See ei ole naljapostitus

tumblr_lqupmiiRLt1r2zbtto1_500

Kas teate, kuidas kõik need joogainimesed naeratavad, nagu nad oleksid kergelt lollakad? Ma olen ka varsti sealmaal. Enesetunne on lihtsalt nii palju parem viimasel ajal, et tahaks kogu aeg naeratada. Iseasi, kas see on nüüd trennist või tervislikust toitumisest või sellest, et ma olen jaanuaris väga aktiivselt endal silma peal hoidnud, et ma korralikult magaks ja vajadusel puhkaks, või sellest, et pole enam rõve külm või mingist hoopis muust asjast. Aga ma olen ise kogu aeg olnud üks neist, kes mõtleb, et need inimesed, kes kogu aeg õnnelikult naeratavad, tunduvad veidi ohmud. Samas, mitte naeratada ka ei tahaks, tore on, kui hea on olla. Kui keeruline on küll elu. 😀

Mul on miskipärast tunne, et füüsiliselt on see parem tunne kuidagi seotud avatud õlavöötmega – ronijatel on õlad ju kogu aeg kergelt ees, arvutiga töötajatel ka, nii et ma tunnen füüsiliselt, kui suur see erinevus on, kui rühti füüsiliste harjutustega tasakaalustatakse, kohe väga mõnus on. Tuleb lihtsalt loota, et see ei vii selleni, et hakkan inimestele naeratades päikest soovima, kolmanda silma avanemisest rääkima ja kirjutan töömeilide lõppu tervituste asemel “Namaste”. Aga noh, kui see peaks juhtuma, on mul endal ilmselt juba nii hea olla, et ei sega enam see, et kõik teised arutavad, kuidas mind vaikselt pehmete seintega asutusse ära paigutada.

Teatris käisime vahepeal, olgu see ka kirjas. “Hea põhjatuule vastu” – etendus ise oli väga tore, aga naispeategelane tundus kergelt tohlakas. Selline infantiilne ja otsustusvõimetu, nagu teatud žanrides need naispeategelased kipuvad olema. Aga see-eest on Pähklimägi ilus, nii et võin ikka vaadata, kuidas ta aluspesus ringi laseb, ükskõik kui rumalat juttu tal suust tuleb.

P.S. Mul on täiega hea meel, et see inimene, kes eelmise postituse all kirjutas, et “mis asja, mulle küll baaris keegi ligi tikkuma pole tulnud,” ütles kaks päeva hiljem privas, et läks baari ja just see juhtuski. Sest olgem ausad, see esialgne kommentaar kõlas veits nagu “kuidas küll teiesugustel juhtub?” mis omakorda kõlab veits nagu “mida te TEETE, et see juhtuks?”

Advertisements

Vahel feilin ma nii palju, et mitu feili teevad juba kõik heaks, sest nad tasakaalustavad üksteist. Täna näiteks unustasin tööle süüa kaasa võtta – ja avastasin, et sellest pole midagi, sest esiteks olen ma nädala jooksul siia hulga banaane ja ühe hurmaa unustanud ja teiseks unustasin ma eile siia vanaema kaasapandud salati. Sööksin ma rohkem konserve, oleks mul sahver ja sahtlid nagu neil viimsepäevaks valmistujatel. 😀

Muide, neile, kes küsivad, kas see lägane ilm on nüüd parem – TÄIEGA on parem. Eile Kroonuaia tänavast alla jalutades võis silmad kinni pannes hetkeks ette kujutada, et on kevad. Mäe otsas jääd ei ole, jala all on kõik kena ja kuiv, kuskil vesi vuliseb, muld lõhnab … Kui paar päeva sooja ilma hoiab, sulab kogu see lumi ja jää ära ka ja pole mingit probleemi enam. Hiiglaslikud loigud olid mu maja ümber ainult ühe päeva, juba on suurem osa sellest kanalisatsiooni kadunud. Mina võiksin vabalt terve veebruari sellise temperatuuri peal elada (praegu on +6!!!) ja siis veebruari lõpus / märtsi alguses +15 peale üle minna.

Lisaboonus – tööl ei pea kliimaseadet tööle panema ja miski ei huuga kõrva.

Eile kukkusin ma selles trennis esimest korda. Pea peale. Õnneks ei olnud see pea tol hetkel maast väga kaugel ja olgem ausad, ega see ei olnud esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks. Tegijal juhtub. Nii et sain seal pikali maas omaette itsitada. Much fun, do recommend. Uue asjaga alustada on ikka äge, iga kord tunned, et mingi asi tuleb natuke paremini välja kui eelmine kord. St neil hetkedel, kui sa ei ole parajasti pikali maas.

