Rock’n roll est fait pour moi!

Ma tean küll, et ma ütlesin juba, et ma ei tee mingit fucking meemi, sest ma kuulan ainult mingit emomuusikat ja selle laiali laotamine heidaks minu süvapimedusele liiga halba valgust – enamuste mu sõprade jaoks on see liiga hale, enamuste tavainimeste jaoks suuremas osas liiga karm ja väiksemas osas liiga imelik (hoolimata sellest, et teismeliste jaoks on alati moes kasvõi erinevat värvi ketsipaelte peale lõuata “Appi, ma olen NII friik!”, on sellelgi piirid) ja emodega ma ometigi sõbrustada ei kavatse. Sest nad on emod. Neid tuleks eemalt kepiga peksta, kuni nad enam ülejäänud ühiskonnale risuks kaelas ei ole.

Now don’t get me wrong, mul ei ole emovälimuse vastu midagi, see võib õigetes tingimustes isegi seksikas olla. Lihtsalt maailmas on väga väike number inimesi, kelle emoviginat ma teatud tingimustes olen valmis välja kannatama ja ma ei kavatsegi seda numbrit suurendada.

Igatahes, nagu taibukamad juba välja on mõelnud, I changed my mind ja otsustasin ikkagi meemida, sest Kaamose postitus oli nii inspireeriv. Kuna ma olen täna miskipärast ülevoolavalt emotsionaalne (lausa selline), olgu öeldud, et kuigi ma olen muidu üsna pinnapealne ja jätaksin oma lihase lapse esimesel elukuul toiduta, kui mulle tunduks, et ta põsed liiga punnis on, on Kaamose blogi ainus, mida lugedes ma pole kordagi mõelnud, kui vana ta on, milline ta välja näha võiks ja kas ta ka süüa teha oskab. Ta võiks olla kasvõi selline nagu ülaloleval pildil, sest ta leht on lihtsalt kuidagi nii üldinimlik. Nii, rohkem komplimente te minult ei kuule.

Loomulikult teen ma meemi OMA reeglite järgi, sest lisaks on mul täna ka selline meeleolu. Nii et ma viitan kogu selle postituse vältel ainult neile bändidele ja lauludele, mis mulle isiklikult meeldivad, ning kuna mu muusikamaitse ei ole just kõige laiem, olge valmis selleks, et bändid korduvad.  Lisaks kasutan ma seda taevast sadanud võimalust, et kõigi blogijatega norida – mis ei tähenda, et ma kõiki neid solvanguid tõsiselt ei mõtleks. Nii et olge valmis selleks, et kui te kõiki neid laule kuulata tahate (kuigi aru ma ei saa, miks keegi peaks), läheb teil väga palju aega – vähemalt üks igav tunnike on sisustatud. Alustuseks olgu öeldud, et Kaamos võiks olla midagi pehmet, aga teravakeelelist, näiteks BB Brunes ja miks mitte “Perdus cette nuit“.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea, kui lingid juutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades, kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1:”Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matustel kuulda sooviksid ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.” 

1. Hmm, see võimalus on mul küll juba mööda lastud, aga parim bänd selleks oleks ilmselt Placebo. Seda ei kannataks küll peol palju järjest kuulata, aga minu romantilised emotsioonid seostuvad eelkõige just sellega. Alguses, kui me käima hakkasime, sai “Every you and every me” kuidagi meile omaseks, nüüd oleks ilmselt “I feel you” sobivam variant, kuigi üks tuttav tolbajoob just paar päeva tagasi nukralt õhkas “nii et kirg on teil siis kadunud…”, sest ma vastasin küsimusele, kuidas mu suhe edeneb, et “viimasel ajal ta ei ajagi mind eriti närvi” – kamoon, ma ei hakka ju kellegagi, kellega ma kaks korda aastas õlut joon, oma suhet lahkama. Olen ma mingi emo vä? Ei ole, sest “neid tuleks eemalt…” (loe ülalt). Ja kui mul õnnestuks oma abikaasaga koos vanaks elada, mängiks meie kuldpulmas ilmselt Jack Off Jilli variant laulust ”Love song“.

