Pealkiri on väga viisakalt ja üsna hooletult tõlgitud (eesti keeles on see ametlikult ilmunud kui “Kuradile! Suva olemise peen kunst”, mis tekitab minus teatavaid küsimus, sest MUL ju on suva, mitte MINA ei ole suva, nii et “suva olemine” … ei kõla nagu eesti keel ning mina toimetajana ei oleks seda pealkirja sellisel kujul läbi lasknud).
Kurat, äkki see oli test? No et raamatu mõte oli, et ei tohiks tühjast tüli teha – ja mina ikka norin juba pealkirja kallal. Läbi kukkusin sel juhul vist, kulla sõbrad.
Aga muidu on raamat äge, kuigi midagi väga originaalset seal ei öelda – aga öeldakse asju, mida on hea vahel korrata. See on väga ladusalt kirjutatud (inglise keeles, tõlget pole ma lugenud) ning autor toob häid vaimukaid näiteid. Põhimõtteliselt selliste budistlike printsiipide tänapäevase moe kohaselt ümber riietamine, vandumise ja naljade kõrval öeldakse eelkõige ikka seda, et kannatus on elu paratamatu osa, millega tuleb leppida, aga saame valida seda, kuidas me kannatusele reageerime – ning mingis osas ka seda, milliste kannatustega me rinda pistma peame. No näiteks jutt sellest, et iial ei tohiks oma väärtustes liigselt kinni olla ja tuleks alati oma põhimõtetes kahelda, sest nii me õpime ja areneme, on ju täiega #sometimesateacheralwaysastudent, lihtsalt tiba teises kastmes. Ja näiteks sellega, et oma identiteedis ei tohiks liigselt kinni olla, ma täiega suhestusin nii üldises mõttes kui ka kõige pinnapealsemal tasandil. Näiteks tunnen ma mõni hommik, et tahaks uhket kleiti selga panna, aga siis mõtlen, et ehk see ei sobi, sest TAVALISELT ma ju ei riietu nii. Et kuidagi sobimatu ju enda ehitatud kastist välja astuda. Ja siis pean meelde tuletama iseendale, et kui ikka tuju on, siis miks mitte, me ei pea elama selles kastis. No umbes nii, et see, et ma olen ronija, ei tähenda, et ma ei tohiks lõbu pärast balletitrenni minna – või kui see kõnetab, seal kas või pool aastat ronimisest rohkem käia, sest mingi suvaline identiteet ei pea olema nagu pomm jala küljes, seda peaks kasutama pigem nii kaua, kui sellest kasu on (no näiteks enese sportliku inimesena identifitseerimine teeb tervisliku toitumise lihtsamaks). Lihtsalt vahel läheb meelest ära, sest inimesed (sh ka mina ise) eeldavad, et sul on mingi kast ja kui sa üks hommik tuled “reegleid rikkudes”, siis keegi kindlasti mainib midagi – mina ise olen ka üllatunud pilguga vaadanud, kui mees, kes tavaliselt on lühkaritega, tuleb ülikonnaga, või, veel hullem, tavaliselt iga päev ülikonnaga tööl käiv mees on järsku kohal vaba aja riietes, see torkab kohe väga silma. Nii et ma olen nõus, et nii enda kui teiste puhul ei tohiks selliseid asju liigselt tähtsustada, ei ole mõtet end ülearu piirata ainult selle pärast, et siiani on nagu harjumus olnud asju ühtviisi teha ja mis nüüd küll teised mõtlevad.
