Mul oli MEGAtore nädalavahetus. Käisime veel viimast korda enne PÄRIS reisi põhjanaabrite juures ronimas. Telkimiseks on minusuguse printsessi jaoks juba kaugelt liiga külm, nii et rentisime Helsinki lähedal ühe korteri. Ja täitsa lõpp, tundub, et seal elab terve pere kogu aeg sees, lihtsalt neid vahepeal nädalavahetusel ei ole vms, sest kogu korter oli manti täis. Ja kui ma ütlen “manti”, ei mõtle ma ainult raamatuid, vaid ka inglitiibu ja maske ja suuri kaelkirjakuid. You name it. Nii et kuna üks meie gängist on fotokaga ümberkäimises osav, möödus meie pühapäevahommik ülalolevaid pilte tehes.
Esimene ronimispäev oli selles mõttes kohutav, et tahtsime proovida, mis tunne väljas on, ja üllatuslikult selgus, et külmumistemperatuuri lähistel ei olegi mõnus end vastu kivi suruda. Kümne minuti pärast sõrmi enam ei tunne ja seal, kus vesi mööda kivi alla voolab, hakkavad sõrmeotsad külmest valutama. Päeva lõpuks olin ma täiesti kurnatud ja lihtsalt värisesin üle kere. Kui enne olin innukalt huilanud, et õhtul saab sauna, siis tegelikult jõin ühe klaasi siidrit ja vajusin enne 11 magama. Vähemalt piisas sellest kogemusest, et mu bf saaks aru, et alpinism pole ikka tema jaoks – ta vahepeal hirmutas mind juttudega suurtest mägedest ja millest kõigest veel, aga kui ma selle päeva lõpus ta käest küsisin, kas ta kujutab ette, et nulli asemel oleks -15 ja ta peaks nüüd selle päeva lõpus telki ronima, mitte sooja korterisse, leidis ta väga innukalt, et ronimisreisid peaksid alati ainult soojade kaljude juurde viima.
Teisel päeval olime targemad ja ronisime sees. Selles mõttes on hea ettevalmistus olnud, et oleme vähemalt kuuetunniseid trenne nüüd ikka hulgim teinud ja ega keha neist ilmtingimata vaimustuses ei ole, aga hakkab vaikselt harjuma. Mulle meeldivad Helsingi sisehalli rajad ka, flow on kuidagi parem kui Tallinnas. Isegi mulle liiga raskete radade puhul saan aru, et see on tegelikult olemas ja hea. Tase on üsna stabiilselt 6b-6c kandis ka, nii et tahaks loota, et kui nüüd täna-homme treenin ja siis kaks päeva puhkamiseks, jooksmiseks ja massaažiks jätan, saame soojemas kliimas ka midagi tehtud. Nüüd on ainus probleem see, et ei tohi end viimase nädala jooksul paksuks süüa, sest ma olen üks neist Marca poolt mainitud inimestest, kes suvel automaatselt alla võtab, sest kes see palavaga ikka sooja toitu sööb, aga nii, kui temperatuur alla nulli langeb, tahaks end teki sisse kerida, kakaod juua ja saiakesi süüa. Eilne õhtusöök oli näiteks kakao ja see (jah, kõik sõin üksi ära, aga no vähemalt kakaost kallasin pool diivanile, asi seegi):
P.S. Mis kurat on lahti Tallinna parkimisega? Üks mu sõber sai juba kolmandat korda parkimise eest trahvi ca ühe või kahe nädala jooksul. Samas kohas, samalt kontrolörilt. Konks on selles, et kaks eelmist trahvi on mõlemad ühe päeva jooksul tühistatud ja kontrolör julmalt muudkui kirjutab neid välja, mis sellest, et parkimisõigust tõendav invaluba on igati kenasti esiklaasil näha (ja no hiljemalt kolmanda korra ajal peaks ju kontrolöril meeles ka olema, et krt, sellele autole vist ei tasu teha). Kas Tallinna linnas on mingi vaikimisi eeldus, et invaliidid ei peaks Solarises käima v? Soovitaks tüübil otse õiguskantslerile murekiri saata, aga kuna ta alles paari kuu eest oli seal praktikal, siis seda oleks tal tiba mark teha vist. Ma kasutaks juhust trollimiseks ja kirjutaks pikalt-laialt kohe, kuidas ei saa elada siin Eesti riigis ja institutsiooniline tagakiusamine jne jne. 😀 Igatahes nii vähe on mõnel kontrolöril vaja, et päev jälle korda oleks läinud. Või on tõesti võimalik, et keegi ei ütlegi kontrolörile, et “kle, me oleme mitu samale inimesele tehtud trahvi järjest ära tühistanud juba, ära nüüd koti neid invaliide nii palju”?
