Kuidas tehakse statistikat?

Ongi selline aus küsimus, kes teab, võiks vastata. Nimelt lugesin Postimehe artiklist, et kõige rohkem inimesi (5000) lahkus Eestist 2006. aastal. See tähendab, et kokku on 2004. aastast alates lahkunud maksimaalselt 25 tuhat inimest, mis mulle tundub selgelt liiga väike. Kas loetakse tõesti ainult neid, kes on end ametlikult mujale elama registreerinud?

Kuskilt olen kuulnud ka kuulujuttu, et järgmisel rahvaloendusel ei loeta enam sisse mitte kõiki, kes reaalselt kuskil majas elavad, vaid kõik, kes on konkreetsesse majja sissekirjutatud. Kõlab muidugi veidi absurdselt, sest igaüks saab aru, et Eestisse sisse kirjutatud inimene võib vabalt juba viiendat aastat Saksamaal elada, aga olen ise osalenud uuringus, kus “soovituslikud tulemused” olid ette teada ja küsitlejad pidid sellest lähtuma. Nii et kui see rahvaloenduse osa vastab tõele, soovib Eesti riik ilmselt siit lahkujate numbrit miskipärast reaalsest väiksemana näidata.

Kes on asjaga rohkem kursis, võiks kommenteerida, ma hariksin end hea meelega.

Pilt on pärit siit.

Veel Palahniuki

Mõtlesin, et loen korraga läbi kõik, mis ta kirjutanud on ja mis mulle veel kätte pole sattunud – seekord olid neiks “Invisible monsters” ja “Survivor”. Viimane kujutab siis ühe massienesetapu sooritanud sekti viimase liikme elu. Selles konkreetses raamatus hakkas mind veidi häirima autori komme kõike meelega tohutult üle paisutada, maailma naeruväärsust veel naeruväärsemana kujutada. Samuti on tema raamatute ülesehitus väga sarnane, nii et see oli esimene kord, kus asi vahepeal minu jaoks lihtsalt etteaimatavaks läks.

See-eest “Invisible monsters”, kus ta täpselt samu tehnikaid kasutab, on see ülepaisutamine ainult hea ja  kõik toimuv tuleb üllatusena. Siin mulle isegi meeldis see, et Palahniuk võib täiesti suvalisel hetkel minategelase suu kaudu öelda, et sorry, ma valetasin kõik see aeg, tegelikult on hoopis nii. Ja sul pole õrna aimugi, kas ta nüüd siis räägib tõtt või mitte.  Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et raamatu alguses tundus minategelasest tüdruku jutt isegi minu jaoks liiga mittenaiselik, aga see läks asja edenedes kuidagi üle.

Lisaks meeldis mulle väga visuaalne pool, kuigi suurem osa sellest oli minu enda peas. Selle raamatu kaanepilt on väga äge ja kogu aeg tundus, et autor on mõelnud filmi peale, sest kujutluspildid olid nii selged ja  väga filmilikud. Lisaks meeldis mulle see, kuidas mind kogu aeg edukalt lollitati, nii et ma tõesti midagi kahtlustada ei osanud. See on esimene tema raamat peale Fight Clubi, mida lugedes ma tundsin, et sellest võiks taas kultusfilmi saada, kuigi tema vahepealsed ekraniseeringud eriti hästi läinud pole (Maarja ehk kommenteerib lähemalt, ta vaatas vist hiljuti Choke’ i). Nii et kui “Survivor” saaks kuus punkti, siis sellele annaksin mõtlemata kaheksa ära.

Pilt on pärit siit.

