meil on vist kevad

Ma olin nii kaua tegelenud harjunud ja tuttavate keeleteemadega, et olin juba täitsa ära unustanud, kui mõnus tunne see on, kui sa näed rämedalt vaeva, et mingist täiesti uuest ja endale keerulisest asjast aru saada. Loed, õpid, vihastad, loobud, guugeldad juurde, vihastad jälle, lööd läpaka puruks, kahetsed, lähed ostad uue (“aa, jälle teie!”), pingutad edasi – ja lõpuks saad aru. See tunne on nii mega. Nagu trennis, kui oled mingi probleemiga kuu aega vahelduva eduga vaeva näinud ja kogu aeg tundub, et mingi liigutus on pea võimatu, sest sa ei paindu piisavalt või pole tasakaalu või lihtsalt ei ulatu – ja kui ükskord ulatad, siis järgmine liigutus on täpselt sama raske. Ja JÄRSKU lähevad kõik liigutused oma kohale ja projekt saab otsast lõpuni korralikult tehtud ja kõik tundub täiesti ilmselge. See on suurepärane. See, et sa oled millegi õppimiseks kolm päeva vaeva näinud, ainult tõstab selle väärtust – ükskõik, kas teistel kulub selle sama oskuse omandamiseks kolm tundi või kolm kuud, sa just praegu võitlesid ise midagi välja, oma higi ja südameverega. Sellele ei ole võrreldavat.

Lisaks tegelesin ma vahepeal lõputööga. Ja kui ma ütlen, et “tegelesin lõputööga”, mõtlen ma, et “ahistasin oma sõpru”, st sundisin kõiki vastama küsimustele tekstiväliste mõjutegurite kohta, mille abil inimesed oma peas kujuteldavaid maailma loovad. Traditsiooniliselt tuuakse välja žanrimõjud (ehitad kujuteldavat maailma vastavalt žanrile ja autorile – s.t. kui kaanel on kirjas Agatha Christie, ootad sa ilmselt, millal keegi maha lüüakse) ja inimese eelinfo taustsüsteemi kohta (ehk siis entsüklopeedia, kui Umberto Eco terminit kasutada).

Üldiselt üritasid inimesed mind õrnalt eemale tõrjuda, aga õnneks oli ka innukamaid ohvreid. Ühest oli päris palju kasu, ta esitas mulle nii palju absurdseid küsimusi teemal “aga kuidas tulnukad seda raamatut loeksid?” mis tegelikult on just see, millele ma peaksin mõtlema. Me ehitame kujuteldavat maailma selle info abil, mis meil on, üritades esmalt kasutada isiklikku kogemust, selle puudumisel teoreetilist infot (no näiteks lugedes Teise maailmasõja kohta me enamvähem kujutame ette, mis seal toimus) ja selle puududes  võtame juba ette üldised teadmised meie maailma kohta. Näiteks kui suvaline inimene loeb raamatust, et mustlanna päevitab sõbrannadega, näeb oma isa lähenemas ja paneb kleidi selga, eeldab ta ilmselt, et ju isa lähenemine tähendab seda, et on aeg koju minna. Mina tean isikliku kogemuse põhjal, et kuigi päevitamine on igati normaalne tegevus, on rannariietes isa ette ilmumine kohatu ja nii ei tehta. Seega oleks minu interpretatsioon seda lõiku lugedes teistsugune, mis võib muuta minu hoiakuid ja seda, milliseid järeldusi ma hiljem teen. Kui me loeme ulmeromaani, võtame lihtsalt oma teadmised planeedist ja inimestest ja eeldame, et taevas on sinine ja tegelastel kaks kätt ja kaks jalga, kuni tekst midagi muud väidab. Kui tekst väidab, et “Raymond sügas oma neljanda käega kukalt”, teeme oma kujutluspildis vajalikud muudatused, aga üldiselt täpselt vajalikus ulatuses, jättes ülejäänud taustsüsteemi harjumuspäraseks. Kuna mina loen raamatut, mille tegevus toimub Iisraelis, mille kultuuriga me väga hästi kursis ei ole (ja ei peagi olema, sest ma kirjutangi ju sellest, kuidas tavaline eurooplane loetut mõistab), on see üsna oluline teema, mis enda jaoks läbi mõelda. Kui keegi tunneb, et just tema kaks senti võiksid sellele mõttetööle midagi juurde anda (ei, mitte sina, dish), siis lisage julgelt.

P.S. Siin oli ka lause, aga muutsin selle ära, sest sain paari tunniga nii palju vastuseid, et uskumatu.

15 kommentaari

  1. Sa kirjutad siis sellest, et autori järgi võiks oodata mingit eidelikku möla, aga ootused muutuvad vastupidiseks, kui pseudonüümi taga olev isik & ta amet sisse võtta?

    • Osaliselt. Ma kirjutan pigem sellest, kuidas LUGEJA taust ja informeeritus teda mõjutab, see laieneb ka informeeritusele autori isiku osas, jah.

      • aha, ehkki ma arvan, et “tekstiväliste mõjutegurite” all võib vabalt ka raamatu kujundust ja autori tuntust mõelda.

        a su sõbrad (tartu märsilohistajad) on vist hirmus kitsas valim mingite järelduste tegemiseks?

        • Ei, see pole töö osa, see on lihtsalt brainstorming mulle.

        • Kaur :)))

    • Autorid ise on sellega küll arvestanud, et nende isik ise ootusi tekitab ja see on põhjus, miks J. K. Rowling ei kasutanud raamatukaanel oma täisnime ja miks näiteks George Eliot sellise isase pseudonüümi valis – või miks Akunin osa oma raamatuid Anna Borissova nime all on kirjutanud.