Aga minu lemmik nende värvikate näidete hulgast oli näide enesehinnangu kohta, kus räägiti Dave’ist, kes visati sõprade poolt liigse joomise eest bändist välja (kujutage ette, kui palju sa jooma pead, et sind metalbändist välja visataks), nii et ta otsustas hoopis oma bändi teha – ning tegi Megadethi, mis sai maailmakuulsaks. Ja sellest kõigest hoolimata tundis ta end alaväärse ja õnnetuna, sest vanad sõbrad said ju Metallicaga veel kuulsamaks. Kuigi ilmselt oleks paljud inimesed nõus, et vähemalt Dave Mustaine ei ole end iial Metallica kombel maha müünud, aga no samas on ta tulihingeline kristlane ja endine alkohoolik, nii et eks tal ole neid muresid ilmselt kuhjaga. See selleks, mõte siis selles, et enesehinnang tuleb seestpoolt, sest sina otsustad, mis standardeid sa endale sead.
Raamatu keskmes on vastutuse võtmine kõige eest, mis sinuga juhtub – pange tähele, vastutuse võtmine ei tähenda siin süüdi olemist. Kui sind tänaval röövitakse või kui preester su last pilastab, ei ole sa selles süüdi, aga sa vastutad selle eest, kuidas sa juhtunule reageerid – kas lähed politseisse, otsid psühholoogilist abi, ei pane enam on nelja-aastast nii seksikalt riidesse jne. Sama ka väiksemate asjadega, kui ülemus üritab sulle kogu aeg uusi töökohustusi selga laduda, on see sinu otsus, kas võtad kõik vastu, kuni murdud, või ütled ühel hetkel ausalt ei ja selgitad, et selline töökohustuste hulk hakkaks juba paratamatult nende ülesannete teostamise kvaliteedile mõjuma.
Seoses vastutusega räägitakse ka inimestest, kes seda sugugi võtta ei taha, kes on valmis kas või läbi põleva rõnga hüppama, sest entitlement (vankumatu usk, et inimesel on millelegi õigus) on nii suur. Nad on 100% kindlad, et nemad (erinevalt neist teistest, kes peavad olema valmis panustama) on teiste tuge väärt. Ning üks asi, mis sellega seoses välja toodi, mida ma olen ise sada korda mõelnud, aga pole osanud nii otseselt ja hästi sõnastada, on see, et tänapäeva ühiskonnas, kus KÕIK on parem kui keskpärasus (ja keskpärasusest on saanud ainus surmapatt), ei toida neid alusetuid ootusi mitte ainult nartsissism ja enda paremaks pidamine, vaid samasuguse innuga võimendatakse ka oma puudujääke ja negatiivseid omadusi, nii et lõpuks ootavad erikohtlemist ühtviisi nii need inimesed, kes usuvad, et teised peaksid neid paremini kohtlema, sest nad on lihtsalt nii ägedad, kui ka need, kes usuvad, et teised peaksid neid aitama, sest no nemad ise ei ole seda tüüpi, kellel töötamine hästi välja tuleks, sest … Mõlemal inimtüübil võib muidugi olla õigus, aga ei pruugi olla, aga mõlemal juhul vastutavad nad lõpuks ise selle eest, kuidas nad toime tulevad olukorraga, kus neid koheldakse või ei kohelda nii eriliselt, kui nad enda arvates väärt on.
Ja just sellele keskpärasuse häbimärgistamisele olen mõelnud ka ise, sest kui keegi mult näiteks ronimise kohta küsib ja ma vastan, et olen selline keskpärane pühapäevaronija, hakkavad mõned mulle selgitama, et asi ei ole üldse nii hull. No umbes nagu ma peaksin end halvasti tundma selle pärast, et ma 30aastaselt enda lõbuks trenni tehes Eesti või Euroopa parima viie hulgas ei ole. Kui tegu on võhikutega, siis ma üritan vastu selgitada, et kui sina käid suvel vahel õhtuti võrkpalli mängimas, siis sind ju ka ei sega see, et teil Eesti meistrikatele asja pole, igati normaalne on see, et sa tegeled mõne hobiga selle pärast, et äge on, mitte ei taha ilmtingimata saada Eesti kõige paremaks ristpiste tegijaks. Ja taas, see ei tähenda, et sa ei tahaks oma ristpistes osavamaks saada või oma servioskust parandada, sul lihtsalt ei ole karjuvat vajadust selles maailma parim olla, sest mingil hetkel valib inimene prioriteedid ning otsustab, mille nimel ta kui palju millestki muust on valmis loobuma. Nagunii kipub nii olema, et kui olemine väga mugavaks läheb, tekib ka tahtmine sinna midagi juurde õppida ja end edasi arendada, inimene tavaliselt ei taha päris paigal istuda. Uue hobi leidmine on lihtsam, kui vahelduse mõttes näiteks abikaasa väljavahetamine. Aga see oli väike kõrvalekalle.