P.P.S. Mis kurat on lahti meie pangandusega? Tellisime meie midagi internetist KUU aega tagasi. Üks kuu. Ja kuna otsekohe läks arvelt maha täpselt õige summa, aga kolm korda, vantsisime LHV-sse ja ütlesime, et ei-ei-ei, nii küll ei lähe, tühistage ära see nali. Singing Rocki kirjutasime ka Hollandisse ja ütlesime neile, et tühistagu ära see tellimus. Nende Tšehhi peakorterisse kirjutasime ka, et mis kurat teil toimub üldse, tegelege asjaga. Mille peale nad ütlesid, et ega neil oma rahvusvahelise esindusega eriti kontakti ei ole, ei oska arvata ka, mis need teevad seal, aga proovivad ühendust võtta. Sest ega pea ei pea teadma, mida jalad teevad jne. Hollandi esindus ilmselgelt sai meie kirjad kätte, sest nad kinnitasid päris alguses omalt poolt, et tühistavad üleliigsed tellimused ära – viimasele kirjale julmalt ei vastatud. Noh, täna saime kirja, et asjad on posti pandud (kuu aega hiljem, milline internetipood üldse teeb nii?), nii et läksime LHV-sse uurima, et milles kühvel. Selgus, et LHV inimesed alles uurivad asja, sest see, kui üks firma on kolm korda järjest võtnud ühel ja samal ajahetkel täpselt sama summa maha, pole ju veel ilmtingimata mingi märk, et midagi valesti oleks. Ja no see polnud paarikümneeurone tellimus, muuhulgas oli seal üks köis, mis üksi oli juba üle saja euro, korrutage see summa rõõmsalt kolmega nüüd – mõnel vaesemal perel oleks selle peale hing paelaga kaelas ja peaks söögiraha naabritelt laenama, aga no pangal on ca 500 euro tagasi kandmisega ometi aega küll. Arvati, et ehk järgmise nädala jooksul oskavad nad meile midagi vastata – tunnen kaasa sellele vaesele inimesele LHV-st, kes ilmselgelt vastu talve jalgsi Hollandisse asju uurima saadeti, sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas sellise asja peale viis nädalat aega võiks minna. Sellest, kuidas rahvusvaheliselt äärmiselt tunnustatud ronimisasjade firma endale üldse sellist bläkki lubada saab, ei saa ma ammugi aru, sest tegu on Euroopa ühe tuntuima firmaga.
Pärdikute päevaraamat 
Ihnsus andis tagasilöögi – Matkaspordist või Nõmmelt oleks träni ammu käes ja kuigi kallimalt siis siiski mitte kolm korda kallimalt.
Pluss hindamatu väärtusega võimalus probleemide ilmnemisel füüsiliselt kohale minna ning emakeeles asjaosaliste peale sisiseda ja/või karjuda probleemide lahendamiseni.
Me oleme Nõmmele Matkamaailma põhimõtteliselt kohvritega raha jätnud juba. 😀 Ja kogu vajalik kraam ongi meil loomulikult juba ammu käes, tühistasime ju selle tellimuse ära, nii et tellisime mujalt. Selles mõttes pole puudu midagi ja odavalt saadud ka.
Noh, arvestades seda, et te ei ole kaugeltki ainukesed, kes vaid tänu eurole üleminekule (15x vähem paberit) saavad käsikäru asemel kohvritega hakkama, peaks Nõmmel olema kullatud fassaadiga pilvelõhkuja saja versta peale ümberringi näha 😀
Isegi imestan, et veel vastu ei sädele.
Eks nad selle arvelt laiendavad oma poode suurematele pindadele, et oleks rohkem ahvatlusi pakkuda. 😀
Muidu kõik tore, parkimissaagat jälgin Fb-s ka, aga invaliid on paha sõna. Päriselt ka.
Keegi ei taha kehtetu v tühine olla, invalid inglise keeles.
Ja tegelikult selle sõna ajalugu on väga pikk ja ta ei ole kunagi midagi head tähendanud.
Erivajadusega v puudega inimene on parem ja nad ise eelistavad ka seda.
Kust sina tead, mida invaliidid ja muidu sandid eelistavad?
Mina näiteks tean, ma olen küsinud. Erinevad inimesed arvavad erinevalt. Igaühele oma, eksole.
Tegelikult oleneb suuresti ka muust kontekstist, kas mõnda puuet tähistav termin on solvav või mitte.