so shallow

Keegi küsis hiljuti mu käest blogis, kas ma olen lesbi ja eitava vastuse peale tundis huvi, millised mehed mulle meeldivad. Mõtlesin veits ja selgus, et mingeid metsikuid kriteeriumeid ei ole. Esimene on üldinimlik kriteerium, kui see ei ole täidetud, peab tegu olema mõnes muus mõttes VÄGA huvitava inimesega, et ma temaga suhelda tahaksin – ma vihkan eidetsemist. Igasugune mõttetu põdemine, vigisemine, saamatus ja õpitud abitus käib mulle tohutult närvidele. Jah, ka meeste puhul on õpitud abitus täiesti olemas, eriti traditsiooniliste “naisteasjade” puhul, mis tänapäeval moodustavad umbes 95 protsenti kõikidest asjadest, mida üldse on vaja kodus teha. Aga ka igasuguste igapäevaelus ette tulevate katsumuste puhul. Kui teed, ära karda, ja kui nii hullult kardad, ära siis tee, aga ära ka vigise terve elu selle pärast, kuidas sa tahaksid midagi teha, aga ei julge, saa jne. Eriti jube on muidugi see, kui kardetakse kellegi teise pärast ja siis tehakse sellele inimesele emotsionaalset terrorit, rääkides talle, kui väga tema pärast ikka muretsetakse ja kuidas ta peaks end muutma, et teine inimene öösiti rahulikumalt magada saaks. Ma vannun, et Maarjal on kõvemad kotid, kui armeenia sugutäkul, ja selle pärast armastaksin ma teda ka siis, kui ta kaaluks 200 kg ja astuks kabalausku – ja mitte ainult selle pärast, et ma tean, et ta tegelikult ei teeks seda, sest ta EI OLE eit. :)

Eidetsemisega käivad tavaliselt kaasas ka suuremad eelarvamused. See on ainult loogiline, sest stereotüübid aitavad meil elus püsida, aga eideliku mõtlemisega käib kaasas keskmisest suurem alalhoiuinstinkt – aga ma arvan, et seda ei tuleks valimatult rakendada, vaid võimalike kultuuriliste eripäradega tuleks lihtsalt inimestega suheldes arvestada.  ERITI käib see muidugi minusse suhtumise kohta, aga siin on õnneks lihtne vahet teha – suurem osa sellistest inimestest kardab mind, vähemalt lähema suhtlemise tasandil, nii et kui keegi juba julgeb mind kohelda nagu kassipoega, suudab ta ilmselt ka tagajärgedega hakkama saada.

Välimuse osas eelistan ma stiilipuhtust. Näiteks on sellised ja sellised mehed äärmiselt seksikad, kui nad suudavad oma välimuse välja kanda. Aga eriti lahe on minu jaoks oldschool värk. Mitte 10 või 20 aastat, aga päriselt vana – tribalid, traditsioonilised kehaläbistused jms. Näiteks pildi peal olev mees on metsikult lahe (pilt on pärit siit) ja kuigi see soeng ei olnud selle filmi kõige ägedam, on see ikkagi piisavalt äge, et põlvist nõrgaks võtta.

Hakkasin praegu mõtlema, et huvitav, kas sellist maitset võiks seletada mingi kõige tugevama valimise instinktiga. Sest see tüüp näeb kahtlemata eelkõige kuri välja ja ka näiteks Oskar esindab minu jaoks õiget koera, sest minu jaoks on ta nunnukene, aga teiste jaoks peletis. Ja see on uskumatu, kui palju võib su vaatenurk muutuda vastavalt sellele, kummal pool hambaid sa oled.

Aga tegelikult on vist asi lihtsalt selles, et enamus mehi inimesi, on isegi eriti karmi pealispinna all ikkagi mökud, isegi kui nad iseendale mingid vastupidised illusioonid loonud on, aga tahaks ju siiski midagi, mida karta ja austada. Sest vähemalt minu jaoks seostub austamine mingis osas alistumisega, teise üleoleku tunnistamisega. Mis on muidugi vastastikune, mees peab samuti mingis osas alla andma – nagu kehadegi puhul, on ka vaimseks kokkusobimiseks minu meelest vaja mingeid väljaulatuvaid osi ja õnarusi, mis teise poolega haakuks. Kui mõlemal poolel on ainult okkad, saab üksteist ainult eemalt torkida, aga mitte lähemale astuda. Aga kui mõlemad (või kasvõi üks) on lihtsalt siledad, on see sama igav, kui ideaalne ameerika igapäevaelu.

Nii et tundub, et me jõudsime järelduseni, et hea kaaslane on nagu keravälk, ajab närvi küll, kui see teki all torgib ja võib su juuksed põlema panna, aga kunagi ei hakka igav. Õnneks tundub, et vähemalt hetkel vastab K esitatud nõudmistele suuremas osas nii füüsilises kui vaimses plaanis, nii et võib vist rahule jääda. :D

Edit: Mulle meenus, et mõne inimese jaoks võib Molko näiteks toomine ja siis Tõelisest Mehest rääkimine vastuoluline tunduda, selle pärast selgitan, et minu meelest ei tähenda androgüünne või kasvõi veidi naiselik välimus sugugi seda, et mees ei oleks mehelik – vastupidi, selline välimus nõuab ju teatavat hulka enesekindlust, mida suvalisel jobul ei ole.

Lohutuseks True Blood’i vihkajatele

Pettusin selles sarjas kohe esimese paari osaga niivõrd, et mõtlesin, et rohkem ei vaata. Karakterid polnud mitte karakterid, vaid tüübid (s.o. süütu maaplika oli tõesti ainult süütu maaplika, ühtki muud isikuomadust tal polnud, hea vampiir oli ALATI hea jne), pealegi ülepaisutatud tüübid, jube lõuna aktsent ajas närvi ja kohati oli toimuv nii etteaimatav, et jube.

Aga minu suureks üllatuseks selgus, et peale seda, kui Sookie lõpuks keppi sai, hakkasid asjad tunduvalt paremaks minema – tema karakter muutus normaalsemaks (mingil põhjusel on stsenarist arvanud, et kui tibile ükskord ära torgata, saab infantiilsest lehmatüdrukust kohe normaalne hüsteeriline naine) ja Bill ilmselt arvas, et nüüd, kui tal enivei kindel kepidiil käimas on, ei ole enam vaja kogu aeg nii kenasti käituda ja võib asja vähe vabamalt võtta. Rääkimata sellest, et Eric, kes nii nunnu on, on edaspidi tunduvalt rohkem pildil. Eriti alates teisest hooajast. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrvad hakkavad harjuma, igatahes nende inglise keel ei aja ka enam nii närvi.

Pilt on pärit siit.

Päris Elu keerlebki ainult ümber fekaalide

Vähemalt nii tundus mulle täna, kui olin ilma eriliste emotsioonideta lõpetanud True Bloodi esimese hooaja*, läksin koertega välja ja avastasin ühel hetkel, et jälgin hirmuga, kuidas käest libisenud punnis sitakott nii aeglaselt, aeglaselt asfalti poole libiseb ja mina lihtsalt ootan, et teada saada, mis juhtub. Ja hetk hiljem, kui mina ikka seisan seal, slow motion on möödas ja kott on terve ning ma ei olegi üleni sitane, tundub ikka, et aegluubis oli parem, sest sel hetkel oli vähemalt põnev.

I really need to live more.

Kui ema süda mõistust alla suruma hakkab

Lugesin täna üht artiklit, kus oli läbi eriti naiivse pilgu räägitud tõsiasjast, et kui lapse ametlikud vanemad on eri rahvustest ja juhtuvad lahutama, eelistab kohus pea igas riigis alati oma kodanikku. See, et nii artikli autor kui enamus kommentaatoreid suhtusid lastesse kui eraomandisse, mitte kui iseseisvatesse inimestesse, ei olnud muidugi üllatav, küll olin ma aga täiesti agrane*, kui juba esimese neljakümne kommentaari hulgas oli kaks tükki, mille naisautorid väitsid, et nende abikaasa nõudis lapse kohtu kaudu endale AINULT selleks, et alimentide maksmisest pääseda.

No tõesti, tulge mõistusele, kui asi nii lihtne oleks, võiks ema ju alimentide nõudmisest loobuda ja olekski lapsed tema juures. Tegelikult aga kulub ju lapse kasvatamiseks tunduvalt rohkem raha kui see paar tonni kuus – tuleb arvestada ka sellega, et Eestis on naiste keskmine palk tunduvalt väiksem kui meeste oma, seega ei mõisteta emalt tavaliselt üle miinimumi välja, lisaks alluvad paljud mehed ühiskondlikule survele ja ei nõua emalt üldse elatist. Nii et ainult rahas kindlasti asi olla ei saa, peab olema ka midagi muud. Ehk isegi armastus oma lapse vastu – või kasvõi tahtmine eksnaisele haiget teha. Aga väita, et mees tahab lihtsalt alimentide maksmisest pääseda – mul on isegi raske uskuda, et need kommentaatorid ise seda tegelikult uskuda võiksid…

Pilt on pärit siit.

* agrane – hämmeldunud**

** Kas te Õigekeelsussõnaraamatut üldse ei loe?

Kuidas me end arendamas käisime

Mäletate, rääkisin hiljuti ühest üritusest – nüüd on seal siis käidud. Päris lahe oli. Eriti tore oli see, et pea kõik inimesed olid “vaimsed” ja “teadlikud” ja muidu budistid ja meie alustasime muidugi sellega, et Maarja istus maha ja ütles sõbralikult:”Noh, hoor, vea oma kann siia.” Kairi, kes selle peale ainult ohkas, et “Tuli ära,” ei suutnud samuti kaua vastu panna ja laenas sealoleku ajaks meie küünilist maailmavaadet. Täna hommikuks oli ta selles juba nii osav, et valis kirjutamiseks tõestisündinud loo, mille keskmes oli vihase noormehe karjutud:”Värdjas, kas sa tahad, ma tsementeerin su ema vitu?!” Nii et I’m sure we made a great impression. :D

Mind veidi kurvastas see, et üritus ei olnud nii intensiivne, kui ma lootsin. Samuti istuks mulle vist veidi paremini õhkkond, mis pole nii õrn, vaid sisaldab ka konstruktiivset kriitikat, aga samas eeldaks  see muidugi ka veidi teistsugust seltskonda, kes on läbinisti kirjutamisest huvitatud. Seal jagunesid inimesed kaheks – suurem osa neist tegelesid eelkõige eneseotsingutega vms ja väiksem osa oli tõesti kirjutamisest huvitatud. Kasulik oli see muidugi sellest hoolimata ja, mis vähemalt sama oluline, ka lõbus. Kellele siis lõbutseda ei meeldiks…

Seadustatud orjus

Käisin paar päeva tagasi proovipäeval. Liinitöö ütleb ilmselt niigi piisavalt, aga tahaks ikka pikemalt ja värvikamalt vigiseda. Suhtumine oli igatahes selline, et ma ei usu, et Ameerikas neegerorje palju paremini oleks koheldud, sest “kõrgem klass” käitus sõna otseses mõttes nagu me oleksime masinad. Minu vastas olev tüdruk kurtis, et ta oli hommikul juhataja juurde kutsutud, sest ta hilines vetsus käimise tõttu kolm minutit. Nimelt tuuakse inimesed tööle bussiga, mis jõuab kohale viis minutit enne tööpäeva algust ja selle viie minutiga jõuab üsna täpselt riietusruumi kõndida, metsiku kiirusega riided vahetada ja tootmisruumi kõndida. Kusemist pole orjadele niisama ette nähtud, selleks tuleb kasutada kas 30 minutilist lõunapausi või ühte kahest kümneminutilisest pausist, mis päeva jooksul (loomulikult kindlaks määratud kellaaegadel) lubatud on.

Minu isiklik näide inimlikust kohtlemisest: Istusin ühe tüdruku vasakul käel ja ladusin meistri käsul, omal soovil, asju, mida eelmainit tüdruk mulle ulatas, sümmeetrilistesse õigesti komplekteeritud hunnikutesse. Kuna tüdruk pidi neid asju viimistlema, võttis minu tööprotsess paratamatult veidi vähem aega. Minust seega valmimise kiirus ei sõltunud ja sain enda vastas oleva neiuga, kes töötas tõesti nagu masin, juttu ajada – kuni tuli meister ja lausus umbes-täpselt nii:

Teate, meie eesmärgiks on töötada efektiivselt nagu robot. Rääkimine vähendab efektiivsust.

Nii et nad tõsimeeli ootavad, et inimesed rabaksid kümme tundi järjest, ilma et nad omavahel juttugi võiksid ajada! Ja seda hoolimata sellest, et nagu ma mainisin, minust selle kuradi vidina valmimiskiirus absoluutselt ei sõltunud. See on ju ebanormaalne!

Hoiame nüüd pöidlaid pihus, et ma neile meeldiksin ja nad mu siiski tööle kutsuksid! :D

Pilt on pärit siit.

Irw, maksuamet räägib inimestevahelisest kokkuleppest

Nimelt on Postimehes artikkel sellest, et kriisiaeg ja kerkivad maksud võivad suurendada mustalt töötajate arvu – ja maksu- ja tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe arvab, et inimesed peaksid rohkem arvestama sellega, et maksude maksmine on ometigi inimestevaheline kokkulepe. Sellega tahab ta ilmselt vihjata sellele, et poliitikud on samuti inimesed (mis on muidugi kaheldava väärtusega väide), aga siiski jääb sellest lausest ekslikult mulje, et tegu on olnud millegi kahepoolsega. No umbes nii, et keegi on teinud mulle ettepaneku makse tõsta ja ma olen öelnud, et muidugi maksan ma rõõmuga. Lisaks on siin peidus varjatud etteheide, sest Tõelised Inimesed peavad ometigi kokkulepetest kinni.

Igaks juhuks värskendan mälu. Ma lõpetasin hetkel ülikooli neljanda aasta, suure tõenäosusega saab minust riigitöötaja ja ma olen täiesti teadlikult jätnud kogu selle aja jooksul õppelaenu võtmata ainult ühel põhjusel – ma olin KINDEL et kui majanduslangus kohale jõuab (ja oli selge, et suure tõenäosusega tuleb see hetk enne, kui ma magistrikraadi kätte saan), ei kõhkle see riik hetkegi üliõpilasi ka tagasiulatuvalt koinimast. Täpselt nii juhtuski.

Lisaks sunniti mind tegema teist pensionisammast – ma teadsin, et “valitsuse kaks protsenti” tuleb tegelikult minu enda palgafondist ja rahast, mis muidu oleks läinud esimesse sambasse, seega ma teadsin, et kui midagi nässu läheb, on mul pensionifondis veel vähem raha, kui oleks olnud tavalist süsteemi kasutades. Sellest hoolimata pidin ma selle samba tegema, ilma et seal oleks kõige vähematki olnud pistmist inimestevahelise kokkuleppega. Õigemini keegi kindlasti leppis kuskil midagi kokku, umbes nii nagu mõni aeg tagasi Molotov ja Rippentrop omavahel kokkuleppeid sõlmisid, ilma et meie vanemad ja vanavanemad neid kokkuleppeid kuidagi mõjutada oleks saanud.

Nii et miks peaksime meie ühepoolselt kokkuleppest kinni pidama, kui teine pool meile samal ajal  kõrgustest järjest ilusama kaarega pähe laseb?

Pilt on pärit siit.

Miks minu koer on olulisem kui teised loomad?

Sain täna sellise reklaami meili peale ja ei tea, kas nutta või naerda… Tõesti on kurb, et Lõuna-Koreas koeri süüakse, aga seal – ja, oh õudu, ka siin – süüakse ka näiteks sigu, lambaid jms ja ma tõesti ei suuda mõista, miks koerte söömine peaks mind kuidagi rohkem ärritama kui sigade söömine. Siga on vähemalt sama intelligentne kui koer, kiindub samuti inimesse sügavalt, oskab puhtust hoida ja lisaks on inimesele geneetiliselt tunduvalt sarnasem. Ka sigu tapetakse täpselt sama moodi liinitööna ja ilma preestrita. Nii et miks peaks mind huvitama koerte tapmine mitmetuhande kilomeetri kaugusel rohkem kui sigade tapmine siin (või miks mitte seal samas)?

Lehe korduma kippuvate küsimuste osalt võib aga ühest ja samast lõigust lugeda, et valitsus ignoreerib riigis vastu võetud loomakaitseseadusi ja kui oleks korralik seadusandlus, kaitseks see lisaks koertele ka teisi loomi. Ehk siis tegelikult on olukord sama mis Eestis – seadusandlus on täiesti olemas, see lihtsalt ei huvita kedagi ja kui rahvusvaheline surve ka sunniks neid koertega arvestama, piinataks teisi loomi ikkagi edasi. Samuti põhjendatakse seda sellega, et koerad on juba pikka aega olnud koduloomad – näiteks moslemite jaoks on koerad pikka aega olnud räpased elukad, vaevalt et see tähendab, et neile see organisatsioon ei avaldaks survet, kui nad koeri tapaksid. Kangesti jääb mulje, et “arenenud lääne inimene” tahab lihtsalt teistele “kultuuri viia”, selle asemel, et kodus lihaloomade olukorra eest võidelda.

P.S. Statistika näitab, et internetihääletustel ei ole peaaegu mitte kunagi reaalseid tagajärgi.

Pilt on pärit siit.