Mu elu on viimasel ajal selline “inimene mõtleb, jumal juhib” tüüpi asi, et minu oma plaanid kipuvad sõltumatutest välistest teguritest tulenevalt muutuma. Mitte et see väga hirmus oleks, ükski vulkaan pole purskama hakanud, aga olen saanud lisaks painduvusele ka paindlikkust harjutada.
Tagasivaade. Kui ma mõtlema hakkan, siis elu kipubki nii olema, et kõige suuremad muutused tulevad juhuslikult ja teadlikud SUURED otsused ei tundu tegelikult elu sugugi nii palju mõjutavat. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis oli see üks poolteadlik otsus, mis määras mu elu pea kümneks aastaks ühte suunda. Kusjuures ma ei tunnetanud seda tol hetkel üldse suure ega märgilisena, mult oli lihtsalt igapäevane harjumuspärane endorfiinidoos ja Midagi Veel ootamatult käest kukkunud ja ma võtsin ohjad enda kätte, et seda tagasi saada. Mingi hääleke isegi ütles kuklas, et see nüüd küll pikemas perspektiivis hea mõte ei ole, aga ega ma tollal ei teadnud, et see pikem perspektiiv dekaadi tähendab. Ma ei kujutanud tollal sellist asja nagu “dekaad” päriselt ettegi. Aga kui hoog juba sees on, kes see ikka siis enam pidurit tõmbab.
Ilmselt toetas seda mu üsna mustvalge elukogemus. Ma olin juhuslikult sattunud klassi, kus mu klassiõed rääkisid põhiliselt sellest, kuidas X on värd, sest ostis endale Y-iga täpselt samasugused kingad, ja kui mark on see, kui kartulisalati sees on liiga suured tükid. Minu parimad sõbrannad deitisid teismeeas läbivalt tüüpidega, kes olid rikaste vanemate lollid ja küündimatud lapsed (mis tagasivaates võib selgitada, miks 20 või isegi 25aastased noormehed üldse 16aastaseid tüdrukuid nillisid, omavanused oleks nad ilmselt pikalt saatnud, kui “käimine” nägi põhiliselt välja nii, et ülemeigitud ja alariietatud neiusid sõidutati autoga ringi, kohtuti sõpradega erinevatel parkimisplatsidel ja ignoti eelmainitud daame, et sõpradega autodest rääkida, sest naised võivad ju omavahel oma solliasjadest jms rääkida), kellega rohkem kui 15 minutit mingit vestlust arendada oli minu jaoks selge piin (mitte et nad oleks naistega väga rääkinud, jah/ei küsimustega saab asjad kenasti aetud). Nii et ma tegin sellest põhjapaneva järelduse, et normaalsed inimesed on lollakad ja panevad imelikult palju rõhku sellele, mida keegi omab ja milline keegi välja näeb. Eriti, kui see keegi on naine. Näiteks oli meie klassis kolm ülekaalulist last, kaks poissi, üks tüdruk, kõik ühtviisi vaiksed, sõbralikud ja viisakad. Narriti ainult tüdrukut. Sest mis ta siis on selline. Muide, mu oma isa räägib siiani oma päevasündmustest nii, et kui ta kirjeldab kokkupuudet mõne naisisikuga (olgu ta siis kassiir või politseinik või keegi kolmas), mainib ta kasvõi paari sõnaga ära ka ta välimuse, meeste puhul ainult siis, kui see millegi poolest VÄGA silmatorkav on. No kas teie ei järeldaks siit, et tavainimesed on kui mitte lollakad, siis vähemalt väga kummalised?