2. Matustel – ma ei tea, kas see laul päris haua äärde sobiks, aga Imogen Heapi “Blanket” oleks väga sobilik. Laul, mida kasvõi augu veerel lasta võiks on Placebo “Running Up That Hill”, see oleks kindlasti hea valik.

3. Teised blogijad:

a) Ninataga, sest ma ei saa jätta ütlemata, et alati, kui ma ta blogi loen, tuleb mulle meelde Otepi (sitaks hea) laul “The Lord is My Weapon“, sest kuigi ta jeebusesse ei usu, jagab ta siiski usumeeste sügavat armastust kõrgete dogmade vastu.

b) Wild on Dan Le Sac’i ja Scroobius Pip’i lugu “Thou Shalt Always Kill“, sest ka tema on maailmaparandajast idealist, hoolimata oma kõikeläbivast veendumusest, et me oleme tema lemmikriigi, ameerika, raudteel, mis võis küll alustada lõbustuspargist, aga sõidab otse põrgusse.

c) Kõiki kahtekümmend nelja Vellot iseloomustab System of a Down’i variant (sest see on lihtsalt parem) laulust “Snowblind” – no ei usu mina, et sellist blogi kaine peaga on võimalik kirjutada.

d) MNC saab endale SOAD päris oma laulu, “She’s like Heroin“, sest ma ei tea, kas ta ise on ohtlik ja sõltuvusttekitav, aga tema blogi kõigub nii ohtlikult hea ja väga halva maitse piiril, aga suudab siiski sellest hoolimata kuidagi stiilseks jääda, et see on paeluv. Ja et see ei tunduks liiga komplimendi moodi, ütlen ma kohe ära, et proovi sa, raibe, ainult mind moosima tulla (ma tean, et ainult mina su unetuid öid täidangi) ja su lauluks saab kohe JOJ “Nazi Halo“.

e) AbFabi lugu on kahtlemata SEE Denis Andrew Kingi lugu. Laske kujutlusvõimel lennata ja maalige enda silme ette pilt 15 aastasest AbFabist, kes selle saatel vesistas.

f) Nirti ei ole siiani meemi teinud, nii et loomulikult ma pean talle äigama – tema lauluks on JOJ “Girlscout“, sest vahel alati tuleb tema blogi lugedes see tunne, et “KUI PALJU ÜKS TÜDRUK MAAILMA NIMEL VERITSEDA VIITSIB???!!!”

Ja kui teile tundub, et ma täägin alati ühtesid ja samu inimesi, aga see ei ole ju minu süü, et teised nii ei kirjuta, et mul tekiks tahtmine teid lugeda, eksole.

Lisaks:

• väga hea ja üldse mitte lääge armastuslugu, Dan Le Saci ja Scroobius Pipi “The Beat That My Hear Skipped” – see on hea tunne.
• Pealkirjast inspireerituna (kuigi see tuleb hoopis teisest laulust) naljakas rokilugu – “Kill Rock’n Roll” by SOAD
• Lõpetuseks – “I Will Be Heard“. Kes vihjest aru ei saanud siis be afraid, be very afraid.

P.S. Kroku, selle kena laulu eest, mis sa mulle pühendasid – oled ikka puts küll. Sinu laul on kahtlemata Spitfire. Mõlemas tähenduses.

kes ütles, et Eesti meedia on alla käinud?

Ma ei taha kuulda ka sellist lollust, nii kaua, kui siin veel selliseid suurepäraseid šedöövreid tehakse:

böörnt feiss

Ma ei viitsi kirjutada, liiga sitt on olla selle jaoks, nii et näitan teile hoopis lahedaid asju. Ma tean, et te ei tee viitsi kunagi mu üles pandud videosid vaadata, värdjad sihukesed, aga täna on tõesti naljakas (ja mitte eriti pikk!) multikas, tasub vaadata. See on Burnt Face Man’i viimane osa, aga kuna see ei eelda mingeid eelteadmisi, võivad ka NOOBid seda vaadata. Minu isiklik lemmik on muidugi arvutipedede lõik.