      Mingil määral on selliste ootuste segaminilöömiseks ehk mõeldud ka võte “tegelikult ma ei ole autor, vaid leidsin selle salapärase käsikirja ämma kapist”, kuigi see on õige ammu olnud kasutusel naljaga pooleks – Cervantes vaevalt et eeldas, et keegi võtab tõsiselt, et tema on kõigest tõlkija.

      Leitud käsikirja võte on muidugi selleks veel kasulikum, et teosemaailma fiktsionaalsusega mängida – autorihääl saab regulaarselt meelde tuletada, et konkreetset lugu ei ole pealt näinud mitte tema, jumalikult kõiketeadva autori pilk, vaid parimal juhul mingi suvaline jorss, kelle arukuse ja aususe kohta pole midagi teada. Ja teisest küljest viitab käsikirja leidmise jutt justkui dokumentaalsuse võimalusel: kui see käsikiri leiti siit meie maailmast, kus elab ka autor, siis järsku see kõik toimuski päris maailmas.

      • Ma olen igati nõus, et autori kuju on oluline, see ei ole lihtsalt teema, millest ma rääkisin/kirjutasin, sest see pole käesoleva peatüki teemaks.

        • noh, niipaljukest on, et nagu Kaurgi ütles, ka info autori kohta on üks tekstiväline mõjutegur.

        • Nojah, see tuleb ju Agatha Christie osast ka välja, lihtsalt HETKEL otsisin ma muid ideid.

        • õigus, mul turgatas hetk hiljem ka endal, et Agatha Christie märkus oli sul juba algusest peale olemas.

          aga üks aspekt on sellel veel – mõtlesin, mis erinevus on maailmadel, mida ma loon, kui ma loen näiteks raamatut Vana-Hiinast, mille on minuteada kirjutanud muistne hiinlane – või sama sisuga raamatut, mille on minuteada kirjutanud väga hea Vana-Hiina asjatundja. Faktid ja sündmused võivad olla samad, aga kummaski maailmas enesestmõistetavalt kehtivad väärtused (mida küll kumbki autor ei pea jagama, aga mittejagamise puhul peab ta nendega kuidagi polemiseerima vms) on erinevad – nt see, kas juurdluse käigus on aktsepeeritav tunnistajaid piinata.

          “Huckleberry Finn” tuli ette. mulle tundub, et maailm, mille ma selle raamatu põhjal loon, oleks teistsugune, kui selle oleks kirjutanud inimene, kes siiralt jagab tollase tüüpilise valge lõunaosariiklase väärtusi (mida Huck Finn ise vähemalt teoreetiliselt jagab – see, et ta nende järgi ei tegutse, paneb ta lihtsalt mõtlema, et ta on halb inimene).

          st Mark Twaini “Huckleberry Finni” maailm on minu silmis selline, kus Huck Finniga toimuvas on keskne, et jumalik laps on targem kui tema ümberkondsete õpitud tarkus. Hüpoteetilise valge meinstriim-lõunaosariiklase kirjutatud “Huckleberry Finni” maailm oleks selline, kus Huck Finniga juhtuv illustreerib seda, kuidas harimata laps teeb valesid valikuid (aga õnneks tal veab ja kogemata kukub kõik legaalselt välja).

    • ahjaa, mul on käepärast veel üks näide, kuidas jutustajahääl või autorihääl võib lugeja eeldustega mängida – ma olen viimasel ajal kõvasti Ariosto “Raevunud Orlandot” puurinud ja seal võib jutustajahääl ühes laulus tulla välja nii jabura lahmimisega, et lugejana võtan kohe arvesse, et ahaa, selle jutustaja juttu tuleb võtta cum grano salis, sest autor ise on nähtavasti jutustajahääle suhtes irooniline – mis seab omakorda jutustaja tegelikkuse kahtluse alla, toob ilmsiks, et autor on meelega kahtlase jutustaja loonud. Ja siis kohe järgmises laulus palub jutustajahääl vabandust, et lahmima kukkus, “ah, olin eile endast natuke väljas, tegelikult ma nii ei mõtle”, mis jätab jälle mulje, nagu langeks autorihääl ja jutustajahääl kokku ja annab põhjust jutustajat… tegelikumana võtta. ja nii edasi ja tagasi, iga natukese aja tagant.

  2. Raamatu retseptsiooni mõjutab ka lugeja asukoht🙂

    Kopeerin Facebookist –

    “Ulvi Kroon-Mürk
    Selle Pirita kägistaja pealkirjaga raamatuga tuli meelde lugu, kuidas memmed olid käinud Pirital Selverist seda raamatut otsimas. Ei leidnud. Ja siis olid küsinud müüjalt, et kas see kuulus Pirita kägistaja on juba siia poodi ka jõudnud, nemad väga tahaks seda näha. Müüja oli ikka pool päeva rivist väljas, kuni teine kolleg oli talle öelnud, et see kõigest raamatu pealkiri. Aga vahvliisu tuli ikka peale. Head lugemist ja mõnusat matsutamist teile :)”

    • Haha, aitäh, Kaur, see on hea näide sellest, kuidas “lähemal” (ükskõik, kas füüsilisel või emotsionaalsel tasandil) olevad asjad rohkem puudutavad.

  3. Kevad on käes, poes on palav. Aga mu üks blogisõber kirjutas, et tal on jäähallis veel külm. Pole midagi, paneme puhurid tööle!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid