Les Engrenages

Sain nüüd selle sarja esimese hooaja vaadatud, nii et jagan ka teiega. Engrenage tähendab otsetõlkes spiraali, aga seda kasutatakse eelkõige vägivalla, raskuste jms kohta. Eesti keeles oleks ilmselt parimaks võrdluseks allakäigutrepp, mida tavaliselt kujutataksegi keerdtrepina – kui oled juba ühe tiiru teinud, on raske tagasi ronida, sest otse üles joosta ei saa, aga seda, et tee nii käänuline on, sammhaaval allapoole liikudes ei märganud. Ehk siis selline pidev halvenemine.

IMDB-s kirjeldatakse seda kui kiiksuga detektiivisarja, mis on vist põhimõtteliselt õige. See très noire  pildi allservas tähendabki seda, et reklaami järgi pole tegu mitte tumedapoolse, vaid suisa süsimusta asjaga. Ülemine lause on “Ärge alustage, see võib halvasti lõppeda.” Üldse on keelekasutus siin sarjas minu jaoks lausa hämmastav. Kohati räägitakse küll tänavakeelt ja vahel nii kiiresti, et ime, et keel sõlme ei lähe (näiteks korra ütles üks piff T’aison ja ma sain ainult supakate järgi aru, et see pidi nüüd olema Tu a raison, aga see, et tu‘ga elisiooni ei tehta on muidugi üldse midagi sellist, mida õpetatakse neile, kes koolis viisakat ja akadeemilist keelt õpivad*, prantslased ise arvavad, et tehakse ja kuidas veel) ja vahel jälle näen ma imestusega, et naine, kes oma ülemusega maganud on, teietab teda jätkuvalt (järgmisel hommikul! mehe särki kandes!). Sest ega väike kepp ju üldist sotsiaalset hierarhiat ei riku, eks. Kuigi ausalt öeldes hakkas see piff temaga pidevalt registrit vahetama, st võis samas stseenis öelda nii s’il vous plait kui ka sinatada, nii et ju ta oli ise ka segaduses. Aga see oli selline pisike keeleline vahelepõige.

Jälgitakse nii mõrvarühma kui nende ülemuste ja kohtu tööd – seda viimast küll vähem, kuigi siin radikaga pildi peal ongi traditsiooniline kohturiietus, pigem käib vahepeal tants selle ümber, kas mõni asi peaks kohtusse jõudma või mitte ja tehakse eelistungeid. No näiteks kui lapsehoidja lapse maha lööb, kas siis oleks alust ka ema kohtusse kaevata, sest ta ei osanud seda inimest kahtlustada ja pani liigse usalduslikkusega oma lapse elu ohtu. Esimene hooaeg oli üles ehitatud nii, et oli üks suur kuritegu, mis jooksis läbi terve hooaja ja lisaks igas osas 1-2 väiksemat. Minu jaoks tegi asja põnevamaks see, et siin ei ole ideaalmehest Horatiot, kes alati kõigele lahenduse leiab, mõni asi ei lõppe lihtsalt ideaalselt ja ükski tegelane ei ole täiuslik, igaühel on omad kiiksud. Ei jälgita pimesi reegleid, aga päris räpast Mackeyt ka ei ole, lihtsalt võetakse asja mõistusega. Lisaks õpib siit veidi Prantsuse üldise süsteemi kohta. Nimelt on neil selline süsteem, et ka inimene, kes tahab kedagi süüdistada või kes tahab kindlustada seda, et politsei tema süüdistusega korralikult tegeleks, palkab advokaadi, et oleks kindel, et näiteks kadunud isikute nimekirjas oleva inimese leidmiseks ka reaalselt kõik võimalik tehtaks, mitte niisama ei oodataks, et ta välja ilmuks. Ehk siis inimesed maksavad, et kvaliteetsemat politseitööd tagada.