Ahjaa, ei saa me hakkama igapäevase feminisminurgakeseta. Postimehes oli nimelt Priit Tohvri artikkel LGBT-inimeste kõrgenenud terviseriskidest ja üks murelik Tõeline Mees Rein kommenteeris seda nii:

Homoaktivistid punnnitavad küll kõvasti, aga millegipärast ei muutu minu mälestused nõukaaja armeeteenistuse episoodidest, kus üks homoseksuaalist usbekk mind (ja mitte ainult mind) öörahu ajal suudlema kippus ja muul ajal ka metsa meelitada püüdis, sugugi helgemateks.
Või arvate, et fantaseerin? Või arvate, et homod ei “kompa” heterosid?

Kulla Rein, see on tõesti KOHUTAV, et sa oled kogenud seda, mida kogeb iga naine, kes reedel pärast südaööd kuskile baari satub ja otsustab näiteks üksi vetsu minna. Tõesti lausa uskumatu, et me oleme sunnitud elama ühiskonnas, kus sa ei saa rahulikult õhtul baaris suvalise mööduva naise kanni patsutada või teda metsa meelitada (ISSAND, ta ÜTLES sulle midagi flirtivat, kui jube, sina ei teeks seda ometi iial kellelegi), sest kogu aeg peab valvel olema, et mõni hirmus homo sinuga sama ei teeks.

Minu sügavaim kaastunne, tõesti, hirmus asi see võrdsus ikka. Mis järgmiseks? Lähed toidupoodi ja poe ees istuvad naised hakkavad su välimust kommenteerima? Ei-ei, sellist asja küll lubada ei saa. Hakka või mõtlema, et äkki peaks KÕIGILE selgitama, et nii ikka ei sobi? Aga nüüd ma lähen taas liiale, ei saa ju valget heteromeest ometi niimoodi diskrimineerida.

Sellest, kuidas mind kohe üldse ei huvita

rsz_2deadpool1

Huvitab suisa nii vähe, et teen ühe pika postituse sellest, KUI vähe seda huvi on. Sest mis tõestaks paremini mu totaalset huvipuudust, kui sellele teemale pühendatud romaan või ehk suisa triloogia.

Eilse mõttevahetusega seoses tõusis jälle pinnale see ammu teada fakt, et ma tõmban hulle ligi. Nii internetis kui eraelus. Mul ei ole selle vastu ka midagi, sest minu jaoks on inimeste juures kõige tüütum igavus ja hullud on tavaliselt vähemalt alguses meelelahutuslikud (kuigi enamasti on nende obsessioonid selgelt fikseeritud, nii et asi kisub kiiresti ühekülgseks). Aga ütleme nii, et igasugused natuke kiiksuga inimesed on sõprade ja kaaslastena tunduvalt toredamad kui need, kes üritavad kõigest hingest normaalsed olla, sest viimastega on mul tavaliselt raske head klappi leida. Aga täpselt nii, nagu elementaarne viisakus ja hommikune hambapesu ei aita ühtki inimest suhtesse, vaid on lihtsalt üldse jutulesaamise eelduseks, ei tähenda see, et inimene imelik on, automaatselt seda, et meist kohe bestikad saavad. Miski peab ikka ühendama ka, et tekiks see tunne, et küll on tore temaga suhelda.

Ma tõmban aga nagu magnetiga ligi inimesi, kes mitte ainult pole kummalised, vaid on ka veendunud, et nad on väga huvitavad ja minu elu suurim unistus on tema heakskiidu pälvimine ja temaga sõbraks saamine. Mis on naljakas, sest ma üldiselt ei valeta, vaid ütlen ausalt, kuidas on. Eelmine töökoht oli mul selline, kus pidi tudengitega suhtlema, ja mõnele neist ütlesin ma nende küsimise peale otse, et kui me ikka IIAL väljaspool seda maja ei suhtle, siis ilmselgelt me oleme lihtsalt tuttavad, mitte sõbrad. Ja ikka oli üks, kes ei saanudki aru ja käis mulle lõpuni rääkimas, kui pettunud ta oli, et ma ta sünnipäevale ei tulnud ja et sõbrad ikka nii ei käitu (ma ütlesin IGA kord täiesti tõsise näoga, et selge see, oma sõpradega ma tõesti ei käituks nii). Üks isegi kujutas ette, et meil täiega võiks suhe olla. Sest noh, ilmselt minu innukas osalus ei ole suhteks vajalik.

