Mul on viimasel ajal nii palju tööd, et ei olegi nagu eriti jaksu ja viitsimist blogida. Eelmisel nädalal olin viis päeva tööl, sel nädalal olen ka – ma ei tea, kuidas päris täiskasvanud sellega hakkama saavad. Mul on muidugi pikemad vahetused ka, tuleb nädalas 60 tundi, aga õhtuti koju jõudes olengi nii väsinud, et söön ja lähen magama. Isegi filmi ei jõua vaadata, sest see eeldaks keskendumist.

Igatahes. Ostsin* hiljuti ühe uue mängu (vaata ülevalt pilti – see on tõesti selle aasta mäng, retro on moes lihtsalt) ja eile oli ikka väga häbi, sest mõtlesin, et installin selle ainult ära ja näpin ainult tsuti-tsuti, sest mõtlemiseks nagunii jaksu ei ole (ma mängin ju neid mänge, kus mõtlema peab), aga läksin ikkagi ühes kohas sõlme ja kasutasin walkthrough’d. Sissejuhatuses! Kohas, kus oleks võinud lihtsalt natuke veel proovida ja ajusid ragistada ja oleks kenasti hakkama saanud. Tegelikult ei peaks üldse mängima, kui sihukene tuju on, mängida tuleks siis, kui tõesti on parajasti aega ja jaksu ja tahtmist jne.

Nii et nüüd häbenen ja annan oma parima, et edaspidi ikka ilma hakkama saada. Areng saab toimuda ainult läbi eneseületuse. Ja muud kõlavad hüüdlaused.

* Jah, te lugesite õigesti, OSTSIN. Sama kompanii eelmine mäng oli nii hea, et nad on selle raha igatahes ära teeninud, odav oli ka (kuus eurtsi ainult). Rääkimata sellest, et need, kes GOG-i konto teevad, saavad sealt kümme vana mängu tasuta, muuhulgas ka (tuunitud graafikaga) Beneath a Steel Sky, mis oli mulle selline lapsepõlve nostalgialaks, et oleks mu peaaegu pikali löönud. Üritasin seda lapsena ka mängida (üks esimestest adventuremängudest mu elus), aga see, et ma siis veel inglise keelt ei osanud, tegi mõistatuste lahendamise hästi tiba keerulisemaks, nii et ei jõudnud ma tookord sellega kuskile, aga mulje jäi ikkagi kõva. Nii kõva, et nüüd, kui ma tegelikult ju hoopis teise mängu ostsin, hakkasin sellest hoolimata hoopis SEDA mängima. Sellest kogemusest kirjutasin siin. Noh ja lisaks on seal pidevalt igasugu soodukad, just sain ühe teise (ikka selle aastatuhande) mängu kahe euroga – no sellist raha ei ole isegi Eesti tudengil kahju välja käia.

Keelaks kõik ära vol2

Vahel ma mõtlen siira imestusega, et ei saa ju nii loll olla. Aga saab, vabalt saab. Tänases Postimehes on vihane ema, kelle laps leidis advendikalendrist kanepiseemnetega kommi. Prisma avalike suhete juht tänas tarbijat sellisele kohutavale veale tähelepanu juhtimast ja kinnitas, et rohkem neid kalendreid Prismasse müügile ei tule (olemasolevad ilmselt müüakse siiski maha). Ema oli muidugi väga vihane, sest kartis, et tema lastest saavad nüüd tulevikus narkomaanid.

Jään ootama Prisma avaldust selle kohta, et nende toodete nimistust ei leia me edaspidi kunagi ei kanepiõli, kanepiseemneid ega mitte mingil juhul ka kanepiköit.

Muuhulgas kavatsen tagantjärele kohtusse kaevata oma kooli, kus aastaid ohustati kõiki lapsi, sest kooli puhvetis müüdi MOONISEEMNETEGA saiakesi. Samuti müüdi seal komme, kuigi kõik teavad, et “komm” on slängisõna Ecstasy kohta ja seega kallutati meid koolis räigelt narkootikumide tarbimise poole.

Ja sealt tuleb ka päeva kommentaar:

Mina sõin lapsena viinereid ja nüüd olengi joodik. Hea, et amfiteatrisse ei sattunud.