Alumine punapea on ilmselt kogu sarja kõige sürrim tegelane. Tal ei ole absoluutselt mitte mingit südametunnistust, on ainult mingid isiklikud põhjused ja ajendid, mis kõrvaltvaatajale tihti arusaamatuks. Teised on selles mõttes “prantsuse filmi pärased” (ma ei taha öelda prantsusepärased, sest mina selliseid prantslasi kohanud ei ole), et üks pidev kepp käib, samal ajal toimub lahutus, mõlemad osapooled seksivad teistega, aga see pole pere lahutusprotsessis ja raskete otsuste langetamisel (“kas jääda äkki ikka kokku? me ju siiski armastame teineteist”) absoluutselt oluline, vaid need on mingid kõrvalised pisiasjad. No sai eile söödud, seksitud ja hingatud, mis seal siis nüüd nii väga rääkida. Isegi ei näidata seda eriti, esimeses hooajas näidati paljaid rindu ainult laipade küljes, kuigi ka elavad enne kaadrivahetust tihti riideid seljast võtmas olid, nii et teist True Blood‘i siit oodata ei maksa. Aga Joséphine’il on hoopis mingi oma teema, ma pole veel aru saanud, mille nimel tema elab ja hingab ja teistele mõnuga keerab või mis teda üldse “tiksuma paneb”.

Igatahes tasub vaadata. IMDB keskmine hinne on 8.3 ja ma e leia, et see liig oleks, tõesti oli väga hea sari. Ainult seda ütlen, et mind esimene osa veel käima ei tõmmanud, tundus, et nii palju tegelasi ja mingi pidev kamm ja liiga kirju teema, nii et mõtlesin, kas üldse edasi vaadata – aga juba teise episoodi poole pealt oli täiega huvitav. Nii et kui kellelegi algus igavavõitu tundub, soovitan siiski natuke pingutada, võib ära tasuda.

P.S. Kui keegi teine netist sellele sarjale prantsuskeelsed subtiitrid leiab, kasvõi mõnele osale, öelge mulle ka. Sest ma leidsin paarile kolmanda hooaja episoodile, aga unustasin need õigel ajal alla tõmmata, nii et ega ma enam muidugi ei mäleta, kus ma neid nägin.

* Ma ei saa ütlemata jätta, et mulle hirmsasti meeldis see, kuidas Elmayonesa kodumaal intervjuud andes võidurõõmsalt rääkis sellest, kuidas ta eestlasega tuttavaks sai – “Väga ilus tüdruk ja rääkis SUUREPÄRAST akadeemilist hispaania keelt. Nüüdseks laseb muidugi täpselt samasugust argentiina slängi nagu mina.”

psühholoogilised probleemid ei kao kuskile

Elu on juba kord selline, et mõni meist sünnib kuldlusikas suus ja mõni sünnib agulis ja on terve elu näljas ja paljas. Tänase loo peategelane muidugi sööb nagu printsess, aga suhtumine on selline, et ainult käitumise põhjal arvaks küll, et tema ribidel võib orelit mängida. Mina arvan, et selle põhjuseks on lapsepõlvetrauma, sest teine teooria oleks, et mu koer on loll õgard, ja see teooria mulle eriti ei meeldi. No ja ta on varjupaigast pärit, nii et võis pisikesena vahel tühja kõhtu kannatada küll.

Igatahes, kuna seda toitu, mida me muidu Oskarile anname, soodukaga polnud ja me 20 euri lisaks maksta ei tahtnud, oleme mõlemale paar nädalat odavamat toitu andnud ja sinna pekki, kamaralõikeid jms juurde andnud, sest muidu läheb Oskar juba nädalaga nii kõhnaks, et temal PÄRISELT ribid paistavad. Täna aga ei olnud midagi sihukest, said mõlemad tavalisi krõbinaid. Oskar tuli, nuusutas ja ronis ohates diivani peale, sest toit ilmselgelt polnud söömist väärt, kui lihakraamiga harjunud oled. Selle peale tuli Iginälg, kelle toidukoguseid tuleb niigi jälgida, et ta end liiga paksuks ei sööks, õgis enda kausi tühjaks ja istus teise kausi kõrvale valvesse. Oskarit see ei huvitanud, nii et 15 minuti pärast lubasime tal sellest ka isu täis süüa – tervelt pool kaussi jaksas tühjaks teha, siis sai aru, et rohkem ei jõua, aga no kausi seaduslikule omanikule ju ka ei raatsi sihukest varandust jätta. Nii et järgmise tunni veetis ta seal kausi kõrval pikutades.

