meil on vist kevad

Ma olin nii kaua tegelenud harjunud ja tuttavate keeleteemadega, et olin juba täitsa ära unustanud, kui mõnus tunne see on, kui sa näed rämedalt vaeva, et mingist täiesti uuest ja endale keerulisest asjast aru saada. Loed, õpid, vihastad, loobud, guugeldad juurde, vihastad jälle, lööd läpaka puruks, kahetsed, lähed ostad uue (“aa, jälle teie!”), pingutad edasi – ja lõpuks saad aru. See tunne on nii mega. Nagu trennis, kui oled mingi probleemiga kuu aega vahelduva eduga vaeva näinud ja kogu aeg tundub, et mingi liigutus on pea võimatu, sest sa ei paindu piisavalt või pole tasakaalu või lihtsalt ei ulatu – ja kui ükskord ulatad, siis järgmine liigutus on täpselt sama raske. Ja JÄRSKU lähevad kõik liigutused oma kohale ja projekt saab otsast lõpuni korralikult tehtud ja kõik tundub täiesti ilmselge. See on suurepärane. See, et sa oled millegi õppimiseks kolm päeva vaeva näinud, ainult tõstab selle väärtust – ükskõik, kas teistel kulub selle sama oskuse omandamiseks kolm tundi või kolm kuud, sa just praegu võitlesid ise midagi välja, oma higi ja südameverega. Sellele ei ole võrreldavat.

Lisaks tegelesin ma vahepeal lõputööga. Ja kui ma ütlen, et “tegelesin lõputööga”, mõtlen ma, et “ahistasin oma sõpru”, st sundisin kõiki vastama küsimustele tekstiväliste mõjutegurite kohta, mille abil inimesed oma peas kujuteldavaid maailma loovad. Traditsiooniliselt tuuakse välja žanrimõjud (ehitad kujuteldavat maailma vastavalt žanrile ja autorile – s.t. kui kaanel on kirjas Agatha Christie, ootad sa ilmselt, millal keegi maha lüüakse) ja inimese eelinfo taustsüsteemi kohta (ehk siis entsüklopeedia, kui Umberto Eco terminit kasutada).

Üldiselt üritasid inimesed mind õrnalt eemale tõrjuda, aga õnneks oli ka innukamaid ohvreid. Ühest oli päris palju kasu, ta esitas mulle nii palju absurdseid küsimusi teemal “aga kuidas tulnukad seda raamatut loeksid?” mis tegelikult on just see, millele ma peaksin mõtlema. Me ehitame kujuteldavat maailma selle info abil, mis meil on, üritades esmalt kasutada isiklikku kogemust, selle puudumisel teoreetilist infot (no näiteks lugedes Teise maailmasõja kohta me enamvähem kujutame ette, mis seal toimus) ja selle puududes  võtame juba ette üldised teadmised meie maailma kohta. Näiteks kui suvaline inimene loeb raamatust, et mustlanna päevitab sõbrannadega, näeb oma isa lähenemas ja paneb kleidi selga, eeldab ta ilmselt, et ju isa lähenemine tähendab seda, et on aeg koju minna. Mina tean isikliku kogemuse põhjal, et kuigi päevitamine on igati normaalne tegevus, on rannariietes isa ette ilmumine kohatu ja nii ei tehta. Seega oleks minu interpretatsioon seda lõiku lugedes teistsugune, mis võib muuta minu hoiakuid ja seda, milliseid järeldusi ma hiljem teen. Kui me loeme ulmeromaani, võtame lihtsalt oma teadmised planeedist ja inimestest ja eeldame, et taevas on sinine ja tegelastel kaks kätt ja kaks jalga, kuni tekst midagi muud väidab. Kui tekst väidab, et “Raymond sügas oma neljanda käega kukalt”, teeme oma kujutluspildis vajalikud muudatused, aga üldiselt täpselt vajalikus ulatuses, jättes ülejäänud taustsüsteemi harjumuspäraseks. Kuna mina loen raamatut, mille tegevus toimub Iisraelis, mille kultuuriga me väga hästi kursis ei ole (ja ei peagi olema, sest ma kirjutangi ju sellest, kuidas tavaline eurooplane loetut mõistab), on see üsna oluline teema, mis enda jaoks läbi mõelda. Kui keegi tunneb, et just tema kaks senti võiksid sellele mõttetööle midagi juurde anda (ei, mitte sina, dish), siis lisage julgelt.

P.S. Siin oli ka lause, aga muutsin selle ära, sest sain paari tunniga nii palju vastuseid, et uskumatu.