See ei ole naljapostitus

tumblr_lqupmiiRLt1r2zbtto1_500

Kas teate, kuidas kõik need joogainimesed naeratavad, nagu nad oleksid kergelt lollakad? Ma olen ka varsti sealmaal. Enesetunne on lihtsalt nii palju parem viimasel ajal, et tahaks kogu aeg naeratada. Iseasi, kas see on nüüd trennist või tervislikust toitumisest või sellest, et ma olen jaanuaris väga aktiivselt endal silma peal hoidnud, et ma korralikult magaks ja vajadusel puhkaks, või sellest, et pole enam rõve külm või mingist hoopis muust asjast. Aga ma olen ise kogu aeg olnud üks neist, kes mõtleb, et need inimesed, kes kogu aeg õnnelikult naeratavad, tunduvad veidi ohmud. Samas, mitte naeratada ka ei tahaks, tore on, kui hea on olla. Kui keeruline on küll elu. 😀

Mul on miskipärast tunne, et füüsiliselt on see parem tunne kuidagi seotud avatud õlavöötmega – ronijatel on õlad ju kogu aeg kergelt ees, arvutiga töötajatel ka, nii et ma tunnen füüsiliselt, kui suur see erinevus on, kui rühti füüsiliste harjutustega tasakaalustatakse, kohe väga mõnus on. Tuleb lihtsalt loota, et see ei vii selleni, et hakkan inimestele naeratades päikest soovima, kolmanda silma avanemisest rääkima ja kirjutan töömeilide lõppu tervituste asemel “Namaste”. Aga noh, kui see peaks juhtuma, on mul endal ilmselt juba nii hea olla, et ei sega enam see, et kõik teised arutavad, kuidas mind vaikselt pehmete seintega asutusse ära paigutada.

Teatris käisime vahepeal, olgu see ka kirjas. “Hea põhjatuule vastu” – etendus ise oli väga tore, aga naispeategelane tundus kergelt tohlakas. Selline infantiilne ja otsustusvõimetu, nagu teatud žanrides need naispeategelased kipuvad olema. Aga see-eest on Pähklimägi ilus, nii et võin ikka vaadata, kuidas ta aluspesus ringi laseb, ükskõik kui rumalat juttu tal suust tuleb.

P.S. Mul on täiega hea meel, et see inimene, kes eelmise postituse all kirjutas, et “mis asja, mulle küll baaris keegi ligi tikkuma pole tulnud,” ütles kaks päeva hiljem privas, et läks baari ja just see juhtuski. Sest olgem ausad, see esialgne kommentaar kõlas veits nagu “kuidas küll teiesugustel juhtub?” mis omakorda kõlab veits nagu “mida te TEETE, et see juhtuks?”

Vahel feilin ma nii palju, et mitu feili teevad juba kõik heaks, sest nad tasakaalustavad üksteist. Täna näiteks unustasin tööle süüa kaasa võtta – ja avastasin, et sellest pole midagi, sest esiteks olen ma nädala jooksul siia hulga banaane ja ühe hurmaa unustanud ja teiseks unustasin ma eile siia vanaema kaasapandud salati. Sööksin ma rohkem konserve, oleks mul sahver ja sahtlid nagu neil viimsepäevaks valmistujatel. 😀

Muide, neile, kes küsivad, kas see lägane ilm on nüüd parem – TÄIEGA on parem. Eile Kroonuaia tänavast alla jalutades võis silmad kinni pannes hetkeks ette kujutada, et on kevad. Mäe otsas jääd ei ole, jala all on kõik kena ja kuiv, kuskil vesi vuliseb, muld lõhnab … Kui paar päeva sooja ilma hoiab, sulab kogu see lumi ja jää ära ka ja pole mingit probleemi enam. Hiiglaslikud loigud olid mu maja ümber ainult ühe päeva, juba on suurem osa sellest kanalisatsiooni kadunud. Mina võiksin vabalt terve veebruari sellise temperatuuri peal elada (praegu on +6!!!) ja siis veebruari lõpus / märtsi alguses +15 peale üle minna.

Lisaboonus – tööl ei pea kliimaseadet tööle panema ja miski ei huuga kõrva.

Eile kukkusin ma selles trennis esimest korda. Pea peale. Õnneks ei olnud see pea tol hetkel maast väga kaugel ja olgem ausad, ega see ei olnud esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks. Tegijal juhtub. Nii et sain seal pikali maas omaette itsitada. Much fun, do recommend. Uue asjaga alustada on ikka äge, iga kord tunned, et mingi asi tuleb natuke paremini välja kui eelmine kord. St neil hetkedel, kui sa ei ole parajasti pikali maas.

Ahjaa, ei saa me hakkama igapäevase feminisminurgakeseta. Postimehes oli nimelt Priit Tohvri artikkel LGBT-inimeste kõrgenenud terviseriskidest ja üks murelik Tõeline Mees Rein kommenteeris seda nii:

Homoaktivistid punnnitavad küll kõvasti, aga millegipärast ei muutu minu mälestused nõukaaja armeeteenistuse episoodidest, kus üks homoseksuaalist usbekk mind (ja mitte ainult mind) öörahu ajal suudlema kippus ja muul ajal ka metsa meelitada püüdis, sugugi helgemateks.
Või arvate, et fantaseerin? Või arvate, et homod ei “kompa” heterosid?

Kulla Rein, see on tõesti KOHUTAV, et sa oled kogenud seda, mida kogeb iga naine, kes reedel pärast südaööd kuskile baari satub ja otsustab näiteks üksi vetsu minna. Tõesti lausa uskumatu, et me oleme sunnitud elama ühiskonnas, kus sa ei saa rahulikult õhtul baaris suvalise mööduva naise kanni patsutada või teda metsa meelitada (ISSAND, ta ÜTLES sulle midagi flirtivat, kui jube, sina ei teeks seda ometi iial kellelegi), sest kogu aeg peab valvel olema, et mõni hirmus homo sinuga sama ei teeks.

Minu sügavaim kaastunne, tõesti, hirmus asi see võrdsus ikka. Mis järgmiseks? Lähed toidupoodi ja poe ees istuvad naised hakkavad su välimust kommenteerima? Ei-ei, sellist asja küll lubada ei saa. Hakka või mõtlema, et äkki peaks KÕIGILE selgitama, et nii ikka ei sobi? Aga nüüd ma lähen taas liiale, ei saa ju valget heteromeest ometi niimoodi diskrimineerida.