Noh ja siis tahtis K hakata süüa tegema ja kallas kaussidesse eilsed makaronid, nii et isegi Oskar tuli kohe sööma. Mina hakkasin kahtlustama siis, kui Oskari kausi juurest ei tulnud enam ühtlane mats-mats-mats, vaid MÄMM-MÄMM-MÄMM, GRHHH, MÄMM. Tõbras oli jälle oma kausi tühjaks teinud ja Oskari tema oma juurest minema trüginud*. Kui ma vahele läksin, jäi kausi põhja veel täpselt neli üksikut krõbinat… No ja Atul on täna ilmselt vahelduseks mõnusalt täis kõtu, hea kohe magama minna.

* Oskar on sihuke, et kui kausis on midagi head, kaitseb ta seda oma elu hinnaga, aga kui on krõbinad või makaronid vms igapäevane kraam, siis astub lihtsalt eest ära ja vahib kadeda näoga nagu mingi mömm

no one is innocent (prantsuse funk metal)

Ongi selline nimi bändil – No One Is Innocent. Väidetavalt on funk metaliga tegu küll ainult nende algusaastatel, aga niisama on nad ka toredad ja sellised poliitilised (okei, pigem antipoliitilised) poisid, kes kõike hingega teevad ja videodega tõesti vaeva näevad. Tegutsevad aktiivselt juba 1994. aastast ja veel eelmisel aastal andsid uue albumi välja. On muutunud küll see stiil neil, lugu Drugs pole mitte ainult ingliskeelne, vaid ka hulga popim, kui nende varasem muusika. Panin selle siia lõppu ka, olgu siis vahepeal midagi inglise keeles ka. Aga mulle täitsa meeldib see, et nad ei ole väga ühes žanris kinni, neil on muusikat täiesti seinast seina.

meie igapäevast südamele koputamist

Päevalehes on täna väga mõistlik ja väga arusaadavalt kirjutatud artikkel, mis räägib sellest, kuidas meie küllus ülejäänud maailma kahjustab. Tegelikult on “meie” muidugi suhteline mõiste, ütlen “meie” ja mõtlen “Lääs”, aga kui mõelda “Eesti”, on ka meile kahjulik see, et iseseisev põllumajandus on raha huvides ohverdatud. Kui tõstate iga päev lapsele suure kausitäie toitu ette ja siis pool minema viskate, ei tee see halba ainult teie lapse kasvatusele, vaid tervele maailmale.

Kuigi tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis supakatest. Vaatasime K-ga koos sarja Engrenages ja kuna ta teatavasti prantsuse keelt ei oska, vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Ühel hetkel K ohkas ja ütles, et ta ei jaksa enam supakaid lugeda. Okei, ta tegelikult on harjunud viimasel ajal absoluutselt igat asja oma mängu kõrvalt tegema, mis tähendab, et ega ta tegelikult ühtki filmi ei naudi ega hiljem ei mäleta ja nii läheb muidugi ka subtiitrite lugemine meelest ära ja ei saa millestki arugi, aga mina siiski ei nõustu. Ma ARMASTAN subtiitreid.

Ingliskeelseid asju vaadates ma küll tavaliselt ise neid juurde ei tiri, aga mul on väga hea meel, kui need siiski olemas on. St filmiga samas keeles siis. Muidu on jälle nii nagu eile, kui mina analüüsisin prantsuse keeles Pöialpoisi muinasjuttu, K vaatas kõrval “Louie‘t” ja mina küsisin iga viie minuti tagant:”Mida ta ütles?” Hirmsasti on vaja ju moodsa inimese kombel ühes keeles mõelda/kirjutada, samal ajal teises keeles sarja vaadata ja kolmandas lolle küsimusi esitada. No ja niisama ka läheb mul pidevalt sõnu kaduma, kui keegi samal ajal nätsu närib või niisama podiseb, hoolimata sellest, mis keelt seal räägitakse. Ma ei pea end kõrvavärdjaks, aga isegi Eesti filmidel on hea, kui on supakad all, ükskõik, kas jutt käib Õnne 13-st või mingist sügavamõttelisest moodsast filmist.

