Mul oli siin väike asjade kokkulangemine (hoidja puhkus, sugulase Eestissetulek), mille valguses tundus mõistlik laps kaenlasse võtta ja maale sugulasi vaatama põrutada. Ei saa öelda, et ma kahetseksin, sest tegelikult oli väga tore ja mu väike tibu nägi suuri tibusid ja sai omavanustega mängida (ja mina selle kõrvalt tööd teha) jne, aga põhimõtteliselt kõik esialgsed plaanid lendasid vastu taevast.
Esiteks sai see sugulane kogu perega mingi düsenteeria. Ürituselt, kust ma puudusin, sest mu lapsel oli nohu — elus pole tagantjärele vist nohu üle nii tänulik olnud, sest üks inimene sellelt peolt viidi täitsa kiirabiga haiglasse ja mitmed teised tundsid end ka ikka VÄGA kesiselt. Aga no kuna me jõudsime Tartusse kolmapäeval ja need inimesed olid teisipäeval veel täitsa haiged, tundus loomulikult mõistlik nendega mitte kokku saada.
Teiseks oli mul plaanis laps Tartus kindlasti ronima viia, sest noh, iga kord, kui ma temaga autosse istun, skandeerib ta: “Ronima! Ronima! Ronima!” Ja siis on pettunud, kui ma ütlen, et ei, praegu lähme lihtsalt Johaniga mängima või mis iganes meil plaanis on. 😀 Nii et vaatasin ekstra Instagrammist nende rajakeeramisgraafiku üle, sest kummalegi meist ei meeldi lärm. Istusime autosse, ütlesin talle, et jah, keera magama ennast nüüd ja kui üles ärkad, saad kohe ronima. No ja siis jõudsime meie kohale ning selgus, et nad olid (ilmselt hiljutiste võistlustega seoses) kogu lasteseina TÄIESTI tühjaks keeranud. Viis eurot vastu taevast! Hiljem kirjutas Rees mulle, et köiesaalis on ka lastele sobivaid radu, millest poleks mulle muidugi palju kasu, sest no ma tunnen oma last, meil läheks terve esimese trenni aur selle peale, et vööd selga saada ja turvatunnet tekitada, mis on mõttetu olukorras, kus me käime Tartus ainult mõned korrad aastas. Naljakas on see, et RONIMISMINISTEERIUM, ehk siis HOOPIS TEINE FIRMA, kirjutas mulle Instagrammis ja andis paremat / minu seisukohast olulisemat infot kui Ronimistehase enda esindajad. Ehk siis NEILT sain ma teada, et Tehase köiesaalis on eraldi TERVE SEIN just väikelastele. Tore, et keegigi reklaamib seda siis, I guess. 😀 Selles mõttes, et me saabusime ju keset vaikset kolmapäeva, isegi kui see on köiesein, oleks ta seal ikkagi rahus veidi aeleda saanud. Aga noh, see on tegelikult nagunii tühi jutt, sest selleks oleks ikka pidanud uue pileti ostma, sest lastepiletiga ju köiesaali sisse ei saa ja sellisel kellajal pole seal ka mingeid instruktoreid, kes tuppa laseksid.
Kolmandaks oli mul plaanis minna nii liidima (esimest korda pärast teist trimestrit, ehk siis ca 2,5 aastat pärast eelmist korda) kui ka boulderdama. Aga kuna mul oli vaja enne Tartussetulekut oma T1 projektid ära lõpetada, tõmblesin ma seal nagu segane ja a) tegin ära oma esimese post-baby V5 (mis on väga hea) ning b) tõmbasin ühel teisel (mulle südamelähedasemal, kuigi ametlikult kõigest V4) projektil ära oma õla (mis on väga halb, seda enam, et rada jäi ka tegemata). Või noh, tegelikult venitasin midagi seal nii, et tundlik oli kogu see ühendus marsruudil õlg, küünarnukk, ranne. Teised läksid kähku paremaks, aga õlg oli ikka sihuke, et ei saanud parema külje peal magadagi mitu päeva ja teatud nurga alt ei saanud normaalselt kätt üles tõsta. No näiteks autot juhtides rooli hoida oli ok, aga kätt aadressi sisestamiseks telefoni juurde tõsta oli valus ja abita riideid vahetada väga ebameeldiv. Või noh, siiani on, kuigi on märgatavalt paremaks läinud. Nii et leppisin sellega, et Tartukülastus jääb mul endal pigem slabitrennideks ja köies väga lihtsateks radadeks.