Ja tegelikult on mul täiesti ükskõik. Mul olid 12tunnised vahetused, nii et suurema osa ajast oli mul hea meel, kui keegi minuga juttu ajas. Vahepeal oli isegi huvitav kuulata, kuidas nad oma eluraskusi kurtsid, andsin nõu ka. Aga see on selline suht vähese empaatilise osalusega huvi, ma ei lähe koju nutma selle pärast, et sul sapikivid on või et sind just maha jäeti. Ja päris kindlasti ei paku ma oma õlga väljaspool tööaega, kui ma ei tunne, et meist võiksid suured sõbrad saada. Loomulikult ei eelda ma sama ka teistelt. Aga minu jaoks on lausa arusaamatu, kust sellistel imelikel pärineb see nartsissistlik veendumus, et sa tunned nende elu ja isiku vastu huvi – ainult selle pärast, et see on ju NENDE elu ja NENDE isiksus. Mis on iseenesest muidugi arusaadav, eks mul endalgi ole teatavaid histrioonilisi ja nartsissistlikke jooni (nagu kõigil blogijatel), aga võiks ju üritada mõistusega aru saada, et tegelikult pakute te teistele huvi ikka ainult siis, kui te huvitavad või meelelahutuslikud tundute. Või kui tundub, et teil on midagi, mida teised tahavad. Kui sa oled (kasvõi pool-)hull naine, võid sa näiteks kindel olla, et sul on kogu aeg ukse taga järjekord poollollidest ja täiesti empaatiavõimetutest meestest, kes on kuulnud, et hullumeelsed pidid voodis head olema.

See konkreetne tüüp näiteks lubas hakata minu ees mingi teise tütarlapsega amelema, et mind armukadedaks ajada. Ajas … naerma. See muidugi oli tema jaoks väga nörritav, sest kuidas siis nii. No aga mind ei huvita piisavalt, et siia liigselt emotsionaalselt investeerida. Kui ei huvita, siis lihtsalt ei huvita. Kunagi, kui ma teismeline olin, ütles üks imelik mulle, et ta tapab end ära, kui ma talle võimalustki ei anna ja temaga kohtama ei lähe. Mis ma teha oskasin, kehitasin õlgu ja ütlesin, et kui ta ise oma elu ei juhi, siis lõppeks see ilmselt nagunii varakult, ega ma kätt ette panna ei saa. Vähemalt tol hetkel ei tapnud, aga selge see, et minu isikliku mikrokosmose seisukohast oleks tema surm väiksem katastroof kui see, kui ma sellise psühhoterroristiga suhtes peaksin olema.

Või suhtlus. Kui mina veel teismeline olin, olid igasugused jututoad väga populaarsed, nii et sai ikka igasuguste inimestega juttu aetud. Ja ühel hetkel kirjutas mulle mingi noormees, anonüümselt, aga ütles, et ma peaksin teda teadma küll. Ma ütlesin “ahah” ja nii me siis pisut suhtlesime, sest tore oli kirjutada ja miks ka mitte. Kuni ta ühel hetkel ütles, et ta ei saa aru, kuidas ma ometi ära ei arvanud, kes ta on, sest ta andis ju nii palju vihjeid. Ja mina olin täiesti üllatunud, sest mina jälle ei saanud aru, MIKS mind peaks üldse huvitama, kes ta on – kui mul on temaga tore rääkida, ei ole ju eriti vahet, kas ta on mustanahaline 50aastane tädi Washingtonist või 14aastane Martin Kõrvekülast. Kuni ma temaga käima ei taha hakata, ei huvita mind üldse, mis soost ta on või milline ta välja näeb. Aga inimene kujutab ette, et ta ütleb mulle “riddle me this” ja mul on kohe suurest pingutusest keel ripakil, sest MIS KÜLL SAAB, KUI MA ÄRA EI ARVA. Midagi ei saa, elan oma elu täpselt sama moodi edasi, nagu ma elasin seda enne seda, kui ta mulle kirjutas.

