Ajasin eile ühe sõbraga juttu, polnudki temaga ammu rääkima sattunud. Tema rääkis, et lisaks tõstmisele tegi aeroobseks trenniks ujumist lisaks, aga hetkel ei saa teha, sest õlaga on häda. Mina rääkisin, et ma käisin jooksmas, aga näed, põlv on haige. Aga oi, küll teeks. 😀 Teised kõik räägivad parajasti, kuidas põlvesidemed on kõik nende hädad ära võtnud, nii et mõtlesin ka proovida, sest elastikust mul suurt kasu polnud (nagunii tahtsin enne arstiaega vaadata, kas põlv ikka veel valutab, sest muidu oleks ju narr minna sinna, kui märtsis midagi öelda ei oska peale selle, et “jaanuaris küll valutas veel”). Nii et jalutasin koeraga oma tavalise jooksuraja läbi, aga see oli veel täiesti jää all – ja nii loll ma nüüd küll ei ole, et oma haige põlvega jää peale trampima läheksin.
Nii et tegin hoopis teist päeva järjest Jilliani – uskuge või ärge uskuge, aga suvi on lähenemas ja varsti on vaja see keha bikiinides randa viia. Ja selle pärast, et siin peab palju rabelema, mis arendab võhma ja seda a) on mul hädasti vaja, aga b) on seina peal TÄIEGA rõve harjutada. Sest vastupidavust harjutada on kergelt ebameeldiv, aga see sellest hoolimata isegi natuke meeldib mulle, eneseületus ja nii, aga jõu-vastupidavust harjutada on minu meelest okse, selline hing-paelaga-kaelas värk. Aga räägitakse, et kord nädalas me seda tegema hakkame (ja veel kiitva lauluga), nii et kui nagunii pääsemist ei ole, võib vähemalt üritada kodus põhja alla teha.
Räägime lõuatõmmetest ka, sest need ometi huvitavad teid hullult. Mõtlesin, et kui kümme välja venitan, on treeningplaanis edaspidi frenchies. Aga kuna üks koosneb kolmest (tavalisest tiba väsitavamast) lõuatõmbest, võiks neid ühes seerias olla kokku vähemalt kolm (ehk siis üheksa rasket lõuatõmmet). Nii et kui ma tahaksin teha kasvõi kolm seeriat, peaksin ma olema suuteline järjest kolm korda üheksa tegema. Esmaspäevasel testpäeval tegin ma 11-8-8-6-6, nii et nagu näha, on see tulevikumuusika. Nii et jätkan senise programmiga, aga kui vähegi jaksu on, lisan vähemalt kaks kahest frenchiest koosnevat seeriat. Ja minu jaoks on see täielik müstika, sest eile pidi mul olema tagurpidi püramiidi päev (st et alustad ühest lõuatõmbest, 10 sekki pausi, siis teed 2, siis 20 sekki pausi jne, kuni enam ei jaksa, siis teed kaks maksimaalset sooritust veel), aga kuna ma mõtlesin, et ma ei viitsi sada aastat lõuga tõmmata, otsustasin, et teen esmalt prantsuse omi, et pärast seda ei jaksa nii palju teha. Ehk siis kaks seeriat neid + seejärel tagurpidi püramiid. Ja ikka jõudsin kaheksani välja, nii et kokku sai üle 60 tehtud neid. 11 ja 8 tundub kuidagi veidralt väike vahe selles kontekstis. Aga no mis seal ikka, kuni areng on, on kõik hästi.
Pildil olev neiu on siis parajasti 90 kraadi peal prantsuse lõuatõmmet tegemas.
Pärdikute päevaraamat 
Kui sa nii suureks ja tugevaks saad, siis ükski mees ei taha sind.
Ära aja siukest iganenud pläma AbFab.
Strong is the New Sexy!
:))
Ma just pidin sama ütlema. Nii kole ää, kes sind pärast tahab ää.
Ma saan teie jutust aru, et praegu põhimõtteliselt mõni hull ikka tahaks. Nii armas!
Ha, ma olin veendunud, et sina oled pildil, lihtsalt tavapärasest veits heledamate juustega 😀
PS: vb mehed tõesti ei taha, aga mõne naise ikka leiad. 😉 võin kas või ise tulla musklit silitama ja rääkima, kui tugev sa oled 😀
Kaljuronijaid ei taheta pigem seepärast, et neil on risk surma saada liiga suur. Mina kui mees ei tahaks hakata lapsi imetama, kui nende emps on end kusagilt surnuks kukkunud.
Väga koledaid ronijaid ma näinud ei ole, väga suuri ka mitte (v.a. holmberg). Nii ronivad kutid kui tšikid on silmale vaadata pigem väga kenad.
Lollakas, sa ajad meid jälle alpinistidega segi. Alpinistid on need, kes mägedes surevad, kaljuronijad need, kes niisama chillivad. Kaljuronijad saavad muidugi ka vahel surma, aga meie lõkkeõhtud ei ole sellised, kus igaüks räägib, mis kehaosa ja kus ta kaotanud on.
Rändrahnu pealt alla kukkumine ei ole tulemuse mõttes liustikupraost väga erinev. Lisaks loodan ma, et sullegi tuleb millalgi mõistus pähe ja sa lähed plastist seinal kiimlemise asemel päris mäkke.
Rändrahnu all on ju erinevalt liustikupraost alati matid. Ja väljas ronida tahan ma küll, aga mingid mäed mind ei tõmba.
Arvad, et imetamine on naistel mingi kaasasündinud kaifiallikas?
Mõned räägivad, et on.
Kui mitte muidu, siis “issand jummal, ta saab kõhu täis ja ma võin samal ajal niisama lebotada” süsteemis.
Ma lugesin – ammu, kui esimene laps sündis – Perekooli tite-alam-foorumit. Seal oli massiliselt naisi, kes ütlesid, et naudivad imetamist. “Umbes nagu mees mudiks su tisse, aga veel armsam, ja siis ta veel pärast söömist krooksub nii nunnult.”
Oh jumal küll, oksütotsiin on see hormoon, mis vabaneb, kui sa imetad, ja seda vabaneb orgasmi ajal ka.
mhmh, ma tegelt tean, ja seda teooriat tean ma ka, et piima-anni suurendamiseks tuleb lasta mehel imetamise ajal taha keerata.