No ja siis läks veel kehvemini. 😀 Liidima hiilisin (sellesse samasse köiesaali) lapse uneajal ja … mu partner jäi 40 minutit hiljaks ning titt tegi eriti lühikese une. Ehk siis sain automaatjulgestuses soojenduseks kolm rada ära ronida (5c on minu jaoks käkitegu) ning siis konkreetselt ühe raja liidida (kui enam robotit küljes ei olnud, oli ka 5c järsku hirmus, eriti kui iga teise liigutuse peal pead mõtlema, kas see teeb haiget või mitte). Okei, ühe raja julgestada ka, aga siis pidin juba minema kimama. Ainult teoreetilise pilguga saan öelda teile, et muidu tundusid väga lahedad rajad küll ja valikut oli üsna palju, aga minust jäi pea kõik seal olude sunnil proovimata. Nii et minu liidiskoor on jätkuvalt väga madal ja julgust pean seal hakkama suht nullist jälle üles treenima. 🥺 Tol hetkel tõin vabanduseks selle, et õlg on ju ka valus ja … Aga tegelikult oli kehv sooritus vist ikka 90% julguse taga kinni, sest juba kõigest kaks päeva hiljem tegin täiesti korraliku bouldertrenni, kus sain vabalt teha ka selliseid nalju (kui teil tekib helitausta põhjal küsimus, et mis sõber SEE veel selline on, siis jah, just sellise sõbraga mind … õnnistatud ongi):
Nii et noh … Lõpuks oli vist ikka positiivset rohkem kui negatiivset. Sai asjalikku trenni tehtud ning laps sai maal käia ja vanavanematega aega veeta ja teiste lastega mängida ja … Pühapäeval oli täiesti imeline ilm ka, selline tõeline Eesti suvi, nii et ta sai liivakooke teha ja lõpuks isegi suures veekausis mängida. 😀 Ma usun, et küll temaga täna ka hoius õues igasugu toredaid asju tehakse, aga no ikka on tore, kui õnnestub ise ka oma lapsega natuke koos aega veeta. Seda enam, et ta on nii lahe (kui ta parajasti pikali ei pillu ja ei röögi näiteks selle pärast, et ma julgesin talle jogurti lahti teha vms).
Ta näiteks räägib nüüd piisavalt hästi, et igal õhtul mulle enne magamaminekut oma päevast rääkida (jah, ka siis, kui me selle päeva 100% koos veetsime). Isegi pisikesi valesid räägib, näiteks eile rääkis, et mesilane torkas teda (ma ei tea, miks torkas, mina ja mu vanemad ütleme kõik ikka “nõelas”) ja nüüd käsi valutab. Või et meie kass käib ujumas. Ma ei ole isegi aru saanud, kas ta tahabki udujuttu ajada või ta eesmärk on uusi sõnu/konstruktsioone harjutada, aga ta võtab mingi jutu ja siis räägib seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti (ja no ärge saage valesti aru, väga limiteeritud sõnavaraga muidugi, ma ei ürita väita, et ta siin mingeid pikki keerulisi lauseid teeb). Aga lisaks udujutule räägib ka päris elamustest, et koerad haukusid kõvasti ja et õhupall oli ilus ja et mõni tüdruk oli tore. Ahjaa, mitu päeva on enne magamaminekut ära maininud, et Johan on tubli, kuigi me pole teda nädal aega näinudki, nii et ilmselgelt on tal hoius lemmiksõber tekkinud, sest mitte ühtki teist nime pole ma siiani kuulnud. 😀 Lihtsalt nii äge, et tal on omad huvid ja eelistused ja arusaamad ning et ta tahab neid minuga jagada, olgu või kümme korda järjest.
Pärdikute päevaraamat 