Või veel markantsem näide, minu jaoks täiesti arusaamatu. Noor daam, keda ma pidasin oma sõbraks, oli suhtes. Ja ütles mulle, et ma tean seda inimest, aga ta ei taha öelda, kellega täpsemalt tegu on. Ja hiljem viskas suvalisel hetkel mulle näkku, et ta poleks arvanud, et ma nii loll olen, et aru ei saa, kelle armuke ta oli, sest ta olevat ju nii palju vihjeid andnud. Ja mina ei saa üldse aru, milleks see kõik – meil oli ühine tutvusringkond, oleks ma teada tahtnud, oleksin ma võinud ükskõik millise ühise sõbra käest küsida, et “kuule, kellega siis X parajasti seksib kah?” Esimene ehk poleks vastanud, teine või kolmas ikka oleks. Pole mingeid vihjeid lugeda vajagi. Aga mulle tundub loogiline, et kui mu sõber ütleb, et ta ei taha öelda, siis mina sõbrana ei surgi. Või ei ole see loogiline? Miks peaks inimene eeldama, et just tema eraelu või tõeline identiteet on see kõige põnevam müsteerium, mille nimel ma olen valmis tõmblema nagu jahikoer, kui ma võiksin näiteks rahus telekat vaadata ja üldse mitte tema peale mõelda?

Või nagu need kehvade sotsiaalsete oskustega kommenteerijad, kes mu blogis iga mõne kuu tagant vahetuvad. Nende ühiseks jooneks on see, et nad astuvad uksest sisse, hakkavad algusest peale kirjutama üleoleval kõiketeadval semutseval toonil – ja kui selgub, et mind väga ei huvita ei tohlakatega semutsemine aga nende liigfamiliaarsed naljad, on nad siiralt solvunud. Sest muidu on nende elus vist nii olnud, et kui nad oma poriste saabastega võõra inimese magamistuppa jalutavad ja suutäie närimistubakat nurka sülitavad, ütleb pererahvas, et nii tore neid näha, ja katab viisakalt laua. Üks neist käitus solvunult, sest ma ei tahtnud temaga reisile minna – inimesega, kellega ma varem päris elus kordagi kohtunud ei olnud ja kes kulutas ebamõistlikus koguses aega, et internetis sõimata üht neidu, kellega tal ka tegelikult väga sügavat kokkupuudet polnud kunagi olnudki. Ei tea küll, miks ma ei tahtnud temaga “lihtsalt reisile” (või lihtsalt reisile, ega ma ei tea) minna ja selle käigus temaga tuba jagada … Selle peale sain kuulda, et ma olen väikekodanlik (vist oli see sõna, ma ei viitsi vaatama minna).

Tõesti, nutan öösiti patja nüüd, sest võõras mees, kellega ma ei tahtnud soojamaareisile minna, on minus pettunud. Hea, et veel ei öelnud, et ma olen nagunii liiga kole ja paks, muidu oleksin köit ostmas juba. Või selle pärast, et teine võõras tegelane arvab, et mul ei ole huumorimeelt. Või äkki ikka ei nuta, vaid pigem siiski ohkan tüdinult, kui näen, et jälle täpselt see sama vana jura, suvaline tont, kes eeldab automaatselt, et inimesed on valmis läbi põleva rõnga hüppama, et talle oma väärtust tõestada. Tahaks ainult teada, mida teie ema küll valesti tegi.

Oh neid hipisid küll (Ashtanga)

Raiskasin just seitse minutit oma elust, et õppida, kuidas joogas õigesti hingata, nii et loomulikult tahaksin ma, et teie seda sama teeksite. Kirsiks koogi peal on see, et ta õpetab, kuidas genitaalide taga olevaid lihaseid pingutada ja räägib sellest, kuidas selle + õige hingamise koosmõjul tekib palavikulaadne kuumus, mis toksiine hävitab. Ehk siis igaõhtused tõsiteaduseminutid.

Kui alguses oli minu teooria, et proovi lihtsalt hingata nagu Darth Vader, siis pärast selle video vaatamist … sain ma aru, et olen igati õigel teel ja võin vabalt sama rada edasi lasta. Kui nüüd see ka sisse kuluks, millal sisse ja millal välja hingata, siis küll oleks hea – aga iseenesest järgib see seda sama vana head loogikat, et pingutades või edasi venitades hingatakse välja. Meditatiivne on see selle pärast, et ideaalis peaks siis iga liigutus olema täpselt kas üks sisse- või väljahingamine, teatud poose hoitakse teatud arv hingetõmbeid, aga kõik on täpselt paigas. Lähed tundi Hispaanias või Californias, tundi võid ikka täpselt ühtviisi kaasa teha (kuigi üldiselt teeb igaüks oma tempos, sest igaüks hingab erineva kiirusega). Mind ajavad segadusse need kohad, kus tuleb allavaatavat koera viis hingetõmmet hoida – aga tegelikult viis ja pool, sest sa alustad seda välja hingates, aga järgmisesse asendisse hüppad ju sisse hingates, st nii alustad kui lõpetad allavaatava koera välja hingamisega. Ja noh, sellised asjad on olulised, sest neid harjutusi on hulga normaalsem teha, kui on rütm sees. Kehalukud on iseenesest päris head – ainuüksi kehapinge hoidmine terve see tund aega järjest on omamoodi pingutus.

