Alustuseks ütlen kohe ära, et kui sa ei ole seda näinud, aga kavatsed vaadata, ära edasi loe. Sest ma tahan arutada filmi järelmõtete üle, mis teie jaoks tähendab paratamatult ka spoilimist.
Stsenaarium oli eriti odav. Ilmselt ärkas režissööri naine ühel hommikul üles, kuulas sajakahekümnendat korda oma mehe lõputut viginat teemal “eriefektid on alati nii kallid”, kuni lõpuks enam ei kannatanud ja otsustas, et keegi peab siin maailmas ju midagi ära tegema:”James, kallis, aga kas ei oleks siis arukas kuskilt mujalt kokku hoida? Võta näiteks lihtsalt Pocahontase süžee ja nüsi seda natuke – valge mees võib ju tulla teiselt planeedilt, mitte teiselt mandrilt. Nii ei pea stsenaristile sentigi maksma.“
“Suzy, see on geniaalne! Ja ma võin ju indiaanlased siniseks värvida, siis ei oska keegi midagi kahtlustada!“
See tähendab seda, et algusest lõpuni oli KÕIK teada, mis juhtuma hakkab. Näiteks oli selge, et Tsu’Tey saab kindlasti surma, sest ta oli klanni parim võitleja ja määratud järgmisena troonile asuma. See aga oleks olnud võimatu, sest sel juhul poleks ju valge mees seda kohta endale saanud. Üldse olid tegelaskujud rämedalt stereotüpiseeritud ja seega ka film etteaimatavaks muudetud. Peategelase ratastooli paigutamine, et tema tegusid õigustada, oli minu meelest eriti leim käik, samuti see, et tema allumatust ja idiootsust julgust esitati läbini positiivsete omadustena. Huvitav on aga see, kuidas USA ühiskond võtab vastu selle, et kangelane on sõdur, kelle põhiliseks ideeks on see, et kui riik, mida sa teenid, sinu meelest õigeid ideid ei kanna, on igati õige vastaste poolele üle minna ja oma endisele kodumaale tema enda relvadega vastu hakata – kui see film rahastajaid leidis, peavad ärimehed olema seisukohal, et rahva sõjavastasus on juba piisavalt kaugele jõudnud.
Lisaks on ainult USAs (ja ainult meespeategelase puhul) võimalik see, et kogu sitt saab alguse sellest, et “kangelane” laseb oma uued sõbrad rämedalt üle, küll seda samal ajal juba kahetsedes, kuid siiski oma uut göölfrendi enne keppides, kui midagi rääkida otsustab – ja ikka kõik hiljem juubeldavad, sest ta ju päästis nad. Hoolimata sellest, et ta ise selle sita tekitaski, aga selle on kõik valmis lahkelt unustama, sest ta on ju VÄLISMAA MEES.
Ja ma tean, et on väga pinnapealne mainida, et mind ajas peategelase avatari kuradima loll nägu närvi (hoolimata sellest, et see tema olemusega suurepäraselt sobis), aga ta oli lihtsalt nii kole. Vähemalt nii kaua, kuni ta endale minu soengu tegi (see teeb kõik ilusamaks).
Häirisid ka süžeeaugud. Näiteks see, et kogu klann käitus ilgelt üllatunult, saades teada, et tüüp on avatar – mitte kuskilt ei olnud välja tulnud, et ta seda otseselt varjanud oleks ja alguses ei osanud tüüp nende keelt, ei teadnud midagi nende kommetest ega käitumisest, suhtles nendega inglise keeles ja oli teada, et ta tuleb inimeste juurest. Lisaks suhtles ta nende nähes oma töökaaslasega, kelle kohta teati, et ta on avatar. Ei jäta ju just palju ruumi valesti mõistmisele? Või see, et üks piff otsustas poole lahingu pealt, et tema enam ei sõdi ja lendas baasi tagasi, ilma et sellele mingit karistust oleks järgnenud. Või kas või see, et inimesed, kes planeedi atmosfääris hingata ei suutnud, lõpukaadrites kõik lahkujatele ilma hapnikumaskideta lehvitasid.