Sellest, kuidas mind kohe üldse ei huvita

rsz_2deadpool1

Huvitab suisa nii vähe, et teen ühe pika postituse sellest, KUI vähe seda huvi on. Sest mis tõestaks paremini mu totaalset huvipuudust, kui sellele teemale pühendatud romaan või ehk suisa triloogia.

Eilse mõttevahetusega seoses tõusis jälle pinnale see ammu teada fakt, et ma tõmban hulle ligi. Nii internetis kui eraelus. Mul ei ole selle vastu ka midagi, sest minu jaoks on inimeste juures kõige tüütum igavus ja hullud on tavaliselt vähemalt alguses meelelahutuslikud (kuigi enamasti on nende obsessioonid selgelt fikseeritud, nii et asi kisub kiiresti ühekülgseks). Aga ütleme nii, et igasugused natuke kiiksuga inimesed on sõprade ja kaaslastena tunduvalt toredamad kui need, kes üritavad kõigest hingest normaalsed olla, sest viimastega on mul tavaliselt raske head klappi leida. Aga täpselt nii, nagu elementaarne viisakus ja hommikune hambapesu ei aita ühtki inimest suhtesse, vaid on lihtsalt üldse jutulesaamise eelduseks, ei tähenda see, et inimene imelik on, automaatselt seda, et meist kohe bestikad saavad. Miski peab ikka ühendama ka, et tekiks see tunne, et küll on tore temaga suhelda.

Ma tõmban aga nagu magnetiga ligi inimesi, kes mitte ainult pole kummalised, vaid on ka veendunud, et nad on väga huvitavad ja minu elu suurim unistus on tema heakskiidu pälvimine ja temaga sõbraks saamine. Mis on naljakas, sest ma üldiselt ei valeta, vaid ütlen ausalt, kuidas on. Eelmine töökoht oli mul selline, kus pidi tudengitega suhtlema, ja mõnele neist ütlesin ma nende küsimise peale otse, et kui me ikka IIAL väljaspool seda maja ei suhtle, siis ilmselgelt me oleme lihtsalt tuttavad, mitte sõbrad. Ja ikka oli üks, kes ei saanudki aru ja käis mulle lõpuni rääkimas, kui pettunud ta oli, et ma ta sünnipäevale ei tulnud ja et sõbrad ikka nii ei käitu (ma ütlesin IGA kord täiesti tõsise näoga, et selge see, oma sõpradega ma tõesti ei käituks nii). Üks isegi kujutas ette, et meil täiega võiks suhe olla. Sest noh, ilmselt minu innukas osalus ei ole suhteks vajalik.

Ja tegelikult on mul täiesti ükskõik. Mul olid 12tunnised vahetused, nii et suurema osa ajast oli mul hea meel, kui keegi minuga juttu ajas. Vahepeal oli isegi huvitav kuulata, kuidas nad oma eluraskusi kurtsid, andsin nõu ka. Aga see on selline suht vähese empaatilise osalusega huvi, ma ei lähe koju nutma selle pärast, et sul sapikivid on või et sind just maha jäeti. Ja päris kindlasti ei paku ma oma õlga väljaspool tööaega, kui ma ei tunne, et meist võiksid suured sõbrad saada. Loomulikult ei eelda ma sama ka teistelt. Aga minu jaoks on lausa arusaamatu, kust sellistel imelikel pärineb see nartsissistlik veendumus, et sa tunned nende elu ja isiku vastu huvi – ainult selle pärast, et see on ju NENDE elu ja NENDE isiksus. Mis on iseenesest muidugi arusaadav, eks mul endalgi ole teatavaid histrioonilisi ja nartsissistlikke jooni (nagu kõigil blogijatel), aga võiks ju üritada mõistusega aru saada, et tegelikult pakute te teistele huvi ikka ainult siis, kui te huvitavad või meelelahutuslikud tundute. Või kui tundub, et teil on midagi, mida teised tahavad. Kui sa oled (kasvõi pool-)hull naine, võid sa näiteks kindel olla, et sul on kogu aeg ukse taga järjekord poollollidest ja täiesti empaatiavõimetutest meestest, kes on kuulnud, et hullumeelsed pidid voodis head olema.

See konkreetne tüüp näiteks lubas hakata minu ees mingi teise tütarlapsega amelema, et mind armukadedaks ajada. Ajas … naerma. See muidugi oli tema jaoks väga nörritav, sest kuidas siis nii. No aga mind ei huvita piisavalt, et siia liigselt emotsionaalselt investeerida. Kui ei huvita, siis lihtsalt ei huvita. Kunagi, kui ma teismeline olin, ütles üks imelik mulle, et ta tapab end ära, kui ma talle võimalustki ei anna ja temaga kohtama ei lähe. Mis ma teha oskasin, kehitasin õlgu ja ütlesin, et kui ta ise oma elu ei juhi, siis lõppeks see ilmselt nagunii varakult, ega ma kätt ette panna ei saa. Vähemalt tol hetkel ei tapnud, aga selge see, et minu isikliku mikrokosmose seisukohast oleks tema surm väiksem katastroof kui see, kui ma sellise psühhoterroristiga suhtes peaksin olema.

Või suhtlus. Kui mina veel teismeline olin, olid igasugused jututoad väga populaarsed, nii et sai ikka igasuguste inimestega juttu aetud. Ja ühel hetkel kirjutas mulle mingi noormees, anonüümselt, aga ütles, et ma peaksin teda teadma küll. Ma ütlesin “ahah” ja nii me siis pisut suhtlesime, sest tore oli kirjutada ja miks ka mitte. Kuni ta ühel hetkel ütles, et ta ei saa aru, kuidas ma ometi ära ei arvanud, kes ta on, sest ta andis ju nii palju vihjeid. Ja mina olin täiesti üllatunud, sest mina jälle ei saanud aru, MIKS mind peaks üldse huvitama, kes ta on – kui mul on temaga tore rääkida, ei ole ju eriti vahet, kas ta on mustanahaline 50aastane tädi Washingtonist või 14aastane Martin Kõrvekülast. Kuni ma temaga käima ei taha hakata, ei huvita mind üldse, mis soost ta on või milline ta välja näeb. Aga inimene kujutab ette, et ta ütleb mulle “riddle me this” ja mul on kohe suurest pingutusest keel ripakil, sest MIS KÜLL SAAB, KUI MA ÄRA EI ARVA. Midagi ei saa, elan oma elu täpselt sama moodi edasi, nagu ma elasin seda enne seda, kui ta mulle kirjutas.