Näitan seda ka, kuidas see peaks käima, kui inimesed oskavad seda teha (mulle meeldivad need harjutused, mis algavad ca 49:30 – tuletan meelde, et selle seeria harjutused on need, mis peaksid kõigile tavainimestele sobima, kui järjekindel olla, mitte ainult kehaväänajatele). Läks jupp aega, et aru saada, et kui õpetaja siin videos ütleb “inhee” ja “ekshee”, siis need on tegelikult sisse ja väljahingamine, mitte sanskritikeelne podin. 😀 Need võimlejad siin videos on selle pärast kõik nii heas vormis (ja taimetoitlaste kombel saledad, et mitte öelda hirmutavad), et nad on tegelikult ise joogaõpetajad, kes parajasti guru juures tunnis on. Ja see on siis algajate versioon, vaadake näiteks, kuidas siin korrektselt kättekõverdusse liigutakse ja kuidas ülesvaatavas koeras tegelikult põlved (ja põhimõtteliselt jaladki, peale jalalabade) maad ei toeta, vaid hoitaksegi end kerelihastega. Ja kuidas toimub ülesvaatavast koerast allavaatavasse üleminek, st kuidas jalalabad seal liiguvad. Kui see seeria selgeks saab, saab edasi liikuda selliste harjutuste juurde (vt ka seda joonist näiteks). Ütleme nii, et arenguruumi on. Ja see on üks põhjustest, miks ma isegi võiks Tallinnasse kolida – seal oleks kindlasti ka selliseid trenne, kus saali ees on juhendamas ja ette näitamas ja sind õrnalt paika lükkamas kergelt hipsterlik krunniga heas vormis mees.

Hispaania muusika (Bebe)

bebe3

Polegi ammu seda jaganud. Nii et täna siis Bebe (keele osast võib siit õppida seda, et volver a + infinitiiv = korduv tegevus):

oh sa tibulinnukene

Ärkasin eile konkreetselt sellise tundega, nagu oleksin põhjalikult ja süstemaatiliselt läbi pekstud. Täna on juba natuke parem. Käisin nimelt laupäeval esmalt joogas ja seejärel läksin otse Tallinnasse ronimisministeeriumisse, kus oli nii palju ägedaid radu, mida kõiki tuli proovida, et tunni aja pärast olin juba pikali maas, käed ülepingutusest kanged nagu tellised ja mõtlesin, et sealt mina enam ei liigu. Ja siis tegin ikka sinna otsa ühe peamiselt lihasjõudu nõudva raja ära, sest ahvida ju sai!

Üldist enesetunnet illustreerib hästi see, et pühapäeva hommik oli esimene (nagu ÜLDSE esimene) kord, mil ma mõtlesin, et ma jätan mediteerimise pooleli, sest ma lihtsalt ei suutnudki sättida end sellisesse asendisse, kus häirivalt valus poleks olnud. Ka siis, kui ma istusin sirgete jalgadega ja selga kergelt toetades. Ei jätnud, aga no ega see tegelikult PÄRIS meditatsioonina kirja ei lähe, kui niheled seal oma valutava kere otsas. Mõtlesin kohe hämmeldunult neile munkadele, kes põlvili kivipõrandal seda teevad jne – et nagu kuidas? Aga minu oma loogika ütleb, et jalad valutavad joogast, kerelihased ja käed eelkõige ronimisest (ja natuke joogast) ja nägu sellest, et ma pidin laupäevahommikul nende -22 (või -26, nagu mu sõbra ilmaäpp väitis) külmakraadiga ringi tuterdama ja ei jõudnud enne seda nägu kreemitada. Tõelised esimese maailma probleemid, ma tean, kõik hädad on enda tekitatud. Aga nii tore oli! Puhuge nüüd keegi peale.

Õnneks olin ma ettenägelikult pühapäeva hommikusse juba massaaži kokku leppinud, sest ma teadsin ju, et läheb nagu alati. Kulus ära küll.