Khm

Ostsin täna lõpuks ära lennupileti Londonisse (sõit järgmisel laupäeval) ja olen nüüd peaaegu küüsi närimas. Ärevus hiilib sisse. Lisaks olen oma aega sisustanud mõttetute sarjadega ja viimast raha teeninud. Olgu öeldud, et “Dollhouse” lõppes nii magedalt, et ma olin täiega solvunud. See ei ole küll täiega Joss Whedoni süü, aga tema sarjad hakkavadki aeglaselt tööle – minu meelest oleks pigem võinud Dollhouse’i puhul ühe hooajaga piirduda ja “Firefly’d” veits kauem teha.

Ahh, ma ei viitsi kirjutada, hambad valutavad juba söödud magusakogusest. Ja meemi ka ei viitsi teha, sest ma ei ole selleks muusika piisavalt suur fänn. S.t. olen, aga need bändid, mis mulle meeldivad, ei sobiks eriti ei pulma ega matustele.

Delfi tsensor arvab, et mina olengi leimar

Hah, mõni inimene on eriti tundlikuks muutunud. Sattusin lugema üht läbi huumoriprisma kirjutatud artiklit, milles oli juttu sellest, mida kõike on häbi poest osta – selgus, et inimesed ei häbene ainult seksi ja päevi ja võimalikku rasestumist, vaid mõnel on häbi ka näiteks rämpstoitu (kroku, sina vä?), eneseabiraamatuid ja väikeses koguses kartuleid osta.

Ma tegin selle peale nalja, et miskipärast üldse ei üllata, et autor eneseabiraamatuid ostma peab – põhimõtteliselt just selles sõnastuses, ei ühtki solvangut, lihtsalt nali selle pihta, et ta häbeneb kummalisi asju, nagu ta just ka ise tunnistanud oli. Tulemuseks oli see, et mu kommentaar kustutati ära ja asemele ilmus järgmine kommentaar, mille autoriks on “Naisteka toimetaja”:

tänab siinkohal kõiki, kes on kibedad sõna võtma, kuid oma aega “tühise” tekstikese peale ei raiska.

Kahju lugeda, et senised kommenteerijad on kaotanud igasuguse huumorimeele!

toimetaja

kõike kaunist

Tõesti, mul on ka kahju sellest, et Delfi Naisteka toimetajal huumorimeelt ei ole, aga ma ei hakka selle pärast kellegi IP aadressi blokkima. Sest nagu selgus, siis just seda tehtud oli ja taheti, et ma kinnitaksin, et ma ei riku kunagi kommenteerimisega hea tahte reegleid. Kuna ma polnud neid ka varem rikkunud, siis ma seda muidugi ei kinnitanud, vaid vahetasin lihtsalt IP-d, sest kamoon, mingi hull ei hakka mind ju täiesti süütu nalja pärast ahistama. Ma olen ise ka Delfis artikli avaldanud ja hiljem kommentaaridest lugenud, et ma olen paks, karvane ja (ilmselt sellest tulenevalt) ei saa kunagi keppi, peaks kah vist tagant järele toimetusse helistama ja paluma kõik sellised kommentaarid ära kustutada – ainus vahe on selles, et nemad ütlesid päriselt halvasti, mitte ei töganud sõbralikult.

Kuidas sa võitled raudse loogikaga?