Või veel markantsem näide, minu jaoks täiesti arusaamatu. Noor daam, keda ma pidasin oma sõbraks, oli suhtes. Ja ütles mulle, et ma tean seda inimest, aga ta ei taha öelda, kellega täpsemalt tegu on. Ja hiljem viskas suvalisel hetkel mulle näkku, et ta poleks arvanud, et ma nii loll olen, et aru ei saa, kelle armuke ta oli, sest ta olevat ju nii palju vihjeid andnud. Ja mina ei saa üldse aru, milleks see kõik – meil oli ühine tutvusringkond, oleks ma teada tahtnud, oleksin ma võinud ükskõik millise ühise sõbra käest küsida, et “kuule, kellega siis X parajasti seksib kah?” Esimene ehk poleks vastanud, teine või kolmas ikka oleks. Pole mingeid vihjeid lugeda vajagi. Aga mulle tundub loogiline, et kui mu sõber ütleb, et ta ei taha öelda, siis mina sõbrana ei surgi. Või ei ole see loogiline? Miks peaks inimene eeldama, et just tema eraelu või tõeline identiteet on see kõige põnevam müsteerium, mille nimel ma olen valmis tõmblema nagu jahikoer, kui ma võiksin näiteks rahus telekat vaadata ja üldse mitte tema peale mõelda?

Või nagu need kehvade sotsiaalsete oskustega kommenteerijad, kes mu blogis iga mõne kuu tagant vahetuvad. Nende ühiseks jooneks on see, et nad astuvad uksest sisse, hakkavad algusest peale kirjutama üleoleval kõiketeadval semutseval toonil – ja kui selgub, et mind väga ei huvita ei tohlakatega semutsemine aga nende liigfamiliaarsed naljad, on nad siiralt solvunud. Sest muidu on nende elus vist nii olnud, et kui nad oma poriste saabastega võõra inimese magamistuppa jalutavad ja suutäie närimistubakat nurka sülitavad, ütleb pererahvas, et nii tore neid näha, ja katab viisakalt laua. Üks neist käitus solvunult, sest ma ei tahtnud temaga reisile minna – inimesega, kellega ma varem päris elus kordagi kohtunud ei olnud ja kes kulutas ebamõistlikus koguses aega, et internetis sõimata üht neidu, kellega tal ka tegelikult väga sügavat kokkupuudet polnud kunagi olnudki. Ei tea küll, miks ma ei tahtnud temaga “lihtsalt reisile” (või lihtsalt reisile, ega ma ei tea) minna ja selle käigus temaga tuba jagada … Selle peale sain kuulda, et ma olen väikekodanlik (vist oli see sõna, ma ei viitsi vaatama minna).

Tõesti, nutan öösiti patja nüüd, sest võõras mees, kellega ma ei tahtnud soojamaareisile minna, on minus pettunud. Hea, et veel ei öelnud, et ma olen nagunii liiga kole ja paks, muidu oleksin köit ostmas juba. Või selle pärast, et teine võõras tegelane arvab, et mul ei ole huumorimeelt. Või äkki ikka ei nuta, vaid pigem siiski ohkan tüdinult, kui näen, et jälle täpselt see sama vana jura, suvaline tont, kes eeldab automaatselt, et inimesed on valmis läbi põleva rõnga hüppama, et talle oma väärtust tõestada. Tahaks ainult teada, mida teie ema küll valesti tegi.

Oh neid hipisid küll (Ashtanga)

Raiskasin just seitse minutit oma elust, et õppida, kuidas joogas õigesti hingata, nii et loomulikult tahaksin ma, et teie seda sama teeksite. Kirsiks koogi peal on see, et ta õpetab, kuidas genitaalide taga olevaid lihaseid pingutada ja räägib sellest, kuidas selle + õige hingamise koosmõjul tekib palavikulaadne kuumus, mis toksiine hävitab. Ehk siis igaõhtused tõsiteaduseminutid.

Kui alguses oli minu teooria, et proovi lihtsalt hingata nagu Darth Vader, siis pärast selle video vaatamist … sain ma aru, et olen igati õigel teel ja võin vabalt sama rada edasi lasta. Kui nüüd see ka sisse kuluks, millal sisse ja millal välja hingata, siis küll oleks hea – aga iseenesest järgib see seda sama vana head loogikat, et pingutades või edasi venitades hingatakse välja. Meditatiivne on see selle pärast, et ideaalis peaks siis iga liigutus olema täpselt kas üks sisse- või väljahingamine, teatud poose hoitakse teatud arv hingetõmbeid, aga kõik on täpselt paigas. Lähed tundi Hispaanias või Californias, tundi võid ikka täpselt ühtviisi kaasa teha (kuigi üldiselt teeb igaüks oma tempos, sest igaüks hingab erineva kiirusega). Mind ajavad segadusse need kohad, kus tuleb allavaatavat koera viis hingetõmmet hoida – aga tegelikult viis ja pool, sest sa alustad seda välja hingates, aga järgmisesse asendisse hüppad ju sisse hingates, st nii alustad kui lõpetad allavaatava koera välja hingamisega. Ja noh, sellised asjad on olulised, sest neid harjutusi on hulga normaalsem teha, kui on rütm sees. Kehalukud on iseenesest päris head – ainuüksi kehapinge hoidmine terve see tund aega järjest on omamoodi pingutus.

Näitan seda ka, kuidas see peaks käima, kui inimesed oskavad seda teha (mulle meeldivad need harjutused, mis algavad ca 49:30 – tuletan meelde, et selle seeria harjutused on need, mis peaksid kõigile tavainimestele sobima, kui järjekindel olla, mitte ainult kehaväänajatele). Läks jupp aega, et aru saada, et kui õpetaja siin videos ütleb “inhee” ja “ekshee”, siis need on tegelikult sisse ja väljahingamine, mitte sanskritikeelne podin. 😀 Need võimlejad siin videos on selle pärast kõik nii heas vormis (ja taimetoitlaste kombel saledad, et mitte öelda hirmutavad), et nad on tegelikult ise joogaõpetajad, kes parajasti guru juures tunnis on. Ja see on siis algajate versioon, vaadake näiteks, kuidas siin korrektselt kättekõverdusse liigutakse ja kuidas ülesvaatavas koeras tegelikult põlved (ja põhimõtteliselt jaladki, peale jalalabade) maad ei toeta, vaid hoitaksegi end kerelihastega. Ja kuidas toimub ülesvaatavast koerast allavaatavasse üleminek, st kuidas jalalabad seal liiguvad. Kui see seeria selgeks saab, saab edasi liikuda selliste harjutuste juurde (vt ka seda joonist näiteks). Ütleme nii, et arenguruumi on. Ja see on üks põhjustest, miks ma isegi võiks Tallinnasse kolida – seal oleks kindlasti ka selliseid trenne, kus saali ees on juhendamas ja ette näitamas ja sind õrnalt paika lükkamas kergelt hipsterlik krunniga heas vormis mees.