Nüüd teen ilmselt nädalaajase ronipausi ja kodus ainult joogat ja jõudu, sest esiteks on AbFabil nagunii kaks nädalat pausi ja teiseks on mu lihased täna liiga väsinud, homme lähen vanaemale külla, kolmapäeval on jooga ja nädalavahetusel meil seekord ronida ei saa, sest kõik ehitavad uut seina. Nii et kui keegi minuga nädalavahetusel Tallinnasse minna ei taha, siis ronimine sel nädalal plaani ei mahugi, teen aktiivset puhkust hoopis. Kuna mul pole enne seda olnud aktiivset ronimist, pole mulle vast päris kahte nädalat vaja, piisab ühest küll.

Suvevormi saamisega on nii, et headel päevadel läheb kenasti ja kehvadel päevadel tundub see täiega alatu, et vastlanädalpäev, kus häbenemata vahukoort ja moosisaia näost sisse ajada võib, nii kaugel on. Woe is me. Oh häda.

Ahjaa, korterikuulutus pole kadunud mitte selle pärast, et ma uue kodu oleksin leidnud, vaid selle pärast, et see tüütas ära mind. Seda enam, et sellega tulid peamiselt vastused teemal “vaatasin, et otsid Ülejõele kolmetoalist keskküttega korterit – mul oleks Veerikule ahiküttega kööktuba pakkuda, kas oled ehk huvitatud?” Parim oli päev, mil üks inimene pakkus mulle korterit TALLINNASSE (ma vastasin, et mul pole seal ju tööd) ja vähem kui paari tunni pärast tuli teine inimene ja ütles, et “kuule, ma lugesin, et sa otsid Tartus korterit ja hakkasin mõtlema, kas sa hoopis Tallinnasse meile tööle ei tahaks tulla?” (ma vastasin muidugi, et hetkel mul poleks seal elukohta). Ei tea, kas see on saatus v? Igatahes ootan, kuni üüriturg veidi elavneb, nagu see veebruaris-märtsis alati juhtub (või nagu üks noormees just ütles, “kuni need luuserid, kes jaanuaris kõigilt eksamitelt läbi kukkusid, aru saavad, et nad on vales kohas, paberid välja võtavad ja mamma-papa juurde tagasi kolivad”). Siis tuleb ka minu võimalus.

Ja see laul on imeline, ma ei tea, kust tal need sõnad tulevad:

kevad tuleb ikkagi

pans-labyrinth

Eile oli suisa hea päev, mitmel erineval põhjusel. Mõtlesin, et paneks kohe kirja, sest nii toredast asjast võiks ometi märk maha jääda.

Tellisime klubisümboolikaga riideid – kõik kolm eset (jah, mul oli neid kõiki hädasti vaja, need olid kõik erinevad) olid täpselt parajad, kuigi just selliseid asju ma tellides selga proovida ei saanud. Olen rahul.

Eile oli õhtul toas nii soe, et ma mõtlesin, et ei viitsigi kütta, lähen selle arvelt varem magama hoopis. Hommikul muidugi kahetsesin, aga IKKAGI. Ma ei mäleta, millal viimati selline päev oli, nii et lausa suurepärane on näha, et need on olemas. Ja varsti on neid rohkem. Päriselt.

Lisaks olin ma eile pärast tööd väsinud. Ja pärast trenni täiesti kurnatud. Ja see oligi kõik. Sellega ei kaasnenud mingit üldist “oh küll see maailm on alles hädaorg,” vaid asi piirduski normaalse kurnatusega. Nii võib juba elada.

Ja üldiselt viimase aja hästiminekutest rääkides. Teate seda ütlust, et igalt inimeselt on midagi õppida? Tavaliselt kasutatakse seda olukorras, kus hullumeelne eks on su à la une pealt põlema pannud, et öelda asju nagu “aga mõtle, kui palju sa nüüd taastavatest kreemidest tead!” ja “no aga ta oli ju väga soe inimene,”, aga seekord ma tõesti õppisin midagi. Sain oma töökaaslaselt nimelt teada, et hurmaa ei olegi mingi imelik paprikalaadne asi, vaid on tegelikult igati magus (ja hurmaa, teise nimega kaki, on hoopis mari). Nüüd panen seda pea igal hommikul maitsestamata jogurti sisse ja olen täiega õnnelik. Niisama söömiseks on hurmaa liiga magus ja jogurt liiga maitsetu, aga koos on need suurepärased.

  • Rubriigid