mina tean, et see on nii raske, et soomlased pole sinna raskusastet enam juurde märkinudki, vaid raskusastmeid märkival joonisel on seal lihtsalt HARD (ja eelmine aste on 7c, nii et ju see HARD on ikka tõesti HARD). Ja siis hakkas üks neist poistest hoopis rohelist rada tegema ja mina turtsatasin korra omaette, sest roheline on veel kergem kui minu punane – ja loomulikult on selge, et treenivad erinevate oskustega inimesed ja vahepeal teevad ka tugevad poisid kergetel radadel trenni lõppu lihaste maharahustamisradu (või ma ei tea, kuidas cool down selles kontekstis normaalselt öelda), lihtsalt tundus naljakas, sest tavaliselt sama tasemega inimesed treenivad koos ja projektivad samu radu.
Noh, nali oli minu kulul, sest see poiss ronis seda negatiivset rohelist rada nii, et jalgu ei kasutanud, iga nukki võttis ainult ühe käega ja tegi igas nukis korraliku ühe käega lõuatõmbe. Ma enam ei naernud, jõllitasin ainult ja mõtlesin, kas sobiks paluda, et ta seda sama veel korra, aga särgita teeks (kuni tuli meelde, et ta on ehk 20 või midagi ja mina pole mingi puuma).
No ja täna jalutasin mina oma õrnas lehvivas suvekleidis eksamilt koju (just selles kleidis), nägin ilmselt välja rõõsa ja roosa, ning mõtlesin, et peaks rannast läbi astuma ja tegema mõned kerelihaseharjutused, lõuatõmbed jne, et poleks homme häbi päris puhkepäeva teha. Lõuatõmbekangi ääres tõuklesid mingid varateismelised noormehed, nii et pidin nende vahelt läbi pugema. Nad vaatasid, kuidas ma kangi juurde läksin, ja muidugi naersid, noortel poistel ju eriti häbitunnet ei ole. Umbes kolmanda lõuatõmbe juures enam ei naernud. Ca viienda juures tuli juba esimene “ohhoo”. 😀 Nii et murrame aktiivselt stereotüüpe, endal ja teistel.
Pärdikute päevaraamat 
Ai mulle meeldivad sellised juhtumised, kus mingi suva beib või taat jooksutab teismeliste kõneaparaadi error mode’i püsilahti olekus :). Teinekord tuleb muidugi ette, et ise astun sama reha peale, siis ei jää muud üle kui tunnustavalt au anda 🙂
hehee, taatidest … üks meie trupi tantsija, kes käib Viljandi järvejooksul, on kaevanud, et ikka pagana frustreeriv on, kui mingid seitsmekümnesed jooksevad sust mööda nagu postist.
See ON frustreeriv.
Minu peamine rivaal kõikidel jooksuvõistlustel on üks mu endise klassiõe ema. Proua vanuses 60+, eksole. Ma lähen igale võistlusele tavaliselt mingi kindla ajaeesmärgiga ja sellele lisaks on mul alati eesmärgiks vähemalt Estele ära teha. Iga kord ei õnnestu ka 😀
Palju sa siis kokku tõmbasid?
Seekord vist seitse, imelik hakkas seal tähelepanu keskpunktis. Maksimum oli viimati kodustes tingimustes 11.