Rääkimata sellest, et subtiitritel on hariv moment. Kui ma vaatan eelmainitud Engrenages’i ilma nendeta, ei saa ma kõigest aru. Kui ma vaatan neid ingliskeelsete subtiitritega, lähen ma kuulamise osas laisaks ja ei õpi nii palju kui võiks. Nii et minu jaoks oleks ideaalne vaadata seda prantsuskeelsete subtiitritega – mis on kummalisel kombel keerulisem ülesanne, kui võiks arvata. Igale USA filmile saab soovi korral ingliskeelsed supakad, võid veel ise valida, kas tahad tavalisi või vaegkuuljate omi, aga Prantsuse filmide ja sarjade puhul tuleb neid (st just originaalkeelseid) tikutulega taga otsida ja sellele sarjale ma neid lõpuks ei leidnudki.

P.S. Seda sarja reklaamitakse kui detektiivisarja with a twist, ehk siis selline veits kiiksuga värk, aga ma olen seda esialgu liiga vähe vaadanud, et öelda, kas on tõesti nii hea, kui internet arvab (8.2 on IMDB kohta harjumatult hea hinne). S.t. üsna hea on ta küll, tavaliselt mulle prantslaste sarjad üldse ei meeldi, aga vara öelda, kas tõesti NII hea. Vaatan veel mõne osa ära, siis ütlen. Aga välja näevad need tegelased sihukesed:

päeva sõna

le fagot – haokubu

Pildi autor – Patrick Hubert.

Edit: sain vahepeal nii palju uut ja huvittavat informatsiooni teada. Nimelt pärineb meile tuttav ingliskeelne sõna fag (ja faggot), millega homosid tähistatakse, just sealt samast. Esmalt hakati nii kutsuma vanaeitesid, viidates siis sellega, et nad on kasutuks koormaks, mida tuleb kaasas kanda. Seejärel kandus sama sõna edasi ka homoseksuaalidele.

Hoopis põnevam (kuigi kahjuks ilmselt väljamõeldud) lugu on aga see, kus väidetakse, et keskajal, kui põletati tuleriidal nõidasid, põletati ka geisid, aga neile ei tehtud isegi korralikku tuleriita, vaid visati lihtsalt haokubudele. Seetõttu olevatki käibel väljendflaming faggot. St tõsi on see, et ka geisid võis põletada, aga tegelikult oli selline lugu hoopis hereetikute kohta. Tsiteerin:

Especially used for burning heretics (emblematic of this from 1550s), so that phrase fire and faggot was used to indicate “punishment of a heretic.” Heretics who recanted were required to wear an embroidered figure of a faggot on their sleeve, as an emblem and reminder of what they deserved.

Miks nii?

Miks on nii, et kodus tundub täiesti normaalse mõttena töö juurde kahte erinevat toorsalatit kaasa osta ja tööl tabab mind täielik meeleheide teemal “MIKS ma ometi saiakesi, kohukesi ja küpsiseid kaasa ei ostnud?” Ja samas ma tean, et homme olen ma iseendale mõistuse eest taas tänulik. Ja see on täiega imelik, et ma suuan vabal ajal elada nagu normaalne inimene, aga töö tekitab isu just rämpstoidu ja magusa järele. Ja metsiku isu.  Kas narkomaanid tunnevadki end nii?

