literature · movies

Düün

Käisime tegelikult juba ammu kinos, aga ma tahtsin enne sellest kirjutamist raamatu ka uuesti üle lugeda. Üldises plaanis ei jää ilma raamatuta muidugi ka midagi eriti segaseks, ainult et tekib ehk küsimus, miks üks sell üldse arvab, et ta tulevikku ette näeb, kui ükski ta nägemustest tegelikult täide ei lähe. Sest no filmist täpselt selline mulje jääb — ta näeb nägemusi, mida kõik hirmus tõsiselt võtavad, aga tegelikult on lõpuks selline 50/50, sama hästi võiks kulli ja kirja visata. Raamat avab sisemonoloogide kaudu tausta nii palju rohkem, et paljud asjad saavad hulga selgemaks.

Teine asi, mis raamatust tuli minu jaoks paremini välja, oli peategelase lapsest meheks saamine ja vaimne virgumine. Siin on muidugi suuresti selles ka asi, et Timothée Chalamet näeb lihtsalt minu jaoks välja nagu vinguv teismeline, nii et ta ei suutnud usutavalt meest mängida, vaid jäi (minu silmale) lõpuni siiski lapseks. Raamatus oli ta algusest peale kuidagi … teravam ja taibukam, oli selge, et isegi nö lihtsalt teismelisena oli ta siiski väga asjalik ja tõsiseltvõetav tegelane.

Ja näiteks see, kui palju filmis Chanit näidati, mulle tegelikult meeldis. St “palju” pole ehk õige sõna, sest ta oli kokku ekraanil ca seitse minutit ja film kestab kaks ja pool tundi, aga arvestades seda, et raamatus on teda selle filmi materjalis mainitud ainult paar korda, on seda siiski palju. See oli kahtlemata hea otsus, sest muidu jääks mulje, et ta lendab järgmises osas kuidagi lambist pilti, kuigi siiani pole nagu suurt keegi olnud. Siin näidati teda täpselt nii, et oli selge, et ta on oluline, aga ilma midagi liigselt paljastamata. Noh, täpselt nii palju, et natuke õrritada.

Visuaalselt oli film muidugi imeline. Nagu raske kirjeldada, KUI imeline. Lapsed, teie ei tea, kuidas meie vanaisaga mustvalget telekat tagusime, et pilt nii palju ei väriseks. See, millise arenguhüppe CGI on ainuüksi viimase kümne aastaga teinud, on minu jaoks täiesti uskumatu. Ma tõsiselt poleks seda raamatut esimest korda lugedes uskunud, et liivaussi saab ühel päeval ekraanilt näha, ilma et see naeruväärne tunduks.

Niisama oli ka hea film. Ma ei vaadanud kogu selle pika filmi vältel kordagi kella, nii kaasakiskuv oli. Nii et julgen arvata, et siit tuleb veel auhinnasadu. Ja julgen kõigile soovitada, tõesti oli lahe vaatamine. Oma kogemuse pealt võin ka öelda, et kui minna kinno nädala sees, on kinosaal ka õhtuti üsna tühi, nii et liigsete rahvamasside pärast ei pea igatahes muretsema.

P.S. Oma ajastu märk on see, et kogu 1965. aastal ilmunud raamatu peale oli seal ÜKS geitegelane — põhipaha. Kuigi isegi seal on selleks, et rõhutada, KUI paha ta ikka on, pandud ta veel oma partnereid vägistama, sest ainult homoseksuaalsusest oleks vist sel ajal juba väheks jäänud.

20 kommentaari “Düün

  1. Umbes pooleteist tunni pärast olen ma kinos ja kaen oma silmaga asja ära.

    Aga, Herberti suhtumine homoseksuaalsusesse oli hiljuti ühel Düüni teemasel filmi- ja raamatuõhtul jutuks ning jah …see suhtumine polnud just kõige positiivsem. Nii et asi polnud ainutl 1965-s aastas, vaid pigem tema isikus.

    – Kalmsten

  2. Oo jaa, see oli nagu reaalselt KÕIGE ilusam film, mis ma kunagi näinud olen. Just visuaalse majesteetlikkuse poole pealt.

  3. Ma siis tasakaaluks ütlen, et mulle eriti ei meeldinud. Põhiliselt seepärast, et raamat on täiesti teistsuguse idee peale ehitatud. Raamatus on intriig, intriig, intriig, natuke ökomökot, natuke arengulugu, ja siis jälle intriig, intriig, intriig. Mida avatakse läbi sisekõne, dialoogide, kohtumiste. Film on ainult visuaal natu-natukese tegevusega, millet taga olevad põhjused on täiesti avamata. Ma tulin kinost välja ja ainus emotsioon oli “meh”.

    1. Ma väga vabandan, üldiselt üritan “oh see oli nii lahe” postitustele mitte külma vett peale visata, sest ma ise lähen turri, kui keegi seda minu blogis teeb, olgu postid siis teemal mis iganes, aga seekord olen Kauri paadis. Jah, visuaal oli vinge. Aga kõik muu… kuidagi kokku traageldatud, mu meelest. (Raamatuid olen lugenud.)

      Me muide vaatasime enne uut versiooni ka vana ära, David Lynch, 1984. Hoolimata sellest, et palju esines itsitama ajavat (pea 40 aastat vana film ikkagi), olid mõned aspektid mu meelest paremad, The Voice näiteks, ja seda mitte niivõrd tehniliselt küljest, kuivõrd ideelisest. Mind control ei tulnud uues versioonis nii hästi esile. Aga visuaal oli uues Düünis jah nauditav, Timothée Chalamet ka. Aga nagu Kaur Kaamose? juures mainis, kaks ja pool tundi nn. finaalimuusikat, see muutus pisut tüütuks. Liivaussid olid super muidugi, spets-efekti tehnika on 40 aastaga ikka kõvasti arenenud:)

      Kokkuvõtvalt – ilmselt olid mu ootused liig kõrgele kruvitud.

      1. Külma veega on nii, et ma proovin vahet teha kahel asjal.
        Inimene kirjutab:
        a) ma tegin midagi ägedat / mu sõber teeb midagi ägedat,
        c) lugesin / vaatasin midagi ägedat.

        Esimesel juhul on kriitika tõesti kohatu. Kui mulle ei meeldi keraamika, siia ma ikkagi ei tule kellegi käsikunstiblogis sõimama, et jou sa tegeled nii jobu asjaga üldse.

        Teisel juhul on nii, et kui mulle ei meeldi žanr tervikuna – on samamoodi kohane oma musi kinni hoida. Samamoodi nagu keegi krimikirjanduse jälestaja ei lao Goodreadsis igale krimkale ühtesid.

        Aga kui inimene kirjutab arvustuse – olgu oma päevikus või mingil filmilehel või kus – asjale, mis mulle _peaks_ sobima, siis on minu arust okei kirjutada vastuarvamus.

        Põhiline, et arvamusest filmi või kudumi pihta ei tuleks välja varjatud hinnang teise inimese pihta. “Sulle meeldis see nõme film / tegevus / inimene, järelikult oled ise ka.”

        1. Jah, sul on õigus külma vee osas, Kaur.
          Aga vähemasti mul kipub vahel nii olema, et isegi kui teine viskab vett filmi või kudumi pihta, siis mina, ullike, loen ikka kusagilt ridade vahel, et viskab minu pihta ka. Ehh, palju on mul veel õppida elu elamise osas, ja nahk pole kah veel piisavalt paks vist, ja lugemisoskus piisavalt funktsionaalne ja…

      2. Hm. Ma huvi pärast googeldasin paari arvustust, üllatusin, üks neist täitsa minuga ühel lainel: “Much of the plot is advanced through elements of mind reading and mind control, so it’s a shame that the movie never really gets inside its characters’ heads. As with so many of Villeneuve’s films, the visuals are stunning but the storytelling feels rudimentary; you get the sense that he’s managed his source material without fully mastering it. In some ways, Lynch’s Dune actually got closer to the mind-bending strangeness of Herbert’s novel; it had a touch of visionary madness that this movie could use a little more of.”
        https://www.npr.org/2021/10/22/1047969054/dune-film-review

        1. Ma ka lugesin arvustusi.
          Tulevase kevade juurde kopeerisin sellise lõigu:

          A LOT of the story is told as internal monologue of characters. … Movies are “show, don’t tell” media, and unfortunately Dune is a story that is told, not shown.

    2. Mis mõttes raamatus oli “natuke ökomökot”? Esimeses raamatus oli öko see põhiline. Intriigid olid seuksed… üleküpsenud ja plõks valmis. Kas filmis see ökomöko üldse välja tuleb? Kui nad maske ei kanna ja puha.
      Ja miks silmad ei ole üleni sinised vaid ainult varjundiga?

        1. Muidugi mine vaatama, Morgie! Tegemist pole kindlasti mitte kehva filmiga, inimeste arvamused ja maitsed on lihtsalt erinevad.
          Aga suures plaanis on mu meelest üleüldse raske filmidega, mis raamatu põhjal tehtud, juhul kui vaatajal raamat enne loetud. Ikka hakkad võrdlema, sellest ei pääse.

      1. Vaadata ikka ju võib. Ehk saad elamuse – paljud on saanud. Trauma – no ei usu.

        Ökomöko oli Herbertil minu arust suht suva. Hiljem lasti see Arrakis ju lihtsalt õhku (*) ja kogu tegevus käis ümber nunnaordude omavahelise kemplemise.

        (*) “Planeeti õhku laskma” ei ole muidugi astronoomiliselt korrektne.

        1. Hilisemad osad ongi sitaks igavad. Esimene osa, kus ökomöko veel teemaks oli, on ainuke lugemisväärne.

        2. Ja see, kui te siin veel kaua ökomökot alahindate, siis ma tulen ja külvan teile aeda tammetõrusid ja võililli! Mida hekki, ma ütlen!

        3. Me räägime siin 60. aastate alguses kirjutatud raamatust eks. Rooma Klubi loodi 1968, kolm aastat pärast Düüni ilmumist.

  4. Vähemalt kümme korda raamatut lugenuna olid ootused kõrgel ja kartused kah. Eriti suur oli skepsis siis, kui filmiteade välja tuli ja seal see nõder Tim peaosaline paistis. Nii et ses mõttes olin valmis järjekordseks feiliks (vt ka Foundation), aga üllatusin positiivselt ja nüüd on film juba kaks korda vaadatud ja ei tunne, et oleksin oma elust kuus tundi kaotanud.
    Tore haakumine oli ja liivaussi hääl, kui ta seal ema ja poja kohal kõrgus. Läksin kohe juutuubis sobrama ja sain kinnitust, et ongi sama või sarnane, mis nendel tulnukatel Arrivalis. Režissöör on mõlemal sama.

  5. Ma PEAKSIN seda raamatut mäletama.
    Lugesin palju ja igasugust, mida utoopilisem ulme, seda parem. Enamusest mäletan midagigi, mõnest vbl veel vähem, aga see raamat on koos õige mitmega ajuloo prygikastis. Ma EI VALINUD sellist unustamist, järelikult oli raamat seda väärt… aga miks, ei saa enam öelda.
    Seega on kurb, et ma PEAKSIN teadma, millest te räägite. Aga ei.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.