Ehk siis elu on kannatus. Pea kõik head asjad eeldavad teatavaid kannatusi – näiteks ei tohiks mõelda nii, et teen tööd siis, kui tuleb inspiratsioon, vaid tuleb teha tööd ja loota, et selle peale ilmub ka inspiratsioon kohale. Ja no kui ei ilmu, siis sai vähemalt natuke ära tehtud. Kui sul on sitt suhe, siis sa ei peaks seda kannatama, aga kui sa tahad edaspidi paremat suhet, siis sa pead esmalt kannatama eneseparanduse valu ja väga võimalik, et ka lahkumineku valu, kui teine inimene selle eneseparanduseplaaniga sugugi kaasa ei taha minna. Isegi oma unistuse nimel igati motiveeritult töötamisega võib kaasneda purunenud suhete valu, kui endistele sõpradele see sugugi ei meeldi, et sa õllejoomise asemel nüüd nina raamatus istud. Nii et millegi saavutamiseks peab enamasti teadma, millest sa oled valmis loobuma. Eneseanalüüsiga kaasneb tõele näkku vaatamise valu – no näiteks pead valima, kas oled elu lõpuni kaassõltuvusel põhinevates suhetes, kus üks on kogu aeg päästja ja teine päästetav, või tunnistad endale, et sul on ebaterve kalduvus päästja või ohvrina käituda ning muudad oma käitumist (mulle tuli kohe mu esimene pikem suhe meelde sellega, ütleme nii, et kõnetas see peatükk – aga mitte sugugi kõik ei kasva sellest suhtumisest ja külge harjutatud mustritest välja) ja teed teadlikke valikuid tervemate kaaslaste valimiseks, mis sellest, et su ahviaju esimese hooga stabiilne terve suhe üldse ei eruta.
Ehk siis mitte sugugi iga kannatus ei õilista inimest ja mõtlev inimene saab ise paljutki ära teha, et tema kannatus võimalikult eesmärgipärane oleks ja tema elu talle sobival kursil hoiaks.
Ilmselt peaks rääkima ka suremisest, kuigi see minu jaoks eriline teema pole. Raamatus rõhutati, et inimene peab mõistma oma surelikkust ja seda, et ta pole igavene, sest ainult nii saab elada hetkes, aga samas ka mõelda, mis sinust tulevatele põlvedele jääb. Me oleme seda teemat veidi Reedaga arutanud mingi filosoofilise vestluse käigus – ja talle tundub mõte sellest, et me kõik oleme tähtsusetud ja kui me täna sureme, siis 50 aasta pärast ei huvita see kedagi, veidi … Mitte hirmutav, aga kurb? No et kurb veidi, et tegelikult pole mitte millelgi tähtsust, ole või Kleopatra, kahe tuhande aasta pärast mäletatakse eelkõige seda, et olid ilus ja karvutu ning siit-sealt sõjategevuse kohta, ajaloo mälu on valikuline. Minu jaoks on see teadmine just väga vabastav. Ma ei ole vähiravimit leiutamas, tuhande aasta pärast ei mäleta mind keegi – mul ei ole mitte mingit põhjust elada nii, nagu kellelegi teisele meeldiks, käigu jutt ühiskonna eeldustest või vanemate ootustest. Suures plaanis on need ühtviisi tühised ja kui nagunii miski ei loe, võin ju sama hästi keskenduda sellele, mis mind hetkel õnnelikuks teeb (ja see hetkeosa on üsna oluline, sest mul on tuttavaid, kes rühivad 10 aasta eest