Olen märganud üht huvitavat asja. Minu tutvusringkonnas on päris mitu depressiivset inimest ja võib kindlalt öelda, et veebruar ja/või november on nende jaoks kõige raskemad kuud. Novembrist saan ma aru, see on ju pime ja rõve ja kõigi jaoks selline madalseisu aeg, aga minul on küll just nii, et kuigi jaanuar on tavaliselt töine ja asjalik, ei jaksa ma ära oodata, millal veebruar ükskord ometigi tuleb. Terve viimase nädala ootasin juba, et see jubedus läbi saaks. Veebruar on küll külm, aga samas näeb juba päikest ka. Täna oli nii mõnus, et ma sain suisa tavalise dressikaga koeraga jalutamas käia, päike silitas soojalt põski. No kuidas saaks selline kuu mitte meeldida? Okei, energiat on külmaga natuke vähem, aga praegu pole selles mõttes ka NII külm. Veebruar on suurepärane! Samas, kui inimene ikka PEAB paar korda aastas depressioonis olema, st see on meditsiiniliselt möödapääsmatu ja lõplikult välja ravida seda ei annagi, on veebruar kui aasta lühim kuu, selleks muidugi ideaalseim.
Teiseks. Otsin artikleid järjekindluse arendamisest (mis on väga raske, sest mul pole selleks piisavalt järjekindlust). Nimelt. Pea kõik selleteemalised artiklid on teemal “kuidas oma eesmärkidest kinni pidada”. Ma olen vaeva näinud, saavutanud suuri edusamme ja õppinud end tööle sundima, nii et võin vabalt mitu tundi järjest tõsist tööd vihtuda* ka siis, kui ei ole tähtaeg homme, vaid näiteks aasta pärast, sest plaan on selline. Kui olen otsustanud, et on vaja trenni minna, kolmandik tõlkest lõpetada, lõputöö jaoks raamat läbi lugeda vms, saavad need asjad tehtud. Jätkuvalt on aga alles (kuigi minu meelest tunduvalt leevenenud) see mure, et kui mul selle töö käigus tekkib mingi probleem, kipun ma end ümber lülitama. Näiteks tõlgin ja tekib küsitavus ja mina olen järsku hoopis kuskil prantsuse keele grammatika kohta lugemas, mis on muidugi äärmiselt põnev ja samuti vajalik, aga mitte see, mida ma tegema peaksin. Kehvemal juhul olen hoopis 9gagis, mida ma tegelikult ei naudi, ja hiljem on selle võrra vähem puhkeaega. Või ei saa ma trennis mingi asjaga hakkama ja ütlen kohe, et savi, lähme teeme hoopis teist harjutust. Mingil hetkel võtsin vastu otsuse, et iga kord tuleb vähemalt viis korda proovida (tõlkimise puhul viis minutit pusida) ja see selles mõttes mõjus, et kui selle ajaga tehtud ei saa, siis pea alati on ikkagi mingi areng, mis tekitab motivatsiooni edasi lasta ja asi tehtud saada – aga selles mõttes mitte, et järgmine kord on ikkagi täpselt sama raske sundida end seda viit korda tegema (või on see vahe liiga väike, et ma suudaks seda hetkel hoomata). Ja vat selle kohta ma mingeid soovitusi ei leia, peale selle, et lase aga samas vaimus edasi, tahtejõud on ka nagu lihas. Ahjaa, seda lugesin ka, et seda aju osa arendab lisaks füüsiline treening (siit saame me küll linnukese) ja igapäevane meditatsioon. Viimasega pole ma viitsinud päris mitu nädalat üldse tegeleda, sest pole lihtsalt olnud sellist tunnet, et seda vaja oleks – see on minu jaoks pigem sihuke hädaabi, kui parajasti kohustused üle pea kasvavad, aitab pea selgena hoida. Tavalises olukorras ei teki selle järele igatsust.
Üks tuttav, kes isiklikust huvist iseenese kasvatamise kohta palju lugenud on, ütles selle kohta, et tahtejõudu tahtejõu abil suurendada on üsna surnud ring, sest ma kulutan oma tahtejõu selle peale ära ja siis jäävad hiljem selle arvelt muud asjad tegemata (teate küll, kui raske on näiteks pärast eriti väsitavat tööpäeva poest ainult tervisliku toiduga koju tulla, tahtejõuvarud on ammendunud). Et peaks pigem üritama märgata neid hetki, mil asi kiiva kisub, ja üritama teisiti reageerida. Näiteks tõlke puhul siis mitte lasta sel ühel sõnal/fraasil üldist töötempot segada, vaid lihtsalt ära märkida ja teatud aja pärast võtta eraldi 30 minutit just selliseks ajuragistamiseks. See tundub igati mõistlik, sarnast asja on üks teine tõlkija ka hiljuti soovitanud, küll mitte piiratud ajaga, aga mulle sobivad sellised selgelt piiritletud asjad. Trenni kohta soovitas mitte niisama viis korda järjest proovida, vaid proovida iga kord natuke erinevalt proovida või kui uusi mõtteid pole, siis vähemalt proovimise ajal erinevaid kehaosi jälgida, et oleks kogu aeg huvitav ja pingutus pingutusena ei tunduks. Seda ma vist olen varem ka proovinud, aga kerge heitumus kipub mul ikka üsna kergelt tulema. Ideaalis võiks trenni muidugi alati päeva viimaseks kohustuseks jätta (ma lähen pidevalt kaks või kolm magama ja pärast trenni alles hakkan tööle), võiks ju iseenesest tahtejõudu ka kulutada, kui on veel, mida kulutada. Tihti lihtsalt ei ole.
Ideid? Kogemusi? Olete sel teemal artikleid lugenud ja oskate linkida?
* Saan aru, et see kõlab tõsistele inimestele nagu naljanumber
P.S. Mu küsimused ei ole ikka veel otsas, sest ma olen harjunud sellega, et ma saan siit kõik vastused. Ma peaksin uue madratsi ostma, sest igapäevased seljavalud on üsna tüütud ja magamine võiks ju mugav olla. Aga kuidas ma sihukest asja üldse valin? Madrats on ju selline asi, mida ostetakse kord kümne aasta jooksul ja kümne aastaga jõuab … Maa kümme tiiru teha ja madratsitööstus areneda. Kuskilt olen lugenud, et vedrumadratseid ei soovitata, samas vaatasin netist, et vedrumadratsitele antakse ka kümme aastat garantiid (huvitav, kas müügilepingus on kirjas ka loomuliku kulumise definitsioon, à la “kui prostituut kasutab madratsit peamise töökohana, ei arvestata seda loomuliku kulumisena, sest voodi on ette nähtud magamiseks ja väheseks [1-2 korda nädalas] seksiks keskmises kaalus [kuni 100 kg] indiviidide vahel”?). Netist vaatasin, et kahe meetri pikkuste kaheinimesemadratsite hinnad kõiguvad ka vahemikus 250-600 eurot, tahaks teada, kuidas selle kvaliteedi ja hinna suhtega siin on. Oskab keegi midagi selgitada või soovitada? Kas normaalse ööune eest peakski tõesti 600 eurot maksma?
Pärdikute päevaraamat 