P.S. Meil on nurgas selline masin ka, kust saab šokolaadi ja küpsiseid, aga nii palju mul õnneks tahtejõudu on, et selle kallale ei kipu.

kuradima suusatajad

Alles paar päeva tagasi, kui Pullerits oma blogis kelgutajaid kirus ja teised harrastussportlased ühiste vastastena hoopis koeraomanikke siunama hakkasid, võtsin positiivses toonis sõna ja avaldasin arvamust, et olukord pole ju sugugi nii hull. Okei, suusatajad on dendropargi täielikult üle võtnud, aga me võime ju käia rannas ja sealt algaval Jänese matkarajal. Nojah, täna võin ma oma sõnad tagasi võtta, sest kui lõuna ajal sinna läksime, selgus, et ka see on suusatajaid nii tihedalt täis, et pole termostki kuskile toetada. Kuradi sportlased, neil ei võtaks vist see ka indu maha, kui selguks, et Veerpalu nüüdseks heroiini süstib. Ja oleks, et nad oleksid mõõdukad. Ei, nad omastavad kogu avaliku ruumi. Ka jalakäijate sillast koertejalutusplatsini on kõik suusatajaid täis – ja ei saa väita, et Tartu linn koerajalutusplatsilt just väga aktiivselt lund lükata laseks. Nii et põhimõtteliselt peaksin ma oma koertega langevarjuhüppe sooritama ja keset koerajalutusplatsi vööni lumes maanduma, et ühtki suusatajat segamata ja ühtki rada ületamata sinna üldse kohale saada. Sest see on nagu pühaduseteotus, kui sa üle raja lähed, sest sa rikud ju raja ära, mis sellest, et nad ei ole teinud mitte ühte rada, vaid kuradima 25 ja kõik kohad on neid täis.

Täna lahendasime olukorra hoopis niiviisi, et sõitsime Luke mõisaparki. Igapäevaseks tiiruks jääb see veidi kaugele, nii et eks mu koerad peavad harjuma sulani häda kinni hoidma, aga iseenesest oli see väga mõnus ettevõtmine. No ja põnev oli vaadata ka, sest seal ikka kogu aeg tehakse midagi. Seal oli näiteks lund lükatud, mis oli minu jaoks väga üllatav. Mul ei lükata pool ajast kodutänavatki puhtaks (üldse tundus, et Tartule tuli talve saabumine taas kord üllatusena, kuigi ei saa nagu öelda, et see sel aastal väga varajane oleks olnud), aga seal oldi väga tublit tööd teinud. Valitsemishoone oli uue katuse peale saanud, aknaorvadega oli tegeldud jne. Väga lahe, et seal ikka kogu aeg midagi areneb. Keegi tore inimene oli isegi lõvidelt lume peast pühkinud, et ka nemad ilma uudistada saaksid.

anna kannatust

Mõni asi suudab mu kalestunud hinge ikka veel üllatada. Ekspressis on üks artikkel. Artikkel räägib sellest, et mingi noor poiss sõitis Tallinn-Tartu maanteel ca 30aastasest mehest suunatuld näitamata mööda ja mees näitas talle keskmist sõrme. Selle peale reastus poiss taas tema taha, sõitis tal 30 km järel, kuni mees peatas, ja läks aru pärima. Kuuldes, et keegi julgeb talle suunatule mittenäitamist ette heita, andis ta mehele jalaga, mille peale mees kukkus ja lõi pea vastu äärekivi ning kaotas meelemärkuse. Noormees tahtis minema sõita, aga tunnistajad takistasid teda ning kutsusid kiirabi. Mees suri kaheksa päeva hiljem haiglas ning poisile mõisteti poolteist aastat vangistust, millest ainult 6 kuud oleks reaalsele täitmisele kuulunud. Lisaks otsustati, et poiss, kes tappis kahe lapse isa, peab lastele edaspidi kuus 400 eurot elatist maksma. Hiljem leiti, et see karistus oli tiba liiga range ning otsustati, et reaalselt tuleb vangis olla ainult üks kuu ja seitse päeva, mis juba eeluurimise ajal ära istutud sai. Vanglast välja saades kuulutas poiss välja eraisiku pankroti ja seega lapsi nüüd rahaliselt ei toeta. Ahjaa, väidetavalt polnud poiss ise näinudki, et talle näppu näidati, vaid seda ütles talle kõrval istuv sõber – nii et ilmselt ei saa me kunagi teada, kas päriselt näidati näppu, riista, koputati meelekohale või lehvitati hoopis kellelegi kolmandale.

Ei, kohtuotsus mind ei üllatanud. Mind üllatas see, et kommenteerijate hulgas oli terve hulk inimesi, kes leidsid, et kui sulle keskmist sõrme näidatakse, ongi normaalne teine inimene kinni pidada ja talle peksa anda – hoolimata sellest, kas sa ise tegid midagi, et sellist käitumist provotseerida või mitte. No ja see on ebaõnn lihtsalt, kui see tüüp siis ära sureb, sest ei oleks tasunud siis sõrme näidata ju.

Mul tekib küsimus, et kuidas ma siis peaksin inimesele üldse liikluses märku andma, et tema sõidustiil on ohtlik? Kasutama viipekeelt, millest ta tõenäoliselt aru ei saa? Helistama iga kord politseisse ja kitse panema, et nad autoomanikule helistaksid? Teesklema, et ma ei näinud, vahet pole, kui ta oma ohtlike manöövritega järgmine kord mõne pere autole sisse sõidab ja kellegi ära tapab. Ja kuidas saab üldse keegi arvata, et solvangu (ükskõik, kas verbaalse või viipekeelse) ainuvõimalikuks vasteks on füüsiline vägivald ja et sellises olukorras on füüsiline vägivald igati õigustatud? NB! Jutt käib olukorrast, kus ka solvang oli tegelikult õigustatud, sest noormees sõitis nagu tropp.

Teiseks oli kommenteerijate hulgas inimesi, kes väitsid, et tunnevad noormeest ja et kurjad kommenteerijad pingutavad üle, sest noormees võttis juhtunut väga südamesse ja on oma teost õppinud. Kas tõesti saab keegi siiralt väita, et inimene on oma teost õppinud, teades, et ta kuulutas välja eraisiku pankrotti, et isata jäänud lastele elatise maksmisest pääseda? Teda ei koti, kuidas need lapsed söönuks saavad, sest tal on vaja ülikoolis käia. Kui ta üldse midagi õppinud on, siis seda, kuidas pankrotiavaldust kirjutada.

Jah, ma saan aru, et selline tulemus oli õnnetu ja ei olnud planeeritud. Aga ma ei saa aru inimestest, kes leiavad, et sellises olukorras ongi normaalne inimest autoga jälitada ja teda füüsiliselt rünnata.

Reede (+ Mypollux [prantsuse numetal], ei saa ilma selleta)

Reede puhul oli Comarketis Kopparbergil soodustus. Õhtu võib alata.

Soundträkiks bändi Mypollux (huvitav, kas nad valisid meelega nime, mis kõlaks võimalikult sarnaselt väljendile my bollocks?) laul nimega “Jeu” (“Mäng”). Kui meeldib, siis guugeldage julgelt ja andke mulle ka teada, kui neilt mõne hea laulu leiate, sest siiani tundub, et tegu on sellise bändiga, kes on kogu elu jooksul kogemata ühe hea laulu teinud ja nüüd sellest innustatuna muudkui ketrab neid juurde. Vähemalt mina ühegi teise hea laulu peale juutuubis ei sattunud, aga ehk teil on ebarentsaablim maitse.

Kust läheb seksuaalse ärakasutamise piir?

Postimehes on uudis sellest, et Inglismaal riietus 19-aastane tüdruk poisiks ja võrgutas tüdrukuid. Käperdati ja tehti kõike muud, mis veel päris seksi ei eelda, kuni ta ükskord vahele jäi ja nüüd süüdistatakse teda nii pettuses kui seksuaalses ärakasutamises. Okei, mõistan, et see on päriselt ka petmine, aga kui see läheb seksuaalse ärakasutamise paragrahvi alla, kas siis teoreetiliselt võiksid sama süüdistusega kohtusse minna ka kõik naised, kellele mehed on jätnud mulje, et on huvitatud püsisuhtest, kuigi tegelikult tahavad ainult korraks voodisse saada? Point on ju sama, ameleda oli tore küll, aga hiljem selgub, et ei mängitud päris lahtiste kaartidega.