Hispaania muusika (Bebe)

bebe3

Polegi ammu seda jaganud. Nii et täna siis Bebe (keele osast võib siit õppida seda, et volver a + infinitiiv = korduv tegevus):

oh sa tibulinnukene

Ärkasin eile konkreetselt sellise tundega, nagu oleksin põhjalikult ja süstemaatiliselt läbi pekstud. Täna on juba natuke parem. Käisin nimelt laupäeval esmalt joogas ja seejärel läksin otse Tallinnasse ronimisministeeriumisse, kus oli nii palju ägedaid radu, mida kõiki tuli proovida, et tunni aja pärast olin juba pikali maas, käed ülepingutusest kanged nagu tellised ja mõtlesin, et sealt mina enam ei liigu. Ja siis tegin ikka sinna otsa ühe peamiselt lihasjõudu nõudva raja ära, sest ahvida ju sai!

Üldist enesetunnet illustreerib hästi see, et pühapäeva hommik oli esimene (nagu ÜLDSE esimene) kord, mil ma mõtlesin, et ma jätan mediteerimise pooleli, sest ma lihtsalt ei suutnudki sättida end sellisesse asendisse, kus häirivalt valus poleks olnud. Ka siis, kui ma istusin sirgete jalgadega ja selga kergelt toetades. Ei jätnud, aga no ega see tegelikult PÄRIS meditatsioonina kirja ei lähe, kui niheled seal oma valutava kere otsas. Mõtlesin kohe hämmeldunult neile munkadele, kes põlvili kivipõrandal seda teevad jne – et nagu kuidas? Aga minu oma loogika ütleb, et jalad valutavad joogast, kerelihased ja käed eelkõige ronimisest (ja natuke joogast) ja nägu sellest, et ma pidin laupäevahommikul nende -22 (või -26, nagu mu sõbra ilmaäpp väitis) külmakraadiga ringi tuterdama ja ei jõudnud enne seda nägu kreemitada. Tõelised esimese maailma probleemid, ma tean, kõik hädad on enda tekitatud. Aga nii tore oli! Puhuge nüüd keegi peale.

Õnneks olin ma ettenägelikult pühapäeva hommikusse juba massaaži kokku leppinud, sest ma teadsin ju, et läheb nagu alati. Kulus ära küll.

Nüüd teen ilmselt nädalaajase ronipausi ja kodus ainult joogat ja jõudu, sest esiteks on AbFabil nagunii kaks nädalat pausi ja teiseks on mu lihased täna liiga väsinud, homme lähen vanaemale külla, kolmapäeval on jooga ja nädalavahetusel meil seekord ronida ei saa, sest kõik ehitavad uut seina. Nii et kui keegi minuga nädalavahetusel Tallinnasse minna ei taha, siis ronimine sel nädalal plaani ei mahugi, teen aktiivset puhkust hoopis. Kuna mul pole enne seda olnud aktiivset ronimist, pole mulle vast päris kahte nädalat vaja, piisab ühest küll.

Suvevormi saamisega on nii, et headel päevadel läheb kenasti ja kehvadel päevadel tundub see täiega alatu, et vastlanädalpäev, kus häbenemata vahukoort ja moosisaia näost sisse ajada võib, nii kaugel on. Woe is me. Oh häda.

Ahjaa, korterikuulutus pole kadunud mitte selle pärast, et ma uue kodu oleksin leidnud, vaid selle pärast, et see tüütas ära mind. Seda enam, et sellega tulid peamiselt vastused teemal “vaatasin, et otsid Ülejõele kolmetoalist keskküttega korterit – mul oleks Veerikule ahiküttega kööktuba pakkuda, kas oled ehk huvitatud?” Parim oli päev, mil üks inimene pakkus mulle korterit TALLINNASSE (ma vastasin, et mul pole seal ju tööd) ja vähem kui paari tunni pärast tuli teine inimene ja ütles, et “kuule, ma lugesin, et sa otsid Tartus korterit ja hakkasin mõtlema, kas sa hoopis Tallinnasse meile tööle ei tahaks tulla?” (ma vastasin muidugi, et hetkel mul poleks seal elukohta). Ei tea, kas see on saatus v? Igatahes ootan, kuni üüriturg veidi elavneb, nagu see veebruaris-märtsis alati juhtub (või nagu üks noormees just ütles, “kuni need luuserid, kes jaanuaris kõigilt eksamitelt läbi kukkusid, aru saavad, et nad on vales kohas, paberid välja võtavad ja mamma-papa juurde tagasi kolivad”). Siis tuleb ka minu võimalus.

Ja see laul on imeline, ma ei tea, kust tal need sõnad tulevad:

kevad tuleb ikkagi

pans-labyrinth

Eile oli suisa hea päev, mitmel erineval põhjusel. Mõtlesin, et paneks kohe kirja, sest nii toredast asjast võiks ometi märk maha jääda.

Tellisime klubisümboolikaga riideid – kõik kolm eset (jah, mul oli neid kõiki hädasti vaja, need olid kõik erinevad) olid täpselt parajad, kuigi just selliseid asju ma tellides selga proovida ei saanud. Olen rahul.

Eile oli õhtul toas nii soe, et ma mõtlesin, et ei viitsigi kütta, lähen selle arvelt varem magama hoopis. Hommikul muidugi kahetsesin, aga IKKAGI. Ma ei mäleta, millal viimati selline päev oli, nii et lausa suurepärane on näha, et need on olemas. Ja varsti on neid rohkem. Päriselt.

Lisaks olin ma eile pärast tööd väsinud. Ja pärast trenni täiesti kurnatud. Ja see oligi kõik. Sellega ei kaasnenud mingit üldist “oh küll see maailm on alles hädaorg,” vaid asi piirduski normaalse kurnatusega. Nii võib juba elada.