paika pandud eesmärgi poole, kuigi vahepeal on ilmselgeks saanud, et see ei pruugi olla see, mis täna rõõmu toob, aga lasevad edasi, sest sai ju juba alustatud ning naabrid ju mõtlevad, et olen lahe, kui mul on oma firma (kuigi maganud pole kolm aastat) või kolm last ühe asemel (kuigi sellegagi pole maganud kolm aastat) või ilmtingimata cum laude (kuigi maganud pole kolm aastat) – ning vahel on see kannatus, mille nad on ise väga teadlikult valinud, sest just see kannatus teeb neid õnnelikuks, mis tähendab, et kõik need magamata ööd on seda väärt, lõpuks taandub kõik sellele, kus asub su ihade allikas ja kas see on rajatud mõistlikele alustele). Mul on tunne, et siin lapsed muudavad veidi maailmanägemust ka – praegu, kui lennukis keskmisest rohkem raputab, kehitan ma õlgu ja mõtlen, et sama hea päev suremiseks kui iga teine (ja lennukis pole eriti ohtu, et ellu ja elu lõpuni vigaseks jääd), kui oleks lapsed, siis ilmselt tuleks ka paanika, sest no need oleks vaja ju üles kasvatada, minu enneaegne lahkumine lööks sellesse plaani paraja mõra.
Ahjaa, üks asi, millest ma suremisega seoses aru ei saa, on endast märgi maha jätmine. See olevat põhjus, miks paljud kirjutavad raamatuid või saavad lapsi või teevad teadust. Ma saan väga hästi aru, miks kõik need kolm asja toredad või ägedad võivad olla ning miks inimesed suure osa oma elust on valmis selle alla panema, aga no mingi nime edasikandmine või ajaloo annaalidesse endanimelise pitseri vajutamine on küll üks asi, mis mind ÜLDSE ei eruta. Veel enam, see on üks asi, mida ma ÜLDSE ei mõista, kui keegi sellest tõsiselt räägib, tahaks ma alati esimese asjana naerda, sest ma eeldan, et ju on tegu naljaga, sest no sa oled ju surnud, keda kotib, kas sind mäletatakse või mitte. Ega sa seda tähelepanu siin nautimas pole.
P.S. Eriti meeldis mulle see, et öeldi kõva häälega välja (nagu viimasel ajal nii mõneski raamatus), et liigne positiivsus on ka enamasti debiilsus, millega tegelevad inimesed, kes ei taha vastutust võtta. No stiilis “mu laps on depressiivne ja enesetapumõtetega, aga eks see ole meile jälle vaimustav õppetund”, enne kui jälle uusi huvitavaid kogemusi otsima joostakse, samas kui sellel lapsel on võimalus iseseisvust õppida. On okei leppida sellega, et iga asi polegi positiivne ja vahepeal tuleks mõelda, kuidas mina ise oma käitumisega kohe midagi muuta saan, selle asemel, et keskenduda ilmtingimata sellele, kuidas sitahunnikut kuldmuna pähe maha müüa.
Pärdikute päevaraamat 
Tahaks lugeda! Huvitav oleks võrrelda Malluka äsjailmunud pohhuismiraamatuga. Tuleb välja, et Manson on ka blogija.
Ma pmst nõustun, et kui pikemas plaanis oleme kõik niikuinii tolmukübemed, võiks keskenduda sellele, mis meid õnnelikuks teeb (eeldusel, et see pole lastepilastamine vms) ja mitte püüda meeleheitlikult endast jälge maha jätta.
Samas minu jaoks jääb natuke väheks ainult iseenda rõõmude ja hobidega tegelemisest. Maailma tahaks parandada. Ja mitte iseenda upitamise või märgi jätmise pärast, vaid täiesti anonüümselt, sest .. ma ei teagi miks. Igav on ainult iseendale keskenduda.
Vbla need, kes vähiravimit leiutavad, teevad ka soovist kasvõi üks maailma nurk ära parandada?
Sellega olen nõus, head tahaks ikka teha, aga puhtalt tahtmise pärast, mitte märgistamise pärast.
“Perssesaatmise peen kunst” oleks etem.
Jah, see oleks hea pealkiri olnud. Näed, loovust on vaja.
“Kuidas peenelt poxxui öelda” oleks ka lõbus pealkiri 😀
Ma mõtlesin “pohhuismi peen kunst.” Või ka lihtsalt “pohhuismi kunst”, aga “peen” lisab alliteratsiooni ja seepärast on hea.
Aga su kokkuvõte pani mõtlema, kui erinevalt inimesed asju tajuvad. See, mida seal kirjeldatakse motiveerivate eesmärkide nimel kannatuste talumisena, on asi, mida ma ei taju üldse kannatusena. see on …. pingutamine või tegelemine või mis iganes, aga mitte kannatus, isegi kui vahel tuleb magamata ja frustreeritud olla.
Vbla on mul kannatuse latt lihtsalt kõrgemal, iga ebamugavus ei kvalifitseeru. Ja kui motivatsioon kaalub ebamugavuse üles, siis plussid kaaluvadki miinused üles ja kokkuvõttes jääb mul ainult plussmärgiga tegutsemine meelde.
Jah, ma mõtlesin lugedes sama. Et innukas rühkimine, ka siis, kui kaasneb pisut valu, higi, verd ja pisaraid, pole ometi mi gi kannatus.
Ma ei saa osutamata jätta, et välismaalasega kokku elamine on su rahvustundele hävitavalt mõjunud. Iga õige eestlane grillib praegu ja hüppab üle lõkke, aga sina istud _lennukis_.
Ja pagan küll, oleks mul ometi eile su postitus käepärast võtta olnud. Käisin raamatupoes lennukilektüüri valimas, nägin pealkirja, ei hakanud kätte võtmagi. Aga oleks pidanud. Poodi tagasi >>>
PS. Iseäranis meeldis mulle see “kujutage ette, kui palju sa jooma pead, et sind metalbändist välja visataks”. Aga raamatu pealkirja on kõige paremini tõlkinud Liis oma kommentaaris.
Minu lennukilektüür on hetkel Hyperioni sarja viimane osa – jumal tänatud, et lugerid on välja mõeldud, kui niisama peaks tuhat lk kaasa tassima, siis muud pagasit ei saakski.
Mõtlesime isegi John Keatsi hübriidi (ja ilmselt ka originaalse John Keatsi, aga keda see ikka huvitab) surmakohta vaatama minna, aga Rooma on siit ca 450 km, ei vinna vist.
„Ilmselt ka originaalse John Keatsi“ =)
Aga mina eelistan lennukis paberraamatut lugerile. Olgu või tuhat lehekülge. Raamat annab tunde, et ma olen väga eriline ja tükk maad intelligentsem kui ülejäänud lendajaskond, kes klaasistunud pilgul helendavaid ekraane vahib =)
Nojah, style first ja form over matter jne.
Ooo, olen Mark Mansoni blogi lugenud juba umbes 2010. aastast saati. Väga huvitav lugemine on. Ma ikka iga kord üllatun, kui Eestis ka keegi mainib selliseid autoreid. Ja ei teadnudki, et tema esimene raamat eesti keeles ilmunud on – tänan informatsiooni eest. Tal ilmus just äsja ka teine raamat, see ehk pakub ka huvi (“Everything is fucked”), endal see just pooleli. Maini teinekord veel ka vahel raamatuid, mida loed 🙂
Jääb üle ainult nõustuvalt mõmiseda.