Positiivse poole pealt olgu ette öeldud, et viimane kolmveerandtund oli ju tegelikult üsna huvitav, sest ei olnud ette teada, kuidas nad täpselt nüüd selle lahingu võidavad – kuigi selgus, et juhtus see, mida me K-ga mõlemad ette ennustasime, jäi lihtsalt selgusetuks, kuidas täpselt see toimis.
Pilt on tõenäoliselt ka hea, kuigi minu ebaseaduslikul teel omandatud versioonist seda näha ei olnud. Aga jään jätkuvalt seisukohale, et stsenaristile oleks võinud palga asemel sepavasaraga vastu pead anda ja üle tugeva kolme sellele filmile küll ei paneks. Kindlasti mitte miski, mis internetis kajavat kisa väärt oleks.
Pärdikute päevaraamat 
Aaa … see on film.
Ma mõtlen pikemat aega, mis krdi “Avatar,” millest kõik räägivad ja mille siniste koletistega bannereid terve internet täis on.
Tundub, et ma võin selle vaatamata jätta, mingid umbmäärased olendid ei paku nagu erilist pinget.
lähenesin eelkõige emotsionaalselt (nagu enamikul juhtudest) ja vesistasin pool aega puhtalt selle yle, et minu meelest oli navide suhe loodusega lihtsalt nii ilus.
indiaanlased… noh, ehk see film jõuab rohkemate inimesteni ja paneb rohkemad mõtlema võimalike paralleelide yle. meile siin on need selged, aga seal ei tea… ja “wounded knee” usa-versioon ilmselt nii suurt läbilööki ei suutnud – võibolla ka seetõttu, et rääkis asjadest otse ja õige nimega. ja oli natuke realistlikum ja vägivallarikkam film.
SPOILER SPOILER mis puutub avataride eristamisse pärisnavidest, siis mu meelest oli seal mingi sõrmede erinevus ka, mis oleks ju võind tähelepanu tõmmata 😛 ja point vist pigem oli selles, et eks nad ikka teadsid, aga nad olid justkui veendund, et ta oli nende poolt…? ja kuna võtsid klanni “omaks” ja siis järsku tuli välja, et reetur või nii . see rikkus suhteid.
ja yks filmi pointe võiks olla ka see, et kui sa vaatad oma “vaenlasele” otsa lähedalt ja tema enda standardite läbi, siis on ta tavaline inimene, normaalne nagu sinagi ja tal on mingid põhjused, miks ta kaitseb mõnda asja või hoiakut oma kultuuris/yhiskonnas. teiselt poolt võttes – ilma peategelase meeleolumuutusteta oleks ju saand terve planeet hävitatud või mis?
Minu jaoks oli navide suhe loodusega ülepaisutatud. No umbes nagu inimesed eeldavad, et meie esivanemad elasid loodusega hirmsas kooskõlas, kuigi kurb tõsiasi on, et paljud liigid surid juba tollal välja just ületarbimise tõttu ja me idealiseerime loodusinimest ainult seetõttu, et meil on hetkel kombeks kõike võõrast idealiseerida. Kui asi toimiks päriselt nii nagu filmis, oleks see muidugi tõesti liigutav, aga minu jaoks tundus see liiga idealistliku lähenemisena.
Igaühel on oma tegevusele põhjendus. Paljude sarimõrvarite jaoks näiteks on piisav põhjus see, et nad saavad ja nad usuvad seda, et “I can, therefore I should” sama kindlalt, kui katoliiklased seda, et abielueelne seks on paha.
See viimane point on muidugi õige, aga seda laiendades peaks see tähendama ka seda, et kui näiteks KAPO mulle maksab, et ma sulle haamriga pähe lööksin, peaksid sa hiljem tänulik olema, kui ma su peale seda haiglasse viia otsustan.
sstsenaariumi kirjutas kutt mingi 15 aastat tagasi, siis kui kogu maailm lainetas veel “Tantsib koos huntidega” järeltõugetest.
Sealt ka selline “typical indiaanifilm* of al times” süžee.
Ainuke asi selles, et kui Costner tegi Hunditantsu vist naisega kahasse ja viimase taskutäie veeringute eest – mis sundis teda rohkem karakteritele keskenduma – siis Cameron otsustas täpselt vastupidi käituda, nagu ma aru olen saanud.
Iseasi on muidugi see, et kui tõsiseltvõetava sisuga filmi nüüd T2, Aliensi, Titanicu ja True Lies-i loojalt ikka oodata….
*Mitte indye-film
Sa ütlesid oma viimases lõigus ära, mida sa ise valesti tegid: ei vaadanud seda spektaaklit kinos 3D-na. Usu mind, siis läheb vähemalt pool tundi filmi lõpust aega, enne kui aru saad, et need jube ilusad värvilised asjad karglesid tegelikult suhteliselt mõttetult ringi.
Just, just. Seda filmi minnakse vaatama mitte sisu pärast, vaid 3D efektide pärast. Sa võid seal kaifida ringi lendavaid asjandusi silme ees ja üldse mitte tähele panna, mis tegelikult filmis toimub. No ilus on noh! Tühja sest sisust.
Kõik uuemad kriitikute sõnul eepilised filmid on ka elamuslikult eepilised, kui enda klišeede vihkamine jms kriitikameeled suhteliselt nõrga peale keerata ja nautida seda, et samas on lugu ilus, kuigi sada korda kuuldud ja efektid on ka ägedad.
Samas jah…pole mõtet väita, et film ise eriti super süžeega oleks, isegi kui pilt on võimas.
Mitte üle kolme mitmepallisüsteemis? Nagu koolipoisi hinne?
Endale näe ei tule üldse meelde, et klann üllatunud oleks peategelase päritolu kohta. Kohe alguses kutsusid teda “uneskõndijaks” ju
Nagu koolipoisi hinne, jah. 😀
Siis, kui kuripaha masinad välja lülitas ja Sigourney ja loll poiss korraga ümber kukkusid, hakkas indiaanipoiss karjuma, et vaadake, ta pettis meid.
Ma pean ka siinkohal mõnede eelkõnelejatega liituma. Nimelt selle koha pealt, et ilmselt sa rents vaatasid mingit eriti sita kvaliteediga CAM’i. See on tõesti sinu poolt suur sigadus peale seda siia seda suurepärast filmi kritiseerima tulla. See oleks umbes sama hea kui ma kuulaksin mõnda Beethoveni sümfooniat venitava makilindi pealt ja vinguks siis, et “biit oli sitt”.
Selge see, et Avatari stsenaarium ei olnud midagi uut ja kõik oli suht etteaimatav aga see ei ole selle filmi eesmärk. Kui tahad filmi huvitavaid karaktereid ja loo sisse pöördeid, siis pead ikka kahjuks indie filmide pasahunnikust pärleid otsima. Mis aga Avatari puutub, siis marss kinno ja 3D prillid ette!
Ma tahan, et KÕIK oleks hea.
Kuna Rentsi puhul oli tegemist VidCam-iga, siis olen sinuga nõus. VidCam formaadis paistavadki kõik tegelased nagu mendifotodel, et kas nagu rumalad lambad või sarivägistajad.
Aga üldjoontes käib süsteem ikkagi niimoodi, et FILM peab olema vaadatav üks-kõik-kus-kohas/kohast .
Pealegi – mida see Cameron ootas, kinodest tilgub ainult maksimaalselt 10 % filmituludest tagasi. Ülejäänud papp tuleb puhtalt DVD-de, Tele ja nänni eest.