Ja üldiselt viimase aja hästiminekutest rääkides. Teate seda ütlust, et igalt inimeselt on midagi õppida? Tavaliselt kasutatakse seda olukorras, kus hullumeelne eks on su à la une pealt põlema pannud, et öelda asju nagu “aga mõtle, kui palju sa nüüd taastavatest kreemidest tead!” ja “no aga ta oli ju väga soe inimene,”, aga seekord ma tõesti õppisin midagi. Sain oma töökaaslaselt nimelt teada, et hurmaa ei olegi mingi imelik paprikalaadne asi, vaid on tegelikult igati magus (ja hurmaa, teise nimega kaki, on hoopis mari). Nüüd panen seda pea igal hommikul maitsestamata jogurti sisse ja olen täiega õnnelik. Niisama söömiseks on hurmaa liiga magus ja jogurt liiga maitsetu, aga koos on need suurepärased.

Kui sa pole andekas, ole vähemalt järjekindel

uuga

Kui sa oled andekas, ole ikka järjekindel. Muidu oled tulevikus nagu Mihkel Raud, kes ütleb ausalt, et oli nooruses lootustandev muusik. Üheksa ronijat kümnest teevad samu vigu.

Jah, raamatuarvustus.

Täitsa asjalik raamat oli, lihtne lugemine ka. Kordas üle põhitõed, millest kõige põhilisem on see, et pool arengust on kinni peas ja suhtumises. Selles mõttes natuke hakitud, et kohati tundus, et lihtsalt on järjest nimekiri asjadest, millele peaks tähelepanu pöörama (kuigi tegu oli tõesti oluliste asjadega). Kolm põhiasja, mis raamatus kordusid, nii et need võiks kohe alustuseks suurelt kirja panna.

  • Milk the natural advantages when performing, attack the weaknesses in training. Most don’t. They are stuck trying to perform all the time, and never really training.

Suurim viga, mis ronijad teevad, on see, et nad ei tee trenni, nad ainult ronivad radu. Kõige kasulikum trenn, mida üks ronija saab teha, on ronimine. Aga mitte tuim pingutamine, et kuidagi järjest keerulisemana tunduv rada ära ronida, vaid teadlik tehnika ja oma nõrkade külgedega tegelemine. Mida vähem sulle mõni asi meeldib, seda rohkem sa sellega tegelema peaksid. Vihkad sloper’eid või väikeseid nukke? Just nendega peaksid sa ronima! Vihkad altjulgestuses ronimist, sest kardad kukkuda? Tee seda igas trennis vähemalt paar korda.

  • Ära vingu oma kehatüübi ja muude asjade pärast, mida sa muuta ei saa, vaid õpi kasutama oma eeliseid. Ronimine on üks väheseid alasid, kus ka väga noored ja 50aastased võivad erakordselt häid tulemusi saavutada. Või väga lühikesed või väga pikad. Ronimine ei diskrimineeri, aga oma pead tuleb kasutada.
  • If you find yourself regularly bad tempered or bitterly frustrated with climbing, it probably has little to do with your skill level, and everything to do with your outlook on pushing yourself and the rewards from sport.

Selle viimase tsitaadi tahaks punase joonega alla tõmmata ja mõnele ronijale saata. Äkki saaks lõpuks aru. Kui sa kunagi rahul pole, on asi sinu suhtumises, mitte sinu võimekuses. Vaimne pool moodustab ronimisest kindlasti üle poole ja kui su vaim on nõrk, ei ole füüsilisest jõust kasu.

Kõige rohkem hoiab inimesi tagasi hirm läbikukkumise ees, eriti avaliku läbikukkumise ees. Kusjuures inimesed väga tihti ei teadvusta seda endale – et kui nad väldivad enda proovilepanekut, et kui neil on ebamugav teiste nähes ronida jne, tuleb see kõik tegelikult hirmust ebaõnnestuda.

Autor soovitab sellest teadlikult üle olla ja ronida ebameeldivaid asju, kus läbikukkumise oht on kõrge, et harjutada ebaõnnestumist ja sellega toime tulemist (ning ühel hetkel ka õnnestumist), sest just enda võimete piiril areneb kõige rohkem. See on hästi sage soovitus, aga seda on väga raske igapäevaselt teha. Mina näiteks pidevalt ütlen endale, et nüüd ronime võimalikult pisikeste nukkidega, aga arvata on, et eriti kaua ei viitsi – sest see ei meeldi mulle eriti. Tee selleni, et harjuks mugavustsooni piiri peal elama, on üsna okkaline. Peaks endale vist iga kord, kui see õnnestub, mingi pisikese auhinna andma. Mulle ei meeldi ronida, kui inimesed vaatavad – nii et peaks hakkama ronima just nii, et Tarmo iga kord istub ja jõllitab. Appi, kui hirmus see tundub.

Teine tuntud hirm on hirm kukkumise eest. Ja sellega on veel see jama, et üks halb kogemus võib mitme aasta töö ära rikkuda. Minul võivad päris kivid siiani jala kergelt värisema võtta, sest tulin suvel ikka üsna koleda kolinaga mööda suurt kivi hooga alla. Suurt midagi viga ei saanud, ära kraapisin kergelt, aga hirmutab küll. Ka ronimisseinal, nii ülalt- kui altjulgestuses kardavad inimesed tihti kukkuda. Ja siis tuleb seda lihtsalt harjutada. Mitte viis või kümme korda, vaid sadu kordi. Tuleb võtta teadlikult riske, mõeldes, et kui joppab, siis on hea, kui ei joppa, harjutad kukkumist. Valid julgestaja, keda saab usaldada, ja usaldad teda. Ühel hetkel harjud ära sellega, et ei saanudki surma, hullemal juhul väikese sinika või köiekõrvetuse (suurte kaljuseinade peal võib muidugi päriselt surma ka saada, aga siseseinal seda muret üldiselt pole). Aga riskid peaksid olema teadlikud – nii et sa vaatad, et köis ei jääks jalgade vahele (et sa kukkudes sellesse ei takerduks), et sa teaksid, kuidas ja kuhu sa tõenäoliselt kukud jne. Kui sa oled laiaõlgne mees, võid ka pea ees alla kukkuda, vööst välja sa igatahes ei kuku (nähtud, nii on), kleenukeste tüdrukute kohta ei oska lubada. 😀 Jalad ees alla tulla on üldiselt ikka tiba ohutum ja mugavam on ka mitte selg ees suvalise kohaga vastu seina lennata. Inimestel on juba kord selline sisseehitatud hirm allakukkumise ees, see tuleb teadlikult endast välja harjutada. Mina olen näiteks altjulgestuses üsna vähe roninud, nii et kui viimane ekspress on parajasti minust madalamal ja ma pean ise karniisi peal ukerdama, võtab saba kergelt värisema küll, nii et tuleb harjutada. Ja see harjutamine ei tähenda seda, et kuu aega vahepeal kukud, vaid see on pidev osa trennist. Nüüd ja igavesti, aamen, sest muidu ronivad halvad mustrid tagasi.

