Keegi küsis hiljuti mu käest blogis, kas ma olen lesbi ja eitava vastuse peale tundis huvi, millised mehed mulle meeldivad. Mõtlesin veits ja selgus, et mingeid metsikuid kriteeriumeid ei ole. Esimene on üldinimlik kriteerium, kui see ei ole täidetud, peab tegu olema mõnes muus mõttes VÄGA huvitava inimesega, et ma temaga suhelda tahaksin – ma vihkan eidetsemist. Igasugune mõttetu põdemine, vigisemine, saamatus ja õpitud abitus käib mulle tohutult närvidele. Jah, ka meeste puhul on õpitud abitus täiesti olemas, eriti traditsiooniliste “naisteasjade” puhul, mis tänapäeval moodustavad umbes 95 protsenti kõikidest asjadest, mida üldse on vaja kodus teha. Aga ka igasuguste igapäevaelus ette tulevate katsumuste puhul. Kui teed, ära karda, ja kui nii hullult kardad, ära siis tee, aga ära ka vigise terve elu selle pärast, kuidas sa tahaksid midagi teha, aga ei julge, saa jne. Eriti jube on muidugi see, kui kardetakse kellegi teise pärast ja siis tehakse sellele inimesele emotsionaalset terrorit, rääkides talle, kui väga tema pärast ikka muretsetakse ja kuidas ta peaks end muutma, et teine inimene öösiti rahulikumalt magada saaks. Ma vannun, et Maarjal on kõvemad kotid, kui armeenia sugutäkul, ja selle pärast armastaksin ma teda ka siis, kui ta kaaluks 200 kg ja astuks kabalausku – ja mitte ainult selle pärast, et ma tean, et ta tegelikult ei teeks seda, sest ta EI OLE eit. 
Eidetsemisega käivad tavaliselt kaasas ka suuremad eelarvamused. See on ainult loogiline, sest stereotüübid aitavad meil elus püsida, aga eideliku mõtlemisega käib kaasas keskmisest suurem alalhoiuinstinkt – aga ma arvan, et seda ei tuleks valimatult rakendada, vaid võimalike kultuuriliste eripäradega tuleks lihtsalt inimestega suheldes arvestada. ERITI käib see muidugi minusse suhtumise kohta, aga siin on õnneks lihtne vahet teha – suurem osa sellistest inimestest kardab mind, vähemalt lähema suhtlemise tasandil, nii et kui keegi juba julgeb mind kohelda nagu kassipoega, suudab ta ilmselt ka tagajärgedega hakkama saada.
Välimuse osas eelistan ma stiilipuhtust. Näiteks on sellised ja sellised mehed äärmiselt seksikad, kui nad suudavad oma välimuse välja kanda. Aga eriti lahe on minu jaoks oldschool värk. Mitte 10 või 20 aastat, aga päriselt vana – tribalid, traditsioonilised kehaläbistused jms. Näiteks pildi peal olev mees on metsikult lahe (pilt on pärit siit) ja kuigi see soeng ei olnud selle filmi kõige ägedam, on see ikkagi piisavalt äge, et põlvist nõrgaks võtta.
Hakkasin praegu mõtlema, et huvitav, kas sellist maitset võiks seletada mingi kõige tugevama valimise instinktiga. Sest see tüüp näeb kahtlemata eelkõige kuri välja ja ka näiteks Oskar esindab minu jaoks õiget koera, sest minu jaoks on ta nunnukene, aga teiste jaoks peletis. Ja see on uskumatu, kui palju võib su vaatenurk muutuda vastavalt sellele, kummal pool hambaid sa oled.
Aga tegelikult on vist asi lihtsalt selles, et enamus mehi inimesi, on isegi eriti karmi pealispinna all ikkagi mökud, isegi kui nad iseendale mingid vastupidised illusioonid loonud on, aga tahaks ju siiski midagi, mida karta ja austada. Sest vähemalt minu jaoks seostub austamine mingis osas alistumisega, teise üleoleku tunnistamisega. Mis on muidugi vastastikune, mees peab samuti mingis osas alla andma – nagu kehadegi puhul, on ka vaimseks kokkusobimiseks minu meelest vaja mingeid väljaulatuvaid osi ja õnarusi, mis teise poolega haakuks. Kui mõlemal poolel on ainult okkad, saab üksteist ainult eemalt torkida, aga mitte lähemale astuda. Aga kui mõlemad (või kasvõi üks) on lihtsalt siledad, on see sama igav, kui ideaalne ameerika igapäevaelu.
Nii et tundub, et me jõudsime järelduseni, et hea kaaslane on nagu keravälk, ajab närvi küll, kui see teki all torgib ja võib su juuksed põlema panna, aga kunagi ei hakka igav. Õnneks tundub, et vähemalt hetkel vastab K esitatud nõudmistele suuremas osas nii füüsilises kui vaimses plaanis, nii et võib vist rahule jääda. 
Edit: Mulle meenus, et mõne inimese jaoks võib Molko näiteks toomine ja siis Tõelisest Mehest rääkimine vastuoluline tunduda, selle pärast selgitan, et minu meelest ei tähenda androgüünne või kasvõi veidi naiselik välimus sugugi seda, et mees ei oleks mehelik – vastupidi, selline välimus nõuab ju teatavat hulka enesekindlust, mida suvalisel jobul ei ole.
