Uncategorized

no aga nii ongi ju

Nägin täna linnas tuttavat naisterahvast. St mitte päris tuttavat, aga mäletasin teda ajast, mil vahepeal ühes hostelis administraatorina töötasin. Olen teda ainult paar korda näinud, aga ta on meeldejääva natuuriga, sest ta üritas alati tingida ja kuigi ta ei haisenud, tekitas ta minus miskipärast sellist paranoiat, et kui ta näiteks kääre laenas, lasin ma need hiljem desokaga üle. Ei, ma muidu ei ole selline, lihtsalt miski tema suhtlusstiilis jättis enamvähem okeist riietusest ja kainest olekust hoolimata mulje, et ta võiks tegeleda kahtlaste asjadega ja liikuda kahtlastes ringkondades. No kuidagi selline närviline suhtlusstiil, mitte päris nagu oleks vangis olnud, aga midagi sinnakanti. Pealegi keegi rääkis, et keegi olevat rääkinud, et tal on mingid satikad, teate küll.

Igatahes. Ta nägi vist, et mu pilk jäi tal pidama, nii et astus kohe ligi, aga ära ta mind ei tundnud, hakkas hoopis rääkima, kuidas ta käis Tartus tööbüroos, kord kuus nimelt tuleb käia, aga nüüd sõbranna ei võta telefoni vastu ja koputamisele ei ava ja ta elab ju Tartust 30 km väljas, oleks vaja koju saada, aga näed, bussipileti jaoks pole raha. Kuulasin kogu ta jutu ära ja kuna ma tegelikult ju ei teadnud kindlalt, kas ta on alati nii raha teeninud või mitte, ütlesin hästi ebamääraselt:”Teate, tegelikult me oleme korduvalt kohtunud.”

Naine mõtles veidi ja vastas:”Nojah, aga mul on ju kogu aeg samad probleemid.”

Nojah, tõsi ta on.

6 kommentaari “no aga nii ongi ju

  1. See on hea, kui inimesel on adekvaatne enesetaju.
    Muidu kipub see dialoog sürrealismiks ära –

    Mul pole raha, et koju saada-
    Teate, tegelikult oleme me varem kohtunud-
    ja siis lahendus, mis sürrealismi lahti seletab:
    Mul on tegelikult kogu aeg samad probleemid

    Kurb tegelikult. Kuidas see õnnetu töötu peab saama töötukassas käia, kui tal selleks bussiraha ei ole, kuna tal pole tööd, millega bussiraha teenida.

    1. No ma julgen arvata, et õnnetul töötul on mingid probleemid, mis töö leidmist takistavad. Lisaks käis õnnetu töötu hostelis ööbimas rohkem kui kord kuus ja rääkis siis vahel jälle teistsuguseid legende.

      1. Aga tal ong ju kogu aeg siis samad probleemid. Saab raha, aga raha kaob käest. Saab töö, aga töö kaob käest. Saab ohvri, aga ohver kaob käest. Me oleme ise samasugused, aga natuke rafineeritumalt ehk. Või ei pane ise tähele ja ei pane teised ka tähele kuni ükskord plahvatab, et, rsk, oli elu, aga elu läks käest. 😛

        * Ma polegi täis, ma olen eksistentsiaalses meeleolus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.