“Invaliid” on aja jooksul muutunud enamike jaoks neutraalseks sõnaks. “Autist” on muutunud sõimusõnaks. “Downi sündroomist” on saanud sõimusõna “taun”, mida kasutatakse otseselt solvavas kontekstis. “Puudega” tähendab, et inimesel on midagi puudu, see on juba halvustav küll, välja arvatud juhul, kui jutt käibki konkreetselt selle puude kompenseerimiseks mõeldud meetmetest. “Sant” seostub minule igatahes santimisega, kerjamisega, ja kui tegu pole rituaalse maskeraadkerjamisega, siis on see vilets sõna.
“Erivajadusega” on kah veider.
Kõik nii väga oleneb.
Näh, erivajadustest: https://www.youtube.com/watch?v=kNMJaXuFuWQ
Ühe pimeda käest ma küsisin, ta vastas, et võid mu kohta “pime” öelda küll, aga see pole alati ja igal juhul täpne. Küsimus pole solvangus vaid selles, et väga tugeva vaegnägemisega inimene vajab üsna sarnast abi, nagu täiesti pime, ja prillid 20% nägemisjäägi korral enam ei aita.
Mulle meeldib “sant”.
“Puudega” on selge solvang, mis tähendab, et mulle meeldib see ka.
Invaliid on neist kõige neutraalsem mulle, seega kõige igavam.
Mulle meeldib rõhutada, et olen sant =) Olen jah. Mis see teeb mu halvemaks inimeseks mõne meelest v? Tema enda probleem, mitte minu oma.
Ma olen “kasutu” 😛 Riik ütles, vana süsteemi järgi 100% töövõimetu 😀
Invaliid ei ole neutraalne, invaliid on väga halvustav.
Kuidas sa ise ennast kutsud, on sinu asi, aga teistele ininestele tasuks ilma solvamiseta läheneda.
Ja kust mina tean? Tunnen mõnda väga ägedat inimest, kes on palju saavutanud ja teinud ning kes kindlasti ei soovi, et neid defineeritaks nende puude kaudu või sildistataks. Nad on täiesti tavalised normaalsed inimesed, kellel on lihtsalt miskine erivajadus ja kasutavad abivahendeid liikumiseks ntks.
Lisaks õpetatakse tänapäeval isegi ülikoolis, et erivajadusega inimesega suheldes hoiduge sildistamisest ning solvavast kõnepruugist.
ot, aga kuidas siis “puudega” parem on? see ju just nimelt defineerib puude kaudu. (lisaks on sellega õnnetu homonüümiaprobleem.)
No antud juhul räägime me A-st, kes kasutab ise enda kohta neid sõnu, mis mulgi siis häbeneda.
“Õpetatakse isegi ülikoolis” kui mingi väite adekvaatsuse tõestus =) =) =)
Täpselt nagu minu arust “puudega” on puudele keskendumine, täpselt nagu notsu ütles, ja üleni solvav, sest ma kaldun vaatama samm sügavamalt, kui inimesed tavaliselt viitsivad, on “ülikoolis õpetatav” VÄHEMALT pooles ulatuses minu arusaama järgi “selline igapäevatarkus, mis tegelikult süviti minnes apsaluutselt ei päde, aga no – pealiskaudsel tegelemisel käib küll.”
“Sant” on algtähenduselt ju “püha” 🙂
mul läks praegu mõte selle peale uitama ja ma hakkasin mõtlema, kas siin taga võib üks mehhanism olla šamaanihaiguste loogika.
Viimast korda üritan selgitada.
Seda “ülikoolis õpetatakse” mainisin sellep, et kui sa õpid ainet, mille läbinuna hakkad tulevikus tõenäoliselt väga paljude erivajadustega inimestega koos töötama, aga eksamil kasutad sõna “invaliid”, siis seda diplomit sa ei saa.
Lisaks olen seda kuulnud väga paljudelt erinevatelt erinevate erivajadustega inimestelt, nii et minu kogemuse järgi kehtib see nii teoorias kui praktikas.
Lisaks, meil kõigil on mingi erivajadus, iseasi, kui suur v märgatav.
Kui te ei usu, siis minge vabatahtlikuks mõnele üritusele, mis toimub kas puuetega inimeste kojas v ppü-s vms kohas ja hakake kõiki invaliidideks kutsuma. Kauaks te sinna üritusele ei jää, ma arvan.
Olen käinud nendel üritustel. Kõige lihtsam reegel on, et inimene on inimene ja teda tuleb kutsuda nimepidi. Kui nime ei tea, siis tutvute. Kogu moos.
Kui tahta kuidagi mingil põhjusel erivajadust v puuet täpsustada ja kohe ei oska, siis küsi inimese enda käest. Et mis ja kuidas.
Niimoodi eemalt-kaugelt-ülevaltalla paikapanek, et vaat see sõna ei sobi aga seda peab kasutama, on kah kuidagi imelik. Kas mitte puudega inimene ei peaks ise olema selles küsimuses kõige suurem ekspert?