Tehnika. Ka siin rõhutatakse seda, et tehnikat tuleb harjutada lihtsatel radadel, sest keerulistel ei suuda sa seda lihtsalt kontrollida. Ka koerale ei hakka sa võistlustel trikke õpetama, vaid õpetad need ikka enne selgeks, et need võistlustel loomulikult tuleks.

Mida ma mujal pole väga märganud – rõhutati, et tuleks varakult harjutada dünaamilist liikumist, sest mida vähem sa kuskil rippuma pead, seda kergem sul endal on. Mida vähem aega sa raiskad, seda vähem sa end väsitad. Eeldades, et dünaamiline liikumine on tõesti dünaamiline liikumine, mitte lihtsalt igal võimalusel kargamine, millele järgneb kuskil suures nukis mitu sekundit rippumine, et üritada sealt edasi karata (mis tihti kipub olema meeste definitsioon dünaamilisele liikumisele). Dünaamiline liikumine on see, et sa kasutad liikumiseks võimalikult palju inertsi, et liikuda vähima võimaliku pingutusega. See aitab tasa teha ka vähese pikkuse.

Muide, raamat rõhutab seda, et pikkus ei ole üldiselt eeliseks, sest pikad inimesed on paratamatult ka raskemad. Nii pikematel kui lühematel on omad head ja vead. Räägitakse eraldi igast kehatüübist, millest mind huvitas eelkõige muidugi jupatsite oma. Rõhutati, et saame paremini väikeseid nukke kasutada, sõrmi ja varbaid igasugu aukudesse toppida jne. Räägiti ka sellest, et väiksem inimene saab väiksema kaalu tõttu igasugu pisikestes nukkides rippuda, aga see on küll suhteline – mina olen näiteks küll lühike, aga tank, nii et mõnedki minust pikemad on ainult paar kilo raskemad, sest ma olen laiaõlgne, kasvatan kiiresti lihasmassi jne.

Mainitakse ka ära, kui paha on üks minu paljudest vigadest – kivipatsutamine. See, kui sa võtad esmalt nukist kinni, siis katsud seda iga nurga alt ja siis võtad sellest nii hästi kinni, kui vähegi võimalik. Sama jalgade tööga. Ajendiks siis see, et oled kergelt ebakindel ja tahad parimat võimalikku asendit – tegelikkuses on see aga halb harjumus, sest sellele kulub palju energiat ja aega ning kui sa oled väikeste nukkidega ebamugavas asendis, on iga hetk kulda väärt.

Boulderdamine on kasulikum kui campusetrenn, sest liigutused on varieeruvamad. Eriti oluline on aga pühendada 2/3 oma ajast oma nõrkustele – teha asju, mis ei tule hästi välja, mitte projektida rasket, aga just sinu tugevustele sobivat rada. Samuti on targem teha lühem, aga mõistlikum trenn – vastasel juhul vajab keha kokku rohkem puhkeaega, sest tuleb puhkepäevi vahele võtta.

Kas teha lisatrenni, et paremini ronida? Näiteks campust või jõudu või sõrmetrenni? Jah, miks mitte, kui sa parajasti ronida ei saa. Kui sa saad ronida, on ronimine kõige parem trenn. Lisaks ei ole näiteks balletis treenitav tasakaal üks ühele seinale ülekantav. Siin tahaks mina vahele öelda, et üks ühele ehk ei ole, aga tegelikult on meile jõudnud balletitantsijatel ikka väga hea kehatunnetus olnud, üks imelaps on meil tsirkusetaustaga. Ja siin unustatakse ära see, et ronijatel on nagunii mingil määral ikka puhkepäevi vaja – ja puhkepäev tähendab seda, et sa ei tohi koormata neid lihaseid, mida sa ronimistrennis koormad. See EI tähenda, et sa ei tohiks joogat teha või tantsima või suusatama minna. Ja sellest, mida sa oma puhkeajal teed, võib vabalt ka seinal veidi kasu olla (kuigi ei pruugi), lihtsalt ei tohi ära unustada, et ronimise seisukohast on kõige arendavam ikkagi ronimine. Ja et joostes ja rattaga sõites võib saada liiga suured jalalihased, mida sa siis seinal kaasa pead tassima, aga iseenesest muu trenn halba ka ei tee. Kui sul on aega üle ja see sind rõõmsaks teeb, siis lase käia.

Kaal on tähtis, aga seda ei tohiks ületähtsustada. Kui oled ülekaaluline, võta alla. Kui sa teed tihti sporti, mis kasvatab suuri jalalihaseid, siis see teeb su elu seinal raskemaks. Aga päris lolliks näljutada end pole mõtet, sest see on ebatervislik ja ei too nii palju kasu, kui loodetakse. Kaalu ei tasu langetada kiiremini kui pool kilo nädalas ja naistel ei tasu rasvaprotsenti alla 20 viia, siis hakkavad juba varsti päevad ära jääma ja muud halvad asjad juhtuma. Lisaks ei tasu unustada, et igasugune kaal, mille säilitamine nõuab imepingutust ja pidevat tähelepanu, on üldiselt demotiveeriv. Mis tähendab seda, et kui eesmärk ei ole megamotiveeriv (näiteks võimalus saada maailma esikolme hulka), kaob enamikul motivatsioon ära ja nad ei viitsi tõmmelda. Ehk siis põhimõtteliselt ütleb autor, et võtke asja mõistusega.

Hakake võimalikult varakult häid susse kandma. Odava sussiga ei saa head jalatööd, sest jalats on liiga rohmakas. Kalli ebamugava sussiga ka ei saa, sest no ei tule see hea tehnika läbi valu. Suss peab korralikult ümber jala olema, aga mitte liigselt kuskilt haiget tegema.

Oma keha kuulamisest. On eraldi jutt sellest, mis on normaalne pump. Vahel on nii, et trenni alguses on lihased kergelt valusad, aga ronid end soojaks ja pole midagi, kõik on okei. Aga kui lihased on päris valusad ja jõudu ikka ei ole, siis ei tasu sinna otsa pingutada, sest kurnad end lihtsalt ära ja taastumisaeg on pikem kui muidu.