Nii et ma põhimõtteliselt leppisin sellega, et huvitavad inimesed ongi paratamatult ka Teistsugused. Ja tulevad enamasti teatud sellele grupile omaste miinustega. Aga on vähemalt huvitavad ja hindavad tiba rohkem inimest ennast. Sest kuni ca 25. eluaastani tundsin ma nii vähe normaalseid “normaalseid inimesi”, et nad võiks vabalt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Nii et nad tundusid pigem erandit kinnitavate reeglitena. Ei tulnud isegi teismelisena selle peale, et minna maleklubisse uurima, kuidas seal seis on, sest … No teie ka ei tuleks selle peale, et minna kuskile kinnitust otsima sellele, kas maa on ikka ümmargune ja kas see ikka pöörleb ümber oma telje. Nii et see veendumus aitas hoogu korralikult sees hoida – ja nii kui ma avastasin, et kurat, there has been a cock-up (või kas ikka oli? äkki need normaalsed tavainimesed kogusidki lihtsalt aastaid hoogu, enne kui julgesid massist eristuda ja välja näitama hakata, et nad tegelikult ei ole pinnapealsed värdjad, mul on tunne, et paljud teismelised varjavad sellist asja paaniliselt), hakkas see hoog ise raugema ka, kuigi võttis ikka päris mitu aastat, enne kui see päris maha käis.
Aga mitte neist kümnest aastast ei tahtnud ma ju tegelikult rääkida, kuigi need olid kahtlemata huvitavad ajad. Rääkida tahtsin hoopis sellest, et praegu on ka selline aeg, et muudkui planeerid ja mõtled – ja siis läheb kõik ikka omasoodu. Ei viitsigi enam hästi plaane teha, teen ainult umbmääraseid visandeid ja vaatan, kas õnnestub kuskile neid sobitada. Näiteks korterigagi – pidi teine kevadel remonti minema, mina siin juba ootasin ja otsisin ja vaatasin uusi ja. Nüüd selgus, et aeg liigub Supilinnale omaselt ja enne juuni keskpaika ei hakka kindlasti midagi toimuma. See tähendab ilmselt, et tegelikult ei hakka enne suve lõppu midagi toimuma. Aga kevad ja suve algus on Tartus just Supilinnas kõige ilusam aeg, nüüd ma küll ei viitsi eriti uue kodu otsimisega kiirustada, seda enam, et kütteperiood hakkab juba varsti läbi saama ja vähemalt pooleks veebruariks lubatakse pehmet ilma. Nii ma siin siis tiksun. Pidi üks projekt tulema detsembri lõpus / jaanuari alguses, aga ei tulnud. Jälle tiksun ja ootan, et elu ise midagi muud ette lükkaks. Muus osas ka, elu ei ole kehv ega midagi, aga ta ei lähe sugugi plaanipäraselt, nii et nii ma siis lihtsalt olengi kuidagi äraootaval positsioonil praegu, istun ja vaatan, mida tulevik toob. Mulle ei meeldi ootamine, eriti kui see pikale venib.
Muide, ma saan täiega aru, miks öeldakse, et maailmale tuleks läheneda lapse kombel, aga ma ei oska. Elukogemus rikub nii mitmete asjade kogemise ära. Näiteks praegu ma tean, et mul on joogas nii mõnus selle pärast, et alguses ongi alati igas valdkonnas kiire areng. Mis tähendab, et ma teen seda, mul on mõnus, aga samas varjutab seda kogemust veidi hirm selle hetke ees, mil areng enam märgatav ei ole. Sest ma mäletan liiga hästi seda, kui tore on ronima hakates see, et iga kord saavutad sa midagi uut, ja kui nõme on see esimene platoo, mil sa lõpuks vihkad kogu seda seina ja igat selle nukki, sest vahepeal võid nädal aega trennis käia, ilma et oma projektiradadel ühtki uut liigutust tehtud saaks. Ja kui sellest platoost üle saad, on jälle mõnus, aga seda algaja arengut ei tule muidugi kunagi enam, sest hüppeline saabki see ainult alguses olla, kui sa just ei avasta pärast kahte aastat, et sa oled kogemata kogu aeg üks jalg kaela taga roninud, kuigi teised kasutavad kahte jalga. Ja ma oskan selle teadmise enamvähem välja lülitada, aga see on ikkagi olemas. Kuskil seal, tagaplaanil, piilumas.
Muid eluliselt olulisi uudiseid – mu kulmud said vist liiga kitsad, aga see-eest öeldi mulle, et mul on ilusad “hundi silmad”. Asi seegi.
Pärdikute päevaraamat 