“Smurfide” leping on lõppemas ja kuna majajuhataja nädalavahetusel ei tööta, peaksid nad teoreetiliselt oma toad juba reedel kindlasti ette näitama. Sellega tõestatakse, et boks ja tuba on samasuguses korras nagu esimesel päeval ja peale seda saavad õpilased tagasi alguses makstud tagatisraha. Kujutage nüüd ette järgmist monoloogi, mille smurfide tollehetkene esindaja mu ülemusele esitas – ja pidage meeles, et etleja nägu ehtis kogu see aeg eriti aval, sõbralik ja siiras naeratus:

Ma saan aru, et TEOREETILISELT peaksime me Teile täna oma toad ette näitama, aga see on ju ABSURDNE! Mõelge ise, viime kõik pudelid välja, teeme toad eriti korralikult puhtaks, Te tulete vaatama ja annate allkirja – aga täna on ju reede, ILMSELGELT lagastame me nädalavahetusel jälle kõik  ära ja siis jääb boks ju räpaseks. Eieiei, see ei ole mõistlik. Teeme parem nii, et Te tulete esmaspäeva hommikul ja selle aja peale on meil kõik jälle kenasti puhas.

Ja kusjuures nad suudavad seda teha kuidagi täpselt nii, et sa jäädki peaaegu uskuma, et neil endal pole tõesti mitte midagi pistmist selle kurva faktiga, et nad ILMSELGELT nädalavahetusel kõik ära lagastavad.

koeraomanikele

Paar inimest on koerakasvatuse kohta nõu küsinud. Vaadake siis – kuigi mina (kui rumal inimene, kellel vahel mõistusest väheks jääb) arvan siiski, et vahel on ka füüsiline karistus õigustatud. Kui koer näiteks uriseb lapse peale, ei hakka sa ta tähelepanu mänguga kõrvale tõmbama, sa teed talle kohe selgeks, et ta on oma võimupiiridest lubamatult välja astunud. Üldiselt on alistamine (näiteks selili surumine) minu jaoks asjalikumaks osutunud, kui löömine.

Näljane mõtleb ikka söögist

Kuna ma olen nüüd juba mõnda aega töötanud kohal, kus on väga pikad vahetused, olen samal ajal ka valmistoidu spetsialistiks saanud. Alguses toitusin lihtsalt kohukestest (Karumsi omad muideks ei sisalda transrasvaineid, kui kedagi huvitab), aga see viskas kiiresti kopa ette. Veel kiiremini viskasid kopa ette kiirnuudlid. Nii et taevale tänu, et vahepeal sai K tehtud sööke karbiga kaasa võtta ja korra isegi Jaanuse toas tema pliiti kasutada.

Enamasti lähevad muidugi valmissalatid, kuigi Mamma omi ma väldin, sellest ajast saadik, kui selle firmaga negatiivne kogemus oli – mitte midagi vastikut, minu jaoks lihtsalt liiga rasvane. Samas selle firma pannkooke söön ma väga hea meelega, kuigi iseenesest ärgitab mind nende reklaam just seda üldse mitte tarbima, sest see kujutab tarbijat idioodina, kes ei suuda aru saada, et tegelikult ei küpseta neid asju kellegi vanaemad, vaid tavainimesed.

Ühe meeldiva asja olen veel avastanud – 400 või 500 grammises jogurtipurgi sees kohupiim. Ehk siis nüüd võib seda ka kohupiimapurgiks nimetada. Alma oma vist. Igatahes väga hea, ma söön täna seda kakaokreemi ja superluks on. Sest senine hitt – iga päev erinev jogurt banaani või mandariinidega – hakkas ka juba väsitavaks muutuma.

Jah, terve postitus söögist. Kas internet selle jaoks ongi tehtud, et igaüks saaks kõik, mida sülg suhu toob, sinna üles riputada? (sülitab vihaselt nurka)

His scars run deep (Edward Käärkäsi)

1990. aasta film, mida mina alles eile esimest korda nägin. Muuhulgas oli see Deppi esimene roll, mille puhul tal endal juba teatav valikuvõimalus oli – ja ta rabas sellest kohe kinni, kuigi pidi selle jaoks üle 11 kg kaalust alla võtma ja sai kokku öelda ainult 169 sõna.

Lugu toimub tüüpilises USA äärelinnas, kus Avoni esindaja leiab linnaserval asuvast vanaaegsest lossist poisi, kellel on käte asemel käärid ja kes räägib väga vähe – hiljem selgub, et ta on nö tehislik, kuid tema leiutaja suri enne, kui jõudis talle käed anda. Kuigi ta veritseb ja oksendab, võib arvata, et teisi kehalisi vedelikke tal ei ole, sest tema gooti rõivastus tundub tal naha aset täitvat ja, olgem ausad, vetsus käimine jms võiks talle kurvalt lõppeda.

Kuigi Tim Burton on öelnud, et ta ei taha sellega USA ühiskonda kritiseerida (samas tunnistades, et lasi filmi kirjutada just seetõttu, et tundis nooruses, et keegi ei mõista teda), on kriitika seal kahtlemata olemas. Heasüdamliku inimesena võtab Avoni tädi poisi enda perre elama ja edasi hakkavad asjad arenema nii nagu ka Buratino/Pinoccio vanamoodsas loos – halvad sõbrad tirivad ta endaga pahandustesse kaasa, mille tulemuseks on teised halvad asjad. Nimelt ei sobitu Edward sugugi siia ühiskonda, sest ta pole küll sugugi rumal, kuid on väga õrna hingega ja heasüdamlik (kuigi seda tänapäeval rumaluse märgiks kiputakse lugema) ja on nende nimel, kes talle meeldivad, kõigeks valmis.

Edwardi heasüdamlikkuse sümboliks on ka see, et tema südameks sai südamekujuline küpsis. Oma tehislikkusest hoolimata on tal üsna iseseisev ilumeel, ta ei hinda eriti sümmeetriat, vaid just erilisust. Nagu Depp isegi ütleb, oleme me kõik kunagi tundnud seda, et tahaks midagi katsuda, aga ei saa, sest see võib selle hävitada. Seejuures tunduvad ka ta armid tähenduslikud olevat – meistri juures elades ei olnud tal ühtki armi, need tekkisid alles peale leiutaja surma. Lisaks ei lõikaks keegi, kes kääridega nii osavalt ümber käib, kogemata kuskile sisse, seega on need (kas kaudses või otseses mõttes) alati tugeva stressiseisundi tagajärjeks. Seega on üsna tähenduslik, et teda mängib just Johnny Depp, mees, kes teatavasti on oma elu keerulisematel perioodidel end vigastanud ja seetõttu samuti arme kannab.

Kuigi lugu esitati algusest peale kui muinasjuttu, häiris mind siiski veidi selle lihtsus. Selles mõttes, et kõik probleemid olid tingitud kangelanna rumalusest, saamatusest ja eelkõige passiivsusest. Ta suutis end ainult lõpus korraks kokku võtta, et hiljem sama lollilt edasi lasta. Näiteks väitis ta lapselapsele, et kuigi ta on kogu aeg Edwardit armastanud, ei saa ta enam sinna üles minna, sest ta ei taha, et poiss teda sellisena näeks (sest Edward ju on robot ja ei vanane) ning seejärel näitas, et ta elab ikka veel samas majas – no andke andeks, ta elab kilomeetri kaugusel oma väidetava elu armastuse majast, kuid ta ei külasta teda kordagi? See on isegi ameerika naiseideaali jaoks liiga saamatu. Ma saan aru, et happily ever after oleks ameeriklaste jaoks mõeldamatu olnud, sest õnnelik lõpp eeldab nende jaoks automaatselt ka lapsi, mida käärkäsi kuidagi anda poleks saanud ja tõenäoliselt oleks pifil temaga passides varsti ka igav hakanud, aga praegune variant oli lihtsalt kuidagi poolik ja tühi. Ka õnnetu lõpp oleks võinud veidi läbimõeldum olla.

WOOOOOOHOOOOOO!

Kui kedagi huvitab, siis siinpool ekraani on nüüd õnnelik viisaomanik.  Ehk siis 14. veebruaril olen ma teel Austraaliasse ja veedan seal terve järgmise semestri. Soojas ja mõnusas mürgiämblikke täis kliimas.

Pilt on täiesti random ja illustreerib lihtsalt minu praegust meeleolu.