Suhtumisest. Selgitas, miks teistega võrdlemine on halb. Noored ja andekad tihti teevad täpselt nii palju trenni kui vaja, et omasugustega trennis võistelda – ja siis satuvad esimest korda elus päris sportlasi nägema ja ei tahagi enam trenni teha, sest saavad aru, kui kehvad nad on. Vanad naasjad vaatavad, et teised nendesugused taandarenevad ja ei treeni enam nii innukalt – kuigi tegelikult võiks vabalt veel edasi areneda, ronimine ei ole see ala, kus 35aastaselt tingimata taandareng peaks algama, kui sa ise arengule orienteeritud oled. Selle pärast oleks targem lähtuda oma kehast ja oma võimekusest, mõelda kui palju aega ollakse valmis ronimisele pühendama ning sellele vastavalt optimaalselt trenni teha. Kui ei saa trenni kohale minna rohkem kui kaks-kolm korda nädalas, saab koju sõrmetrennilaua riputada ja telekat vaadates samal ajal vähemalt sõrmi vormis hoida jne. Tuleb lihtsalt endale aru anda, mis on eesmärgiks, kui palju selle nimel ollakse valmis ohverdama ja kas need kaks asja on tasakaalus.

Soojendus. Kuigi üllataval kombel polevat teaduslikult üldse tõestatud, et soojendus vajalik oleks, ON see tegelikult vajalik. Küll aga ei pea enne seinale minekut jänese kombel ringi laskma, vaid sooja võib vabalt seinal teha (kui just ruumis külm ei ole, siis võiks niisama ka natuke liigutada). Ära vali soojenduseks radu, mis liigset eneseületust nõuavad, muidu kurnad oma külma keha ära ja ei suudagi normaalselt trenni teha.

Motivatsioonist. Eriti pikad kestvustreeningud või valutavate sõrmedega ronimine või lihtsalt tuim trenn võib füüsiliselt üsna ebameeldiv olla. Seetõttu soovitab ta kahte nippi, milleks on association ja dissociation, ehk maakeeli võiks antud kontekstis neid lihtsalt keskendumiseks ja vältimiseks nimetada, sest seda siin silmas peetakse. Esimene on siis see, et keskendud millelegi konkreetsele, näiteks hingamisele, keha kuulamisele vms. Teine see, et ignod aktiivselt midagi, näiteks seda, et keha on väsinud ja käed on pumped. Minu kogemus ühtib selles mõttes autori omaga, et näiteks kestvust ronides on raske niisama väsimust ignoda, aga täiesti võimalik on keskenduda näiteks heale jalgade tööle, teha samal ajal mingit tehnikaharjutust ja sellele keskenduda jne. Samuti tasub mõelda selle peale, millist valu on mõistlik ignoreerida – väsimust on normaalne ignoda (kuigi ühel hetkel õpid sa ka aru saama, millal väsimus tähendab, et kui ei puhka, jääd haigeks, ja millal lihtsalt, et tee korralikumalt sooja ja on kõik hästi), marraskil sõrmedest tuleva valu ignoreerimisest ei juhtu suurt midagi, kui sa suudad seda teha, aga valutava põlve või randme ignoreerimine ja jätkuvalt sama koormuse rakendamine võib tunduvalt suurema vigastuseni viia.

Sõrmehooldus. Udarakreem, aga ainult sõrmeotstele. Kui väga jama on, siis udarakreem + puuvillased kindad ööseks.

Sõrmejõud. See on väga oluline. VÄGA. Seda tehes on aga väga kerge end vigastada. VÄGA. Nii et sõrmetrenni tuleks teha tihti, aga mitte üle pingutades. Ja palju boulderdada, see treenib ka sõrmi.

Painduvus. Oluline, aga eelkõige just puusade osas. Kuulete, jah? Jooga näiteks aitab.

Puhkus. Tõsi ta on, et lihased arenevad just puhkeajal, aga kui iga trenni järel kaks päeva puhkust anda, kipub pikas perspektiivis kestvus ja jõud kaduma. Nii et mõistlik on ikka tavaliselt tihedamini trenni teha ja siis mõne aja tagant paar päeva puhkust järjest anda. Kuulake oma keha.

Mida sa tegelikult tahad? Õigemini küsime teisiti, nii et inimesed tõesti aru saaksid – millest oled sa valmis loobuma? Kui sa tahad pool ajast pere ja sõpradega veeta, on targem leppida sellega, et trennis ei saa nii kõrgeid eesmärke püstitada. Väiksemaid muidugi saab, lõbus ja tore ja arendav saab ikka olla. Inimesed, kes vaatavad proffe, näevad enamasti ainult annet ja ei taipa, kui palju töötunde ja kaljumeetreid seal taga on.

Motivatsioon – kui sind motiveerib ainult see, kui hea sa teistega võrreldes oled ja mis on sinu parajasti ronitav raskusaste, jääd suurest hulgast lõbust ilma. Sinu enda huvides on õppida nautima ka ronimist kui protsessi ning arengut, kui kiire või aeglane see ka poleks.

Kui palju trenni teha? Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda. 😀 Täitsa tõsiselt. Sellest pole midagi, kui parajasti tippu ajastad, aga üldiselt on trenni minnes normaalne, et nad eelmisest trennist veel NATUKE tunda annavad. Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda. Kui lihased on valusad, aga teed sooja, läheb enamvähem üle ja on trennis stabiilne olek, on okei. Kui igas trennis on natuke vähem jõudu kui eelmises, oled üle teinud ja on aeg vähemalt üks puhkepäev vahele teha. Kui tahad endast kuskil üritusel maksimumi anda, siis ära roni vähemalt üks päev enne seda, soovitatavalt kaks, aga tavaliseks trenniks pole tippvormi vaja.

Lõppsõna. Mis meid tagasi hoiab? Fear of effort and fear of failure. Ehk maakeeli hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees. Neist tuleb üle olla. Siis tulevad ka tulemused.

Normaalne Eesti töökultuur?

Hakka või uskuma, et mul on Eestis töökohtadega kuidagi väga vedanud – eelmises kohas pidin ka klientidega kokku puutuma ja kui oli mingi probleem, astus ülemus vajadusel kohe minu kaitseks välja nii klientide kui ülemustega suheldes. Kiusatud pole, mõnitatud pole, meessoost raamatupidaja ei ole sundinud sülle istuma, et oma palka kätte saada (kahjuks ühe inimese näide elust). Ainus ebameeldiv kogemus pärineb ajast, mil töötasin kohvikus, kus nii peakokk kui ülemus olid seda meelt, et nad võivad mulle ka siis, kui ma juba tööle olen tulnud (st kulutanud oma aega, energiat ja raha, et töökohale jõuda ja peaksin kulutama teist sama palju, et koju tagasi minna), hakata rääkima, et nad otsustasid vahepeal, et täna mind ikka vaja ei ole – ja olid üllatunud, kui ma end sellises olukorras kehtestasin ja arvasin, et sel juhul võiks ma vähemalt taksoga koju tagasi saada. Muidu on igal pool keskkond suht lill olnud, isegi Prantsusmaa orjalaagris – töö oli kurnav, aga inimesed normaalsed.

No ja nüüd saan ma telerist näha, kuidas presidendi kantselei avalike suhete juht Toomas Sildam esmalt kinnitab, et mitte mingit kiusamist pole olnud, samas kui kantselei teine töötaja Raie räägib siiralt sellest, et Masso oleks pidanud ise aru saama, et teda ei vajata, kui teda enam koosolekutele ei kutsuta. Ehk siis riigiasutustes on see normaalne, et kui sinuga rahul ei olda, ei öelda sulle seda otse, vaid lihtsalt ei kaasata sind edaspidi tööasjade arutamisse? Ja avalike suhete juht ei näe selles mingit probleemi? Et see peakski olema norm meie riigis? Rääkimata sellest, et üks mees leiab, et tema teeneid lihtsalt ei vajatud, teine ütleb, et temast oli väga palju kasu – oli väga palju kasu, aga tegelikult polnud vaja?

teisipäevaõhtune kordus

best_pancakes_recipe_ever_3

Kordan täna vanu mõtteid, mida ma kõiki olen juba korduvalt käianud.

Esiteks. Mmurca oskab vahepeal nii ilusasti, hästi ja targalt kirjutada, et ainult loed ja mõtled, et miks mina ei oska end niimoodi väljendada. Vahel isegi oskaks, aga ei suuda. Sest ta on nii vahetu, ma ei oska olla vahetu inimestega, kes ei ole siseringis. Ja see on üks väike ring.

Teiseks. Facebookis on ühes kinnises grupis pagulasjuttudest innustatuna teemaks ahistamine. Naisi on grupis igas vanuses, aga kõigi kogemused pärinevad Eestist (ja seega suuremas osas valgetelt meestelt). Paljud panid kirja nii pika nimekirja, et võttis ahhetama. Lausa šokeeriv, kui vähe on neid naisi, kes ütlevad, et “mind ei olegi eriti ahistatud, no paar korda on mingi purjus mees möödaminnes tagumikku käperdanud”. Sellist naist, kes oleks öelnud, et tal pole mitte ühtki negatiivset kogemust, seal grupis ei olnudki. Mina isiklikult ka ei tunne, kuigi minu kõik kogemused on olnud sellised, et olen end kas sõimu, ähvarduste või valedega päästnud. Kui oled suletud ruumis (näiteks autos) ja tunned, et olukord läheb kahtlaseks, võib väga hästi mõjuda, kui hakkad õnnetult pihtima, kui kurb sa ikka oled, et sul tripper diagnoositi ja kuidas sellest nüüd küll emale rääkida. Samas ei ole seda sugugi kerge teha, suur osa inimesi kipub ebamugavas olukorras lukku minema ja ei suuda esimesel hetkel midagi öeldagi, kui mingi värd käe põlvele paneb. Ehk taas – me peaksime noori tüdrukuid õpetama julgemalt inimesi otsesõnu pikalt saatma või nende peale röökima. See on oskus, mis neil puudu on.

Kolmandaks. Mul hakkab viimasel ajal blogisid lugedes vaesest Erik Orgust täitsa kahju. Tänamatu töö on tal. Inimesed, kel on nii mõistust, kui ka motivatsiooni ja/või tahtejõudu, ei lähe toitumiskava ostma. Ja inimesed, kel ühte neist ei ole, ei suuda sellest kinni pidada – ja hiljem kiunuvad internetis, et nad ei ole toitumiskavaga rahul, sest okei, nad küll peavad sellest kinni ca kahel päeval nädalas, aga ikkagi võiks kaal ju langeda. Päris alguses lugesin ühe põhupea blogist, et ta sõi esmalt pannkooke, kuni talle tuli meelde, et ahjaa, toitumiskava on ju ka olemas, nii et ta sõi siis kohusetundlikult kõik seal kirjas olnud asjad ka ära. Sest need olid ju kirjas! Nüüd kirjutas üks, et ta on veidi solvunud, sest Orgu ei motiveerinud teda jooksvalt nii palju, kui oleks võinud. Kas te teate, milline tema naine välja näeb? See üks naine, keda ta päriselt motiveerima peaks, kui me lähtuksime eeldusest, et keegi teine peale tegutseja enda üldse seal osaline peaks olema. Selline. Ma ütleksin, et ilmselt on ta üsna motiveeritud. See, et sinu toitumiskava end ära tasuks ja sa saaksid rõõmuga end kallima ees alasti kiskuda, on ikka sinu isiklik asi. Ja mingi kava järgmine ei olegi kohustus, ümbritse end inimestega, kes leiavad, et sangad on armsad ja tõelised naised on vormikad, ja polegi probleemi. Aga kui sa tahad kaalus alla võtta, pole mõtet rääkida, kuidas keegi teine sind piisavalt ei motiveeri, kui sul on parajasti tuju järjest kümme pannkooki näkku suruda.

Neljandaks. Unustasin vahepeal kolmeks nädalaks lihtsalt ära, et lõuatõmbed olemas on, sest muud asjad tundusid olulisemad. Baseline kukkus kohe üheteistkümnelt kaheksale (okei, nõrk nädal oli ka tollel testpäeval, teate küll, nagu naistel kord kuus on). Nüüdseks on kenasti kümnele tagasi roninud. Saan jätkata maailma kõige tugevama naisena, sest teatavasti on minu taktika ronimises, et kui sulle tundub, et sul pole piisavalt painduvust, et oma jalga üles väänata, pole sul tegelikult lihtsalt piisavalt jõudu, et kogu keha ainult kätega natuke kõrgemale tõsta, ja kui sulle tundub, et sul pole piisavalt tasakaalu, pole sul tegelikult piisavalt jõudu, et end kahest pisikesest nukikesest hoides toore jõuga seal paigal hoida. Nali. Kõik teavad, et see on tegelikult iga trenni tuleva hilisteismelise noormehe seisukoht VÄHEMALT esimese kuue kuu jooksul …

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad